• Sisukord 10.04.2023

    Looming 4 2023

    merle

    Triin Soomets | Labidas / *miski on hästi hea jt luuletusi
    Asta Põldmäe | Triaaž
    Maarja Pärtna | Ühisaed
    Toomas Kall | Kolmevalitsus. Näidend ühes vaatuses
    Mart Kangur | *küll ma neid luuletusi juba tean jt luuletusi
    Andrus Kivirähk | Kuidas seitse rätsepat Loomingut ostmas käisid
    Jürgen Rooste | Saja vanamehe laul jt luuletusi
    Mihkel Mutt | Igavikku omale otsida
    Kruusa Kalju | Mu isamaa apofaatiline (lohelaul) jt luuletusi
    Aliis Aalmann | Seitse kivist inglipilti jt luuletusi
    Lauri Sommer | Koha aeg ja koha sõna
    Kalle Kurg | Vastasseisud
    Kirjanik loeb. Piret Raud
    Arne Merilai / Igor Kotjuh | Eesti kirjandus – üks rikkus ajab teist taga
    Lehte Hainsalu | Loomingu käekõrval
    Elle-Mari Talivee, Marin Jänes | Kirjaniku teekond 1905–1917
    Loomingu aotunnil. Väljavõte Friedebert Tuglase ja Eduard Hubeli kirjavahetusest 1922–1923
    Tiit Hennoste | Rahulik rohumaa meeletus maailmas. Kuldsete lehtede peal. Loomingu kirjanduslugu 10
    Udo Uibo | Tulevase peatoimetaja kiri Loomingu asutajale
    Mart Velsker | Ahenev ja süvenev luule
    Rita Niineste | Sõnajalaõie geoloogiline ilu
    Heli Allik | Mööda koordinaattelgi
    Tiina Pai | Kelle tsirkus? Kelle ahvid?
    Karola Karlson | Inimesel on silmad selleks, et mõelda
    Kroonikat
    Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinnad
    Estica

  • Arhiiv 02.04.2023

    Kroonikat

    merle

    1. märtsil toimus Eesti Lastekirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekandega esinesid Jaanika Palm, Krista Kumberg, Helena Kostenok ja Anneliis Lepp. Kuulutati välja head laste- ja noorte­raamatud 2022.

    1. märtsil esinesid Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ilukirjanduse tõlke­preemia nominendid Ülar Ploom, Heili Sepp, Leenu Nigu ja Anti Saar. Vestlust juhtis Kätlin Kaldmaa.

    1. märtsil toimus Tallinna eesti keele majas luuleõhtu, kus esines Triin Soomets ja musitseeris Teet Raik.

    1.–5. märtsini toimusid Viljandi esimesed kirjanduspäevad. Aset leidsid õpitoad, loovkirjutamine, linnatuurid, luuleprõmm ja vestlused. Esinesid Paavo Matsin, Jaak Jõerüüt, Justin Petrone, Marite Butkaite, Siim Lill, Villem Varik. Üles astusid ka Psychoterror, Motor Tension Ensemble, Any Key Trio ja Ans. Andur.

    2. märtsil tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Friedebert Tuglase 137. sünniaastapäeva. Anti üle Tuglase novelliauhind, mille pälvisid Katrin Tegova novelliga „Teraslind” (Vikerkaar, nr 12) ja Meelis Friedenthal novelliga „Abracadabra” (kogumik „Eesti nõid”). Žüriisse kuulusid Holger Kaints, Igor Kotjuh, Mairi Laurik, Leo Luks ja Ave Taavet.

    2. märtsil esitleti Viru Keskuse Rahva Raamatus Sōseki Natsume teost „Mina olen kass”. Tõlkija Maret Nukkega vestles Maarja Jaanits.

    3. märtsil esinesid Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule- ja proosa­preemiate nominendid Gert Kiiler, Maarja-Liis Mölder, Piret Raud, Jürgen Rooste ja Wimberg. 7. märtsil astusid kultuuriklubis Salong üles nominendid Mehis Heinsaar, Gert Kiiler, Lilli Luuk, Maarja-Liis Mölder, Carolina Pihelgas ja Tõnis Tootsen. Mõlemat õhtut juhtis Siim Lill.

    8. märtsi kirjanduslikul kolmapäeval esinesid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali mõttekirjanduse tõlkepreemia nominendid Reet Bender, Tiiu Hallap, Hasso Krull, Piret Kuusk, Tiina Randus ja Kristi Viiding. Vestlust juhtis Bruno Mölder.

    8. märtsil esitles Lauri Sommer Tampere majas antoloogiat „Ilmaveere jutud”. Autoriga vestles Ülo Valk, raamatu kujundusest kõneles Dagne Aaremäe, katkendeid luges Anne Türnpu.

    10. märtsil esitlesid Urmas Nimetu ja Amanda Orav Tartu Kirjanduse Maja saalis graafilist romaani „Maa varjatud pool”. Autoritega vestles Laura Loolaid.

    14. märtsi kirjanduslikul teisipäeval toimus kammerkoori SoLeMiJo kontsert „Emakeeles isamaale”.

    14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandekoosolekuga emakeelepäeva. Ettekandega esinesid Kristi Metste ja Olha Petrovõtš. Katrin Pärn esitas Lydia Koidula ja Lesja Ukrajinka luuletusi, musitseerisid Inna Lisnjak ja Helen Kõmmus. Anti üle Gustav Suitsu nimeline luuleauhind, mille pälvis Tõnis Vilu luulekogu „Kõik linnud valgusele” eest.

    14. märtsil toimus Eesti Rahvusraamatukogu väikses majas konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Konverentsi ava­sõnad ütles Janne Andersoo. Ettekandega esinesid Tarmo Soomere, Kuldar Taveter, Liisi Piits, Mari Uusküla, Siim Oskar Ots ja Doris Kareva. Päevajuht oli Karl Martin Sinijärv.

    14. märtsil toimus presidendi kantselei ees lugemisaktsioon, kus loeti päikese­tõusust päikeseloojanguni ette eestikeelseid tekste. Aktsioonis osales ligi 70 kultuuri- ja ühiskonnategelast.

    14. märtsil avati Pärnu Koidula muuseumis väljapanek „Koidula kunstis”. Samuti toimus luule- ja muusikaõhtu, kus esines Kreet Rosin-Pindmaa.

    15. märtsi kirjanduslikul kolmapäeval tutvustas Aarne Puu oma valikkogusid „Ma elan ruumis” I–II.

    15. märtsil esitleti Tasku keskuse Rahva Raamatus Viivi Luige teost „Kuldne kroon”. Autoriga vestles Eve Pormeister.

    16. märtsil esitleti Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus LR-i kuldsarjas ilmunud „Närvitrüki” uustrükki. Raamatust vestlesid ja tekste esitasid Veronika Kivisilla, Jürgen Rooste ja Jaanus Vaiksoo.

    17. märtsil toimus Vildes ja Vines Tar­Slämm. Külalisena astus üles Kruusa Kalju. Slämmi võitsid Silver Sepp ja Anna-Liisa Leppik.

    17. märtsil toimus Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis kirjanike liidu noorte kohtumine Keiti Vilmsiga. Musitseeris Liisa Raun.

    18. märtsil vestlesid Tartu Linnaraamatukogus Rein Veidemann ja Larissa Joonas.

    20. märtsil kohtus Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogus lugejatega Indrek Hargla.

    21. märtsil tähistati rahvusvahelist luulepäeva. Tallinna Keskraamatukogus toimus luuleõhtu „Luule lainel”, kus esinesid Hanneleele Kaldmaa, Tõnis Vilu ja EiK. Autoritega vestlesid Maarja Sinisalu ja Maarja Paesalu.
    Tartus esitasid põhikooliõpilased luuletusi Tasku keskuse Rahva Raamatus ning gümnaasiumiõpilased Tartu Kirjanduse Majas, kus külalisesineja oli Heidi Iivari. Tartu programm jätkus luule- ja muusikaõhtuga kultuuriklubis Salong, kus astusid üles Piret Põldver ja Roomet Jakapi, Jürgen Rooste ja Siim Aimla ning Kaisa Kuslapuu ja Joosep Vesselov.

    22. märtsi kirjanduslikul kolmapäeval esitleti artiklikogumikku „Isamaa ja ema-
    keele vahel. Etüüde eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest”. Teosest vestlesid Irina Belobrovtseva, Igor Kotjuh, Eneken Laanes ja Aare Pilv. Avasõnad ütles Piret Viires, luulet luges Larissa Joonas.

    22. märtsil toimus Tartu Ülikooli loodusmuuseumis luuleõhtu, kus esines Lauri Sommer.

    24. märtsil toimus Tartu Kirjanduse Majas ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Ettekandega esinesid kuldlaureaadid Jaan Undusk, Maarja Siiner, Priit Pikamäe, Riho Nõmmik, sõna said ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll ning kunstiauhinna laureaat Maria-Kristiina Ulas. Samuti anti üle hõbeauhinnad, mille pälvisid Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

    25. märtsil toimus Tallinna Vanalinna Muusikamajas kontsert-luuleõhtu „Kohtumised”, kus esinesid Doris Kareva, Joosep Kõrvits, Leho Rubis, Krista Citra Joonas ja Arno Kalbus.

    25. märtsil esitles Lilli Luuk Tartu KGB kongide muuseumis oma romaani „Minu venna keha”. Autoriga vestles Martin Jaigma.

    28. märtsi kirjanduslikul teisipäeval esitleti Gregory Batesoni teost „Sammud vaimu­ökoloogia poole”. Tõlkijate Tanel Perni ja Silver Rattasepaga vestles Siim Lill.

    29. märtsi kirjanduslikul kolmapäeval esitleti „Zhuāngzi sisepeatükkide” tõlget. Teosest vestlesid tõlkija Margus Ott ja Alari Allik, musitseeris Lilian Langsepp.

    30. märtsil anti Müläs üle ajakirja Värske Rõhk aastaauhinnad. Luule valdkonnas sai auhinna Susanna Mett, proosas Heneliis Notton, kriitikas Johanna Rannik ja vabaauhinna pälvis Kaarel Viljaste. Esinesid Tõnis Vilu, Markus Lehtsalu ja laureaadid.

    31. märtsil avati Tartu Ülikooli raamatu­kogus näitus „Kuhu teie lähete, kuhu lähete teie kõik?! Juhan Luiga 150”. Avasõnad ütles Krista Aru, sõna said ka Sirje Olesk, Neeme Tõnisson ja Marianne Marlene Tiik.

  • Arhiiv 02.04.2023

    Õnnitleme

    merle

    1. aprill – Ingrid Velbaum-Staub 55

    2. aprill – Lauri Sommer 50

    6. aprill – Teet Kallas 80

    14. aprill – Jüri Kaldmaa 55

    17. aprill – Eva Koff 50

    18. aprill – Piret Bristol 55

    18. aprill – Elo Lindsalu 55

    18. aprill – Tarmo Teder 65

    20. aprill – Aimée Beekman 90

    23. aprill – Askur Alas 50

    24. aprill – Tõnu Trubetsky 60

    26. aprill – Guntars Godiņš 65

    30. aprill – Ly Seppel (Ehin) 80

  • Arhiiv 27.03.2023

    Kirjanik loeb. Eva Koff

    merle

    Kas on midagi, mis ärataks kujutlusvõime ja raputaks meeled tardumusest lahti kiiremini ja tõhusamalt kui kuiv tähepuru, mida on täis raamatud? Või Kafka sõnadega, mis lõhuks kirvena lahti jäätunud mere me sees? Kui pole mõnda aega lugenud, tekib janu- ja näljatunne. Kõik on justkui hästi, aga oled nagu kala kuival, toitainete nappuses. Siis haarad raamatu, papist ja paberist eseme, avad selle, nuusutad ja loed esimese rea, või lehitsed niisama siit-sealt. Justkui näksid raamatut natuke, ja kustutad esimese nälja. Kui tegemist on luulega, võid juba esimese ampsuga alla neelata mõne tervikteksti ja nälg saab kustutatud mitmeks tunniks. Jah, tänapäeval on raamat ikka veel enamasti paberist ese. Olen viimasel ajal lugemisest vestelnud ka oma õpilastega, nutiajastu gümnasistidega. Kõik nad väidavad kui ühest suust, et raamat peab kohe kindlasti olema paberist, kombitav, nuusutatav. Et just see on see õige lugemine, mis ainsana annab kätte tõelise naudingu ning võimaldab tekstiga koosolemise rahu. Ma ei eeldanud sellist vastust, aga nii tänapäeva gümnasist arvab.
  • Arhiiv 22.03.2023

    Maarja Kangro loeb enda tõlgitud Halõna Kruki luuletuse „Inimkonna ajalugu” Loomingust nr 3

    merle

  • Arhiiv 17.03.2023

    merle

    Foto: Wikipedia

    *

    Sest isegi meie pimedus on teistsugune.
    Meie pimedust ei saa noaga lõigata ja sööta – sööta meie tõbistele, üksildastele, santidele, pagendatutele, väsinutele.
    Meie pimedus on nagu võimatu akustika, mis küpseb iseenesest, isegi kui hääl murdub.
    Meie pimedus lõhnab nagu nende nahk, keda pole meiega, ja teda me kallistame, kui jääme magama.
    Meie pimedus on nagu delfiin, mis ilmub tõelisest pimedusest, et pöörata selg.
    Meie pimedus on nende kabelite pimedus, kus me suudlesime, magamistubade pimedus, kus kiigutati meie lapsi.
    Kui viimane valgus kustub, hakkab meie pimedus ise helendama, annab valgust eikusagilt, justkui hääl.
    Meie pimeduses kuuleb tapetute, piinatute, kõigi nende hääli, kes nõuavad kättemaksu, isegi paremini.
    Seda ei saa meie vastu pöörata.

    *

    Ja siis peame veel keele ära parandama.
    Nii et küünal ei oleks enam kaevik,
    et linnuke saaks omale uuesti suled,
    et lilled ei sülitaks enam tuld.
    Et keldrist saaks jälle kodu magusale moosile ja vuntsidega kartulitele.
    Et soe tähendaks sooja ja mitte talvevormi, ka mitte „sooje” loomavaguneid, millega veeti me vanaisasid.

    Keelt on kõige raskem taastada, sest isegi kui me aknad ette paneme, jäävad aknaavad alles,
    ja värskelt värvitud seinast pole tulu, kui selle taga pole teist,
    ja kui me ka vaibad maha paneme, ei lakka me mõtlemast sellele,
    kui tugev on põrand nende all:
    sõda kiskus me kodud skeletini paljaks,
    kooris maha me naha, et oleks lihtsam vaadata, kas süda selle all ikka lööb.

    Süda lööb, ja me rahuneme. Seda hakkas tähendama sõna „rahu”.
    Aga kas me suudame kasutada „rahu” nõnda, et sellest ei pudeneks välja hambuni relvastatud okupandid?
    Kas me suudame taastada sõna „vendlus”, ilma et see kurku kinni jääks?

    Ja kui need sõnad ka niisama vedelema jäävad, kasutud ja nürid, nagu vaenlase põlenud tankid, kas tasub neid taga nutta? Kas meil pole juba küllalt kurbust?

    *

    Volodõmõr Vakulenko mälestuseks

    Sel päeval, kui Rooma paavst, kes saadab Ukrainale häid mõtteid, ütleb: „… ja kõige julmemad on tšetšeenid ja burjaadid” – miks? – sest „nad ei kuulu vene traditsiooni”, sel päeval, kui üks luuletaja, sellesama traditsiooni hiilgav paljundaja, kirjutab Facebookis: „sõnad on ära kuivanud ja ilmuvad varsti välja” – ja ma ei kahtlegi, et ilmuvad, sest luuletaja on vaikinud üheksa kuud, kui me ei arvesta kuulutusi puhvetiga kirjandussündmustest ja raamatute ilmumisuudiste jagamist –

    samal päeval leidis kinnitust ukraina kirjaniku surm, kirjaniku, kes kirjutas lastemuinasjutte ja kel oli heledapäine, helge peaga poeg, ja kes ei teadnud, kuidas peitu minna

    ei seinte ega sõnade taha, nii et kui talle järele tuldi, ütles ta ausalt, et jääb nende juurde, kes on talle kõige lähemad – oma poja ja oma maa juurde –, kuni lõpuni, isegi kui nad peavad kolmekesi ühtsama surma jagama,

    ja kõndis nende ees, kes ta viimaks tapsid, varjamata oma juttu või armastust kuni surmani, mida ta pidi ise sööma, otsast lõpuni,

    sest need, kellega ta oleks võinud seda jagada, said igaüks juba omaenda surma kätte,
    „vene traditsioonis” on seda palju ja võib seda koonerdamata ära kinkida,

    ja mitte omadele või võõrastele – sest tema jaoks pole omi ega võõraid, vaid ainult need, kel õnnestus läbi ta kurgu roomata, ja need, kelle ta puruks litsus –
    ta eristab niisiis neid, kes tuleb kohe tappa, ja neid, kelle surma tuleb edasi lükata,
    nii et kui sa istud „vene traditsiooniga” õhtust sööma ja juttu ajama, või laiendad teda mõnele ootamatult kaunile tsitaadile, või võtad talt vastu leiba ja veini,
    siis tea:
    mansettide all on tal surm, surm on ta rüü all, surm on igas ta sõnas, surm omadele ja võõrastele.
    Surm.

    Ukraina keelest MAARJA KANGRO

  • Arhiiv 15.03.2023

    Meie esmamuljed elust maal

    merle

    Televiisoris loeti ette õhtuseid uudiseid. Umbes kolmsada aastat tagasi elas Rootsi kuningriigi kuldsel ajastul mees nimega Mads Israelsson, kes töötas Falunis vasekaevandajana. Ta oli kihlatud ka ühe kohaliku naisega ja peale 1687. aasta jaanipäeva oli plaanis ära pidada ka nende pulmad. See jaaniöö oli aga eriline veel sellepärast, et siis toimus kaevanduses varing. Kõigi suureks õnneks oli terve kollektiiv jaanidel, nagu ka jõuludel, töö tegemisest vabastatud ja kõik tähistasid valguspühi. Ning kuna teateid surmadest ei tulnud, registreeriti hukkunute arvuks null. Mads Israelsson ei ilmunud aga sellegi­poolest järgmine päev kirikusse. Räägiti, et ta oli öö varjus ühe teisega jooksu pannud, kui šaht valju raginaga sisse kukkus. Või siis nähti teda metsa näki juurde hiilimas.
  • Arhiiv 07.03.2023

    Kroonikat

    merle

    1. veebruaril toimus kirjanduslik kolma­päev „70 aastat hingede ööd”. Karl Ristikivi „Hingede öö” esmatrüki 70. aasta­päeva ja värskelt ilmunud soomekeelse tõlke puhul esinesid Jouko Vanhanen, Janika Kronberg, Kalle Niinikangas ja Tiit Aleksejev. Katkendeid teosest luges Enn Lillemets. Sündmus toimus koostöös Soome Instituudiga.

     2. veebruaril esines Tartu Linnaraamatukogu kirjandusõhtul Martin Algus, autoriga vestles Mihkel Kunnus.

     2. veebruaril esitleti kultuuriklubis Promenaadiviis Laurence Sterne’i romaani „Tristram Shandy elu ja arvamused”. Tõlkija Kersti Undiga vestles Eva Lepik, katkendeid teosest esitas Tartu Luuleteater.

     2. veebruaril toimus Koeru kultuuri­majas eesti kirjanduse pidunädala konverents „Kirjandus kui identiteedi kujundaja”. Ettekandega esinesid Rein Veidemann, Elmo Nüganen, Igor Kotjuh, Aija Sakova, Arne Merilai, konverentsi juhatas Margit Kilumets.

     4. veebruaril toimus Albu rahvamajas „Kirjanduslik oaas”. Esinesid Johanna Ross, Tauno Vahter, Kalju Kruusa, Mart Kangur, Sveta Grigorjeva ja Mehis Heinsaar, vestlusi juhtis Maarja Kangro. Anti üle 46. A. H. Tammsaare nimeline kirjandus­preemia, mille pälvis Mehis Heinsaar romaani „Kadunud hõim” eest. Üritusel musitseerisid Albu ja Aravete noorteansamblid, Indrek Kruusimaa ja Pääru Oja, Justament; plaate mängis DJ Dr Ormusson.

     7. veebruari kirjanduslikul teisipäeval esitleti Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe raamatut „Maarjahein ja imevesi. Pärimuslikud naiste rituaalid Eestis”. Raamatust vestlesid Reet Hiiemäe, Mari-Liis Sinilaht ja Ruta Juzulenaite, vestlust juhtis Madis Arukask.

     8. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval esitles Juhan Hellerma oma luulekogu „Maailmaõhetus”. Autoriga vestles Joonas Hellerma, sõna võttis Rein Veidemann, tekste esitas Kristel Algvere. Teost esitleti 16. veebruaril ka Tartus Werneri kohvikus, kus autoriga vestles Heleri All ja tekste esitas Elisabeth Heinsalu.

     8. veebruaril anti Viimsi Artiumis üle Eesti Kultuurkapitali 2022. aasta peapreemiad ja elutööpreemiad. Kirjanduse valdkonna peapreemia pälvis Mehis Heinsaar romaani „Kadunud hõim” eest ning elutööpreemia Peeter Torop.

     9. veebruaril esinesid Eesti Rahvus­raamatu­kogu väikses majas Eva Koff ja Triinu Tamm.

     10. veebruaril toimus Tartu Raekoja platsil „Bussiluule” seitsmenda tekstivaliku avaüritus. Luuletusi esitasid Merca ja Tartu Luuleteater.

     10. veebruaril kuulutati Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis välja 2022. aasta kauneimad raamatud. Ürituse korraldas Eesti Kirjastuste Liit.

     10. veebruaril toimus Tartu Kirjanduse Majas ulmeõhtu, kus Meelis Kraft esitles oma romaani „Tiuhkamäe”. Autoriga vestles Jaile Jürgens.

     13. veebruaril toimus Vildes ja Vines TarSlämmi III eelvoor, mille võitis Murca. Slämmi külalisesinejaks oli Heidi Iivari, musitseeris Karl Kruuse.

    14. veebruari kirjanduslikul teisipäeval esitles Jüri Kolk oma luulekogu „Fuuga”. Autoriga vestlesid Morten Made ja Elisa-Johanna Liiv.

     14. veebruaril toimus Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Eesti Rahvusraamatu­kogu Minu Raamatukogu (MIRKO) e-välja­annete laenutuskeskkonna esitlus.

     14. veebruaril anti üle Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi auhind „Klassiku sõber”, mille pälvis Maarja Undusk monograafia „Ellen Niit. Heleda mõtte laast” eest.

     15. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval toimus Mari Saadi loominguline õhtu. Avasõnad ütles Piret Viires, Mari Saadi ja Liidia Meelega vestles Igor Kotjuh, musitseeris Leho Rubis.

     15. veebruaril esitles Kristel Vilbaste Tartu Linnaraamatukogus raamatut „Meie joogi­vesi. Allikad, kaevud, kraanid ja pudelid”. Autoriga vestles Liis Seljamaa.

     17. veebruaril esitleti Rahvusarhiivi Noora hoones ajakirja Keel ja Kirjandus erinumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuuri­elu”. Teemanumbrit tutvustasid Tõnu Tannberg ja Janika Kronberg. Samas anti üle Keele ja Kirjanduse aastaauhinnad, mille pälvisid Külli Prillop ja Külli Habicht, Tanar Kirs ning Art Leete, Svetlana Karm, Piret Koosa ja Kaur Mägi.

     18. veebruaril esitleti kultuuriklubis Salong Jens Halfwasseni teost „Plotinos ja uusplatonism”. Teosest kõnelesid Jaan Lahe ja Neeme Näripä, vestlust juhtis Siim Lill.

     19. veebruaril anti Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis üle Jaan Krossi kirjandusauhind, mille pälvis Katrin Laur romaani „Tunnistaja” eest.

     20. veebruaril anti Eesti Teaduste Akadeemias üle riiklikud kultuuri aasta- ja elutööpreemiad. Kirjanduse valdkonnas pälvis aastapreemia Heli Allik Jonathan Littelli raamatu „Eumeniidid” tõlke eest.

     20. veebruaril esitleti tARTu poes kirjanduslikku LP-d „ETNO-TONTE 2. Metsa mõte”. Esinesid Hendrik Relve, Carolina Pihelgas ja Contra, õhtut juhtis Jaan Malin.

     21. veebruari kirjanduslikul teisipäeval esitleti kultuuriklubis Salong Arne Næssi teost „Elufilosoofia”. Teosest vestlesid Peep Mardiste ja Mihkel Kunnus, vestlust juhtis Siim Lill.

     22. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval toimus ukraina kirjanduse õhtu. Ukraina luuletajate tõlkeid esitasid Anna Verschik, Katja Novak, Veronika Kivisilla ja Kätlin Kaldmaa.

     22. veebruaril toimus Tartu Ülikooli loodus­muuseumis loodusluuleõhtu, kus esines Hanneleele Kaldmaa.

     22. veebruaril toimus Tartu Linnaraamatu­kogu Karlova-Ropka harukogus kohtumis­õhtu Tiia Toometiga, autoriga vestles Jaanika Palm.

     27. veebruaril avati Tartu Linnaraamatu­kogus näitus Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele nomineeritud teostest.

     28. veebruari kirjanduslikul teisipäeval tähistati Kalevala päeva. Kirjanduskollek­tiiv Iso Pullo esitas tekstikava, samuti peeti lühiettekandeid.

  • Arhiiv 07.03.2023

    Õnnitleme

    merle

    1. märts – Maarja Siiner 50

    4. märts – Mart Kivastik 60

    8. märts – Ann Must 70

    9. märts – Andres Langemets 75

  • Sisukord 07.03.2023

    Looming 3 2023

    merle

    Ukraina luulet
    Ilja Prozorov | Shafali
    Ukraina luulet
    Janar Ala | Imeloom
    Piret Põldver | Hääled / Viisteist aastat / Lagunemine
    Ukraina luulet
    Holger Kaints | Sa armastasid (vist) kommunisti
    Kärt Hellerma | Liblikate püha
    Imre Siil | Rahvatantsu kirjeldamatu võlu
    Kirjanik loeb. Eva Koff
    Joosep Susi | Hea õuna-aasta. Ülevaade 2022. aasta luulest
    Kaupo Meiel | Lühiproosa 2022: Eesti otsib supernovelli
    Andres Langemets | Sajase Loomingu pöördeaastaist
    Jürgen Rooste | Tere, kallis Kristel! ehk Väike kiri luuleasjandusest
    Vilja Kiisler | Nähtamatud naised
    Mait Vaik | Me tusameele talv
    Epp Annus | BMW-ga sepikojas
    Marin Laak | Elust nõukogude kirjanike liidu tulemüüri taga
    Kroonikat
    Sirje Olesk | Nuhi pihtimus
    Ülo Matjust (18. VI 1942 – 25. I 2023) meenutades

  • Arhiiv 06.03.2023

    Saapad, Dante ja Van Johnson

    merle

    Foto: Sander Koit / ERR

    Vahel ei taha midagi ja ei tea ka, kas see on hea tunne.
    Mõtled sellel ajal – kas see on hea tunne?
    Nagu oleks ja nagu ei oleks ka.
    Käid raamatupoes.
    Mõtled, kuhu minna?
    Kuhugi võiks ju kõndida, ei viitsi tervet päeva vedeleda.
    Läheks kuhugi, et oleks nagu mingi siht.
    Vahel võib kõndida ka sihitult, aga alati ei viitsi.
    Kuhu sa ikka Tallinnas sihitult lähed.
    Pole seal, kuhu minna.
    Kõnnid mööda promenaadi või?
    Ma ei tea.
    Vaevalt.
    Tallinn on kuidagi igav linn.
    Maal võid sihitult kõndida.
    Kõnni lõputult.
    Ainult kõnni.
    No lähed siis raamatupoodi.
    Kõnnid trepist üles.
    Komistad peaaegu ühele naisele otsa.
    Proovid nagu vabandada.
    Nii möödaminnes.
    Naine nagu väga ei taha vabandada.
    Tundub mühkam.
    Mühkameid on ikka palju.
    Vaatad seal uusi raamatuid.
    Mingi proosaluulekogu.
    Selline geneeriline mõtteõhkamine.
    Siis vaatad mingit raamatut veel.
    Mõtled, et tore on ju neid kõiki lugeda, aga ei alati ei jaksa.
    Kõnnid trepist alla.
    Ostad kingaviksi.
    Saapad vajavad viksimist.
    Ei taha küll saapaid raisku lasta.
    Hea, kui on ikka saapad.
    Saapad on ilusad.
    Jätavad korrektse mulje.
    Hea, kui jääb korrektne mulje.
    Siis pole kellelgi midagi ette heita.
    Hea, kui pole kellelgi midagi ette heita.
    Mis veel hea on?
    Näiteks see on hea, et ise ei kirjuta õhkavat loodusluulet.
    Võiks ju kirjutada, loodus on sümpaatne, aga see ei tundu nagu päris.
    Ikka päris peab olema.
    Või ei pea ka.
    Kas loodusluule on päris?
    Nii ja naa.
    Oleneb vist, kuidas tehakse.
    Aga saapad?
    Saapad on ok.
    Väga meeldivad saapad.
    Kuigi raamatupoest tagasi kõndides nagu hakkas kanna juures midagi tunda andma, nagu midagi kraapis.
    Ei taha küll, et saapad kanna katki kraabivad.
    Eks siis vist tuleb uued saapad osta.
    Sellele muidugi kulub jälle raha.
    Samas millele muule sa ikka raha kulutad.
    Kunagi jah, juhtus ju ka selline asi, sõbral olid saapad.
    Tahtsin endale.
    Sõber vist kauples, ei tahtnud niisama anda.
    Usun, et kannan seda nüüd endaga siiani, et ta anda ei tahtnud niisama.
    Niisama peaks ikka andma.
    Tahtis vahetust.
    Vahetasin siis saapad Dante Põrgu vastu.
    Polnud head saapad.
    Eks nad vanad ka, tallad olid kulunud.
    Väga halvad saapad.
    Väga libedad olid.
    Vist oleks nende tõttu isegi surma saanud.
    Edevus, eks, siit moraal.
    Polnud vist hea vahetus.
    Eks tuleb teha omad järeldused.
    Või oli ka, sest Dante sai ju uue osta.
    Eks saapadki, kuigi seekord veel ei ostnud.
    Polnud siis neid rahasid.
    Nüüd on rahad.
    Nüüd on rahad peale tulnud.
    Nüüd ilmus juba eesti keeles ka Dante Paradiis.
    Kõik nüüd ilmunud: Põrgu, Purgatoorium, Paradiis.
    Ausalt öeldes Paradiis meeldib kõige rohkem praeguse seisuga.
    Peaks tegelikult teised ka uuesti üle lugema.
    Paradiis nagu äkki andis võtme kätte.
    Ikka on hea maailmakirjanduses kodus olla.
    Annab kohe hea tunde.
    Kõnnid kaubamajas.
    Komistad naisele otsa.
    Sina vabandad.
    Naine ei vabanda.
    Mõtled: küll on mühkam.
    Pärast mõtled, vaevalt ta Dantet lugenud on.
    Vaevalt teab üldse, kes Dante on.
    Vaevalt et üldse teada tahab.
    No tsiteerime siis mõne värsi Dantelt.
    Kas pole ilus.
    Vot see on ilu.
    Geomeetriline ilu.
    Mis siis veel mõtlesin.
    Nii et siis saapad.
    Ilusad riided on muidugi ju head.
    Jätavad korrektse mulje.
    Kuulsin ükspäev noorukeid rääkimas.
    Üks ütles: mulle ikka meeldib ülikonnaga käia.
    Teine: mulle ka meeldib.
    Lõpuks noorukitest ühel olid toas päikeseprillid ees.
    Kanepit suitsetati.
    Mõtlesin, et ütlen tuppa astudes: kas sa oled mingi Van Johnson või.
    Niimoodi ütles Seinfeldis Uncle Leo, üks paremaid tegelasi seal, Jerry Seinfeldile, kellel olid siseruumides päikeseprillid ees: sa oled mingi Van Johnson või.
    Ega ma sellest aru ei saanud.
    Hiljem guugeldasin.
    Van Johnson oli keegi obskuurne filmistaar 30-ndatest vms.
    Lähed ütled tänapäeva noorukile, kas sa oled mingi Van Johnson.
    No ega ta aru ei saa.
    Lähed toast välja. Noored omavahel: wtf.
    Mis see veel oli. Sellised asjad on muidugi naljakad.
    Nii et saapad, Dante ja Van johnson.

  • Arhiiv 27.02.2023

    Kõiges oli süüdi juuksur

    merle

    Tauno Vahter: „Hea venelane”.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood