Eva Koffi esikromaan „Sinine mägi” (2017) pälvis kirjanike liidu romaanivõistlusel II koha, sama romaani eest sai autor ka tiitli „Aasta kirjanik 2018”. Neli aastat hiljem ilmus romaan „Kirgas uni” (2021), mille järel valiti Koff teist korda aasta kirjanikuks. Mullu avaldatud romaani „Õhuskõndija” eest nimetati ta kultuurkapitali proosaauhinna nominentide hulka. Aastail 2023–2025 sai ta kirjanikupalka. Eva Koff on populaarne autor, meie kiriusutelu eel oli „Õhuskõndija” pea kõigist Tallinna raamatukogudest välja laenutatud.

ELO LINDSALU: Oled ligi kakskümmend viis aastat õpetanud lastele prantsuse keelt Rocca al Mare koolis ja Vanalinna Hariduskolleegiumis. Kuidas sai alguse huvi prantsuse keele ja kultuuri vastu? Kuidas on see keel ja Prantsusmaa mõjutanud su maailmavaadet ja kirjanduslikke arusaamu?

EVA KOFF: Ratsionaalset põhjust mul ülikooli erialavalikuks ei olnud. Puhas keele ilu, kõla, mahlasus. Hakkasin prantsuse keelt õppima alles pärast keskkooli, nn vaheaastal. Läksin keeltekooli ja sattusin Lauri Leesi rühma. Kevadeks oli soov seda keelt ja kultuuri põhjalikumalt tundma õppida läinud nii intensiivseks, et asusin üksi kodus juurde õppima, tuupisin grammatikat ja sõnu, sest ülikooli sisseastumiseksamitel oli vaja „võistelda” prantsuse keelt üksteist aastat õppinud noortega. Prantsuse kultuuriruumi mõju mulle on ilmselt olnud suur, selle ulatust ja tähendust ei olegi kerge hinnata, see on saanud loomulikuks osaks mu elust. Sealne kultuur oma kihtidega, kombestik, inimeste sotsiaalse lävimise stiil jne on Eestist niivõrd erinevad, et paratamatult hakkad võrdlema ja vastandama. Enamasti on selline võrdlemine huvitav, toob teravalt välja mõlema kultuuri eripärad, Euroopa kultuuri elurikkuse. Minu suhtumine söömisse, rääkimisse, viisakusreeglitesse, poliitikasse ja kodanikuvastutusse on kindlasti Prantsusmaad vaadeldes muutunud. Aga kirjanikuna… Ma usun, et pigem on võõra kultuuriga kontaktis olemine pannud mind Eesti omapära – eesti keelt, kirjandust, ajalugu, loodust, vaikuse ilu – hoopis rohkem hindama. Me ei pea kedagi jäljendama ega püüdma välismaalaste silmis lahedad olla, pigem otsigem seda, mis meie hinge puudutab.

E. L.: Millised prantsuse kirjanikud või teosed on eriti meeldinud ja ehk eeskujukski olnud?

E. K.: Ma ei oska kirjanduse puhul rääkida eeskujudest, otsin kirjutades ikka oma häält, endale ainuomast. Inspireerijatest võib aga rääkida küll: üllatajatest, innustavatest torkijatest, neist, kes vaimustavad, panevad uusi teeotsi otsima, kirjanduse mõjujõudu uskuma, kangekaelselt kirjutamist jätkama. Oma esimese näidendi „Meie isa” kirjutasingi ju tõukudes Emmanuel Carrère’i teosest „L’Adversaire” (eesti keeles „Vaenlane”, tõlkinud Indrek Koff). Pariisis elades leidsin selle juhuslikult raamatupoest, lugesin läbi ja tundsin, et – nüüd. Teos vapustas sedavõrd, et võtsin endale õiguse sellest inspireeritud näidendi kirjutada. Muidu aga on mu lugemislaud eklektiline, loen vana ja uut, eesti- ja välismaist, võõr- ja eesti keeles, olemata eriliselt ja eelkõige just prantsuse kirjanduse tundja ja austaja. Kuigi neil on ikkagi Molière ja Verlaine ja Baudelaire ja Duras ja Ernaux ja Saumont ja Mauriac ja Proust ja Houellebecq ja Nothomb, kellest ei saa üle ega ümber. Paar aastat tagasi lugesin näiteks üle Gustave Flaubert’i „Madame Bovary” ja elasin väga kaasa – Emma tundus mulle täiesti XXI sajandi tegelane! Kujutlesin, et praeguses ajas oleks tal kindlasti Instagrami konto, ta postitaks pidevalt story’sid, tuuniks oma fotosid ja videoid ning upuks sellesse näivuse maailma, nagu juhtus XIX sajandi Emmaga, kes samuti päris enda ära kaotas ja aina suuremasse ängi vajus.

E. L.: Su romaanid „Sinine mägi” ja „Õhuskõndija” on täis ajalugu: oled neis veenvalt kujutanud muuhulgas XX sajandi alguse Tartu õhustikku ja olustikku ning hoidnud lugejat kursis Eesti ja Euroopa tähtsamate ajaloosündmustega. Fiktiivsete tegelaste kõrval leidub ka päriselt elanud isikuid, nagu näiteks Johannes Aavik. Miks otsustasid sukelduda möödunud aegadesse? Kas tunned vahel, et tahaksid elada hoopis mõnel muul ajal, ajamasina abil rännata?

E. K.: Vahel mõtlen tõesti, et oleks tore olla mõnes teises ajas füüsiliselt kohal. Paar päeva tagasi lugesin lehest, et Rävala puiesteelt leiti XIV sajandist pärinev paavst Clemens V-le kuulunud bulla, ja mõtlesin, mis tunne oleks asuda selles hetkes, kui see ürik tulevasse Tallinna kesklinna sattus. Milline oli see paik sel ajal ja millised olid inimesed, keda seal kohata võis? Ajas rännata on võimalik kirjutades – tuleb pisikeste detailide ja märkide abil kirjutada kunagine aeg elavaks, vähemalt enda jaoks. Igasugune aeg on ju meie kujutluse vili. Ma ei saa kuidagi tagasi eilsesse päeva, aga ma saan eilsest mõelda, seda kujutleda. Ja see kujutluslik eilne, nagu ka homne, on minu jaoks vägagi olemas. Mingis mõttes aeg ju ei möödu, vaid täidab meid. Ma ei tunne, et elaksin kronoloogilises ajas, kus üks päev saab mööda ja teine algab. Ühel hetkel minu keha aeg muidugi lõppeb, aga seni, kuni ma elan, kannan endas mitmeid aegu. Mu lapsepõlv näiteks ei ole minu jaoks möödas, vaid on endiselt ja elavalt osa minu reaalsusest. Võib-olla mõni ütleks, et me koosneme informatsiooniosakestest, aga mulle meeldib samast asjast poeetilisemalt ja „udusemalt” mõelda.

E. L.: Rohkem kui sada aastat tagasi vestlevate tegelaste keel on kirjanikule vist paras pähkel? Tollane eesti keel tunduks tänasele lugejale konarlik ja arhailine, pealegi olid kõnekeeles tugevad murdetunnused. Mäletan oma vanaemasid veel 1980. aastatel kasutavat -ivad-lõpulist mitmuse minevikuvormi: rääkisivad, laulsivad jne. Kuidas sa selle keeleprobleemi lahendasid?

E. K.: Jah, küsimus keelest tekkis mul küll. Et kuidas ikkagi need saja aasta tagused inimesed rääkima panna, millised sõnad ja lausestruktuurid valida. Siin tuleb kirjanikule appi lugeja kujutlusvõime – viis, kuidas me fiktsiooni, teise inimese väljamõeldut üldiselt vastu võtame. Lugeja vist ei nõua kirjanikult absoluutset realistlikkust, mis on ju ka saavutamatu. Ta läheb kaasa looga, tegelastega. Ja isegi tänapäevased tegelased räägivad raamatutes ju kirjanike loodud keelt, mis ei vasta „päriselt” kõneldavale keelele, kuigi on reaalsusele muidugi lähemal kui näiteks XX sajandi alguse tegelaste keel. Muuhulgas tekkis mul „Sinist mäge” kirjutades küsimus eesti ja saksa keelest. Raamatus on näiteks üks härra Glück, kellel on fotoateljee ja kellega tema töötajad, usun, rääkisid saksa keeles. Kuidas seda eesti romaanis edasi anda, eriti kui ise ei räägi sõnagi saksa keelt? Panin härra Glückile suhu veidi võõrapäraselt kõlavad eesti laused, mis tekitas loodetavasti tunde, et tegemist polnud eestlasega. Härra Glück ei saanud romaanis ka palju sõna, mis kergendas olukorda. „Õhuskõndijat” kirjutades lugesin Digarist 120 aasta taguseid Postimehi, ja tõsi, üks ühele ei saaks sellist keelt kuidagi kasutada. Lugeja jääks vananenud keele rägastikku kinni ega suudaks loole keskenduda. Kirjandust tehakse omas ajas, selles keeles, mis on parajasti elav ja arusaadav. Teksti võib vürtsiks sisse panna mõned eksootilised veidrused, aga üldiselt peab kirjanduse keel lähtuma kirjaniku enda sisemisest keelest, sellest, mis temast välja voolab. Kirjandus ongi ju suuresti keel, pigem „kuidas” kui „mida”. Lood on enamasti ajaloo jooksul läbi kirjutatud, kirjanduses sünnivad nad aga värskes keeles üha uuesti.

E. L.: Nii „Sinise mäe” kui ka „Õhuskõndija” peategelaste prototüüpideks on kunagi päriselt elanud naised. „Sinise mäe” Elfriede (Elfi) prototüübiks on su vanaema Aliis ning „Õhuskõndija” Magda loomisel oled inspiratsiooni saanud oma vanavanatädi Emilie Laursoni eluloost. Miks valisid just nemad oma tegelaste karkassideks?

E. K.: Raske öelda, need otsused ei ole ratsionaalsed. Võib-olla on just need naised, või õigemini neist kuuldu, mu kujutluse tööle pannud. Neis on ilmselt olnud mingi saladus, miski, millest ma ei saa aru ja mis on tõmmanud nendega tegelema. Ja nad on ju ka suguvõsas tähtsad inimesed, nendega seotud lugusid räägitakse siiamaani. Mõlemad olid ka vürtsikad isiksused. Tugevad, aga tundlikud naised, kes ei käinud „nööri mööda”, vaid tegid, mida tahtsid, nii palju, kui see oli võimalik. Näiteks vanaema jutustas, et kui ta 1910. aasta paiku Tartus Grassi koolis käis, varastasid nad koos klassiõega tundide ajal Emajõe äärest paadi ja läksid sellega sõitma. Ja jäid vahele direktorile endale. Too olevat seisnud sillal ja ahhetanud: „Kas need pole mitte meie õpilased?” Nii et mu vanaema ei olnud väga ontlik tüdruk.

E. L.: Ühes paari aasta taguses kirjandusuurijate vestlusringis tunti puudust naisüliõpilase kujust tänapäeva eesti kirjanduses, aga „Sinises mäes” on neid lausa kaks: kui Elfi õpib 1920. aastatel keeli ja ajalugu Tartu ülikoolis, siis romaani kolmas peategelane Liis õpib sealsamas arstiks. Liisiga seotud tegevusliin on eriti ehe ning üliõpilaste dialoogid loomulikud, tulvil tollast noorteslängi. Kuuldavasti meenutas teos mõnelegi 1990. aastatel Tartu ülikoolis õppinule nende noorusaega – nii minulegi. Liisis on vist päris palju sind ennast? Kuidas sul õnnestus 20 aastat hiljem tudengite tollane kõnepruuk nii hästi jäädvustada? Kas toetusid oma päevikule?

E. K.: Mõned põhi- ja keskkooliaegsed päevikud olid mul alles, neid üle lugedes värskendasin oma mälu, kuidas 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse noored rääkisid. Ülikooliaegne päevik oli juba nii poeetiline, et selles palju slängi ei olnud. Alustasin „Sinist mäge” aastal 2012, enam kõike ei mäleta, aga vist kasutasin ka mingit slängiteemalist trükiteost. Enamasti räägivad tegelased aga mu enese kujutletud või mäletatud tolleaegset keelt. Tõsi, inimesed mäletavad seda aega, aga igaüks erinevalt. Näiteks mainis keegi kriitiliselt, et 1990. aastatel üliõpilased Annelinnas ei elanud, sel ajal elati ühikates. Ma ise elasin ülikooli ajal aasta aega Annelinnas ja tundsin teisigi, kes seal tuba üürisid. Nii et isiklik seos raamatuajaga võib olla ka häiriv faktor, sest autor ei kirjelda lugeja, vaid enda maailma, ja lugeja võib pettuda. Liisi siseelu on mulle tõesti tunnetuslikult väga lähedal.

E. L.: „Sinises mäes” on ka üks natuke koomiline tegelaskuju – Johannes Aaviku fanaatiline õpilane Henrik, kellele võitlus keeleuuenduse eest saab kireks ja kinnisideeks. Kuidas tema sündis?

E. K.: Johannes Aavik kirjutab oma „Päevaraamatus” kellestki noormehest, kes on tema mõtted tabelisse kandnud, peab tema leiutiste üle täpset arvet ja jälgib tähelepanelikult tema käekäiku. Aavik nimetab teda vist isegi „jüngriks”. Mulle oli huvitav püüda seda noormeest ette kujutada, luua talle elulugu ja iseloom. Kirjutasin ta enese jaoks nii reaalseks, et praegu talle mõeldes on tunne, et ta on päriselt olemas olnud. Küllo Arjakas, kellel palusin romaani enne selle ilmumist ajaloolase pilguga üle lugeda, püüdis isegi Henrik Allika Rootsis ilmutatud teose „Maailmakeel” viite üles leida. Ta muidugi ei leidnud, sest minu kirjeldatud noormeest pole ilmas elanud.

E. L.: Henriku kirjad Elfile petavad ära küll. Kui veel meestegelastest rääkida, siis üks meeldejäävamaid on „Sinise mäe” traumakirurg Sven, kes käib sõjakolletes elusid päästmas ja kes suhtes Liisiga käitub aumehena. Niisuguseid ideaalmehi pole ma tänapäeva eesti kirjanduses rohkem kohanud. Kuigi romantilisest armastusest unistatakse endiselt ja sellest on loodud tuhandeid laule, luuletusi ja kunstiteoseid, on see mu arust natuke müstiline nähtus. On öeldud, et meie põlvkond ei uskuvat enam armastusse, vaid ainult sõprusesse ja seksi.

E. K.: Sven on tõesti omamoodi ideaalmees, kindlameelne, tundlik, aus. Praegu mõtlen, et ta on eelkõige Liisi projektsioon, kujutlus. Liis igatsebki ehk rohkem suurt armastust kui Sveni ennast. Ja kui Sven oleks peategelane, joonistuks temast arvatavasti välja teistsugune pilt. Liisile andis ta loo lõpuks kogemuse, et ideaal jääb kättesaamatuks või see ei ole enam ideaal. Ma ise mõtlen Liisi ja Sveni suhte puhul sellele, et armastus vist ei saa olla võimatu. Kui on armastus, siis on see ka võimalik. Kuigi, kes teab, armastus on müsteerium. Mis puutub Sveni tegevusalasse ja Liisi erialasse, siis meditsiin, nagu ka sõda ja armastus, on sügavuti seotud nii elu kui surmaga, nendevahelise hapra piiriga. Kirjutades liigud sageli piirialal, lähened piirile, kardad seda, kaugened piirist, ületad hirmu ja mingitel hetkedel ka piiri… Võib-olla seepärast tunnengi kirjutajana muu hulgas meditsiinimaailma tõmmet.

E. L.: „Sinises mäes” on tekstikoht: „Sellel hetkel Ehamaa saalis ei ole Adele ainult keha või hing, ta on sulam, keegi, kes ei ela, vaid on. Nagu järv.” Jutustaja vastandub siin lääne filosoofias traditsioonilisele keha-hinge dualismile. Oled naiste kehalisust üpris palju kujutanud. Sajandi eest elanud naiskirjanikud üldiselt vältisid oma tekstides kehalisust ja naisekehas toimuvat eriti, teisalt saatis neid ju pidev oht jääda lähisuhtes kohemaid lapseootele, mistõttu olid nad ehk kehaliste protsesside suhtes valvsamadki kui tänapäeval?

E. K.: Minu meelest ollakse ka praegu keha suhtes väga tähelepanelikud, isegi ärevad või kontrollivad. Meil on tänapäeval nii palju teadmisi kehast, selle toimimisest rakutasandi ja hormoonideni välja, ja me tähtsustame keha väga, nii selle väljanägemist kui ka tervist. Samal ajal on huvitav mõelda, et keha kasutamine elamise vahendina ei ole tänapäeval enam alati paratamatu. Me ei pea tingimata kasutama oma jalgu, et minna poodi, vaid võime tellida toidu koju. Me ei pea liikuma punktist A punkti B omil jalul, vaid võime võtta tõuksi või Boldi. Teise inimesega suhtlemiseks ei pea enam isegi voodist tõusma, piisab telefoni avamisest. Kui keha kasutame, on see sageli vaid meie valik. Väga palju toimub aju tasandil, kehaliikmete osavõtuta. Väidetakse, et tänapäeva noortel on vähem seksuaalsuhteid, sest dopamiin tekib nende ajus teistel viisidel. Ma ei tea, kuidas see meid pikas perspektiivis mõjutab. Keha ja vaim, või hing, on meie eluajal üks. Vähemalt mina tunnen nii. Kui hing on raske, on ka kõhus raske, ja vastupidi. Mul võib hetkega tekkida seljavalu, kui ma närvi lähen. Aga mis toimub keha ja hingega meie surmahetkel, ma ei tea.

E. L.: Sinu tekstide poeetikas, nii fragmentaarsuses kui ka näiteks rütmis ja aistingulisuses, võib kohati näha „kehaga kirjutamist”, kogu oma keha mängupanekut. Milline on sinu suhe prantsuse feminismiga, näiteks naiskirjutuse teooriaga (l’écriture féminine’iga)?

E. K.: Kehata ei saa kirjutada või siis peaks kirjanik olema „puhas vaim”. Tajun kirjutamist väga kehalise, isegi lihaliku tegevusena. Et tegelane hakkaks elama, pean ise tema sees ellu ärkama. Kui kirjutan stseeni, kus tegelane (näiteks Adele „Sinises mäes”) on end purju joonud ja seisab tuikudes märtsikuiselt külma jõe ääres, nii et villase seeliku äär on vees, siis ma tunnen oma kehaga, kuidas on seal seista: märjad sukad, niiskus, jahedus, tuul, pea käib ringi, varsti läheb pimedaks… Ma usun, et ka lugeja tajub sellise stseeni „lihalikkust”. See ei ole midagi intellektuaalset ega teoreetilist, vaid maine kogemus, läbielatud hetk, mis mingil müstilisel moel mõjub füüsiliselt hoolimata sellest, et jõuab lugeja ajju valgele paberile reastatud tähemärkide kujul.

Naiskirjutuse teooriaga mul sidet ei ole, ma ei ole ka teoreetik, pigem puhas praktik. Mulle meeldib kirjutada, saada see reaalne kogemus endale ainuomasel moel, mitte läbi töötada teooriaid, ehk isegi nende järgi joonduda. Mis ei tähenda, et ei oleks kirjanikke, kes suudavad mõlemat. Käisin kunagi ühe aasta Tartu ülikoolis kirjanduse magistrantuuris, seal sai ka suuri teoreetikuid loetud, nende eeskujul mõni tekstianalüüs kirjutatud. Aga just seal sain aru, kuivõrd mind tõmbab iseseisva kirjutamise poole.

E. L.: Oled oma romaanides süvenenud mitme rakendus- ja teadusvaldkonna sünniaega, nagu fotograafia, traumakirurgia ja näoplastika, lennundus, samuti osteoloogia, uneuuringud. „Õhuskõndijas” tekib tugev kontrast ühelt poolt teadusliku ja dokumentaalse ainese, teisalt unenägude, kujutluste ja vanarahva uskumuste vahel, millest tegelased suuresti oma tähtsate otsuste vastuvõtmisel lähtuvad. Magda ja Nora justkui kõiguvad kahe maailmapildi – moodsa teadusliku ja endisaegse, osalt religioosse vahel.

E. K.: Kõigume vist kõik mitmete maailma nägemise viiside vahel. Kui me just ei ole tõsiusklikud. Ka usk teadusesse ja progressi võib olla jäägitu. Mulle tundub kuidagi loomulik kahelda, mitte teada, kuidas asjad täpselt on. Enamik suuri reaalteadlasi tunnistavad, et alati jääb mingi osa ka müstikale, arusaamatule, imelisele. Saladusele. Jah, „Õhuskõndija” tegelasi kannab sageli just kujutlus. Asi või nähtus, mida nad kujutlevad, võib osutuda illusiooniks, aga ometi on see nad juba kaugele viinud, neid muutnud. Nora toetub oma igapäevaelus lugudele, mitte oma lähikondsetele. Lugude vägi, kogu see teistsugune maailm, mida justkui pole olemas, aga ikkagi ju on ka. Lugudes on midagi müstilist. Kuidas saab neil inimese üle olla selline võim, kui on teada, et kirjeldatut „ei ole päriselt olemas”?

Mis aga puutub teadusuuringutesse ja -avastustesse, siis need on minu kui kirjaniku jaoks võimalus kas või natuke nuusutada valdkondi, millest ma ei tea midagi, mida ma pole õppinud ega jõuagi oma elu jooksul õppida, aga mis mind väga huvitavad. Näiteks uni, see kummaline seisund, milles viibime kolmandiku oma elust. Minust ei saa kunagi uneuurijat, aga oma teglaste kaudu võin ma ka seda ametit kas või natukene proovida.

E. L.: Vaatamata sellele, et Nora pole oma ema näinud ega emaarmu kogenud, tekib temas tugev armastus oma poja vastu ja ta teeb mõne aastaga läbi tohutu arengu lapselikust tüdrukust sisemiselt tugevaks naiseks, kes ei anna alla. Ka Magda pühendub lõpuks haigetele lastele: ravib Pariisist naastes terveks oma poja ning läheb siis haiglasse tööle. Naiste tunded ja mõtted keerlevad ikka suuresti laste ümber.

E. K.: Emadus on tõesti selles raamatus keskne. Ei pidanud olema, ma ei mõelnud sellele teemale otseselt, kui raamatut kirjutasin, aga toimetamisfaasis leidsime toimetaja Triinu Tammega, et emadus on oma värvide ja kihtidega seal kusagil päris keskel. Emaks saamine ja olemine on ju tegelikult üks paras ümbersünd. Ma tundsin seda ise selgelt umbes kaks aastat pärast esimese lapse sündi – alles siis jõudis sügavuti kohale, kelleks ma olen kasvanud-kasvamas ja mis on emaarmastus. Mitte et enne seda hetke oleks midagi valesti või halvasti olnud, aga transformatsioon ei andnud veel nii selgelt tunda. Nora tõesti muutub emaks saades. Õigemini ei muutu – ta jääb endiselt äärmuslikuks introverdiks. Uus on tema juures see, et ta lubab oma „mulli” teise inimese, oma lapse, ja loob elu esimese lähisuhte. Ta on alati olnud teistest nõrgem, tõrjutu, sõltuv, nüüd korraga on keegi temast nõrgem, sõltub temast. Ta saab esimest korda teist inimest mõjutada, talle midagi anda. Õnneks on Feliks maailmaga niivõrd tugevas ja elavas kontaktis, et suudab ema loodud kapslist suurema vaevata sisse-välja liikuda ja luua lähedasi suhteid ka teiste inimestega. Samal ajal armastab ta südamest oma ema.

E. L.: Võib vist öelda, et Feliksi kujuga oled toonud tänapäeva eesti kirjandusse raskelt haige lapse teema. Mis haigust õieti põeb oma vanuse kohta väga nutikas Feliks, mida XX sajandi alguse Tartu arstid ei suutnud diagnoosida ega ravida?

E. K.: Haiguste ja haigete inimeste teema puudutab mind väga. Mulle tundub, et alati ei mõisteta, et raske haigus küll muudab inimest, aga ei defineeri teda. Ta on hoolimata oma haigusest sügavuti ikka seesama inimene, ootab sõpru külla ja tahab oma elu lähedastega jagada, kuigi see võib olla haiguse tõttu põhjalikult muutunud. Ma loodan, et mul on piisavalt tarkust nende mõtete järgi ka käituda, kui selline hetk peaks saabuma. Feliksist mõtlen samamoodi – ta on sõltumata oma tervislikust seisundist elava kujutlusvõimega uudishimulik poiss, veidi „ülearenenud” aktselerant. Kõik tuleb talle kätte väga varases lapsepõlves, ta elab ja kogeb topeltkiirusel, mõnes mõttes on ta algusest peale „väike vanainimene”, teiselt poolt aga kõige lapselikumal viisil mänguline ja avatud. Ta põeb progeeriat, üliharuldast geneetilist haigust, mille puhul kiire vananemine algab juba lapsepõlves. Ilmselt ei ole seda haigust Eestis keegi kunagi põdenud, sest progeeriasse haigestub maailmas vaid üks laps kaheksa miljoni kohta.

E. L.: Vaheldad neis kahes romaanis eri ajatasandeid, „Sinises mäes” 1990-ndad, esimese ilmasõja eelsed aastad ja 1920-ndad, „Õhuskõndija” tegevus algab 1890-ndatel ja lõpeb aastal 1914. Viimane romaan on eriti fragmentaarne, ajad on segi paisatud ja kohati on keeruline meeles pidada, mis tegelane ja mis ajal parajasti räägib. Eespool juba kirjeldasid veidi oma ajataju, ehk saaksid veelgi selgitada ajakujutust ses romaanis.

E. K.: Tänapäeval oleme fragmentaarsuse ja lühikestest lõikudest koosnevate kunstiteostega mu meelest harjunud, näiteks filmides on flashback’id väga tavalised. Ma ei taju inimelu eelkõige kronoloogilisena. Ka mu mõttevoog ei ole kronoloogiline ega ka loogiline – ma ei mõtle asjadest „järjest”, et kõigepealt põhjus ja siis tagajärg. Kõik on läbisegi. Midagi juhtub ja alles pool aastat hiljem saad aru, miks juhtus, mis on selle sündmuse taga. Tõelised põhjused ja mõjutajad selguvad sageli alles aastate pärast. Samamoodi on ruumidega. Ma ei viibi ainult selles ruumis, kus ma viibin. Ma olen 2026. aastal teatris ja samal ajal 1980. aastal vanaema aias. Inimese aju on nii tehtud, et seal on ühendusi… ma ei tea, kui palju. Miljardeid? Kui üks kirjanduslik näide tuua, siis Kazuo Ishiguro romaanis „Lohutu” on ajad ja ruumid samuti pidevas põimumises, kattumises ja sünergias, kunagi ei tea, millisesse aega või ruumi satud. Romaani puhul on mu meelest kõige tähtsam, kas seda lõpetades tekib tervikutaju. Tunne, et selle raamatu maailm on terviklik elusorganism. Kui selline tunne tekib, ei ole enam oluline, millises järjekorras sa lugejana mosaiigitükid oma kohtadele asetasid. Kui muusikast rääkida, siis sümfoonias on enamasti viis osa ja sageli puudub teosel narratiivne loogika, aga ometi tekib hea sümfoonia puhul tunne, et osad on omavahel kunstiliseks tervikuks seotud. „Sinise mäe” puhul tahtsin, et minu enda ja mu vanaema noorusajad (1990. ja 1920. aastad) hakkaksid omavahel resoneeruma. Et aeg justkui tilguks läbi ja neis kahes väga erinevas ajastus tekiksid sarnase tähendusega hetked. „Õhuskõndija” lugu liigub aastast 1895 aastasse 1914 (epiloogis riivatakse küll hetkeks ka 1919. aastat). Raamatu alguses on Magda 15-aastane, lõpus 39. Seega suures plaanis on romaan kronoloogiline, segi on paisatud mõned stseenid – lugeja saab enne teada sündmusest ja alles siis sündmuse tagamaadest. Aga kes teab, ehk on mu järgmine raamat hoopis üks lihtsalt haaratava kronoloogiaga lugu.

E. L.: Romaan „Kirgas uni”, mis käsitleb une ja reaalse ehk füüsilise maailma vahekorda, on vist kirjutatud COVID-i kõrgajal, kui olime vangistatud koduseinte vahele ja kannatasime aistiliste muljete nappuse all. Just siis hakkasin nägema eriti intensiivseid ja põnevaid unenägusid, justkui püüdnuks aju nende öiste elamustega kompenseerida päevade hallust ja ühekülgsust. Kas kogesid midagi sarnast ja said sellest impulsi uueks, otsapidi ulmekirjandusse kalduvaks romaaniks? Oled sa ise kunagi näinud nn kirgast und, kus inimene juhib unenäosündmuste käiku?

E. K.: „Kirka une” puhul huvitas mind kõige rohkem küsimus, mis on reaalsus ja kas selline asi üldse olemas on. Mõtisklesin, mis on ühe või teise inimese jaoks päris, see miski, millele ta toetub. Raamatu neli peategelast tajuvad maailma väga erinevalt, on ka inimestena väga erinevad: uneteadlane, lavastaja, kristallinaine, usklik laps. Tegevus toimub tänapäeval, 2019. aasta juunis, enamasti Tallinnas ja Tartus. Aga selles nii tavalises ajas hakkavad juhtuma veidrad asjad, muinasjutt põimub reaalsusega. Peitsin romaani kaks muinasjuttu, mida sealt sageli üles ei leita, aga ega peagi. Üks neist, „Seitse venda”, on üsna tuntud, teine, „Kuldninaga mees”, veidi vähem. „Kirgast und” oli just selle päris- ja muinasjutumaailma koostoimel väga lõbus kirjutada. Lugu algab muinasjutulise sündmusega: ühes Tallinna kesklinna suurfirmas hangub seletamatutel põhjustel seitse töötajat, nende seisundit hakkavad uurima arstid ja uneteadlased. Hiljem selgub, et sama firma juhil ei ole sees südant, tema süda on hoopis ühe kaugel maal elava linnu sees… ja inimene, kellel pole südant, ei ole ju inimene, heal juhul on ta Vanatühi. Selline ulme ja krimi piirimail uitav raamat. Kirkaid unenägusid ei ole ma ise näinud, aga küsimus sellest, mis toimub unenägusid nähes mu ajus ja kuidas on võimalik, et unenäokogemus on tajumuslikult niivõrd sarnane ilmsi kogetuga, on mõistatus, mis paelub mind endiselt.

E. L.: Lapsed ei tee sageli vahet kujutlusteilmal ja nn reaalsel maailmal, nad jäävad justkui fantaasiamaailma kinni, mistõttu on nende mängu raske katkestada ja neid näiteks sööma kutsuda. „Kirkas unes” on väikese Jaani unenäoilm koos Rania ja salapärase linnu Amaliga talle sama tõeline kui tema perekond ja kodumaailm. Gilles Deleuze on lõhkunud traditsioonilise ettekujutuse reaalsusest kui millestki püsivast ja valmis kujul olevast ning käsitleb kujutluslikku ehk virtuaalset elementi reaalsuse osana; kujutluslik on reaalne jõudude, võimaluste ja ideede võrgustik (risoom), mis on pidevas liikumises ja ootab vaid aktualiseerimist mingis konkreetses vormis. Kuidas sa ise reaalsust määratled, kas Descartes’i, Kanti või pigem Deleuze’i moodi?

E. K.: Et sellele küsimusele tõsimeelselt vastata, peaksin olema nende filosoofide mõtetega põhjalikult tutvunud, mida ma ei ole. Küsimuse põhisisu muidugi hooman ja võin öelda, et Deleuze’i vaade asjale tundub täitsa adekvaatne (siia tahaks nüüd naerunäo panna). Kindlasti on kujutlusel meie elus keskne roll. Ma isegi arvan, et me ei saaks ilma kujutluse ja illusioonita elada, ilma nendeta me kärbuksime. Kujutlusvõime, loov alge on inimesse sisse ehitatud. Kõige lihtsam on maja näide. Kui ehitame maja, siis me ei ehita ainult maja. Maja ei ole ainult ehituskivid ja katusematerjal, maja on tulevik, kodu, läheduse jagamise ja mälestuste loomise koht, tulevane perekonnaajalugu, laste turvapaik, aga ka arhitektuur, kunst, disain, linnaruumi mõjutaja, sotsiaalse staatuse märk, remonditav objekt, lagunemise ja kestmise sümbol jne. Selleks, et ehitada maja, peab meil olema kujutlus majast ja selle tähendusest.

E. L.: Sõja mõttetus ja selle laastavad tagajärjed on samuti üks sinu olulisi teemasid: „Sinises mäes” on põiked Esimese maailmasõja lahingutes oma näost ilma jäänud sõdurite tragöödiasse, kes kirurgide osavate käte abil endale näo, olgugi võõra, tagasi said, samuti 1995. aasta Bosnia sõtta, kuhu Sven sõidab haavatuid kokku lappima. „Kirka une” üks tegelasi on Palestiinas lakkamatus sõjakaoses kasvav tüdruk. Lühilugudes „Sõda” ja „Lumi”^[1] elasid emana kaasa vanima poja kaitseväekatsumustele Kuperjanovi pataljonis. Kuidas seletad seda läbi ajaloo kestnud lõppematut vägivalda?

E. K.: Sõda, nagu haiguski, puudutab iga inimest, olgu siis isiklikult või teiste valule kaasa elades. Mu peagi ilmuvas lühiproosakogumikus kordub sõjateema mitmes loos. Teisiti vist praegu ei saakski, kui jutustad väga isiklikke lugusid – uue kogumiku lood on kas praegusest ajast või siis pärinevad mu lapsepõlvest. Miks sõdu peetakse ja miks loodut hävitatakse, oskavad vast paremini lahti mõtestada psühholoogid, sotsioloogid ja ajaloolased. Mina lihtsalt tunnen aeg-ajalt, et pean kirjutades puudutama või kas või riivama sõda kui üht kõige äärmuslikumat inimkogemust. Võidakse öelda, et sõjast ei tohi kirjutada inimene, kes ei ole sõda kogenud. Kui praegu ukrainlased nii ütlevad, siis ma mõistan neid. Ometi kogen ka mina sõda, olgugi eemalt. Näiteks on nukker näha ja kuulda, kuidas on muutunud noorte suhtumine sõtta – sellest on nelja sõja-aasta jooksul saanud midagi reaalset, käegakatsutavat. Meie olime 1990-ndatel selle kõrval täielikud ullikesed, hääletasime nagu kevadised vasikad end äsja avanenud Euroopasse ega kartnud midagi. Vastupidi, kõik oli võimalik. Tolle kümnendi keskel Euroopas alanud terrorismiaktid tõid küll korraks maa peale, aga mõte, et sõda võiks ühel päeval jõuda ka Eestisse, ei tulnud meile pähegi. Kirjanikuna tahad minna koos oma tegelasega võimalikult kaugele, nii kaugele, kui julged. Ja seal kaugel on ka sõjad ja haigused, hetked, kus inimesel tuleb loobuda oma turvalisusest, tõekspidamistest ja võib-olla isegi elust.

E. L.: Meisterlikus novellis „Lõoke”^[2] kujutad ühe suure Karjala perekonna saatust, kes oma kodukülast Venemaale küüditati ja venelaste genotsiidi tagajärjel surnuks nälgis, vaid kaks tütart pääses imekombel Eestisse. Kuidas see lugu sündis? On sul ehk endal Karjala juuri?

E. K.: „Lõokese” loo põhitelg on päriselust. Elu viis mind kokku ühe vapustavalt vitaalse 95-aastase naisega, kes on novelli kõige väiksema tüdruku prototüüp. Nad olid rahvuselt soomlased ja elasid perega Karjalas. 1939. aastal küüditasid venelased nad Leningradi lähistele, kus hakkasid juhtuma novellis kirjeldatud sündmused. Tüdrukud tulid 1941. aastal jala Eestisse, pääsesid üle jõe ja nad võeti eesti peredesse elama. Selle loo keskmes on nälg, taas kord miski, mida ma ei ole ise kogenud ja mida ma saan kirjeldada ainult teiste inimeste kogemustele toetudes. Loos on veel ka lõoke. Ta ei ole seal selleks, et anda lugejale lootust (isegi kui ta seda teeb), vaid selleks, et näidata, kui eneseküllane ja häirimatu on loodus. Loodus toimib enamasti omaenese loogika järgi, mitte nagu inimene, kellel on sageli raske endastki aru saada. Kui loomad ja linnud tapavad, siis selleks, et ellu jääda, elu edasi anda. Nad ei ahmi enese külje alla rohkem, kui päriselt vajavad, ja kindlasti nad ei sõdi.

E. L.: Sõjavastast ilukirjandust lugedes taban end vahel mõtlemast, et tõenäoliselt ei loe „sõjalisi erioperatsioone” algatavad sõjardid iial taolisi raamatuid, vaid need satuvad hoopis rahumeelsete humanitaaride või patsifistide lugemislauale, kes ei ole üheski sõjas süüdi ega ka osalised. Aga eks see ole taas üks elu paradokse. Räägiks lõpetuseks käsikirja teekonnast raamatuks. Mainisid saates „Kajalood”, et kirjastused võiksid olla kirjanikule ka loominguliseks dialoogipartneriks, nagu on mitmel pool mujal maailmas.^[3] Saan aru, et lisaks keeletoimetajaile võiks kirjastustes olla rohkem sisutoimetajaid? Tundub hea mõte, aga kuidas seda ellu viia?

E. K.: Sisutoimetajad on ka praegu täiesti olemas, sageli on tegemist kas keeletoimetajate või kirjanikega. Kirjastused nende kaasamist rutiinselt ette ei näe, aga kirjanikul on võimalus selline inimene kirjastamisprotsessi ise kaasa haarata. On veel ka võimalus, et keeletoimetaja ja sisutoimetaja on üks ja sama isik, nagu oli „Õhuskõndijaga”, mille puhul töötasime Triinu Tammega läbi nii teose sisu kui keele. Olen tõesti kuulnud, et näiteks Prantsusmaal osalevad kirjastused aktiivselt ka teose sisu ja struktuuri loomises. Kirjanik annab kirjastusele üle esimese versiooni, saab sealt soovitusi, kuidas teksti muuta, et see veelgi paremini töötaks, ja jätkab tööd tekstiga. Ma ei tea, kas nii toimitakse alati või on see pigem suuremate kirjastuste tava, igal juhul ei ole sellises toimimisviisis seal midagi üllatavat. Niisugust koostööd võib aga vaadata mitme külje pealt – Eesti variandi puhul on kirjanikul rohkem vabadust, ta ei sõltu nii palju kirjastusest, on vaba valima, kas ja kes on tema teose sisutoimetaja. Kirjanik võtab teksti eest vastutuse üksi, ja selles on nii riski kui võlu.

E. L.: Suur tänu intervjuu eest ja jõudu lühiproosa kogumikuga!

---

^[1] Eva Koff, Sõda; Lumi. Looming 2025, nr 11, lk 1432–1435, 1438–1440.

^[2] Eva Koff, Lõoke. Looming 2026, nr 4, lk 431–437.

^[3] Eva Koff: kirjutamine on üks lõputu loobumine. ERR 25. I 2026.