Luule

Lauri Sommer

*

Laane valguses
teevad lapsed karukoldadega mängu.
Panevad ymber kaela nende pikki keid.
Õhtu eel kõlab mäelt kutse, nad lahkuvad.
Tihnikus avanevad
videvikulindude suured silmad.

*

Tormidega langevad puud,
ma raiun lahti radu,
et puhtalt minna,
kui ka yksinda need sammud
õhtuootel
noores männikus,
tukkade vahel orus ja kallaspooltel
ja seda vana sammaskäiku pidi.

Käies ei ole hea, kui liiga palju
teekonda kordub,
seepärast raadasin puhtaks veel yhe raja
orust mäkke, kusagilt siit ta ju minema pidi,
kusagilt siitkandist Patsi, Oksõ ja Darja
käisid allikale, kannipuud õlal,
kuid kahju oli võtta maha seda
noort toomingat kaskede vahel.
Tegin seda yht lootust lahti lastes.
Väga ammu langenud jämedat
samblasse kasvanud saart
haukas saag nagu leiba,
ja rada oli vaba sõnajalgades
uute puuvõlvide all,
murtud ohtlikud oksad,
kõdu visatud kõrvale,
välja tõmmatud väikesed kasvud.
Saag ajas tossu välja
ja tegi mõnes kitsikuses pahurat häält,
aga sammal seal kandis
tundus kuidagi õnnelik.
Läksin väsinult ägades
tasakesi mäele
ja nõlval tundsin, kuidas keegi
hetkeks mu kanda hoidis,
nagu mullast sirutunud näpud
või kassi käpp, kui ta mängib,
kyyned sisse tõmmatud.

*

Tyved langenud risti-rästi
yle Verioja
nende alt voolab
kaldaalustes mängib
vanapunane õrnus
puud tumenevad ja pudenevad leetesse
sealt mäekaldalt
värskete kukeseente keskelt
kutsusin tollel päeval
Su silmi tõusma
hõike peale
läks pakku taskusse pisike nuga
korv jäi maha
sinimummuline rätik peale seotud
läbi lumeta talve olin raiunud vabaks raja
mida mööda Sa lippasid
kergelt komistades pihlakapuhmade vahel
siin
Ellinuka kivi
kagupoolsel kyljel
yks lugu on ilmunud sambla alt
Su
piksepõlenud silmad on tõusnud
kaugele vaatab neist
kevade taevas

*

Sina, kes Sa kohtamisele ruttad
ja tee peale pisipyyniseid sead,
kas keegi pole Sulle öelnud, et
armastust ei saa kiirustada
ega kinni pidada?
Temal on ajaga omad arved.
Syda on ainuke loll
ja lootus on Kahe Näoga Jaanus.
Ta veel kõhkleb, kumba poolt näidata,
kui ligimese hing kõmiseb kauge kõuena
heleda pilvemyyri seest suveõhtul.
Käsi kyynitub yle laua.
Karukellad ja härgheinad
tantsivad pihus ööviiuli saatel.
Õhtuõhk kannab yht lauset.
Välgu kutsub ta silmadesse ainult
vaba tahe, see juulikuu peidetud lill,
mida Sa kimpu panna ei saa.

*

See tyhi roheline maja Kassitoome kandis,
mille kivitrepil yhe suveharja varahommikul
Sinuga istudes
vaatasin poolprofiilis Su vanaaegset nägu,
põselohkude ringmängu
ja palgete selgeid kaari Toome valguse eel.
Taevas peatus vahtra võras.
Tundus, nagu oleks me kunagi
pikki aastaid elanud selles majas,
nagu me noorelt surnud,
Ylikoolis õppinud esiemad
käinuksid neis tubades
eratunde andmas,
möödudes kõige mööduva kombel,
kuulatanud akna all pianoola kõla,
mis suvises hämaruses
segunes hobuse kapjade häälega sillutisel.
Vaevu hubises kivikuju juures veel
yks latern seal eemal Toomemäe vallil.
Ehitusmeistrite võrratu mõte,
puitpitsid ja viilud, eri pindade uksed, nupud ja nukad,
postkasti puust numbrid, mille
alt lendas sisse kirjade
sookureparv —
kõike seda oleks nagu vaadanud
tuhandeid kordi mööda sillutist käies
ja õunapuude alt ära korjates juba mädanevaid õunu,
kastes seda, mis kasvada tahtis,
kojamehe õide puhkenud luud,
veerennid vihmade lõpus, lehed voolamas alla.
Muistne laps jättis seinaõnarusse
oma esimese kohmaka tähe.
Ta nukk tundis meid ära.
Koputada tuleb alati kaks korda.
Trepikäsipuudel ei saa iial kyllalt oma sujuvusest.
Astmed on end lõpmatusse astendanud.
Nii palju keldreid. Igas midagi veelduvat,
yrgaegne paat, karukellade kimp,
Peaingli klaasist silm,
poliitiliste ilmakordade täielik nimistu
ja endisaegade varud, mis jäidki puutumata.

Ammu on sulet see maja ning saepuruplaatidega
kinni löödud verandade ja ärklite vaated,
kuid endine ei lahku, tal oli piisavalt aega
settida neisse kõrgetesse lagedesse, seintesse
ja põrandalaudadesse ning jääda.
Räigeimgi vandaal langetab käed tema vankumatuse ees.
Ta mõistis muutuda iseenese materiaalseks varjuks,
mis hõlmab lähedalolijate tajud.
Hingetõmbed trepil
segunevad ammuste möödujate uduauru
ja sadenevad igaviku kastena
elusast krepp-paberist moonidele munakividest veerega peenral.

Siiski on yleval paokil yks aken selles hoones
ja seal istub liikumatu unistaja
veel kymneid kevadeid enne uut veeuputust,
kui Toome-alused sängid saavad triiki täis
ja uitvoolud viivad majade rusud synnitavasse Emajõkke.
Sellele linnale anti veel mõlgutamiseks aega.
Unistaja silmitseb avali jäänud
taevast aia kohal.
Õunapuuõite lõppematu kuma
palistab ta tooli
suvesse sulades,
sygis puhub ta ymber koltuvaid lehti,
talv ei keela talle oma purikate
talendikaid talbu
ega kevad sulamist —
kogu kliima tiirutab tolmukybemetena
toa neljas nurgas,
aga unistaja pilk ei hälbi taevalt, mida ta tõepoolest teab
inimeste vahel tärkavat yhel omatehtud tunnil.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon