Kivi / Elu nagu filmis

Lilli Luuk

Kivi

Tüdruk oli brünett. Ülejõe Teesi oli poe juures tüdruku emale ja vanaemale öelnud, et tema ei ole kunagi väikestel lastel nii tumedaid juukseid näinud nagu tüdrukul ja tema õdedel. Ema oli selle peale õlgu kehitanud, sest emadele on nende laste välimus harjumuspärane. Kuid vanaema mainis seda ikka vestluskaaslastele, kui ta kortermaja trepikoja kõrval kooruva värviga puupingil või liivakasti serval istus ning tüdruku mustavad patsid sealsamas õues mängides mööda pleekinud sinise dressipluusi selga aina libisesid ja hüppasid.

Poiss oli heledapäine, nii hele, et mõned ütlesid tema kohta isegi albiino. Tema juuksed olid ikka päris valged, nagu kulmudki, mis muutusid kahvatus näos talviti nähtamatuks. Eredamas päevavalguses näisid poisi helehallid ­silmad päris läbipaistvad.

Tüdruk elas maja tänavapoolse trepikoja teisel korrusel, kõige tänava­poolsemas korteris. Köögiaknad olid õue poole, seega sai vanaema ka sealt silma peal pidada, mis liivakastis, kiigel ja metallist ronimispuul toimus. Rõdud olid majal kõik teisel pool, ja seda, mis rõdude all tehti, ei saanud vanaema aknast näha. Poiss elas maja põllupoolse trepikoja teisel korrusel, kolmetoalises korteris nagu tüdrukki. Majal oli ainult kaks trepikoda ja korterite põhiplaan mõlemal pool oli täpselt sama. Kodud olid peegelpildis. Tubade sisu oli siiski erinev, isegi kui sektsioonkapid elutubades olid ühesugused, maast laeni, tumedad ja polüesterlakist läikivad.

Poiss ja tüdruk olid samal aastal sündinud, seega pidid nad ka kooli minema samal aastal. Ühte klassi. Kuna neil oli sama koolitee, jalutasid nad esimeses klassis tihti koos koolist koju, enamasti koos teiste kortermajade lastega, aga vahel ka kahekesi, vahel veel ka teises klassis. Mõnikord hiilisid nad kahekesi mööda kõige otsemat teed, pugedes läbi keset kolhoosikeskust alles jäetud vana talumaja kuusehekist, talvel turnisid koos katlamaja taga hõbedase fooliumiga kaetud soojatorudel.

Peale teist klassi hakkasid poiss ja tüdruk koolis juba harvemini suhtlema, peale kolmandat klassi kolis tüdruku pere eemale, aleviku serva linna viiva maantee äärde, kuhu oli kerkinud viis ühesugust individuaalelamut kolhoosi töötajatele. Kuigi nad enam koos kooliteed ei käinud, pani tüdruk poissi ikka tähele, kogu nende ühise kooliaja jooksul, pani tähele ka siis, kui poisist oli saanud tõrksa tukaga teismeline vibalik ja ta oli sattunud juba mitme õpetajaga tõsisesse konflikti.

Tüdruku endise trepikoja ees kasvas veidralt madala võraga mitut pidi kõver õunapuu. Alguses oli see lihtsalt väga väike puu, õunapuuistik. Kes selle istutas, ei oskaks ei tüdruk ega poiss enam tagantjärele öelda ega osanuks ka toona. Ükskord oli kogu majarahvas akende peal ja ahhetas. See juhtus millalgi nende mõlema esimesse klassi mineku ja tüdruku ärakolimise vahel. Poiss oli roninud väikese õunapuu otsa ja raius kirvega tüve juurest selle oksi. Tema nägu valgete juuste all oli punane ja keskendunud. Mõned täiskasvanud karjusid akendest ta peale, aga poiss ei tundunud midagi kuulvat, tema ümber oleks olnud kui väike vaikuse ring. Ka tüdruk ei mäleta sellest päevast kirvehoopide häält, ta mäletab raskustunnet oma kurgu all ja õlgades, kui poiss lapse jaoks liiga rasket kirvest üles tõstis ja langetas. Ei mäletata ka enam, kes naabritest kirve poisi käest ­kiskus. Võib-olla oli see hoopis poisi ema.

Juhtus ime, väike õunapuu ei kuivanudki ära, ei surnud nendest hoopidest, kuid peale seda juhtumit väändus puu võra vigastatud kohast ja ta jäigi viltu kasvama. Millalgi esimese koolikella ja tüdruku ärakolimise vahel suri poisi isa. Peale tema surma sellesse majja päris joodikuid ei jäänudki.

Enne kooliminekut mängisid poiss ja tüdruk veel palju koos. Selles majas oli eri vanuses lapsi, kuid enamik olid liiga noored ja mõned liiga suured. Teiste majade õuedesse ei lubatud veel neid kumbagi.

„Te sobite nii hästi kokku, üks on tume ja teine hele,” ütles tüdruku vanaema, kui trepikoja ukse kõrval pingil istudes neid mängimas vaatas.

„Te peate kindlasti abielluma, kui suureks saate,” soovitas alumise korteri tädi Anna.

Ühel korral nad mängisidki pulmi, tüdruk sidus endale vanaema pitsilise käterätiku pähe ja nad kõndisid käest kinni hoides mööda tuba ringi ning tüdruku vanaema küpsetas neile köögis porgandipirukat, viis pärast alumise korruse tädi Annale ka. Tädi Anna oli sõjainvaliid ja käis kepiga. Suveõhtutel tulid lapsed peale lastesaadet tagasi õue ja vahel unustati nad kauemaks välja. Ühel õhtul kiikusid, ronisid ja naersid poiss ja tüdruk kahekesi hoovis, nad naersid koos nii kaua, et taevas rukkipõllu kohal värvus roosaks ning pikaks veninud rohi õuel muutus niiskeks ja jahedaks. Korterite akendes süttisid ­järjest tuled ja poiss hüüti tuppa. Tüdruk kiikus hämarduvas õhtus üksi edasi, ta mõtles oma valgepäisele mänguseltsilisele ja tundis ritsikate laulu kuulates ning oma välja mõeldud viisil ümisedes roiete all uutmoodi meeldivat pigistust. Sellist, mida inimene võib tunda ka vänderdava kutsika või pehme kassipoja nägemisest, tuksuva linnupoja pihus hoidmisest.

Suvi kulus. Ikka oli liivakastis suuremaid ja väiksemaid lapsi. Ehitati, ­sõideti autodega ja küpsetati liivakooke. Siis ütles keegi vastasmaja suurematest ­lastest, üks, kes juba koolis käis: „Tsikit-tsakit-tsaaris, pruut ja peigmees paaris!” Ja näitas näpuga tüdruku ja poisi poole. Hüüdjaga ühinesid otsekohe teisedki lapsed ja lauldi: „Pruut ja peigmees paras paar, nende ümber vikerkaar.” Selle peale leidis poisi liivas kobav pihk seal kes teab kelle toodud kivi, mitte mingi väikse kivi, vaid korraliku munakivi, õige tüseda munaka ja poiss viskas kiviga tüdrukut. Kivi tabas tüdruku oimukohta tumeda juuksekihara varjus.

Enne kui poiss peale tööpäeva koju läheb, istub ta parkimisplatsil oma suure auto kabiinis ja joob ära kaks või kolm õlut. Kui tüdruk õhtul töölt ja toidupoest koju jõuab, paneb ta vahel juba enne lastele süüa tegemist ja nendega koolitükkide õppimist selga pehme roosa hommikumantli ja joob klaasi või kaks valget veini. Vahel.

Poisi reka kabiinis on kirves. Seal on veel tulekustuti, igasuguseid võtmeid ja uksetihendi silikoon, sõidumeerik, tühjad toidupakendid, maiustuste paberid, täis ja tühjad õllepurgid, padi ja tekk. Kui poiss kodus on, seisab reka kodumaja juures tänava ääres. Poiss elab ikka samas majas, põllupoolse trepikoja teise korruse korteris. Seal elavad veel tema ema, tema naine ja lapsed. Maja ees roostetab metallist ronimisredel, mida vahel üle värvitakse, ja kasvab kõver, oksi maadligi hoidev õunapuu. Poisi silmad on harva veel läbipaistvad nagu varahommikune hall udu kolhoosi põldude kohal.

Tüdruk ei mäleta lööki või valu oimukohas. Ta mäletab sekundit, mis oli enne, kui kivi lendas, hetke, mis hakkas tema mälus vana keksukummina venima tagantjärele, ta mäletab avanevat aja auku, mis oli antud otsuse tegemiseks. Aeg valida! Ta ei tea, kas hüüti akna pealt ja joosti trepist, kas pandi külma peale või seoti sidemega, kas vabandama tuldi koos emaga või üksi. Ta mäletab ainult poisi sisemist rabelust, nagu lindu rapsimas ning pikliku munakivi kuju, suurust, värvi ja raskust. Ja otsust.

Kooliaeg möödub teadagi kiiresti, nad ei ela enam ühes majas, neil ei ole ühiseid teid. Kui klassiõhtul, kultuurimaja diskol heidetigi mõni pilk, siis teiselt poolt jäeti see märkamata. Vahel vaatas tüdruk klassipilti, poisi tõrksat blondi tukka ja veel tõrksamat pilku selle all. Tuli lõpuaktus ja varasuvine öö hullutas kõiki isemoodi ja tantsiti hoopis teistega. Saabus sügis, erinevad koolid, jätkusid erinevad elud. Tüdruku vanemadki kolisid oma elusügiseks linna. Vahel kuulis tüdruk kodukandi uudiseid, kes oli keskkooli pooleli jätnud, kes õpetajatega konflikti läinud, kes Soomes tööl. Tema läks ülikooli, hiljem veel
teisegi.

Klassikokkutulek üle aastakümnete on alati meeleolukas sündmus. Vana koolimaja sütitab mälestusi, toob esile emotsioone. Vaadati siingi üksteist alul eemalt, salajase hämminguga, kui võõraid, ikka ju otsiti midagi endist. Kes klassist oli paksuks läinud, kes rikkaks saanud. Peopaigas pandi grill üles, laud oli head-paremat, kergemat-kangemat täis. Hiliseks õhtuks oldi piisavalt tujus, et endiste aegade igavesti korduvaid asju taas ära klaarida. Vanad sõbrad, vanad vaenlased, vanad pruudid.

Mõned siin ei olnud lõpupeost saadik teineteist näinud ja poiss hoidis nüüd õhtu edenedes üha rohkem tüdruku ligi. Tüdruku mustad juuksed olid ikka sama mustad, siidised salgud libisemas lahtisel suvekleidil, saledal seljal. Poiss pani peolõpu julgusega käe tüdruku reiele, pigistas pingul, pikka reit läbi heleda libeda kanga oma suurte sõrmedega, terve tugeva peoga. Silitas tüdruku jalga nagu kassipoja selga. Jalg oli erinev poisi laste ema jalast, juuksed mustemad, selg siredam. Poiss silitas tüdruku kitsast kintsu ja talle meenusid linnupojad, kelle ta ise oli teeäärsest kuusehekist leidnud, ise tüdruku kutsunud ja nad koos olid need abitud, sorakad sulepallid pesast välja võtnud, vaadanud, ehk liigseltki väntsutanud, oma pihkudest teistele lastele hoovis näidanud.

„Nüüd jätab ema pojad maha.”

Siis juba upitas tüdruk neid ise häälega nuttes pessa tagasi. Mitmel õhtul nägi poiss teise korruse toaaknast välja vaadates tüdrukut kuuseheki juures seismas, liikumatu tumeda kujuna.

„Kui sa poegade peale isegi ainult hingad.”

Kui poiss ühel hommikupoolikul ise salaja heki äärde lippas, süda pekslemas, olid nii pesa kui ka pojad kadunud. Ta ei küsinud tüdrukult linnupoegade kohta.

Tüdruk tundis poisi paksu käe pigistust oma reiel. Poisi läbipaistev pilk oli hägune, kui too küsis:

„Mis nüüd saab? Mis meist saab?”

Ta ei vaadanud rohkem tüdrukule otsa, ta pea kippus põlvede poole vajuma.

„Ma saadan sind,” ütles tüdruk äkki. Grill praksatas ja köhis öötaevasse sädemeid. Keegi ei oleks tüdrukult midagi oodanudki.

„Ma tahan näha liivakasti, ronimisredelit ja madalat kõvera võraga õunapuud.”

Poiss ja tüdruk hakkasid hämaras hilissuve õhtus astuma sinnapoole, kus paistsid kolhoosiaegsete kortermajade tuled. Kusagil bussipeatuse ja poe vahel peatus poiss heki juures, et end jookidest kergendada. Nad naersid, see oli nagu lapsepõlves, kui üks varjas seljaga seda, kes parajasti kiiresti pissima pidi. Tüdruk kummardas pimeda tee äärde, kobas kätega otsides kraavipervel. Siis läksid nad edasi, juba kindlama sammuga, nagu lähevad need, kes teed teavad. Kodumaja tuled hakkasid katlamaja korstna varjust, kõrgeks kasvanud puude vahelt paistma. Poisil oli rekas kirves, tüdruk pigistas pihkude vahel munakivi, see oli just parajalt mustpea-põõsalinnu pesa mõõtu kivi.

 

 

Elu nagu filmis

 

Ta ütles: su elu on nagu filmis.

Pärast kui trepist alla läksin, kui tagasi tänavale astusin, hakkasin mõtlema. On vist jah. Nagu filmis, minu elu. Kohati. Aga mis film see on?

Kui ma veel laps olin, elasime nagu ühes Eesti lastefilmis, kus on palju õdesid ja vendi ja mängitakse talu õue peal ringmänge. Ainult meil algas see film lõpust. Talu ja heinamaa, aed ja kartulipõld, mis südasuvel õitses, need olid alguses. Meid oli palju lapsi, mitte nii palju kui filmis, aga lõpuks viis ikkagi ja me jooksime ringi selles suures aias, kus olid sirelid lauda taga ja mesitarud põllu ääres. Võib-olla me laulsime ka. Nagu filmis. Isa laulis kindlasti. Aga meie isa ei olnud näitleja. Ja hobust meil ei olnud. See oli vanaema maja, aga vanaema suri varsti ära. Peale suve.

Need matused olid nagu filmis. Isa nuttis surnuaial ja kraapis vanaema kirstule põlvili mulda peale. Matuseorkestri pasunad kiiskasid ja läikisid kollaste kaselehtedega võidu. Lõpuks hakkas külma vihma sadama ja jalad said haudade vahel märjaks. Pärast sööklas isa laulis jälle. Meie mängisime söökla trepi peal, päris kaua. Söökla vastas oli kultuurimaja, kus näidati filme. Aga ainult neljapäeviti.

Vanaema vana maja põles maha nagu filmis. Kui isa suitsuga magama jäi, see oli Priima, siis me pidime keset unenägu majast välja jooksma. Unenäod on ka nagu filmid. Ema karjus ja kriiskas õues ja luges meid kogu aeg üle, aga selgus, et ema ei osanud enam viieni lugeda. Naabrilaste isa ja miilits pidid teda siis kahe vahel kinni hoidma. Pikk rehielamu lõõmas elutoapoolsest otsast ja valgustas seda suurt võtteplatsi küla majadeni välja. Meie seisime paljasääri lumes nagu lapsed mõnest ajaloolisest filmist ja musti ja valgeid helbeid üha langes ja langes taevast alla.

Matused olid jälle nagu filmis. Ema ei oleks tahtnudki enam surnuaiast ära tulla, ta muudkui lamas väiksema kääpa peal, püüdis seda üleni oma talvemantliga, oma käpikutega katta, tema rebasekrae ja karvamüts olid mulda ja liiva täis ja läikivate pillidega orkestrandid pidid ta lõpuks sellest mullast lahti kiskuma.

Pärast talve ei olnud enam seda maja ja aeda ja isa ja väikest venda. Korter oli kitsas ja kuum, õues olid vaibakloppimispuud ja liivakast, kus alailma kraapisid kassid. Mõnel hilissuve õhtul ronisime töökoja juures vana traktori kasti, ema istus kabiini ja me sõitsime mõne mahajäetud talu aeda kuuvalgel õunu korjama, magusaid suviõunu, valgeid klaare ja varsti kuldrenette. See valgus ja lõhnad nendes öistes aedades jäi meelde nagu film.

Kui kasuisale kutsuti miilits selle lauda juurde, kus ema töötas, siis nägime siniseid vilkureid ja kuulsime sireene, need olid nagu filmiefektid. Kasuisal oli kirves, aga ema nägu oli verine ja sinine ainult rusikatest. Sest kasuisa oli tugev nagu filmikangelane ja ema oli osav nagu kaskadöör. Kui kasuisa kainestusmajast tagasi tuli, jagas ta emale armastust kirega nagu filmis. Selliseid filme lapsed ei tohiks vaadata.

Koolis pidime olema üks kõigi, kõik ühe eest, nagu musketäride filmis. Võitlema pidi tihti. Ka matemaatikaõpetaja pidi hakkama mind kiusama, sest ei keldris ega koridori teise korruse trepimademel ei olnud meie majas alati piisavalt vaikust, et õppida. Vahel me ei õppinud üldse, vaid istusime lihtsalt kapis. Meie kodus toimus alati midagi, nagu seiklusfilmis.

Mu ema tuli mulle ükskord kooli järele, peaaegu nagu too ema samal
aastal linastunud lastekodufilmis, ta palus, et ma annaksin tema hommikul antud kooli toiduraha tagasi, aga ma olin selle kahjuks juba õpetaja kätte ­andnud.

Suur vend jooksis peagi kodust ära, nagu filmideski tihti tehakse. Ta võeti kinni ja pandi miilitsaauto triibuga kongi. Varsti kirjutas ta mulle sõjaväest, et päris sõda ei olegi selline nagu filmis. Filmi „Neli tankisti ja koer” tegelastest oli mulle vahepeal hakanud meeldima Janek. Ükskord kirjutati emale, et vend oli kangelane, teeninud kodumaad nagu selles saates Kesktelevisioonis. Tema kirst toodi Eestisse tagasi lennukiga ja siin seda enam lahti ei tehtud.

Suvel peale venna matuseid kolisime hoopis teise kohta. Kolimine võis küll jätta mulje nagu filmis, sest meie kolisime öösel. Väikeste õdede nukud ja uue venna võrevoodi jäidki maha, ema loopis meie asju otse auto pakiruumi ja kui kasuisa kirvega kortermaja koridoriuksest välja tormas, vingusid Žiguli rehvid nagu tagaajamisfilmis ning kasuisa jooksis autole järele nagu väga romantilises filmis. Selles vanas kortermajas olid sooja saamiseks veel ahjud, mitte radiaatorid.

Uues kohas tutvusin ühe poisiga. Meie esimene suudlus koolidiskol, aula raskete kardinate taga, oli nagu filmis, filmimuusika saatel. Terve aasta uues koolis oli nagu romantilises noortefilmis. Seal koolis ükski õpetaja ei kiusanud. Suvel tehti vettehüppeid ja ujuti vanas vett täis liivakarjääris ning varsti ma sain teada, et kui uputakse, siis täiesti vaikselt ja märkamatult, mitte kätega vett pritsides ja appi karjudes nagu filmis.

Matused on alati nagu filmis.

Sügisel ütles üks teine poiss, kelle nimi oli juhuslikult Janek: „Sul on rinnad nagu Veral.” Talve lõpul hakkasin hommikuti oksendama, täpselt nagu samas filmis. Enne, kui ema midagi aru sai, oli kevad käes ja me jõudsime poisi ­Sierraga külateedel ringi kihutada, see poiss käis juba saekaatris tööl. Põllu­vaheteel järsu kurvi taga seisis looduskaitsealune rändrahn ja tagaistmel istujaid ootas kivihunnik ja ma võin nüüd ise tunnistada, et väide, nagu kogu elu jookseks sellisel hetkel silmade eest läbi nagu filmis, vastab täielikult tõele.

Laps jäi alles, last ma ära ei andnud, ma võitlesin tema eest ja kõigi vastu nagu filmis.

Kui ma õhtukooli läksin, tundus, et elu võtab hea, tegusa pöörde, vahel oligi siis tunne, et elan nagu filmis. Õhtukoolis olid mul hinded väga head, ülikoolis esimesel kursusel head.

Pulmad olid nagu filmis: kirikus ja mõisas. Kooli tagasi ei olnud vaja minna, tööle ei olnud vaja minna, raha oli palju nagu filmis, aga armastus oli nagu muinasjutus. Lapsi sain lugeda lausa kolmeni ja peagi olin muidusööja mu mehe majas, kus igast peeglist vaatas mulle vastu mu ema nägu. Elu oli nüüd nagu ema lemmikseriaalis, aga ma ei saanud talle seda rääkida, ega ka sellele ajakirjanikule, kes meid intervjueeris, mind endaks tagasi meikida lasi ja pildi ajakirja kaanele pani. Oleksin ostnud nööri, aga mul ei olnudki oma raha. Sinihabemel oli raha, aga kui see ühel aastal enam midagi väärt ei olnud, ei jõudnud temagi nööri osta ja ta pidi käivitama Lexuse suletud garaažiukse taga.

Matused olid tagasihoidlikud.

Läksin tagasi ema juurde elama, tagasi kodukanti, nagu naaseb kangelanna mõnes filmis. Lohutasime emaga teineteist vastastikku, jagasime muret, meil on ju raske elu olnud, mitte nagu filmis. Kuhugi mujale ei olnud enam minna ka. Elu keris nüüd kiiresti edasi nagu lint vanas videomakis. Armastus tuli ja möödus märksa kiiremini. Märkasin, et kaadrid kipuvad korduma ja varsti lugesin juba viieni. Õpetajad hakkasid lapsi koolis kiusama, peagi tutvusin ma valla sotsiaaltöötajaga, konstaabel otsis ise tutvust. Ühel udusel sügishommikul ärgates ei saanud ma kuidagi enam viieni loetud. Ma tahtsin aknast välja hüpata nagu filmis, aga ema korter oli esimesel korrusel. Teised neli viidi ka minema, ma kriiskasin selle esimese korruse akna peal, erinevate vilkuritega autod sõitsid hoovi ja hoovist välja ning majarahvas rääkis hiljem külas ja õhtulehele ja reporterile, kuidas kõik oli toimunud nagu filmis.

Edasi on läinud ainult nagu mustvalges filmis.

Ema matuseid ma ei mäletagi, nagu oleks enne filmi lõppu magama jäänud.

Peale ema korteri võõrandamist elan linnas, mitte nagu filmis, vaid džunglis. Siin jagan oma elu, saaki ning territooriumi inimestega, kellest enamik on elanud nagu filmis.

Kui ta minuga oma filmi jaoks seda intervjuud tegi, siis ta ütles, et mul on väga vedanud. Seda filmi näidatakse varsti suurtel rahvusvahelistel festivalidel. Tavaliselt minu sotsiaalse staatusega inimestel sellist õnne ei ole, pääseda filmi. Isegi kui on elatud nagu filmis.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood