Kuidas vanaema ära käis

Toomas Haug

Toomas Haug.

Olen juba kuskil kirjutanud, et pärast sõda läks meie suguvõsal õnneks, keegi repressioonide alla ei sattunud. Vanaema kutsuti siiski millalgi neljakümnendate lõpus ühel korral Pagari tänavale ülekuulamisele. Ta oli lihtne ja aus inimene, arvas, et karta pole midagi, tuleb ainult ära käia. Läks kohale ja sattus tuppa vastamisi kahe mehega, kellest üks oli mundris venelane ja teine erariietes eestlane. Vanaema ütles, ta tundis kohe ära, et see on Kõrboja Velts, kunagi nooruses olid suvilaagris koos olnud, aga Velts vist teda kohe ei tundnud või ei tundnud üldse. Kui selgus, et vanaema ei oska vene keeles rääkida, eriti veel siis, kui ta närvöösis on, siis läks venelane toast välja. Ütles enne Kõrb­oja Veltsile: „Nu smotri tõi!” („Vaata ette!”) ja pani ukse enda järel kinni. Velts olevat seepeale natuke kohmetuks muutunud, aga kogunud ennast ja öelnud vanaemale ametliku häälega: „Istuge, kodanik!”

Vanaema toetanudki ennast ettevaatlikult tooliservale, laua ette, mille taga istunud Velts, prillid ninal ja täitesulepea püüdlikult näpus. Nende vahel olevat kulgenud umbes selline dialoog.

VELTS: Meid huvitab, miks teil, kodanik, on niisugune nimi?

VANAEMA: ?

VELTS: Himberg.

VANAEMA: Mis selle nimega on?

VELTS: Justkui saksa nimi.

VANAEMA: See on mul abielus võetud nimi. Mehe nimi.

VELTS: Mees oli sakslane?

VANAEMA: Ei olnud ta midagi sakslane. Eestlane. Evald.

VELTS: Imelik nimi – Evald Himberg. Millega teie mees tegeles?

VANAEMA: Ta oli kinodekoraator. Tegi neid suuri plakateid kinodele. „Helio­ses” ja „Bi-Ba-Bos” ja…

VELTS: Saksa filmidele? „Helioses” jooksid ju Saksa filmid.

VANAEMA: Ega tal ei olnud valida, ta tegi, mis kästi.

VELTS: Aga ikkagi imelik kokkusattumus, kas pole?

VANAEMA: Ei olnud seal midagi imelikku, mina arvan.

VELTS: Hea küll. Nii et Himberg. Elisabet Himberg?

VANAEMA: Seda jah.

VELTS: Kas te oma nime muutmisele ei ole mõelnud?

VANAEMA: Ma olen ju abielus!

VELTS: Hea küll. Jätame selle kõrvale.

VANAEMA: Jätame tõesti jah, aitäh!

VELTS: Ja lähme tõsisema asja juurde. Teie neiupõlvenimi on…

VANAEMA: Lü… Lübeck.

VELTS: Eks ole. Tseega.

VANAEMA: Issand, jah.

VELTS: Ja te teate, mida see tähendab? Et see on linn meile vaenulikul Lääne-Saksamaal? Kust te selle nime saite?

VANAEMA: See on mu isa nimi!

VELTS: Nii et teie isa oli nats?

VANAEMA: Mu isa oli pangamaja kojamees! Igal hommikul kell kuus pidi tänav puhas olema!

VELTS: Natsid viisid läbi puhastusi, seda me teame.

VANAEMA: Ta pidi suitsukonid pangamaja eest tänavalt ära korjama, muidu oleks lahti lastud.

VELTS: Jajaa. Karm kord ja suitsukate. Kas te oma neiupõlvenime muutmi­sele ei ole mõelnud?

VANAEMA: Abielludes juba ju muutuski!

VELTS: Ajate kuradit Beltsebuliga välja, proua Lübeck-Himberg!

Vanaema ütles, et selle koha peal, eriti selle „proua” juures oli tal juba natuke hirm hakanud, Kõrboja Veltsi hääl olevat muutunud metalseks. Ja siis olevat Velts küsinud: „Kas te ei karda, et ka teid hakatakse natsiks pidama?”

VANAEMA: Mis asi, mis nats… Ei ole ma midagi, ma töötasin ajalehe ekspeditsioonis, saatsime „Päevalehe” numbreid välja.

VELTS: Kas teie ei tea, et kodanlikus ajalehes töötamisest natsiks saamiseni on ainult üks väike samm?

Ja siis olevat vanaema hüüatanud kogu hinge põhjast: „Ma ei ole mingi nats!”, ja Velts oli sellepeale ennast lõdvemaks lasknud, kogu ta olek oli jälle inimlikumaks muutunud ja ta olevat vanaemale peaaegu sõbralikult öelnud: „Ei ole üldse oluline, kes teie olete. See ei huvita mitte kedagi. Oluline on, kelleks teid peetakse. Ja proua Lübeck-Himbergil on väga raske teha selgeks, et ta ei ole nats.”

Vanaema rääkis, et tal läks sel hetkel nagu õhk seest välja ja ta küsis Veltsilt õnnetu häälega: „Mis nüüd saab?”

VELTS: Mul on ka omad mured, proua kestekõikolete. Minu ülesanne on teha head. Ma pean selle kohta aru andma. Ja kõige suurem hea, mida ma saan progressiivsele inimkonnale teha, on paljastada mõni nats. Rahvavaenlane. Saate aru? Siin kõrgem seltsimees seisis minu kõrval, usalduslik kolleeg, ta ootab minult heategu.

„Ma ei ole mingi nats,” hüüatanud vanaema taas ja Kõrboja Velts oli siis karjatanud täitsa ebainimliku häälega: „Proua Lübeck-Himberg! Kas te ükskord ei saa aru, et oluline pole see, kes teie olete, vaid see, kelleks teid peetakse! Kas te ei saa ikka veel aru, et kõrgem seltsimees pealinnast ootab minult iga päev heategusid progressiivsele inimkonnale, kas teie ei saa üldse enam mitte millestki aru?”

Ja vanaema hüüdnud seepeale täiesti spontaanselt: „Velts, me olime koos suvi­päevadel Taevaskojas, kas sa ei mäleta?”

Ja edasi ei mäletanud vanaema ise ka, kuidas ta sealt tulema sai. Velts olevat teinud imelikke liigutusi, justkui otsinud sõrmedega lipsusõlme, kuigi tal lipsu ees ei olnudki, ja vanaema pääses takistusteta keldrikorruselt välja tänavale ja koju. Ja siis oli oodanud mitu päeva, et mis nüüd saab, aga ei saanudki mitte midagi. Sellest ajast, kui mina vanaema mäletama hakkasin, oli ta nimi ikka Himberg ja neiupõlvenimi Lübeck. Otsisin ta neiupõlvenime ka maakaardilt üles. Vanaema usku ja kirikut eriti ei sallinud, kurjustas tädi Miljega, et see loeb lapsele piiblit ette, aga sel päeval, kui ta Kõrboja Veltsi juurest tuli, sel päeval olevat Jumalat palunud küll.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon