Lauri Sommer: „Sugupuu”.
Menu, 2025. 346 lk.
„Iga aja valgust vaatab keegi veidi vidukil silmadega ja yldsusest erinevalt. Midagi on neis teisepilgulistes kohtuvat ja sugulaslikku. Nad on aastakymnete tagant yksteise jätkudeks – nagu yhe puu oksad Jumala taeva all. Täpselt sellise kujuga inimrida eksisteerib seotuna tõepoolest ainult minu kujutluses. Kuigi mõni kõneks tulev nimi on yldises protsessis oluline ning pikema mõjuga, on mu mainitud tegelased loomu poolest kuidagi väljaspool seisvad või kõrvalised või mõne meelest ehk ka ignorantsed või yleolevad eesti luule peahoovuste suhtes. Kas neil valikuvõimalust oligi?”[1]
Nii alustas Lauri Sommer paarikümne aasta eest „Eesti mystiliste luuletajate sugupuud”. See artikkel meenus, kui märkasin, et Sommer on avaldanud raamatu „Sugupuu”, kus juttu kirjanikest, ta kolleegidest, eelkäijatest. Kõik „Sugupuu” tegelased pole luuletajad ega eestlasedki, aga tollast ja nüüdset teksti ühendavad lisaks pealkirjakujundile mitu käsitletud autorit: Ernst Enno, Uku Masing, Eha Lättemäe, Andres Allan ja Tõnu Õnnepalu ilmuvad mõlemas. Toonased visandid on kasvanud detailseteks portreedeks. Endiselt on keskne küsimus: kas neil valikuvõimalust oligi? Ons üksiklus, peavoolust irdumine ja teisepilgulisus võetud või antud hoiak? Ühest vastust mõistagi pole, iga lugu lisab põhiteemale variatsioone.
„Sugupuud” võib võtta vahekokkuvõttena Sommeri kirjandusloolistest uurimustest, aga ka jätkuna ta omaeluloolisele paigakirjutusele. „Räestu raamat” viis Võrumaale, „Sealpool sood” Viljandisse, „Toome tuled” Tartusse, kuid inimene ei moodustu ainult geenidest, elukohtadest, isiklikest tutvustest. On veel üks põlvnemine, veel üks pärilikkusahel, mis vähemasti sama tähtis, ja seda „Sugupuu” kaardistabki. Muhedalt naivistlik kaanepilt (Epp Katus) teeb Ernst Ennost tüve, millest hargnevad okstena teised raamatu tegelased, kokku kümme kirjanikku. See pole kindlasti ainuvõimalik kujutus – juuri, tüve ja oksi annaks veel mitmel moel laduda. Kuskil nende keskel või kohal on Sommer ise: „Yhel pinnal on / nemad mina, kujutluse vormid teistes aegades / ja mina peegeldan tänases päevas aeg-ajalt kedagi neist.” (Lk 9.) Sellesse peeglisse mahub rohkelt värve ja varjundeid, põhitoonideks igatsus, looduslähedus, religioosne taju… kõrge tundlikkus igatahes.
Sommerile ainuomasel moel põimuvad esseistlik ja poeetiline laad, teravapilguline lähilugemine ja isiklikud assotsiatsioonid, põhjalik kontekstitundmine ja empaatiline fantaasia, aastakümnetepikkune uurimistöö ja spontaanse jutustusena mõjuv väljendus. Siin on autoreid, kelle kohta Sommer varemgi põhjalikke käsitlusi avaldanud – Ernst Enno, Juhan Jaik, Uku Masing, Artur Alliksaar –, aga mis Sommeri kirjanduslik sugupuu see ilma nende meesteta oleks? Ja tõesti, iga kord toob ta esile mõne seni märkamata fakti või tõlgendusvõimaluse, leiab mõne avaldamata käsikirja või ootamatu kirjandusloolise seose. Dialoog nende autoritega ei ammendu. Teistmoodi põnevust pakuvad kuhugi kirjanduspildi servale unustatud kujud – suurim üllatus neist on Viljandi poeet, tõlkija ja emakeeleõpetaja Voldemar Metsamärt, ent ka Eha Lättemäe ja Andres Allan on jäänud pigem äärepealseteks. Saksa ja inglise keeleruumist on pildile haaratud Georg Trakl ja Richard Brautigan – mõlemad on (ka tänu Sommeri vahendustele) inspireerinud mitmeid eesti kirjanikke, nii on nemadki osa siinseist mõjuahelaist. Ainsa elava autorina esineb Tõnu Õnnepalu – kuna tema kirjutamine jätkub, jääb „Sugupuu” lõpp kaunilt avatuks, nagu kinnitab ka raamatu viimane foto: Õnnepalu mööda Hiiumaa rannakive tundmatuse poole sammumas (lk 317). Kokku saab sest valikust ühe mehe varjamatult subjektiivne kirjanduslugu, üks võimalik seoste jada, võrgustik või võsastik. Ja just sellise, ausalt isiklikuna, joonistub välja avaram pilt, läbilõige XX sajandi eesti kirjandusest (koos mõne laiendusega varasemasse ja hilisemasse ning juba mainitud sildadega väliskirjandusse). Ühtaegu intiimne ja ülevaatlik raamat on väga haarav, ladusalt loetav.
Puudutatud autorites on mõndagi sarnast, aga välja kooruvad ka kõnekad vastuolud: silmitsi seisavad süsteemne ja terav Masing ning hipilikult voolav Brautigan, karskusliikumise kõnemees Enno ja elupõletajast psühhonaut Trakl, normeeritud kirjakeele eest võitlev Metsamärt ja mulgi murde laulik Lättemäe. Kirev kamp! Kas nad kõik üksteises sugulasi ära tundnukski? Mõnd kirjanikku, kellest peatükki pole, mainitakse läbi raamatu nii mitmes seoses, et tekib soov, et Sommer võtaks kord neidki lähemalt vaadelda – nii on näiteks Nikolai Baturini ja Taavi Eelmaaga.
Autor tunnistab, et „muidugi: naisi on vähe” (lk 8), peategelaste hulgas ainult Eha Lättemäe. Aga see ongi subjektiivne valik. Ja vahest parim valik, kuna naistest kirjutades jääb Sommer vahel mingile pisut vanamoelisele, eksotiseerivale või kohati isegi üleolevale distantsile. Siinsetegi kaante vahel jääb silma, kuis muidu drooge tolereeriv kirjutaja lajatab Margarethe Trakli nurisünnitusest kõneldes: „Ehk oli juhtunu narkoga liialdamise tulemus – mõelge oma laste tervisele, te tänased lõbulõikajad.” (Lk 90.) Isegi kui ta peab silmas üksnes lapseootel naisi, kõlab ta oletus julmalt, ebaõiglaselt. Mis lubatud melanhoolsele meesluuletajale (Trakl) või elukogenud ulmarändurile (Lättemäe), on noore naise juures taunitav. Õnneks pole sedalaadi distants ainuvaldav, on kirjutisi, kus sellisest hoiakust pole märkigi – kas või seesama Lättemäe portree on üks soojemaid kogu raamatus.
„Sugupuus” saavad kokku vanad ja uued tekstid: osa artikleid on mingil kujul varem avaldatud, osa ilmub esmakordselt. Ma ei võrrelnud iga teksti rida-realt esmailmunuga, aga pistelisel kõrvutamisel selgus, et mõnikord on varasemat varianti oluliselt täiendatud, mõnikord kärbitud, vahel teisiti liigendatud, lõike uutmoodi järjestatud. Kord avaldatud tekst pole muutumatu monoliit, vaid ajas arenev, paindlik süsteem: nagu suulises pärimuses, öeldakse asju uutmoodi ümber, võetakse juppideks ja liidetakse uueks tervikuks. Kahju siiski, et kuhugi pole märgitud algversioonide kirjutamisaega ega esmailmumise andmeid. Arusaadav, et autor on soovinud teost esitleda uue terviku, mitte varasemate artiklite kogumikuna – see tervik kehtestub igati selgelt, alates sellest, et artiklid pole raamatus reastatud mitte kirjutamisaasta, vaid käsitletavate autorite eluaja järgi (siin-seal küll väikeste kõrvalekalletega, eelistades rangele kronoloogiale teemade loomulikku hargnemist). Algse konteksti teadmine aitaks mõnda teksti paremini mõista: näiteks võiks mainida, et „Ernst Enno ja suvised Lõuna-Eesti teed” on peetud kõnena Tamula järve ääres;[2] et „Imelikku rada pikka”, „Trakli sinine silmapilk” ja „Öötrykid” on kirjutatud samanimeliste luulekogude järelsõnaks; et peatükk „Käeulatuses” on ilmunud Loomingu rubriigis „Üks luuletus” Artur Alliksaare „Paralüseeritud paralüüsi” tõlgendusena.[3] Kui tundus, et sedalaadi info takistaks lugeja vaba liuglemist tekstivoos, võinuks need andmed ju paigutada raamatu lõppu muude viidete juurde. Mõni lõik, nagu sissevaade Enno luuletuste redigeerimisprintsiipidesse (lk 35–36), mis kirja pandud valikkogu „Imelikku rada pikka” järelsõna jaoks, mõjub uues kontekstis ülearuse ja segadust tekitavana: millele õieti viidatakse? Üht-teist on Sommer ühtlustanud ja selgitanud, aga mitte väga järjekindlalt. Nii on sisse jäänud segadust tekitavad ajamääratlused nagu „[p]raegusel covidi loodud raskendatud reisimise olukorral on igatahes yks pluss” (lk 11), „[m]ullu koostasin Tänapäeva kirjastuse tellimusel tema [Ernst Enno] uue luulevaliku „Imelikku rada pikka” ja „sel suvel tegi Tõnu Õnnepalu Ennost saate oma „Äratundmiste” sarjas Klassikaraadios” (lk 16) – lugeja peab ise taipama, et need laused pärinevad 2021. aastast. Teisal (nt lk 313) märgib „sel suvel” jällegi raamatu ilmumisaastat 2025. Aeg on muidugi voolav ja olevik suhteline, aga sellised ebakõlad panevad lugedes natuke koperdama. Nagu seegi, kui raamatus on sama autori kohta eri aegadel kirjutatud ja eri väljaannetes avaldatud tekste ning neis esineb sisulisi kordusi. Loed mõnd lauset ja mõtled, et oot, kas ma siin leheküljel juba olin… Lappad tagasi ja saad aru, et sama tähelepanek esines teises sõnastuses eelmises peatükis. Ehk olnuks lugejasõbralikum ühe autori kohta käivad jutud omavahel siduda ja kordustest loobuda? Kohati jääb mulje, nagu autor poleks lõplikult otsustanud, kas annab välja varem avaldatud eraldiseisvate artiklite kogumiku või uue, järjest lugemiseks mõeldud terviku. Nojah, selle norimiseks kiskuva lõigu tagamõte on see, et raamatule kulunuks ära tundlik toimetaja, kes Sommeri isikupära nudimata oleks tekstireale võõra ja värske pilgu heitnud. Keegi selline võiks me kirjandusväljal ju leiduda.
Kõige põnevam dialoog vana ja uue teksti vahel hargneb raamatu lõpujaos, kus peategelaseks Tõnu Õnnepalu. Põhjaks on Sommeri arvustus 2005. aasta valikkogule „Enne heinaaega ja hiljem”,[4] kuid Õnnepalu loomelugu on sellest saati kõvasti kasvanud. Tihenenud on ka Õnnepalu ja Sommeri omavaheline dialoog ning nii põimuvad kahekümne aasta tagused tähelepanekud nüüdsete järeldustega, (mälu)piltidega ühistelt rännakutelt, katketega vestlustest ja kirjavahetustest. See on tõeliselt kaasaloov tõlgendus, mille teeb eriti huvitavaks võimalus jälgida selle arengut ajas. Sommer võtab viimase aja populaarse proosa kõrval mängu ka Õnnepalu varased ja vähemtuntud tekstid, religioossed ja dekadentlikud katsetused, ning skitseerib seni vähekaardistatud sildu ja ühenduslülisid. Loodetavasti genereerib Sommeri sügav ja nüansirikas eritlus uusi tõlgendusi, igatahes tuletab meelde, et Õnnepalu pole pelgalt see „tuntud, tiražeeritud, raadios transleeritud ja välja valgustatud” (lk 286) autor, kelleks lühema mäluga laiem avalikkus teda on harjunud pidama: varasemaid seoseid tundmata jäävad teatud kihid uutes tekstides nähtamatuks.
Ei saa olla õiget „Sugupuu” kogumikku ilma tähendusliku pildivalikuta. Raamatus on kihvte kultuuriloolisi rariteete, nagu foto Leena Kiivitist kiiliga, mis võib olla inspireerinud üht Masingu värssi (lk 160), või Sommeri jäädvustus Õnnepalu vasaku käega (parem oli parajasti kipsis) kritseldatud jõulupalvest (lk 313); samas ka võluvalt elulist eklektikat, sest hea kvaliteediga ülesvõtete kõrvale on paigutatud toredaid udupilte. Kõik oluline lihtsalt ei jää pildile. Ja mõni tähtis kaader on jäetud varju – näiteks foto alla aastasest Laurist istumas luuletaja ja Alliksaare emakeeleõpetaja Voldemar Metsamärdi süles, mida on kirjeldatud leheküljel 123. Aga mõni kohtumine peabki püsima omade vahel. Kindlasti jääb veel mõndagi suguvõsa sisesaladuseks. Sommeril on delikaatne võime mitte öelda rohkem, kui on oluline; olla avameelne, aga mitte paljastav; avada taustu, aga mitte lõhkuda müsteeriumit. Vooludele ja trendidele, rühmitustele, preemiatele ja muule institutsionaalsele keskendunud maailmas tuletab „Sugupuu” meelde, et kirjandus ei tähenda esmajoones poliitikat, vaid midagi sügavalt isiklikku. Kui hea, et on neid, kelle tundlikkus aitab seda ära tunda.
[1] Lauri Sommer, Eesti mystiliste luuletajate sugupuu. Looming 2005, nr 11, lk 1695.
[2] Lauri Sommer, Ernst Enno ja suvised Lõuna-Eesti teed. Sirp 13. VIII 2021.
[3] Lauri Sommer, Artur Alliksaar. „Paralüseeritud paralüüs”. Looming 2025, nr 12, lk 1666–1670.
[4] Lauri Sommer, Loovõtt kaugheinamaal. Vikerkaar 2006, nr 3, lk 111–116.
Lisa kommentaar