sisukord

Meie aja muinasjutt Stalinist ja tsirkusest

Sirje Olesk

Leelo Tungal: „Seltsimees laps ja suured inimesed. Veel üks jutustus õn­nelikust lapsepõlvest”.

„Tänapäev”, 2008. 215 lk.

Leelo Tungal: „Samet ja saepuru ehk seltsimees laps ja kirjatähed”.

„Tänapäev”, 2009. 215 lk.

Uuel Eesti ajal on saanud lugeda palju ja igasuguseid mälestusi inimeste elust sõja ajal, Siberis ja stalinlikus Eestis. Mi­da võiks neile lisada üks pealt kuue­küm­nene lastekirjanik, kes nüüd on aval­danud oma lapsepõlve loo, raa­matu, mis nagu oleks belletristika ja sa­mas nagu ei ole ka? Neis raamatutes, mis on kirjutatud andeka ja vilunud ini­mese sulega, kasutatakse õigeid ni­me­sid, seal liiguvad „päris inimesed”: noor advokaat Levin, kummaliselt käi­tuv kirjanik Leberecht, ema (Memme) Hel­mes ja isa (tata) Feliks Tungal, ka ko­le must mees — uurija Varik — on ilm­selt oma nimega. Raamatud on kir­jutatud näiliselt kergesti, seal on iroo­niat ja veel rohkem huumorit, lausa rah­valikku nalja ning nende kujundus (Ur­mas Viik) on samamoodi distant­see­ritult stiilne ja raamatu üldise vai­muga kongeniaalne.

On need raamatud lastele või täis­kas­vanutele, küsis mu hea sõber, kui neist rääkisime. Vist ikka mõlemale, kui­gi ilmselt loevad ühed sealt ühte ja teised teist. Eesti ajalugu on selline, et küpsemas eas kirjanik võib oma lap­sepõlve meenutades kirjeldada lugeja­te­le päris võõrast maailma. Neist kõige idüllilisem oli ilmselt see, kus liikus lap­sena väike Friedebert Mihkelson, kes suurena kirjutas „Väikese Illimari”. On see nüüd laste- või täiskasvanute raa­mat? Viivi Luige „Seitsmenda rahu­kevade” laps liigub Leelo Tunglaga sa­mas ajas, kuid siin peab kirjutaja veel pal­jusid asju väljendama kas vihjeliselt või mõistu. Ja vastavalt on valitud ka stiil.

Leelo Tungla lapsepõlve maailma tun­nevad ära tema eakaaslased ja ka noo­remad inimesed: kui mitte muud, siis arvukad laulud, mida laps raadiost kuuleb ja meelde jätab, on kuskil mä­lu­sopis alles meil kõigil, kes me viie­küm­nele läheneme või oleme sealt ju­ba edasi liikunud. Kuid Leelo saatus on olnud erandlikum: kaheaastase lap­sena nägi ta pealt vanaema küüdi­tamist, kui ta oli nelja-aastane, viisid mus­tad mehed tema silma all kaasa te­ma Memme, Ruila kooliõpetaja, kes oli mõnda aega enne seda vabastatud koo­lidirektori ametist. „Seltsimees laps” algabki selle episoodiga, kus 12. ap­rillil 1951 arreteeritakse oma kodus „ko­danlik natsionalist” Helmes Tun­gal. Tema abikaasa Feliks Tungal, eesti­aegne spordilootus ja Nõukogude ar­mees sõja läbi teinud kehalise kasva­tu­se õpetaja, muusik ja ehtne „maa sool”, hakkab oma naise vabasta­mi­seks noore advokaadi Levini abiga asju aja­ma ja lapse järele vaatavad isa kõrval veel ka tema tädid ja teine vanaema. Mõlemalt poolt on tegemist suure su­gu­võsaga, keda küll Nõukogude võim on üsna tuntavalt räsinud, aga kuna va­naema Maril (sellel, kes 84-aasta­selt kulakuna Siberisse küüditati) on ol­nud neliteist last, ja isapoolses sugu­võ­sas, kus vanaema Minna on Poola pä­ritolu ja vanaisa Robert olnud ku­nagi jõukas kaupmees, ka vist viis last, siis jätkub väikese Leelo eest hoolit­se­jaid ka siis, kui ema on arreteeritud.

„Seltsimees lapse” lõpus on antud da­teering: 1997—2007. Nii kaua on vil­jakas lastekirjanik ja luuletaja Leelo Tun­gal omaenda lapsepõlve raamatut kir­jutanud. Nendesse aastatesse ma­hub veel üks publikatsioon — Leelo Tung­la elulugu on ilmunud Rutt Hin­rikuse koostatud „Eesti rahva elulu­gu­de” kolmandas osas „Elu Eesti NSV-s” (2003).  Seal alustab Tungal oma lu­gu niimoodi: „Olen kahekordne pü­ha­­päevalaps: tulin ilmale püha­päeval, 22. juunil 1947 eestlaste suure pü­ha lau­lupeo ajal.”

Edasi meenutab ta asjaliku napi­sõ­na­lisusega nii vanaema kui ema arre­tee­rimist, elu isaga ja ema ootamist ning seda, mis kõik edasi juhtus. See lu­­gu on kirjutatud paatoseta ja isiku­pä­rase huumoriga, kuigi huumor on see­­kord napp ja teksti kannab soov aru saada, mida niisugune olukord võis lap­sele tähendada. Nüüd ongi Leelo Tun­gal sellest kõigest kirjutanud lapse vaa­tekohalt. Ta mälu on olnud hea, ta on terve elu tegelnud lastega emana, õpe­tajana, lastekirjanikuna ja lasteaja­kirja toimetajana. Need kogemused ja see elutundmine on kandnud head vilja.

Leelo Tungla diloogia, mis ajaliselt jõuab 1951. aasta kevadest sügisesse, on näiliselt kerge ja lõbus lugemine — viieaastase lapse maailm on repro­dut­seeritud ehtsana, see on ühtaegu nal­jakas ja traagiline, sest Leelo on tub­li ja rõõmsameelne tüdruk, oma vane­mate ainuke laps, keda on kasvatatud suu­res armastuses. Ta igatseb oma Mem­met, ta näeb hirmuunenägusid mus­tadest meestest, ta saab paanika­hoo, kui kuuleb vene keelt; aga oma põ­hiloomult ongi ta pühapäeva- ehk päi­keselaps — terane, julge, nutikas ja keeleandekas. Nagu õpetajate laps ikka, kui ta juhtub olema sangviinik.

Intervjuus on Leelo Tungal ütelnud, et vähemalt kolmas osa tuleb veel, sest raamatu kompositsiooni loogikast tuleneb, et Leelo peaks ära nägema Mem­me tagasituleku. Dokumentaalne taust ütleb ka, et kuigi Helmes Tungal sai oma­aegse 25+5 ja tema lähedased pi­did selle teadmisega elama, oli elu te­gelikult leebem ja Leelo ema pääses koju 1955. aastal.

Usun, et neist raamatutest saab eesti kir­janduses umbes samasugune klassi­ka, nagu seda on Friedebert Tuglase „Väi­ke Illimar”. Sest nende ajastu­kuju­tus on võrratu, haarates nii Stalini-aeg­se elu kõiki absurdsusi kui ka selle­aeg­sete inimeste vaimumaailma. Või vä­hemalt suurt osa sellest. Kõik, mis on jäänud nendest aegadest meie ühis­mälu raudvarasse, on seal olemas — nii öösärkides promeneerivad vene nai­sed, jalgupidi tualetipotile ronivad ve­ne mehed kui ka suhkrusabad ja „võit­lus Stalini suure asja eest”. Ka kin­nitus, et „vargaid, mõrtsukaid ja kom­mu­niste pole meie suguvõsas olnud!”. Kind­lasti oli elu mitmekülgsem, saatu­sed erinevad, suurem osa ehk vähem dramaatilised ja elu vahest mitte nii vär­vikas kui väikesel Leelol jahimehest isa sõprade, juuksuritest tädide ja poo­latarist vanaema seltsis, kuid mingid kin­niskujutelmad käivad eestlaste mä­lus 1950. aastatega kaasas, ja on hea, et nad on nii loomulikult ühte teosesse kokku võetud.

Intervjuus „Eesti Päevalehele” 11. VII 2009 on Leelo Tungal ütelnud, et kir­jutab oma lapsepõlvest, sest: „Kas va­bas Eestis sündinud-kasvanud põlv­konnad ei peaks aimu saama ka sellest, millises ühiskonnas kasvasid nende va­ne­mad?” Ja olles valinud loo jutus­ta­jaks tolleaegse Leelo, viieaastase tüd­ruku, arvab nüüdne Leelo Tungal: „Ühest küljest andis lapse vaatenurga kau­du kirjutamine vabamad käed, sest laps ei ole ju vastutav: laps on jälgija ja ka osaleja, kuid mitte tegija, muutja ega otsustaja. Teisest küljest seab see ka piirangud, laps ei saa teistesse maa­ilmadesse niivõrd lähedalt sisse minna ja nii ei olnud võimalik ema kogemusi-nägemusi eriti edasi anda. Ehk õn­nestub seda teha kolmandas osas.”

See raamat annab lisaks Stalini-ajale ette­kujutuse veel ühest ajast — sellest, mi­da raamatus  nimetatakse kas Eesti ajaks, Pätsu ajaks või „ajaks enne seda, kui venelased sisse tulid”. Sest väikese Leelo ümber on inimesed, kes on kõik sel­lest ajast pärit. Ja nende kaudu va­hen­dub see mentaliteet, need arusaa­mad, need olud, mis hakkavad just siis saa­ma oma idüllilisi jooni. Elab veel loo­tus ja elavad mälestused. Onu Kop­li kuulab raadiost kedagi onu Sämmi, kes toob tervitusi vabast maailmast. Va­naisa Robert on kindel, et ta ei peaks oma kinninaelutatud poeruume elu­korteriks ehitama, sest kohe tule­vad ameeriklased ja ta võib oma poe uuesti avada. Tädi Anne tuleb Mosk­vast ja räägib imelugusid sealsest kau­ba­küllusest ja veel suurematest saba­dest selle külluse järele. Erilise imet­luse pälvib Moskvast kaasatoodud vorst, kus iga lõigatud seibi sees ilutseb Le­nini nägu („Samet ja saepuru”,              lk. 293).

Aga miks „Samet ja saepuru”? See pä­rineb tsirkusest, mida Leelo näeb, kui Moskva tsirkus on Tallinna tulnud ja tädi Anne sinna imekombel piletid saanud. Aga seda imet ei õnnestu neil ka­hekesi kuigivõrd nautida, sest Lee­lole tundub äkki, et tiigrite seas oli jooks­nud ennast imelikult varjates ka Mem­me, ja kui teda seal enam ei ole, tuleb tingimata välja pääseda ja ta üles otsida.

Nõukogude ajal elanud eestlasele on need raamatud otsekui kokkuvõte ku­na­gisest elust ja selle anekdootlik­ku­sest. Kas tasuks neid tõlkida? Nn. Ida-Euroopasse ilmselt küll — seal tun­takse see absurd ära. Kuidas vaba maa­ilm ja selles kasvanud lapsed seda muinas­juttu loevad, ei oska ennustada.

sisukord