Kas on midagi, mis ärataks kujutlusvõime ja raputaks meeled tardumusest lahti kiiremini ja tõhusamalt kui kuiv tähepuru, mida on täis raamatud? Või Kafka sõnadega, mis lõhuks kirvena lahti jäätunud mere me sees? Kui pole mõnda aega lugenud, tekib janu- ja näljatunne. Kõik on justkui hästi, aga oled nagu kala kuival, toitainete nappuses. Siis haarad raamatu, papist ja paberist eseme, avad selle, nuusutad ja loed esimese rea, või lehitsed niisama siit-sealt. Justkui näksid raamatut natuke, ja kustutad esimese nälja. Kui tegemist on luulega, võid juba esimese ampsuga alla neelata mõne tervikteksti ja nälg saab kustutatud mitmeks tunniks. Jah, tänapäeval on raamat ikka veel enamasti paberist ese. Olen viimasel ajal lugemisest vestelnud ka oma õpilastega, nutiajastu gümnasistidega. Kõik nad väidavad kui ühest suust, et raamat peab kohe kindlasti olema paberist, kombitav, nuusutatav. Et just see on see õige lugemine, mis ainsana annab kätte tõelise naudingu ning võimaldab tekstiga koosolemise rahu. Ma ei eeldanud sellist vastust, aga nii tänapäeva gümnasist arvab.

Foto: Wikipedia

*

Sest isegi meie pimedus on teistsugune.
Meie pimedust ei saa noaga lõigata ja sööta – sööta meie tõbistele, üksildastele, santidele, pagendatutele, väsinutele.
Meie pimedus on nagu võimatu akustika, mis küpseb iseenesest, isegi kui hääl murdub.
Meie pimedus lõhnab nagu nende nahk, keda pole meiega, ja teda me kallistame, kui jääme magama.
Meie pimedus on nagu delfiin, mis ilmub tõelisest pimedusest, et pöörata selg.
Meie pimedus on nende kabelite pimedus, kus me suudlesime, magamistubade pimedus, kus kiigutati meie lapsi.
Kui viimane valgus kustub, hakkab meie pimedus ise helendama, annab valgust eikusagilt, justkui hääl.
Meie pimeduses kuuleb tapetute, piinatute, kõigi nende hääli, kes nõuavad kättemaksu, isegi paremini.
Seda ei saa meie vastu pöörata.

*

Ja siis peame veel keele ära parandama.
Nii et küünal ei oleks enam kaevik,
et linnuke saaks omale uuesti suled,
et lilled ei sülitaks enam tuld.
Et keldrist saaks jälle kodu magusale moosile ja vuntsidega kartulitele.
Et soe tähendaks sooja ja mitte talvevormi, ka mitte „sooje” loomavaguneid, millega veeti me vanaisasid.

Keelt on kõige raskem taastada, sest isegi kui me aknad ette paneme, jäävad aknaavad alles,
ja värskelt värvitud seinast pole tulu, kui selle taga pole teist,
ja kui me ka vaibad maha paneme, ei lakka me mõtlemast sellele,
kui tugev on põrand nende all:
sõda kiskus me kodud skeletini paljaks,
kooris maha me naha, et oleks lihtsam vaadata, kas süda selle all ikka lööb.

Süda lööb, ja me rahuneme. Seda hakkas tähendama sõna „rahu”.
Aga kas me suudame kasutada „rahu” nõnda, et sellest ei pudeneks välja hambuni relvastatud okupandid?
Kas me suudame taastada sõna „vendlus”, ilma et see kurku kinni jääks?

Ja kui need sõnad ka niisama vedelema jäävad, kasutud ja nürid, nagu vaenlase põlenud tankid, kas tasub neid taga nutta? Kas meil pole juba küllalt kurbust?

*

Volodõmõr Vakulenko mälestuseks

Sel päeval, kui Rooma paavst, kes saadab Ukrainale häid mõtteid, ütleb: „… ja kõige julmemad on tšetšeenid ja burjaadid” – miks? – sest „nad ei kuulu vene traditsiooni”, sel päeval, kui üks luuletaja, sellesama traditsiooni hiilgav paljundaja, kirjutab Facebookis: „sõnad on ära kuivanud ja ilmuvad varsti välja” – ja ma ei kahtlegi, et ilmuvad, sest luuletaja on vaikinud üheksa kuud, kui me ei arvesta kuulutusi puhvetiga kirjandussündmustest ja raamatute ilmumisuudiste jagamist –

samal päeval leidis kinnitust ukraina kirjaniku surm, kirjaniku, kes kirjutas lastemuinasjutte ja kel oli heledapäine, helge peaga poeg, ja kes ei teadnud, kuidas peitu minna

ei seinte ega sõnade taha, nii et kui talle järele tuldi, ütles ta ausalt, et jääb nende juurde, kes on talle kõige lähemad – oma poja ja oma maa juurde –, kuni lõpuni, isegi kui nad peavad kolmekesi ühtsama surma jagama,

ja kõndis nende ees, kes ta viimaks tapsid, varjamata oma juttu või armastust kuni surmani, mida ta pidi ise sööma, otsast lõpuni,

sest need, kellega ta oleks võinud seda jagada, said igaüks juba omaenda surma kätte,
„vene traditsioonis” on seda palju ja võib seda koonerdamata ära kinkida,

ja mitte omadele või võõrastele – sest tema jaoks pole omi ega võõraid, vaid ainult need, kel õnnestus läbi ta kurgu roomata, ja need, kelle ta puruks litsus –
ta eristab niisiis neid, kes tuleb kohe tappa, ja neid, kelle surma tuleb edasi lükata,
nii et kui sa istud „vene traditsiooniga” õhtust sööma ja juttu ajama, või laiendad teda mõnele ootamatult kaunile tsitaadile, või võtad talt vastu leiba ja veini,
siis tea:
mansettide all on tal surm, surm on ta rüü all, surm on igas ta sõnas, surm omadele ja võõrastele.
Surm.

Ukraina keelest MAARJA KANGRO

Foto: Sander Koit / ERR

Vahel ei taha midagi ja ei tea ka, kas see on hea tunne.
Mõtled sellel ajal – kas see on hea tunne?
Nagu oleks ja nagu ei oleks ka.
Käid raamatupoes.
Mõtled, kuhu minna?
Kuhugi võiks ju kõndida, ei viitsi tervet päeva vedeleda.
Läheks kuhugi, et oleks nagu mingi siht.
Vahel võib kõndida ka sihitult, aga alati ei viitsi.
Kuhu sa ikka Tallinnas sihitult lähed.
Pole seal, kuhu minna.
Kõnnid mööda promenaadi või?
Ma ei tea.
Vaevalt.
Tallinn on kuidagi igav linn.
Maal võid sihitult kõndida.
Kõnni lõputult.
Ainult kõnni.
No lähed siis raamatupoodi.
Kõnnid trepist üles.
Komistad peaaegu ühele naisele otsa.
Proovid nagu vabandada.
Nii möödaminnes.
Naine nagu väga ei taha vabandada.
Tundub mühkam.
Mühkameid on ikka palju.
Vaatad seal uusi raamatuid.
Mingi proosaluulekogu.
Selline geneeriline mõtteõhkamine.
Siis vaatad mingit raamatut veel.
Mõtled, et tore on ju neid kõiki lugeda, aga ei alati ei jaksa.
Kõnnid trepist alla.
Ostad kingaviksi.
Saapad vajavad viksimist.
Ei taha küll saapaid raisku lasta.
Hea, kui on ikka saapad.
Saapad on ilusad.
Jätavad korrektse mulje.
Hea, kui jääb korrektne mulje.
Siis pole kellelgi midagi ette heita.
Hea, kui pole kellelgi midagi ette heita.
Mis veel hea on?
Näiteks see on hea, et ise ei kirjuta õhkavat loodusluulet.
Võiks ju kirjutada, loodus on sümpaatne, aga see ei tundu nagu päris.
Ikka päris peab olema.
Või ei pea ka.
Kas loodusluule on päris?
Nii ja naa.
Oleneb vist, kuidas tehakse.
Aga saapad?
Saapad on ok.
Väga meeldivad saapad.
Kuigi raamatupoest tagasi kõndides nagu hakkas kanna juures midagi tunda andma, nagu midagi kraapis.
Ei taha küll, et saapad kanna katki kraabivad.
Eks siis vist tuleb uued saapad osta.
Sellele muidugi kulub jälle raha.
Samas millele muule sa ikka raha kulutad.
Kunagi jah, juhtus ju ka selline asi, sõbral olid saapad.
Tahtsin endale.
Sõber vist kauples, ei tahtnud niisama anda.
Usun, et kannan seda nüüd endaga siiani, et ta anda ei tahtnud niisama.
Niisama peaks ikka andma.
Tahtis vahetust.
Vahetasin siis saapad Dante Põrgu vastu.
Polnud head saapad.
Eks nad vanad ka, tallad olid kulunud.
Väga halvad saapad.
Väga libedad olid.
Vist oleks nende tõttu isegi surma saanud.
Edevus, eks, siit moraal.
Polnud vist hea vahetus.
Eks tuleb teha omad järeldused.
Või oli ka, sest Dante sai ju uue osta.
Eks saapadki, kuigi seekord veel ei ostnud.
Polnud siis neid rahasid.
Nüüd on rahad.
Nüüd on rahad peale tulnud.
Nüüd ilmus juba eesti keeles ka Dante Paradiis.
Kõik nüüd ilmunud: Põrgu, Purgatoorium, Paradiis.
Ausalt öeldes Paradiis meeldib kõige rohkem praeguse seisuga.
Peaks tegelikult teised ka uuesti üle lugema.
Paradiis nagu äkki andis võtme kätte.
Ikka on hea maailmakirjanduses kodus olla.
Annab kohe hea tunde.
Kõnnid kaubamajas.
Komistad naisele otsa.
Sina vabandad.
Naine ei vabanda.
Mõtled: küll on mühkam.
Pärast mõtled, vaevalt ta Dantet lugenud on.
Vaevalt teab üldse, kes Dante on.
Vaevalt et üldse teada tahab.
No tsiteerime siis mõne värsi Dantelt.
Kas pole ilus.
Vot see on ilu.
Geomeetriline ilu.
Mis siis veel mõtlesin.
Nii et siis saapad.
Ilusad riided on muidugi ju head.
Jätavad korrektse mulje.
Kuulsin ükspäev noorukeid rääkimas.
Üks ütles: mulle ikka meeldib ülikonnaga käia.
Teine: mulle ka meeldib.
Lõpuks noorukitest ühel olid toas päikeseprillid ees.
Kanepit suitsetati.
Mõtlesin, et ütlen tuppa astudes: kas sa oled mingi Van Johnson või.
Niimoodi ütles Seinfeldis Uncle Leo, üks paremaid tegelasi seal, Jerry Seinfeldile, kellel olid siseruumides päikeseprillid ees: sa oled mingi Van Johnson või.
Ega ma sellest aru ei saanud.
Hiljem guugeldasin.
Van Johnson oli keegi obskuurne filmistaar 30-ndatest vms.
Lähed ütled tänapäeva noorukile, kas sa oled mingi Van Johnson.
No ega ta aru ei saa.
Lähed toast välja. Noored omavahel: wtf.
Mis see veel oli. Sellised asjad on muidugi naljakad.
Nii et saapad, Dante ja Van johnson.

Tauno Vahter: „Hea venelane”.

Aivar Kull: „August Gailit. Lahtiste allikate poole”.

Lilli Luuk: „Kolhoosi miss”.

Andra Teede: „Emadepäev”.

Üks üllatavamaid ülestunnistusi Mihkel Muti seni kuueköitelises „Mälestustes” kõlab nii: „Ma ei väsi kordamast, et minu areng pole olnud järjepidev, li­neaarne, vaid hüppeline. „Päris-mina” algab ikka sealt 1970-ndate lõpust.”

25. jaanuar 2023

Esinesid Asko Künnap, Triin Paja ja Taavi Eelmaa, muusikat tegid Heikki Kalle, Vootele Ruusmaa ja Sten-Kristian Saluveer, sõna sai Tiit Aleksejev, õhtut juhtis Indrek Mesikepp.

Video: Kris Moor, Teet Raik

21. jaanuaril 2023 suri Pariisis 97-aastasena Vahur Linnuste (kuni 1935 Borgmann/Porkman).

„Saatja aadressi” esimese täieliku trüki järelsõnas ütleb Paul-Eerik Rummo: „Luule ei ole muidugi mitte ainult oma tekkeaja vili ja väljendus. Kuid ega tal omast ajast täielikku pääsu ka pole.”

Joonas Veelmaa: „Alaska”.

Mart Velsker: „Luulejutud. Tekste ­aastatest 1994–2020”.

Lugemine on kirjaniku töö. Seda räägivad kirjanikud ise, näiteks Stephen King oma hoogsas teoses „Kirjutamisest”. Ray Bradbury täheldas 1990. aastal ilmunud raamatus „Zen in the Art of Writing”, et kirjanikul peavad olema nii maitse kui ka entusiasm, ja lugemine on nende tekkimisel üks komponente. Seetõttu kirjanik peab lugema, muidu ta ei ole kirjanik, saati veel hea kirjanik. Ka erudiit Marju Lepajõe on öelnud, et raamatud ja nende kaudu praktiseeritav osadus inimolu ilu ja viletsusega on nagu mungale palve, sportlasele treening või gurmaanile maitseelamus.[1] Ehk siis lugema peab ka selleks, et olla hea inimeste tundja, või veelgi enam, et olla hea inimene.

Ootan Kloostri Aidas Stefanit, kes tuleb Kanutiaia näiteringist. Kakskümmend minutit hiljem võtan telefoni pihku. „Jah, kohe tulen,” vastab laps. „Siin on igast plakatid ja mingid verised pildid ja politseinikud. Siin on see suur Vene lipp, ma otsin ust praegu!” Ja mina kangestun. Käes on 2022. aasta aprill ning hetk veel ja mu laps oleks jalutanud Vene tänava asemel Vene suursaatkonda. Mitte et ta uksest sisenedes automaatselt mõnda Venemaa sõjaväestaapi oleks teleporteerunud, aga oleme ausad – Vene saatkonda ei tahtnud isegi rahuajal sattuda. Vähemalt mitte mina, pärast seda ühte korda, kui seal aastal 2002 poolenisti ala­ealisena transiitviisat käisin taotlemas ning kaks tundi Laial tänaval lõputus sabas looklesin.

Ma õigupoolest ei usu, et suudaksin sellesse mõttevahetusse lisada midagi põhimõtteliselt uut, kuid püüan lisada mõned ääremärkused.

Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu: „Kirjad”.

Sõnavõtt Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul 23. XI 1977

Foto: Wikipedia

 

*

Miski minus magab sügavat und,
ja mõnikord jõuavad pildid ja kujundid sealt unest minuni,
tekitades kahtlusi minu mina, minu elu reaalsuses.
Võib-olla on see kõik lihtsalt tooraine, lähtematerjal,
millest keegi loob midagi täiesti uut, ennenägematut,
või olen mina kõigest koorik, kest omaenda une jaoks.
Muidugi ei kuulu tema mulle, vaid mina talle,
ja ükskord ta ärkab üles ja läheb minust välja
nagu linnupoeg munast, nagu ülestõusnud surnu sarkofaagist,
nagu tõeline reaalsus illusioonist,
ja ma ei tea, kas jään igavesti elama oma elluärganud unne
või mind heidetakse kõrvale ja unustatakse, või saab minust
hoopis oma virgunud une uus uni.

 

*

Valu elab oma elu, elab endale kaasa,
võitleb oma elu eest, ja elu ise on samuti
üks iseliiki valu. Valu tõmbab terava pliiatsiga
meie, meie saatuste, me lootuste
ja pettumuste kontuurid – elu ei ole maal,
elu on terava pliiatsi joonistus;
meie oleme pildid, kujundid värvimisraamatus,
saame valida värve, kuid mitte kontuure,
ja me ei tea, mis on päriselt seal, kontuuride taga,
peene musta joone taga, me ei tea,
mis juhtub, kui seda puutuda,
kas jääb midagi järele kõigest sellest, mida meile on õpetatud,
millega oleme harjunud, mida uskusime,
midagi peale puruneva klaasi klirina.

 

*

Kui kaugel on kõik, kui kaugel reaalsus sellest, mis meile ta kohta teada;
kui kaugel sõnad mõtetest, inimene inimesest ja iseendast;
kui kaugel päikene maast, me vanast rehealusest.
Vaevu-vaevu jätkub ta kiirtel jõudu, et valgustada saapaid ahju ees,
hüpata sealt vihmaveeämbrile ja kaduda
kuni järgmise päevani… Pole päris selge, miks olen nii kurb.
Võib-olla on see pakasest ja lumest, sellest, et päikene
tõuseb vaevu-vaevu põllu tagant metsalatvadeni.
Pühad on läbi, kõik sõitnud minema, olen jäänud üksi koju.
Kass magab diivanil; hoian väikest tšintšiljat põue vastas.
Ta surub end mu rinnale, nosides tasa-tasa rosinat,
ainult et tema süda lööb kiiresti, palju kiiremini kui mul.

 

*

Riigikeel, riikide keel,
aina vähem arusaadav, aina kaugem inimkeelest.
Riigid räägivad, tõustes aina kõrgemale
nagu minaretid ja kellatornid; nende hääl kõlab
meie peade kohal, meie arusaamise kohal,
ja sealt, kõrgustest ulatuvad-pudenevad meieni
sõnad, fraasid, mõisted, tiireldes ja põrisedes ümber me pea
nagu herilased või paksud mustad kärbsed, kes toituvad
raipest, veel ühe tsivilisatsiooni jäänustest.

 

*

Vaatan, kuidas käsi kirjutab pastakaga märkmikku veel mõned sõnad, read, mingid kujundid, fraasid – visandi uue luuletuse tarvis. Näen seda veel, kuigi hämarik on juba laskunud.
Kas see sündiv luuletus on ikka päriselt uus? Kõik on juba öeldud, ja seda, et kõik on juba öeldud, on samuti öeldud rohkem kui korra.
Saabub öö. Ööliblikad on juba magama läinud, pääsukesed tõusnud kõrgele-kõrgele ja magavad seal, kus päeval ujusid valged pilved. Tõusen üles ja lähen välja.
Sõnad jäävad sinna, pimedusse, ja kõik voolab mööda, kõik voolab läbi nende, jätmata jälge.
Nemad, sõnad, ei saa und, nad mõtlevad sellele, kas neil on veel tähendust.
Nad pole unustanud, et kunagi üks neist sai lihaks. Kuid kõikidele pole säärast saatust antud. Enamikul neist tuleb seista päevad, aastad, aastasajad tihedates ridades, võimaluseta valida endale partnerit.
Nad kardavad, et hakkavad vähehaaval kaotama tähendust, muutuma järjest läbipaistvamaks, järjest eristamatumaks õhust, üha enam sellisteks, mida üks keskaja filosoof nimetas flatus vocis – hääle hingus.
Sõnad tahaksid nii väga olla lähemal sellele, mida nad peavad tähistama, nad tahaksid omandada värvi, lõhna, raskust, pehmust ja soojust, midagi tuntavat, midagi lapse käe õrnuse või naise puusade ümaruse sarnast.
Nad tahaksid kõlada nagu suveöö, täis suminat, sirinat, sahinat ja tähtede vilkumist taevas, mis päikeseloojangu ja -tõusu vahel hoiab midagi veel alles oma sinast.
Sõnad tahavad hoida alles midagi oma algsest puhtusest, oma osalusest nii paljudes suurtes ja väikestes saladustes.
Sõnad kõnelevad minuga, nad paluvad, anuvad mind, peaaegu usuvad mind, usuvad, et ma ei jäta neid maha, et jään nendega kuni lõpuni välja,
et me jääme kokku ja suudame kaitsta ja hoida raasukest selle pageva öö imest, mis kallistab ja paitab meid nagu ema poegi, kes valmistuvad kaugeks raskeks sõjakäiguks.

 

Vene keelest MÄRT VÄLJATAGA

Luuletused koondkogu „Наши тени так длинны” („Meie varjud on väga pikad”) viimasest, IX tsüklist „Третья книга стихов” („Kolmas raamat värsse”).

 

P. I. Filimonov: „Pealtpanekud ja altminekud”.

Katrina Kalda: „Metsiku maailma melanhoolia”.

Eesti Kirjanike Liit tähistas tänavu oma 100. sünnipäeva. Kõnelesin nende pidustuste raames kirjandusmuuseumis.

Machiavelli olevat oma lemmikautoreid lugedes pannud endale selga vastava ajastu rõivad, katnud laua, võtnud kätte raamatu ja jäänud ootama.

Piret Raud: „Nimepanija”.