Kirjanik loeb. Maimu Berg
Arhiiv
Eks me ole ikka kõik lugejad, loeb nii see, kelle nime ette pannakse teinekord tiitel kirjanik, kui ka see, kelle nime ees seda tiitlit pole. Kirjanik sa võid olla, lugeja vist pead olema. Lugemist alustasin nelja-aastaselt, sest keegi mulle enam ette lugeda ei jõudnud. Siis ma veel midagi kirjutanud ei olnud. Esimese kirjatüki, läkituse haiglast vanematele, keda minu juurde ei lastud, kirjutasin olude sunnil – tahtsin nii väga ema ja isaga suhelda. Kirjutada ma ei osanud, aga püüdsin matkida raamatutes nähtud tähti, enamasti see ka õnnestus. Sõnavahesid kasutada ei taibanud, kõige suuremat muret tegi S-täht.
Mingil ajal hakkasin raamatute mõjul unenägusid nägema. Neis oli palju müstikat, surnuid, hirmu ja haledust. 1958. aasta suvel sattus mu kätte Goethe „Fausti” esimene osa, tagasihoidlik pehme köide, ilmunud 1946 August Sanga tõlkes. Toonasest lugemisest on tänaseni meeles paar unenägu, mida selle raamatu mõjul nägin. Ma ei tea, kas need unenäod aitasid mul kuidagi Fausti mõista – või mis kolmeteistaastasel mõista, pigem tunda.
