fs, Luuletaja. Ääremärkusi Paul-Eerik Rummo
fs: „Alasti ja elus”.
„Ji”, Pärnu, 2008. 111 lk.
Kõlab vist ilgesti patroneerivalt, aga jälgin
fs-i tegemisi huvi ja sümpaatiaga.
Ei teagi tema ea- ja kaalukategoorias kuigivõrd
selliseid, kes tahaksid olla just ja ainult luuletajad. Luuletusi küll
kirjutatakse palju, sealhulgas täitsa heal tasemel, aga see pole päris seesama.
Keskenduda ainult luuletaja-rolli-le — ega peale fs-i tulegi rohkemaid meelde.
Ikka tegutsetakse ka muudel kunstialadel, meedias, kultuurihalduses,
avalike arvajatena, reklaamitööstuses ja mujal. Milles ei pea nägema pahet,
pigem aja märki ja karakterite eripära.
Romantilist tüüpi Luuletaja-imago teatud ühiskondliku
rollina kandus juba aegu tagasi roki- ja poptähtede sektorisse. Selle üks
iseloomulikke tunnuseid on oma maise-argise isiku omaduste ja eelduste
pinnalt teatava võimendatult ilmeka maski (personaaži) kujundamine, nagu
Indrek Mesikepp on kujundanud/kujundamas fs-ist.
Tõsi, ka tema teenib leiba väljaspool luulet, kuid
tundub võtvat seda just nimelt vältimatu äraelamistööna, mitte osana oma
missioonist. Missiooniks — või omal nahal läbiviidavaks eksperimendiks — näib
olevat eespool kirjeldatud imago tagasivõitmine luulele. Mida vaikimisi
saadab tööhüpotees, et see on võimalik. Kui mitte ka tõepoolest masse hõlmava
populaarsuse näol (mis luule puhul ongi ajaloos pigem harv erand), siis
vähemalt põhimõtteliselt ja olemuslikult.
Panus on kõrge.
Ärgu meid seejuures eksitagu fs-i sellised
kirjakohad, kus ta ei ole kahtlev või selgelt sarkastiline mitte üksnes luuletaja-ameti
seniste kandjate (kes kehastavad luule elavate väljavaadete asendumist
tolmuse suletud ringiga — vt. näiteks „luuletajad luuletavad luuletamisest”,
„2004”, lk. 45; võrdluseks Kaplinski ammune „Tüütus tüütus kärbeste pirin
Kirjanike Majas”), vaid ka luuletamise kui niisuguse suhtes. Rääkimata
kahtlemisest iseenda võimekuses neid asju muuta (või isegi selles, kui väga
ta seda ikka päriselt tahabki). Ärgu meid eksitagu ka intervjuudes räägitu,
et täna nii üheselt mõjuv fs-i kaubamärk on kujunenud pooljuhuslikult ja
osalt läbi eksirännakute. Kõik see käib asja juurde ja sisse. Panus on kõrge ja
kõik näitab, et motiiviks ei ole odav
auahnus. Mehel on tõsi taga oma sisehäält järgides. Võib ette tulla
tagasilööke, aga mitte loidust.
Seda tüüpi luulet on tegelikult raske, lausa
eetiliselt küsitav retsenseerida. Retsensioon on üks kriitilise vaatluse vorme.
Luuletaja puhul, kes rõhutatult töötab oma argi-mina ja luule-mina ühitatuse
või samasuse pinnal, tähendaks see suuresti mitte luule, vaid isikuomaduste
avalikku kriitikat. Et kuule, mees, sa kurat oled ikka sihuke ja nihuke.
See veel puuduks. Küllap lähiringis leidub igaühel
ütlejaid ja paikapanijaid, rääkimata sellest, et tõsine inimene annab endale
ka ise aru; rahvakohtunike asi see pole. Hiljutises intervjuus („Eesti
Päevaleht” 24. I 2009), millele ei saa ette heita avameelsuse puudumist, püsib
ka fs/Indrek Mesikepp ise era- ja siseelu puutumatuse joonel: „…juhtusid mu
isiklikus elus asjad, millest ma siin ja edaspidi ei kavatse meedias rääkida.”
Kuid iseasi on „rääkida” millest tahes
endalehoitavast luules, kunstis. See on üks teistmoodi rääkimine, kui
silmamoonduslikult sarnane tavakõnega ta mõnel juhul ka poleks.
Kuskil paikneb õhuke ja tundlik membraan, mis ka
kõige n.-ö. siirama ja ekshibitsionistlikuma, kunsti ja elu kõige
suurema ühitaja puhul hoiab need asjad lahus ja samas ometi vastastikku
signaale edastavas koostoimes. Muuhulgas teeb see kunsti esteetiliselt ja
kunstniku-isiku seltskondlikult teistele vastuvõetavaks, kuid see pole kõige
tähtsam. Niikuinii on nii esteetiliste kui käitumuslike erisuste talumise
piir ühiskonnas kõikuv ja muutlik, mistõttu teadlik epateerimine või epataaži
vältimine on mõttetu eesmärk.
Tähtsam, olemuslikum on see, et lavastades
programmiliselt kunsti oma empiirilise mina pinnalt, mõjutad sa ühekorraga
niihästi selle kunsti teoseid kui ka oma mina edasist olemist. Suurim
ehtsus on samaaegselt suurim kalkuleeritus. Mis ei tähenda, et kalkuleeridagi
ei saaks ehtsalt.
Ülitähtsal kohal fs-i luules on vahetu füüsiline
keskkond, milles ta elab ja liigub — peamiselt kõledad postsovetlikud
maastikud. Tema tekstides toimivad need nii iseendi sõnalise äratõmbena ja
autori meeleolulise põhitooni nägelike korrelaatidena kui ka tõukepinnana
eksistentsiaalseiks ja sotsiaalseiks arutlusteks, tundepurseteks,
enesemääratlusteks. Kas suudame kujutleda, millised oleks fs-i tekstid, kui
ta näiteks kuhugi mujale elama asuks või teistsugustes kohtades jalutamas
käiks? Või valiks mingi teise päevakava ja sisuga leivatöö? Kas see oleks
üldse mõeldav sellesama isiku ja personaaži raames?
Või siis — kas ta kujutletava ümberkolimise järel
kirjapandud luule iseloom oleneks sellest, kas ümbrusevahetus on ette võetud
tahtlikult ja just oma elu- ja luulepalge teisenemissoovi järgides, enese
proovilepaneku mõttes või siis hoopis mingeil välistel asjaoludel? Kas fs,
kes praegu oma keskkonnaga peaaegu ideaalselt kokku kõlab, saavutaks taas
midagi võrreldavat ka oma elu dekoratsioone (ja vastavalt mingil määral siis ka
eluviisi) muutes? Või on nii, et dekoratsioonid dekoratsioonideks, põhiline
on aprioorselt minas endas?
Kas viimasel juhul oleks
mõeldav sellesama mina tekstiline esiletoomine ja väljavoolimine mis
tahes teiste, olgu reaalsete või imaginaarsete keskkondade kirjeldamise kaudu? Või kas needsamad reaalsed maastikud,
mis kannavad raamatuid „2004” ja „Alasti ja elus”, võinuksid sama veenvalt
kanda samu tähendusi ka siis, kui nad olnuks konstrueeritud
küll sama, kuid ise mingites muudes oludes eluneva autori poolt? (Meenub episood mingist ameerika
filmist, kus vaimselt häälestunud poiss ei saanud selguse-elamust mitte
kirsiõitest kuupaistel või templiaias tiiki hüppavast konnast, vaid suurlinna
aguli tühermaal tuules veerlevast kokkukärtsutatud paberitükist. Niisama
mõeldav on ka vastupidine.)
Või mis siin välisest
keskkonnast rääkida — niisama olulist osa mängivad fs-i luules inimkeha
(autori oma keha) seisundid ja orgaanilised reaktsioonid. Laiendades eespool
nimetatud provokatsioone ka nendele, oleksime põhilisele veelgi lähemal.
Näiteks kas fs-i luule oleks määravalt teistsugune, kui I. M. toituks kuidagi
teisiti, s. t. kui ta füüsiline seisund oluliselt muutuks? Või kas I. M.
nõustuks teisiti toituma, kui on oht, et see muudaks/moonutaks fs-i?
Milleks kõik need oleks’id,
need küsimused? Lihtsalt fs-i fenomen ajendab neid. Luuletusi võib olla
huvitav lugeda nende teema või kunstilise teostuse pärast, kuid teatud tüüpi
luule, olles jõudnud teatud tasemeni, äratab oma autorihoiaku kaudu vältimatult
ka üldisemad igavesed küsimused kunsti ja kunstniku ning kunstniku ja tema
keskkonna suhetest, nagu ka — ja võib-olla eeskätt — kunstniku enesetundest
tema omas nahas (ja võib-olla seda tüüpi luule just nendest küsimustest
sisimas tõukubki). Mingis mõttes lähtub see küsimus loodud personaaži
jätkuvast äratuntavusest, püsivusest, pidevusest ja sellel rajaneva Luule
võimalikkusest.
„2004” oli raamat, millega
autor tegi järsu hüppe oma laadi ning hoiaku terviklikkusse ja selgusse. Samas
ilmutas see ka monotoonsust ja monomaanilisust — kusjuures tuleb möönda, et
need omadused ilmselt kuuluvad vastava laadi juurde ning neid saab võtta esteetilise
ja kommunikatiivse koodi osana. „Alasti ja elus” on mitmekülgsem ja mingil
moel lahedam, kuigi põhilised tunnused on samad. Võib-olla tuleneb mulje
sellest, et ehkki fs-i luule on olnud elus ennegi (olgu retoorilise
vastandina surnud kunstile või iseväärtusena), on uues raamatus elususe skaala
laienemise märke, mingeid endale lubatud juhuslikkusi.
Mis puutub alastiolekusse,
viib see veel ühe väikese ekskursini — nimelt nullstiili, kujundivaba luule,
sõnade lihttähenduses kasutamise juurde. Eks ole alasti —tähendusesvarjamatujahaavatav —üks sügavalt juurdunud metafoore,
ja selle taaskasutamine tänases kõrgluules (aga seda ju fs on) just niisuguses
tähenduses viitab mitmele huvitavale asjaolule.
Esiteks sellele, et
juurdunud kõnekujundid vähemalt mõnel juhul ei eristu funktsionaalselt
„tavakeelest” (s. t. et esmapilgul ei tunne neis metafoorsust enam äragi).
Poeetiline metakeel on valmis saanud ühe oma kultuurikihi, mille elemendid
on muutunud uue triviaalkeele baasiks. Teiseks aga — kuna raamatus tuleb korduvalt
ette alastust „sõna otseses mõttes” — ergastub sel moel kivistunud metafoori
seos oma algse füüsilise kandepinnaga, mis on ju lausa tore.
Lisaks võib veel
mõtiskleda selle üle, et kui alasti selle luule kontekstis markeerib
ühelt poolt absoluutset siirust ja ehedust ja teisalt üliargiseid „madalaid”
paljas-oleku situatsioone, tähistaks ta näiteks nudistlikus kontekstis, otse
vastupidi, eriti ranget dress code’i ja eemalolekut kõigist madalaist
mõtteist. Millega tahan öelda, et otsese väljendusviisi ühene mõistetavus on
üks eriti keeruline värk. Loomulikkus on kontekstuaalne.
Lisa kommentaar:
Kommenteerimise reeglid:
Toimetusel on õigus avaldada kommentaar Loomingu koduleheküljel. Kommentaarid on modereeritavad. Toimetusel on õigus jätta kommentaar avaldamata. Kommentaar peab olema varustatud autori õigete isikuandmetega, mida autori soovi korral võidakse mitte avaldada. Autori või/ja toimetuse soovil edastatakse kommentaar üksnes kommenteeritava loo autorile.
Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis.
|