Elususe lahvandus keset aega

Margus Ott

 

 

 

 

Aare Pilv: „Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007—2015)”.

„Tuum”, 2017. 130 lk.

 

Mälu

 

Luulekogu „Kui vihm saab läbi” üks dominante on esimene osa „Lülitid”. See on ka kõige mahukam, järgmistest pea poole pikem, ja kõne all on siin mälestused, peamiselt lapsepõlvest. Omakorda selle osa kaks kõige pikemat teksti on „20 000 ljööd vee all II” (lk 27—31)[1], kus on juttu lapsepõlve autodest, ning „Lülitid” (lk 36—39), mis räägib lülititest kodudes, kus kõneleja on aegade jooksul elanud. Autode puhul meenutatakse nõukaaegseid automarke, nende väljanägemist ja nendega seotud helisid.

Nende mälukogemuste lugemine mõjus ajamasinana, tekstid aktiveerisid siinkirjutaja enda lapsepõlvest mitmesuguseid mälupilte, hääli, kinesteetilisi kogemusi. Isegi lõhnade puhul (lk 24—25), mida võiks pidada justkui isiklikumaks ja partikulaarsemaks kui nägemis- või kuulmismuljeid, leidsin suuremale osale vasted omaenda isiklikust mälust. Muidugi aitab kaasa ka see, et olen täpselt sama ajastu inimene kui autor, samuti meessoost ja samasuguse kultuuritaustaga, aga ma arvan, et tekstid võivad käivitada mälestusi mis tahes ajastu või sugupoole esindajates.

Pilv on põhjalikult käsile võtnud mälestuste eri tajumodaalsused: nägemine, kuulmine, haistmine, kinesteetiline kogemus. Tahaksin rõhutada eeskätt just viimast kui rikast mälestustevaramut. Isegi auto-mälestuste puhul on see üks põhilisi komponente,[2] aga veelgi selgemini tuleb see välja lülitite puhul: mälestused sellest, milliste liigutustega lülitit põlema pandi või kustutati, millise puute- ja soojusaistingu nad jätsid. See taaselustas palju aistingumälestusi minu lapsepõlvest.

Selliste mälestuste kogemine pakub rõõmu, naudingut (millest rääkis juba Proust). Ühest küljest ilmselt sellepärast, et nad on minu isiklikus omanduses ja pakuvad rõõmu nagu teised, olevikulised mulle kuuluvad asjad, aga sügavamas mõttes valmistab sedasorti mälestuste taaskogemine rõõmu ilmselt sellega, et see mäletamisvõime ilmutab minu praegust elamise väge. Ühes intervjuus[3] ütleb autor: „…pigem ihkaks lihtsalt hästi mäletada, just siin ja praegu ennast tervikuna meeles pidada, mitte piirduda oleviku-teravikuga. Mäletamine ise kuulub ju oleviku täiuse juurde, mitte minevikku.” Nagu Bergson on näidanud,[4] on möödaniku alleshoidmise võime meie elu ja kestmise alus. Kui mulle praegu meenub mõni lapsepõlvemälestus (st mälestus, millel pole praktilist väärtust praeguse tegutsemise jaoks, „niisama”-mälestus), siis kehastub selles justkui see mineviku-hoidmise võime ja ma tunnen rõõmu oma sellisest jõust. See on „meelesolek, mis palistab / elususe lahvandust keset aega” (lk 123). Sealjuures jääb see jõud alles ka siis, kui meil praktiliselt mitte mingit muud jõudu enam polegi (näiteks vanuigi: just eakal tuleb välja elu enese jõud, sõltumata tema kombatavatest efektidest[5]).

Mälestused on muidugi seotud kindla aja ja kohaga, nii et Pilv on siin vältimatult kahes rollis: ühest küljest on ta oma ajastu dokumentalist, teisest küljest osutab ta nende üksikasjade meenutamisega tollele üldisemale praegusele väele, enese-kohasusele, mis ei sõltu ajastust.

 

Tajud

 

Kui mälu aitab „mitte piirduda oleviku-teravikuga”, siis tajud aitavad seda teravikku teravamaks ihuda. Selle kõige tihedamaks avalduseks on luuletus „Linna efemeerikud” (lk 102—104). Selles on järjestikused kaadrid linnast, peamiselt tänavatelt, eri aastaaegadel, tegelasteks on ilm, elusolendid (tamm, sirel, kastan, pappel, pärn, sääsed, ritsikad, pääsuke, kassid), tehnilised ilmingud (automaki tümps, autoukse prõmmud, rongikolin, tänavapuhastusmasina mühin), mitmed aistingumodaalsused (vaated, helid, lõhnad, kinesteetilised aistingud). Esitus on samalaadne nagu mälestuste puhul. Selline tähelepanu pööramine aistingutele aitab neid paremini hoomata, eritleda, nüansseerida, ja sellega too „oleviku-teravik” teravnebki.

Taju ja eeskätt nägemist on Pilv käsitlenud ka filosoofilis-esseistlikult; kogumikus „Nägemist” on mitu selleteemalist pala: „nägemist tuleks kasutada palju põhjalikumalt, palju nautimisrohkemal ja mingis uduses epistemoloogilises mõttes aristokraatlikumal viisil. See on alandlik hoiak; tõeline aristokraatsus ongi ilmselt alandlikkus oma annete ja võimete ees.” („Nägemist”, lk 7.[6]) Pilv eristab liblika ja tamme perspektiivi: kuna tamm elab kaua, siis ta saab nägemise mõtestamises tugineda rohkem iseendale, sellal kui ühe suve elava liblika puhul saab nägemine mõtte pigem nähtava olemasolust (sest „on ilu ise ju alles, nii et teised võivad seda ju ikkagi näha, ja see teeb talle rõõmu”, „Nägemist”, lk 10). Pilv räägib sealsamas kogumikus ka „silmatehnikatest”: „Silmatehnikate all pean ma silmas viise, kuidas silmad vaatamise ja nägemise kaudu saavad „teadlikuks” oma vaatamis- ja nägemisvõimest. Need on mõnes mõttes praktilise abstraktsiooni tehnikad, kus silmade võimel on võimalik abstraheeruda nähtavast ja nägemisest, vaadatavast ja vaatamisest. Need on tehnikad, mille kaudu võib tajuda teatavat silmade vabadust suunavast arust, nii et silmad järgivad mitte vaataja mõtteid, vaid nähtava enda seaduspärasusi [—].” („Nägemist”, lk 12.)

Pilv toob välja neli silmatehnikat: 1) jõepind, veevoolu jälgimine[7]; 2) lumesadu, mis on samuti püsivalt muunduv, aga kus lisandub ruumitaju; 3) allee, pilgu suundumine: „Silm laseb pilgul vabalt kulgeda ja rõõmustab, et allee on tema nägemisviisiga üks” („Nägemist”, lk 13); 4) lugemine, kus ühel hetkel muutub lugev pilk eneseküllaseks ja vabaneb muudest eesmärkidest.

Neid tähelepanekuid tasub silmas pidada ka kõnealuse kogu puhul; paljud Pilve palad kasvavad välja sedasorti silmatehnikatest ja usutavasti indutseerivad neid ka lugejas.

 

Uni

 

Üks Pilve loomingu oluline komponent on unenäod ja unenäolisus. Kogus „Nägemist” leidub selle kohta nii mõnigi oluline selgitus. Esiteks rõhutab Pilv tekstis „Une nägemine” („Nägemist”, lk 15—16), et „une nägemine” on mõneti eksitav väljend, kuna „Und ei nähta ega vaadata, unes liigutakse ringi nagu ruumis, ja silmadega pole unel midagi iseäralikku tegemist. Ma ei näe und, ma näen unes.”

Küll aga säilib unes üldisemat laadi nägemisvõime. Pilve järgi võiks mõelda niimoodi, et meie nägemisvõime ongi algselt pärit „une ruumist”. Ta ütleb: „Nägemine, mille kaudu siinne väljaspoolsus [s.o tavaline ärkvelolumaailm — M. O.] meieni enimal määral jõuab, on ühtlasi ka see, mille kaudu üldse meie sise- ja välisruum ühenduses on.” (Sealsamas.) Ehk et nägevus ühendab une- ja ärkvelolumaailma. Ärkveltaju ja unetaju suhtuksid teineteisesse natuke nagu eukleidiline ja topoloogiline geomeetria: esimeses on kindlaks määratud vahemaad ja -ajad, teises on olulised elementidevahelised suhted, mille vahemaid ja -aegu võib nihutada ja teisendada, kusjuures süsteem jääb loomult samaks.

Uni võib avada mitteeukleidilise, mittemeetrilise taju, taju sulaoleku. See ei tähenda sugugi, et unes oleks kõik suvaline ja kõik võrduks kõigega, vaid tegemist on üldisemat laadi tajuvusega, nõnda nagu topoloogiline geomeetria on üldisem kui eukleidiline: viimane on lihtsalt selle üks väga spetsiifiline erijuhtum, selline, kus suur hulk sümmeetriat ja teisendatavust on kadunud ning asjad ja sündmused tahenenud selgepiiriliselt üksteise kõrval ja järel olevateks.[8]

 

Keel

 

See kehtib ka keele ja kommunikatsiooni kohta. Loos „Üks unenägu juulikuust” („Nägemist”, lk 17) räägib Pilv unenäos kogetud tähendussüsteemist, kus olid korraga kirjutatud ja kõneldud sõnad, muusikalised ja muud helid, värvid, abstraktsed suhted. Need ei kuulunud eri liikidesse, vaid „moodustasid ühtse pideva tähendussüsteemi”, nii et „põhimõtteliselt oleks võinud koostada lause, mis koosneb läbisegi verbaalsetest, helilistest, visuaalsetest ja muudest struktureeritavatest üksustest”. Tegemist oli küll tähendussüsteemiga, s.o maailmast eristatud süsteemiga, aga „maailm oli paljukordsem, kui me ärkvel olles suudame kogeda, samas säilitades oma ühtsuse; keeleline metafoor võis ilmuda värvilise heli kujul ja oli sama reaalne kui sulav lumi peopesal”.

Sellest arendab Pilv edasi kujutluse lausest, „kus ei olegi ühtegi sõna, aga on olemas sõnadevahelised tähenduslikud seosed” („Nägemist”, lk 19). Lausel on mingi tähendus ja stiil, aga „ühtki sõna seal antud ei ole” (sealsamas). Pilve sõnut­si tahabki ta, et luuletuses oleksid sellised tähenduste konfiguratsioonid, mis ei sõltu sõnast ja mille täpne väljenduskuju on „teisejärguline küsimus” (sealsamas). Tavakeele sõnad on meetrilised, kindlas mõõdus üksteise järel ja kindlates tähistusseostes. Unenäokeel on aga üldisem tähistussüsteem, kus kehtivad üldisemad väesolevad suhted tähenduste vahel ning need võivad ette tulla ühes või teises laadis kirjanduse, muusika, arhitektuurina ja ühel või teisel moel. Võiks mõelda niimoodi, et poeetiline sõna toimib keelesse natuke nagu unenägu tajusse: sulatab üles sealsed meetrilised suhted, muudab tähenduse paindlikumaks, nihutab selle vahemaid ja -aegu, osutab tähenduse väesolevatele olulistele, iseäralikele punktidele.

 

Aeg

 

Pilv on väga tundlik ajamodaalsuste suhtes. Sellest oli eespool juttu seoses meetriliste aegruumsete vahemaade ja -aegade ülessulatamisega unenäos ja unenäokeeles. Samuti eespool viidatud tihedas tajustikukirjelduses „Linna efemeerikud” on peaaegu igal neist arvukatest vahelduvatest kaadritest juures ajaline viide (aastaaeg, kuu, kellaaeg vms). Ning ajaga tegeles loomulikult ka juba alguses mainitud meenutamine.

Eksplitsiitselt ajamodaalsustele on pühendatud teksti „Viis pala aastast 1995. Viis: Sumera „Pala aastast 1981”” 4. ja 5. osa (lk 75). Pilv toob näite toolil istuvast ja naervast inimesest. Esiteks on siin hetkelisus: „umbes tunni aja pärast enam ei istu siin, / minuti pärast ei naera enam.” Teiseks on siin igavik, mis tuleb hästi välja, kui keegi teeb sellest inimesest pilti: „sa pildistuksid ta jaoks kogu oma elamise tõsiasja / märgiks”. Kolmandaks on siin püsimine või pidevus, hetkede läbimine: „aga sa ei ole enese pilt; / sa elad siin oma naermises praegust hetke läbi”. Elad seda hetke läbi ja elad sellest hetkest läbi. See on elu kui kestus.

Kuid on veel neljas moment, „nüüd”, mis on justkui hetke pöördkülg. Kui hetk asendub teisega ja tähelepanu all on need asendujad, siis „nüüd” on see asendumine või ase ise. Kui kolme eelmise aja-aspekti (hetk, igavik, kestus) puhul on rõhk oleval, siis neljanda aspekti juures on rõhk olemisel; olev pudeneb sellest iseenesest. „Kuid nüüd sa tead — / „kuid nüüd sa tead” — / siin lauses „nüüd” on / alus ja „tead” on asesõna.” (Sealsamas.) „Nüüd”, muundumislõhe, saab aluseks ja selle juurde käivad teadmised on vihjed sinnapoole, nad on ase-sõnad, asendatavad sõnad, mille asemel võiks pruukida ka teisi, mida võiksime tuua unenäokeelest; või ka niimoodi, et see teadmine käibki nüüd-aseme enese kohta, ongi selle aseme enese kohasus (vrd „ennast jälgiv kõndimine”, lk 105).

 

Subjekt

 

Kõik eespool mainitud aspektid töötlevad ka subjekti: meenutuses endaga kontaktis olemine, mis toob subjekti kokku tema olemise teatava jõuga; tajumises oma teiste jõudude nüansseerimine; unenäos ülessulamine, mittemeetriliseks muutumine; aja neljandas aspektis lendumine.

See toob välja pealtnäha paradoksi, et väga isiklike mälestustega tegelemine ja isikliku taju nüansseerimine muudab teatavas mõttes ebaisikuliseks: „pole üldse oluline, et ma olen mina” (lk 105). Aga sel­list subjektiivsust tuleb eristada nii „iga­mehelikust” (Heideggeri Man-selbst) ene­seunustusest, n-ö massi sulamisest, kui ka ekstaatilisest lovest. Esiteks ei ole see umbisikuline endast eemaldumine ja teiseks ei nõua see midagi erakordset. Selline isedus suhtub minasse nõnda nagu eespool unenägu tavatajusse või unenäokeel tavakeelde: „mina” on lihtsalt selle iseduse meetriliseks muudetud (kõrvutuma, järgnema, eralduma pandud) vorm, erijuhtum.

Kõige põhjalikumalt tegeleb Pilv sellega kogu lõpetavas poeemis „Aeglased”, mille päises on kuulus lugu Zhuangzi ja Huizi vestlusest Hao sillal (lk 111).[9] Zhuangzi postuleerib osaduse kalade rõõmuga, millele Huizi seab vastu solipsistliku postulaadi, et inimene ei saa tunda kala rõõmu — ehkki Huizi oma vastuküsimuse ja kogu vestlusega vaikimisi möönab ühe inimese osadust teisega (st et üldse on mõtet midagi teise inimese kohta ütelda, temalt küsida, vastust oodata jne). Üldiselt mõistetakse seda lugu niimoodi, et Huizi jääb selles vestluses alla: ta postuleerib meetrilise subjektidemaailma, kus ühed subjektid on aatomitena teiste kõrval (võib-olla liigikaupa).

Sellele järgnev Pilve poeem on zhuang­ziliku maailmataju vallalaotamine, mis on ehtne „elususe lahvandus keset aega” (lk 123). Selles esinevad niisugused elusolendid nagu võilill, palderjan, udumirt, sõnajalg, sirel, haab, aroonia, vaher, tamm, rohutirts, jaaniuss, sipelgas, päevapaabu, mesilane, pääsuke, lõoke, varblane, kuldnokk jt. Taimed teostavad oma „aegluubis klorofülliplahvatust” (lk 111).

Iseduse kui mittemeetrilise mina võrdkujuks saab siin tuul: „palaval pärastlõunal tuleb kodutänaval vastu / jahutav tuul, mis ei tea, et ta jahutab — / „teadmine on liiasus,” puhub ta, / „ma ei puhu, ma pole jahe, ma pole tuul, / just sellega ma kosutangi”” (lk 113; pangem tähele, kuidas siin teadmine, nõnda nagu Zhuangzil, on pigem midagi vähemat kui rohkemat); „kaugelt maalt ja mere pealt on tulnud uus lõhistav tuul, / [—] kuid ütleb temagi: „keegi meist on tuul, aga mitte mina”” (lk 115); „tuul hingab, kus ta ise tahab” (lk 122; vrd Jh 3:8[10]). Kui tsiteerida tekstis (lk 93) mainitud Viktor Tsoi laulu, siis puude pillikeeled mängivad tuule muusikat ehk kui puu on mittemeetrilise iseduse võrdkuju, siis olemistuul kohistab seal iseeneslikke mõtteid: „ja lae all kohavad mõtted, / millel pole mõtlejat, / kuid on aine ja kuju” (lk 119).

Paulus käsitleb armastust olemise tuumana; Pilv seab sellesse positsiooni puu: „puu on enesega tasa, / ise seisev, pika meelega, mis ei peta end, nagu / oleks ta ilma ihuta võimalik” (lk 122, vrd 1Kr 13). Puud kehastavad zhuangzilikku iseeneslikkust, vaba uitamist või kondamist: „igavlev väike poiss kartulipõllu pervel / laulab: „mets kasvab, nagu ta ise tahab”, / ning tema tulevikust kajab vastu: „õpigi siit, kuidas tahta: / pingutuseta, häirimatult, / järeleandlikult ja tagasivõtmatult”” (lk 120) ja sellega seotud jõudu, muuseas-osavust: „lõdvestus, millega tipneb jõud, / lehes-oleku vilumus, / selle tuumas olev hooletu täpsus” (lk 114).

Sellest võrsub enesehoole-üleskutse: „ära ole mage, / ole mahlakas ja säsikas” (lk 122); „maitse, haista, kuula, puuduta, / vaata, kuni saad, / jäta meelde, / kuni sul on meelt, kuhu jätta, / kuni sul on meelt, mida jätta / nagu end jätab / ikka kõikjale ja üha maha ja üksiti alles ja igati järele / rahulikult tumelev trööstita rõõm / lõpmata surelik suvi” (lk 123—124).

 

Vihma sügavus

 

Kogu pealkiri „Kui vihm saab läbi” on seotud Pilve poeetika ühe olulise troobiga: vihm, lumi, pilv jms. Vihmakujundi aspektidel tasub lähemalt peatuda.

Esiteks on vihm ja lumi Pilvel seotud sügavusmõõtmega (vrd ka eespool lumesaju vaatamise „silmatehnikat”): „hele rõõsk lausk vihm / liigendab läbipaistvat ruumi, / loob pilgu ulatuvusele kaugusemõõdet” (lk 112). Enamasti ütleksid inimesed vist pigem vastupidi, et vihm ja lumi segavad pilgul kaugusse ulatumast. Ent tol juhul hüppab pilk otse oma lõppu ega märka õhumeediumit ennast ehk seal n-ö sisuliselt ikkagi ei ole sellist sügavusmõõtme läbimist nagu vihma või lumesaju puhul, kui sademed justkui „liigendavad õhku, muudavad ta diskreetseks, paljundavad õhu sees olevaid distantse” (Aare Pilv, erakiri, 17. IV 2017).

Vihmaga seostub huvitav mõiste „ümberkaudsus”: „kuni / kestab püsiv sadu, metsvihm, / veest õmmeldud laas, viivude pidevus, / mis peidab end iseenda jätkuvuse ja kauguvuse taha, / joonestab valmis ümberkaudsuse arhitektuuri: / miski, mis on korraga / nii tihkelt ümber kui ka / lahedalt kaudne” (lk 120). See lisab ruumimõõtmele lisanüansse: ruum kui korraga ümber ja kaudne. See avab midagi olulist ruumilise maailmasolemise enese kohta: ruum on ühtaegu tihkelt meie ümber, täis meie tulevikuhakatusi, tegutsemisvõimalusi, aga teisalt kaudne: kas nii, et me ei ole üleni ära määratud ühestki sellisest võimalusest, või ka nii, et me olemegi ruumis nende hakatuste ja võimaluste kaudu.

 

Vihm ja valgus

 

Eespool juba nimetatud poeemis „Aeglased” on veel kaks korduvat motiivi, vihm (ja ka teised veenähtused, nagu kaste, udu jm) ning valgus: „kuni / sajuhoog lööb end vastu maad pihuks, / energiliselt, metoodiliselt ja keskendunult, / tuhisedes läbi küljetsi paistva õhtupäikse helgi, / mis hakkab laetuna kilgendama” (lk 114—115); „kuni / hakatakse päikest sisse sööma, / tema krudisevat mahlast liha, / vastu suulage lõhkevaid tulepaunu, / jahukaid valgusepätse, / et hiljem teisel pool / muudkui küdeda, / silmad lumehämarasse paokil” (lk 119). Viimane tsitaat kirjeldab seda, kuidas taimed suvel päikest söövad ja talvel vaikselt „köevad”.

Poeemi lõpu poole poetab kibuvits: „„keegi ei saa olla valgust väärt, sest / valgust ei saa müntida. / lunastust pole, sest / keegi ei võrsu võlgu”” (lk 122). See on rõõmus, lunastusjärgne maailm, kus pole midagi puudu ega võlgu ja kus kõik on üle. Valgus kui maakera elu käigushoidev vunk ning tuul ja vihmgi kui miski, mis on niisama, vabalt, pinguseta.

Kogus on omaette osa „Vihm ja päike”, kirjutatud Kurosawa ainetel. Ajal, mil korraga sajab vihma ja paistab päike, peavad rebased pulmi, rebased aga on väekad loomad.[11] Nad elavad vikerkaare all.

 

Vihma värskus

 

Vihm on üks vaba uitamise, pingutuseta iseeneslikkuse (mis ongi ühtlasi rõõmus) võrdkujusid: „kuni / lahistab kaks tundi järjest, / vahetpidamatu ja vahettegematu keskmisus, / vabandamise ja enesekindluse vahepealne / mõõdukus ilma väljapeetuseta, / ühtlasus ilma korrastatuseta, / pingeta endasse süvenemine, / edenemine ilma teisenemata, / sundimatu hall ja virge haljas” (lk 113).

See, et vihm ei tee vahet, on laialt levinud sümbol ontoloogilisele võrdsusele (vihm sajab võrdselt nii heade kui ka kurjade peale). Zhuangzi eeskujul osutab ta sellele, mis ei jää kinni osapooltesse (ei ning jaa, see ning too), vaid on nende vahel. Vihmasadu (nagu eespool lumesadu silmatehnikana) kujutab muunduvust, see on „edenemine ilma teisenemata” (või võiks ütelda ka ümberpöördult, teisenemine ilma edenemiseta). See on sundimatu, korrastamatu, virge. Veel ühe tähenduskomponendina kujutab ta süüvimist: nagu vihm suubub maha, imendub, süveneb maa sisse. Peale selle vihm värskendab, virgutab, elustab, viljastab („virge”, „haljas”): „kuni / paar tundi pärast sadu / ikka veel niiske õhk, / ikka veel rahuldatud maa, / ikka veel värske, kuigi juba mälestus” (lk 114). Viimane lisandus seob selle teksti raamatu algusega ja mäletamise­temaatikaga: kui sadu saab läbi, siis jääb temast „värske” mälestus mõlemas mõttes — kui hiljutine ning kui vihmajärgselt värske, kosutav. Eeldatavasti võiks Pilvest allasadanud luulekogu mõju olla just selline.

[1] Kõik leheküljeviited on arvustatavast teosest, kui pole teisiti viidatud.

 

[2] „…ma ei tundnud iial huvi autode kui masinavärkide vastu [—]; see oli puhtalt esteetiline, aistiline, meeleline huvi autode kuju, hääle, liikumisviisi vastu — nad olid kaunid kineetilised ja helisevad esemed [—] nad olid teatavad aistilise „liikumises-asumise” seadeldised, teatav kunstivorm — kulgev ja mühistav arhitektuur.” (Lk 31.)

 

[3] Intervjuu Berk Vaherile, vt: „Aare Pilv: ihkaks lihtsalt hästi mäletada”. „Eesti Päeva­leht” 16. VI 2007.

 

[4] H. Bergson, „Essee teadvuse vahetutest andmetest”. Tartu, 2006; „Aine ja mälu”, Tartu, 2007.

 

[5] Vrd: M. Ott, „Mäng ja keerukus ehk kuidas hästi vananeda”. Rmt: „Filosoofilised esseed. Väekirjad 2”. Tallinn, 2015, lk 257—266.

 

[6] A. Pilv, „Nägemist”. Tallinn, 2002.

 

[7] Vrd: „Õpetaja seisis jõe kaldal ja ütles: „ikka voolata kui jõgi / katkemata päeval ööl”.” (Konfutsius, „Vesteid ja vestlusi. Keskmine tavaline. Suur õpetus”. Tartu, 2009, lk 138.

 

[8] Vrd: M. Ott, „Teadmise, olemise, kõnelemise sulaolek („Zhuangzi” 22. peatüki „Teadmine läks põhja” ainetel)”. Rmt: „Pärimuslikud esseed. Väekirjad 3”. Tallinn, lk 93—102.

 

[9] Pilv on selle ise hiina keelest tõlkinud. Kui hiina tekste on esitatud „skeemtekstina”, siis Pilv läheb sellega veelgi kaugemale, esitades loo laias laastus neljas tulbas, kus on: ütlemine, uitamine/olemine/polemine, mõistmine ning kalade rõõm. Niimoodi omandab tekst veelgi enam tekstiili kuju, kus neljale lõimele on põimitud tekstikude.

 

[10] Selle kohta vt ka J. Kaplinski, „Millal hingus hingab ja hingusele läheb?”. „Keel ja Kirjandus” 2015, nr 4, lk 271—273.

 

[11] Vt: Songling Pu, „Libarebased ja kooljad: Hiina armu- ja hirmujutud”. Tallinn, 1986.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood