Homo ludens

Kristjan Sander

1

Algas kõik nagu ikka. Kuskilt sai midagi tellida. Kellegi kaudu. Välismaalt. Postipakiga.
Kinnine FB-grupp. Kõverad naeratused. Vaiksed noogutused. Välja ütlemata sõna, mida kõik pidanuksid isegi teadma. Suurem osa ei teadnud.
Juhan kuulis ludest esimest korda Anneli sünnipäeval. Seisti akna ja diivani vahel, veiniklaasid käes, ja söödi diivani kandilise seljatoe peale tasakaalu sätitud kandikult juustu. Diivanil istusid kaks tüdrukut ja rääkisid teatrist. Üks neist oli tema ja Anneli kolmas korterikaaslane. Juhan ei saanud nende jutust midagi aru. Ei kuulanud ka. Tema mälestused tollest õhtust olid lünklikud.
Annelit piirasid toa teises otsas kursusekaaslased; Juhan oli kuidagi sattunud siia akna alla, kus ta ei tundnud kedagi. Tal oli ükskõik, kus seista. Peaasi, et käeulatuses oli süüa. Ta oli hakanud veini jooma tühja kõhu peale.
Kaks noormeest selgitasid midagi ühele tütarlapsele. Ühe poisi nimi oli Alar. Tal olid erakordselt tihedad tumepruunid kulmud, mida ta juttu ajades ühtepuhku kergitas. Enda arust šarmantselt. Teiste nimed oli Juhan unustanud. Tüdruk oli kainem kui ülejäänud, aga kuulas neid ikkagi.
„…huvitav kogemus,” ütles Alar ja kergitas kulme. „Raske millegagi võrrelda.”
„Ühtegi kõrvalmõju ei ole,” kostis teine, turskem kutt kõrvalt ja lonksas veini. Tal oli lõua otsas hõre kitsehabe ja seljas villane ruuduline vest. „Alkohol on sellega võrreldes räme mürk. Selle kohta on pubmedis artikkel.”
„Juba?” küsis tüdruk. Mustjaspruunid patsid ja sini-sinised silmad. Alla ühe protsendi elanikkonnast. Nägu kuidagi setulik. Juhan ei oleks osanud öelda, milles see setulikkus seisnes — see lihtsalt oli. Veidike tulisem, veidike hoolimatum, veidike rohkem mängulusti kui eestlastes.
Kõnekatked langesid ta kõrvust mööda just nagu sügisesed lehed.
„…juba enne, kui sünteesima hakati…”
„…see, kui palju nad tantsuga väljendavad…”
„…praegu veel raske hankida, aga ma tean, kelle kaudu…”
„…noored heideggeriaanid…”
„…proovime siis koos, kui te nii kindlad…”
„Ma tuleks teiega kaasa,” ütles ta endalegi ootamatult.
Eikusagilt paisus diivani ja akna vahele vaikusemull. Kõik kolm vaatasid talle otsa.
„Me rääkisime homsest õhtust,” ütles Alar vaikselt. „Alkoholiga ei sobi see kuidagi kokku.”
Juhan ajas selja sirgu ja katsus kaine olla. „Homme siis. Kui te vastu ei ole.”
„Jah. Ei ole. Näed…” Alar surus talle rinnataskusse telefoninumbriga paberilipaka.
Kitsehabe vaatas tüdruku poole ja kõigutas vaevumärgatavalt pead. Tüdruku silmanurgad sädelesid. Juhan sai aru, et tema üle naerdakse. Ta asetas tühjaks saanud veiniklaasi hoolikalt aknalauale, pistis suhu tüki juustu, nõksutas peaga ja ütles: „Tore, ma helistan. Minu lugupidamine. Tänan teid kõiksuse eest.”
Ennast sisimas väärika käitumise puhul õnnitledes loovis ta oma tuppa ja kustus.

2

Nad istusid kolmekesi Alari ümmarguse köögilaua taga ning jõid piparmünditeed: Juhan, Alar ja kitsehabemega Meelis. Kitsas Karlova köögis valgeks värvitud plekist pliidi kõrval. Pliidi all mühises tuli. Toauks oli lahti ja sealt paistis punasekirju kaltsuvaip ning tükike ümarate nurkadega pottahju. Alar oli hommikul kütnud ja ahi oli soe. Meelis näppis oma telefoni.
Välisuksele koputati ja Alar läks avama. Leeni raputas villaselt mütsilt trepi­kotta lund, astus sisse, teretas ja ulatas käe otsast paberkoti: „Näe, hoia.” Alar võttis koti, vaatas korraks sisse ja viis siis teise tuppa. Juhan rüüpas teed. Meelis pani telefoni ära ja silus habet. Leeni istus laua taha Alari koha peale ja hõõrus punetavaid käsi. „Teil on siin soe,” sõnas ta, tõmbas paksu kootud mustriga kampsuni üle pea ja jäi õhukese musta pluusi väele. Juhan libistas pilgu üle ta külje. Pluus oli saleda keha ümber üsna pingul ja rinnahoidja volti ei paistnud kuskil. Patside asemel oli täna hobusesaba.
„Ma valan sulle teed,” ütles kööki tagasi tulnud võõrustaja. „Ole nii hea,” vastas tüdruk. „Mis saama hakkab?”
Juhan ei olnud tahtnud seda ilma temata küsida. Ta oli poole lõunani maganud, siis ennast üles ajanud, pool pakki keefiri joonud, võileiva peale söönud ja lõpuks tulla otsustanud. Mitte tundmatu aine pärast. Seni, kuni Leeni sisse astus, oli ta lonkshaaval teed joonud ja endale vaikselt kinnitanud, et läheb kohe ära.
Alar valas teed ja pani tassi tüdruku ette. Siis võttis ta alustassi, tõmbas ühe sahtli lahti ja võttis sealt ettevaatlikult kolm väikest läikivroosat dražeed. Ta tõi alustassi kõigi pilke endale tõmbavate kuulikestega keset lauda ja toetus sabakondiga vastu köögikapi äärt.
„Siin nad on. Minu kord on täna ilma olla, teie võtke. See on minimaalne doos. Võtke ära ja lähme tuppa. Alguses ei juhtu midagi, siis hakkab vaikselt mõjuma.”
Juhan vahtis neid üksisilmi. Kõik teised teadsid, mis see on. Kõik teised arvasid, et tema teab, sest sellest oli ju eile õhtul tema kuuldes räägitud. Ta ei söandanud küsida. Viimane aeg ära minna, ütles Juhan endale, ning jäi istuma.
Meelis silus habet, võttis siis dražee, pani keelele, lonksas teed ja neelas alla. „Oi, aga sa tahad ju raha ka saada?” küsis Leeni äkki ja tegi liigutuse, nagu kavatseks tõusta. Alar lõi käega ja liigutas kulme. „Pärast. Proovige enne ära, kas teile meeldib.”
Leeni saatis talle naeratuse, võttis oma annuse sisse ja tõusis püsti. „Aitäh. Lähme siis tuppa.” Juhan tegi samuti. Kui nii, siis nii. Kanepit proovis ta kunagi samamoodi, vettehüppemeetodil. Ainult et ganja kohta ta teadis, mis see teeb.
Nad läksid üksteise järel tuppa. See oli pooltühi: suur kaanega vineerkast ukse kõrval, päevatekiga kaetud madrats ahju juures, kirjutuslaud akna all, raamaturiiul sealsamas, kaks tooli ja oligi kõik. Raamatuseljad ukse juurest ei paistnud. Ahju küljes konksu otsas rippus Leeni kott.
Meelis istus juba madratsil, selg vastu ahju, silmad kinni. Leeni sättis ennast seina äärde, nii et nende jalad olid täisnurga all. Juhan vajus madratsi otsa poole Leeni kõrvale ja hingas sisse tüdruku juuste lõhna. Alar istus laua taha toolile ja sirutas jalad keset põrandat välja.
„Räägime seni millestki muust,” ütles ta ja tegi kulmudega ebamäärase žesti. Leeni tõmbas jalad konksu, võttis kätega põlvede ümbert kinni ja vaatas kõigepealt Meelisele, siis Juhanile otsa. „Sina oled Juhan, eks?” küsis ta. „Kuidas tervis?”
„Täpselt nii, ei saa kurta.” Ta naeratas tüdrukule. „Kuidas te Anneliga teineteist õieti tunnete? Ma päris kõike ei mäleta, millest eile jutt oli.”
Leeni turtsatas. „Ma olen ta õde.” Juhanil läksid kõrvad soojaks. Kiire pilk teistele rahustas teda — Meelis oli täiesti apaatne, Alar otsis midagi riiulilt. „Te pole üldse üht nägu,” vastas ta ja libistas uuriva pilgu üle Leeni sinisilmade, veidi püstise otsaga nina ja kitsate huultega suu.
„Tegelikult ei ole ma ta päris õde,” vastas tüdruk. „See on keeruline. Aga me kasvasime koos üles. Sind eelmine aasta ei olnud.”
„Tõsi. Ma kolisin alles sel sügisel nende juurde. Joosepi asemel.”
„Sa oled Joosepi sõber? Temast on hirmus kahju.”
„Pinginaaber alates kuuendast klassist,” vastas Juhan. Joosep oli kolm aastat Anneliga ühes korteris elanud ja siis ennast maha lasknud. Seda Anneli õega arutada polnud Juhanil vähimatki soovi. Nad olid viivu tasa.
Meelis tegi silmad lahti.
„Mis seal kastis on?” küsis ta ja sirutas käe ukse poole, nimetissõrm püsti.
Hiljem, kui kõik mõnikord tarvitasid ja kaubanduskeskustes neid mustmiljon imet ja ahvatlust ootas, mõtles Juhan ühtelugu sellele kastile.

3

„Aga vaatame järele,” ütles Alar, tõusis püsti ja tiris kasti keset tuba. Meelis ja Juhan kargasid püsti, olid kahe pika sammuga tema juures ja kükitasid kasti kõrvale. Juhan tahtis kaanest kinni rabada ja seda üles tõmmata, aga Alar peatas ta käeliigutusega. „Rahu!” ütles ta nõudliku häälega, surus sõrmed kaane otsa külge naelutatud liistu taha ja tõmbas selle mööda soont nõksaki-nõksaki välja.
„Oh…” Meelise kiired sõrmed siblisid kasti ühte otsa riita laotud klotside seas. Juhan tõmbas enda poolelt välja läikiva mänguauto ja vajus põrandale istuli. Laelambi valgus peegeldus punase kabiini ning kollase kallurikasti läikivatelt pindadelt, kroomitud ilukilbid ja summuti sillerdasid ja rattaid kattis süsimust kalasabamustriga kumm. Ta pani sõrme vastu üht ratast, tõmbas selle keerlema ja jälgis võlutult, kuidas ratta keskosa heledate sädemete virvarriks muutus.
Kuskilt selja tagant kostsid temani paberkoti krabin ja Alari lahke hääl:
„Aga vaata, mis mul sulle on!”
„Oi, MIMMU!” nuuksatas Leeni õnnest.
Juhan ei vaadanud sinnapoole. Kõik auto rattad liikusid omaette! Ta proovis neid ükshaaval ja katsetas siis, kui kiiresti ta suudab neid järjekorras liikuma panna. Laagrid olid kvaliteetsed ja kõik neli ratast keerlesid ühekorraga pea­aegu minuti.
Siis pani ta auto maha ja veeretas seda mööda põrandat edasi-tagasi. Kuskilt kostis õrna surinat. Ta vajutas nuppu kabiini katusel ja autokasti kabiinipoolne ots tõusis sujuvalt üles, kuni fikseerus. Kerge vajutus kasti põhjale — ja see laskus aeglaselt oma kohale tagasi, kuni horisontaalasendis seisma jäi.
See oli väga ilus auto.
Ta tõstis pilgu ja nägi, et Meelis oli kõik klotsid kastist välja kraaminud, enda kõrvale põrandale sättinud ja ehitab sopilise hoone esimest korrust. Juhan sobras kolinal kastis — veel kaks autot, vurr, tinasõdurid (pahh-pahh!), kaltsu­nukk, käpiknukk, Barbie ja Ken, karvane koerake (äuh-äuh!), kaisukaru, plastmassist elevant, neli transformerit, sädeleva laka ning suurte silmadega poni, titanukk lutiga —, kuni leidis veel kolm klotsi, mis olid Meelisel kahe silma vahele jäänud. Ta seadis need autokasti üksteise otsa ja veeretas auto ümber kasti Meelise juurde (põrr-põrr!).
Meelise maja oli väga keeruline. Horisontaalsed lauakesed toetusid erineva kõrgusega sammastele ja seepärast asusid ka teisele korrusele kerkivad toad igaüks ise tasapinnal. Need tuli kuidagi korteriteks ühendada ja leida neile sobivad laed, mis kõigist üle ulatuksid — kusjuures samas mõõdus lauakesi, kui tubade põrandateks oli kasutatud, polnud alati võtta ja siis pidi seinu ühekõrguseks kombineerima. Habemikul oli keeleots suust väljas ja kulm kipras.
„Näe, auto tõi veel materjali!” ütles Juhan ja vajutas uhkelt kabiinilael olevale nupule. Kasti serv tõusis aeglaselt üles ja klotsid libisesid Meelise ette maha täpselt nagu päris kallurilt.
„Jah, aitäh,” kostis too, pani ühe neist kuhugi ehitise sisemusse vaheseinaks ja lükkas ülejäänud teiste juurde ootama. Juhan sõitis autoga kasti teisele küljele põrr-põrr! tagasi ja tuhnis kasti veel kord läbi, kuid seal polnud enam ühtegi klotsi. Siis veeres auto Meelise klotsikuhja taha ja vedas sealt viis klotsi otse kerkiva lossi seina äärde — kuid ehitaja lükkas need hoolimatult hunnikusse tagasi.
Juhan põlvitas oma auto kohal ja mõtles, et Meelis on ikka loll küll. Viivuks kaalus ta, kas mitte kogu see maja — nüüd juba kolm korrust — suure kolinaga ümber lükata, aga tal tuli teine mõte. Veoauto vuras taas kasti juurde ja kasti sügavusest ronis nuff-nuff-nuff välja kutsu. Kutsu vaatas kasti serval seistes vasakule ja paremale, nuuskis ninaga õhku, vehkis korraks jalgadega ja hüppas siis auto peale. Auto sõitis seekord hoopis teises suunas.
Madratsi keskel rääkis Leeni tasakesi Mimmuga. Mimmul oli linasest riidest keha, mustast lõngast pikad juuksed ja neis punane pael. Väikesed trukknööpidest silmad vaatasid tikitud nina ja huulte kohalt teraselt, kuidas Leeni kahte pöidlasuurusesse tassikesse nendega sobivast kannust justkui midagi valas ja siis ühe neist nuku suule tõstis. „Vaata, Mimmu, kui külm õues on. Vaata, aknal on jäälilled.” Ta tõstis Mimmu üles ja näitas talle jäälilli. „Aga ma keetsin meile kakaod!”
Auto jõudis madratsi serva juurde, tõsteti üle selle, veeres Leenist meetri kaugusele ja peatus.
„Tere!” ütles Juhan.
„Tere!” vastas Leeni ja Mimmu tegi väikese daamiliku kummarduse.
„Niuh-niuh-näuh!” tegi kutsu, hüppas autokastist maha, vehkis jalgadega, jooksis äuh-äuh-äuh! Mimmu poole ja ajas ühe tassi ümber.
„Eeeiiii!” kiljusid Leeni ja Mimmu kileda häälega. „Koer söögilaual! Paha koer! Mine ära! Mine ära!!” Mimmu peitis ennast Leeni selja taha ja neiu põsed lõid vihast lõkendama. Ta jalg sirutus ja lõi kollase kastiga auto üle madratsi ääre kolinal põrandale.
Solvumise laine lõi Juhani pea kohal kokku. Kuumade pisarate vool tõusis hetkega kui hiidlaine, purustas kõik tõkked ja läbi silmade ees tiheneva udu vahtis ta meeleheitlikult ümberringi. Tal oli ju nii ilus auto ja ta tõi sellega klotse ja kutsu ja — aga kõik ajasid ta minema! Leeni lõi auto kummuli!! Jalaga!!!
Aga seal oli ju Alar! Alari soojad silmad, mis teda tumedate kulmude alt sõbralikult ja osavõtuga vaatasid! Alar on hea! Juhan oli hetkega püsti ja jooksis Alari juurde. Alar tõusis toolilt just parajaks ajaks, et temast pool pead pikem Juhan võiks ta rinnale maabuda ja hinge põhjast kerkival nutul tulla lasta.
„Kuss-kuss-kuss,” ütles Alar vaikselt ja silitas teisel pead.
„Keegi ei taha minuga mängida!” ahastas Juhan. „Leeni — auto — kutsu…” Ta tahtis kõigest korraga rääkida, kuid sõnad läksid segamini ja lõpuks tuli välja vaid hakitud silpidega tönn.
„Kõik saab korda,” ütles Alar tasakesi ja tegi talle pai. „Kuula nüüd.” Midagi oli ta hääles sellist, mis Juhani tõepoolest kuulama pani, olgugi et nuuksed ikka veel ta õlgu raputasid.
„See kutsu oli lihtsalt üleannetu. Kutsu ajas tassi ümber ja Mimmu sai pahaseks. Aga sest pole midagi. Kutsud teevad ikka pahandust. Jaa.”
„Jah…” nõustus Juhan õnnetult.
„Lähme, vaatame, kes võiks Mimmule külla minna. Tule.” Alar võttis Juhanil käest kinni ja talutas ta kasti juurde. „Pühime enne nina ära… nii.” Taskurätik ilmus ja kadus. „Nii. Vaata, siin on Ken, nii kena noormees. Vaata, kui ilus ülikond tal on.”
Juhan võttis Keni kätte. Tol oli tõesti ilus ülikond. Ta nühkis viimased pisarad silmist ja nägi, et Meelis ehitab häirimatult oma lossi viiendat korrust. Leeni aga istus keset madratsit ja vaatas neid suurte silmadega.
„Ken võib ka autoga külla sõita,” jätkas Alar rahulikult. Veoauto tõsteti ratastele, see veeres kasti juurde, Juhan sättis Keni autokasti istuma ning siis suundus auto tagasi sinna, kus äsja nii õnnetult oli lõpetanud.
Kutsu oli silmapiirilt kadunud; Ken tõusis kallurikastist nagu noor prints, astus nõtkelt üle teki Mimmu poole, tegi kurtuaasse kummarduse ja sai lahke kutse istet võtta. Leeni valas neile kõigile kakaod. Ken kallutas pea Mimmu poole ja alustas vestlust väga targasti:
„Ma ütleks, noored heideggeriaanid…”

4

Kui Leeni ja Juhan olid madratsil kõrvuti uinunud, sättis Alar neile teki peale. Leeni hoidis kõvasti-kõvasti Mimmut kaisus, Juhan oli aga kuskilt kutsu üles leidnud ja nohises, nina sügaval koera karvase kõrva all. Ken vedeles madratsi kõrval maas koos autoga.
Meelise lossil oli olenevalt vaatenurgast kuus kuni kümme korrust ja tal endal ei seisnud enam silmad lahti. Kuidagimoodi suutis Alar ta teisele poole ahju lahti rullitud penomati peale hiivata, habemik surus pöidla suhu ning jäi samal silmapilgul tuttu.
Sel kevadel ehitati kõikjal uusi liivakaste.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon