Luule

Merca

Kogud

Riiulid koguvad tolmu,
põrandavaip korjab karvu —
salvestab kiudude vahele neid
uskmata suurel arvul.

Isa kogub meil marke,
laps kogub „bärbiseid”.
Vanaema teeb kogutud heintest
vainule kärbiseid.

Valimisliit kogub hääli,
surnud koguvad vaklu,
Jeesus Kristus talletab
peopessa suuri naklu.

Saapatald korjab muda,
Volxwagen kogub kilte.
Vennas seab mälupulgale
paljaste naiste pilte.

Emal saab üxkord villand,
viskab kõik kogud välja.
Asemele me saame
tühja kogumisnälja.

Vareste vanaema

Vareste vanaema
pesiceb kellatornis.
Mõnele tunduvad tema
lapselapsed liig mornid.

Teistele näib nende vestlus
nagu käracev sõim.
Minule on nad omad:
lõbus sekeldav hõim.

Neeva

Sul on rüütli stiil
& raudteeparmu maneerid.
Kord suhqrdad mind,
qid sealsamas marineerid.

Sa mõjud qi Leningrad
keset stagnancet sovjetti:
marmorist joonia sammas
kandmas põrandavärvist paletti,

qllakihi all kipsist viisnurk
& rotid Nevski prospektil,
Shanghai kange kohv
& oxe Kaasani kiriq trepil.

Qid ma olen Neeva:
salalik soodevoolus.
Graniit mind ei pea: qi vihastan,
märgub nii teotus qi toorus.

Supermarket

Palju kära teevad tooted
riiulitepinnal.
Keset supermarketit ma
hingan täiel rinnal.
Kulinaariat & juuste-
harju, sukapüxe.
Tunnil tipjal ignoreerin
ostlejate müxe.
Silitan konservipurke,
millel kiri „Salvest”,
sügavkülmiqs saan osa
kelgumäest & talvest.
Siin on koos kõik aastaajad,
kõik religioonid:
roosad vahukommipilved,
sexikad tampoonid.

Väraval

Värtepostil seisis poiss
& temal oli suu
tähti, lilli, liblikaid täis.
Ümber kolba qu —
suur qi ema pulmavaagen,
vanamemme pali…

Hiljem selgus: kõik see oli
lihcalt lame nali.

Rain

Üx mees läx välja, qi pilvedest vihmas
ilma lõputa sadu.
Ta läx & lahustus selles vihmas
ning piiskade vahele kadus.

Hall kardin sai ette, ei seletand silm
tema selga & qklajoont enam…
Kas neelas ta vihm või terve Maailm
& kas meil sai temata kenam?

On kadunud maja eest kive sööv koer
& tühi on trepipiit.
Ent heliseb Ilm, qi vilistab vihm
üht vallatut klarnetiviit.

In memoriam fraxinus excelsior

Sina, nomaad, võid teha mu aiast stepi,
qid põhjust taga nutta üht puud sina mult võtta ei saa.
Kõik, mis varjab su valgust, on sinu jaox qused-kepid,
sest teie kardate meca & neid, kes seal magavad.

Sinu elu on hirm ilma lageda maata —
tihniqsse sa telki iial ei paigalda.
Seal, qs ma olen hoitud,
oxte seest luurab sind Saatan.

Seisad lagedas stepis,
tuiskavast tuulest toituv.

Nagu juurteta taim, nagu exlev külmking
lagedal uitab su vaim, kaelas kauguste ling:
stepirohtu edasi välja peal krutib tuul…
Minu jaox puul on hing. Kõigil on hingepuu.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood