Nasta Pino sündis Petserimaal Mikitamäe vallas. Ta õppis Mikitamäe 7-klassilises koolis (1942—1948), Tartu III keskkoolis (1949—1953) ning Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas (1953—1958), mille lõpetas eesti filoloogina. Ta töötas ajakirjanikuna ajalehtedes „Uus Tee”, „Noorte Hääl”, „Edasi”, „Vperjod”, „Tartu Postipoiss”, „Talu Maa” ja „Maaleht”. Nasta Pino oli Ajakirjanike Liidu liige aastast 1967 ja Kirjanike Liidu liige aastast 1995.Ajakirjanikuna kirjutas Nasta Pino peamiselt põllumajandusest ja maaelust, tema sulest on ilmunud hulk publitsistikaraamatuid. Esikromaan „Igal õhtul Solenzaras” (1985) märgiti ära romaanivõistlusel. Samas žanris järgnesid „Ja andke meile andeks meie võlad” (1994), „Vaikne on” (2000), mis pälvis Eduard Vilde nimelise kirjandusauhin­na, „Minu kallis halb inimene” (2011), „Trepikoda” (2014), jutukogud „Kopliperasoos on rahapada” (1989), „Suvekurbus” (2003), „Siinsamas” (2005) ning mälestusteraamatud „Seal, kus rukkiväli” (2011) ja „Minu aeg ja selle lugu” (2015).Nasta Pino on öelnud, et ta kirjutab väga tavalistest inimestest. „Niisuguseid kohtame iga päev, aga ei pane eriti tähele, sest nad on liiga tavalised. Kas ikka on?” („Trepikoja” tutvustusest.)Nasta Pino oli omas ajas oluline ajakirjanik ja pisut hiljem ka ootamatult oluline kirjanik.Võib-olla me alles hakkame tema tasaseid ja tõhusaid sõnu üles leidma.Vaikne on. Eesti Kirjanike Liit