Pärimus veeuputuse-eelsetest lihtsatest inimestest

Ave Taavet

P. I. Filimonov: „Pealtpanekud ja altminekud”.
Tõlkinud Veronika Einberg.
EKSA, 2022. 287 lk.

„Katkueelse aja kroonikad,” teatab alapealkiri P. I. Filimonovi värskeima teose „Pealtpanekud ja altminekud” tiitellehel. „See on lugu sellest, kuidas me enne sõda elasime,” täheldab raamatu tagakaanetekst. Niisiis positsioneerib teos end kahe suure vapustuse – pandeemia ja Ukraina sõja – eelsesse aega, vaikimisi sedastades, et miski meie eludes ja inimestes on pärast neid sündmusi jäädavalt muutunud.

„Pealtpanekud ja altminekud” on huma­nistlik, inimeste argielule ja siseheitlustele keskenduv jutustus, mis esmapilgul pigem väldib suuri ühiskondlikke küsimusi. Filimonovi kirjanikusulg paitab leebe sõbralikkusega oma tegelasi, muutes kui mitte just sümpaatseks, siis vähemalt arusaadavaks nii tuvisid kõmmutava vandenõu­teoreetiku kui ka oma napilt täisealist õpilast ihaldava õppejõu motiivid. „Kognitiivne paindlikkus”, öeldakse vist psühholoogiateaduses sellise omaduse kohta. Võime mõista kaasinimese käitumise ajendeid. Hinnangu andmise asemel muutub oluliseks teisest aru saamine ja see nihe aitab inimestele lähemale jõuda.

Teos on nauditavalt komponeeritud ja kindlasti on lugemise sujuvusel ja erinevate kõneregistrite kõlamisel suur panus tõlkija Veronika Einbergil, kelle eestindus ei pane kordagi kulmu kergitama. Ülesehituselt jääb raamat kuhugi romaani ja lühijuttude kogu vahele, kuivõrd kirjaniku kõike­teadev, kohati irooniline, kohati kaastundlik pilk seob teose ühtseks tervikuks. Tegelane, kellele ühes loos on antud kõrvalosa, ilmub mõned leheküljed hiljem meie ette keskse tegelasena, pakkudes kirjeldatud sündmustele uudset kõrvalpilku ning muutes lugeja jaoks varem toimunu tähendust.

Jutustaja hääl, mis erineva tausta ja elu­käiguga tegelaskujusid saadab, tekitab kummalise kontrasti sündmuste argisuse ja nende kirjandusliku ülestähenduse vahel. Pisikeste, peaaegu null-sündmuste vahel hargnevad mõttekäigud on pillava sõnakasutusega, kohati suurustlevad, lugejat meelitavad ning ülespuhutud. Mõnes muus kontekstis annaks see teosele eepilise mõõtme, kuid „Pealtpanekute ja alt­minekute” tegevustiku igapäevasuse juures mõjub taoline tonaalsus pigem irooniliselt. Sealjuures lepitatakse lugejat korduvalt tegelaste elude lihtsakoelisusega, rõhutakse tema heale kultuurilisele maitsele ja erudeeritusele. Autor vahutab ühtaegu tagasihoidlikult ja magusalt: „Jürgen üritas seletada, et see on väga loogiline, et oma huviobjekti jälgides märkab inimene tingimata ka tema enda omadega ristuvaid konkureerivaid pilke, need põrkuvad õhus otsekui eri allikatest tulistatud trasseerkuulid. [—] Loomulikult kõiki neid sõnu ega metafoore Jürgen tegelikult ei kasutanud. See on minu poolt piltlikustamiseks, kohanedes teie harituse tasemega.” (Lk 134.)

Liikudes koos Filimonoviga mööda raamatu lehekülgedel avanevat psühholoogilist ja kirjanduslikku maastikku, avaneb vaade teose kesksele küsimusele, mis on küll ülimalt inimlik, kuid kindlasti mitte väike. See on võimuküsimus. Kõik tegelased vaevlevad enesekehtestamise piinades, teostades ja märgistades oma (mõju)võimu piire endale kättesaadavate vahenditega. Välja joonistuvad võimusuhted, millele me argielus suuremat tähelepanu ei pööra, kuid mis end päevast päeva inimeste eludes kehtestavad. Olgu selleks siis õpetaja võim oma õpilaste üle, taksojuhtide ja toidukullerite tähtsus meie igapäevaelus, välise ilu mõju ümbritsevatele inimestele või mõne vandenõuteooria realiseerimine käepäraste vahenditega. Filimonov näitab, et võimusuhted on alati kahepoolsed ja ambivalentsed, koorudes üksteise seest välja nagu matrjoška. Ühelt poolt on see tõdemus võimestav – kõigil, absoluutselt kõigil on agentsus, võime ja soov seda maailma muuta. Teisalt hirmutav – ihade ja hirmude ristumine ning koosmõju võib sageli viia ootamatute tagajärgedeni.

Ning just siin muutub oluliseks teose korduvalt rõhutatud paigutumine kriiside-eelsesse aega. Justkui üldhumanistliku ja apoliitilise sisu kiuste on nende lihtsate, väikeste inimeste eludes olemas kõik idud ja alged, mis lähiaastatel ees ootavate suurte vapustuste paistel õide puhke­vad. Olgu selleks siis radikaliseerunud takso­juhi Jean Radugini sinise gaasileegina küdev viha maailma vastu või toidukulleri Erik U „mängud” klientidega, mis ­püüavad esile kutsuda ennustamatuid reaktsioone ja kujuteldamatuid stsenaariume. Pandeemia ajal said kummagi elukutse esindajad sama hästi kui eesliinitöötajateks. Inimlikud kontaktid, mida enamik teose kangelastest igatseb, muutusid aga veelgi kättesaamatumaks.

Eesti-Vene kultuurisuhted, mille ümbermõtestamine on paljude jaoks viimase aasta jooksul taas päevakorda tõusnud, ei ole küll fookuses, kuid kusagil teose taustal ometi. Jah, eestivenelasi, kes mässivad „Georgi lintidesse mitte ainult autot, vaid ka enda, oma naise ja kõik sugulased kuni viienda põlveni, kuulavad eranditult Radio Šansooni ja kleebivad oma Saksa auto tagumisele klaasile umbes selliseid kirju nagu „Võime korrata”” (lk 42), me teoses ei kohta. Kuid erinevatesse meediaväljadesse kuulumist, laetud perekonnanimesid ning perekonna- ja ajaloo põimumisest tõukuvaid ettemääratusi küll.

Pisut monoliitsena mõjub ehk raamatu kangelaste demograafiline koosseis. Kui üks kaunitar ja üks linnatuvi välja arvata, on kõik kesksed tegelased üsnagi sarnase profiiliga – üksikud, elus ja naistes pettunud keskealised või vanemapoolsed mehed. Maiseid ihaobjekte peetakse kätte­saamatuks või leitakse, et inimlik suhe segaks peamisele keskendumist ja seda pole suuremat vajagi. Arusaadavalt on siis ka tagaplaanil vilksatavad naisisikud eelkõige sellest perspektiivist kujutatud – ahvatlevad, arusaamatud, kohati eba­ratsionaalsed ning isegi julmad. Arvestades teose keelelist ja struktuurilist mitmekihilisust, oleks ehk võinud seda polüfooniat toetada ka sisulise variatiivsusega.

Lugejatele, kellele „Pealtpanekud ja altminekud” on esimeseks tutvuseks Filimonovi loominguga, võib kasu olla väikesest kirjanduslikust kompassist. Usun, et teos pakuks huvi neile, kes on nautinud Mati Undi aknaid inimeste argi- ja hingeellu, kaasa elanud Jüri Kolgi sümpaatsetele luuseritele või Kivirähki eluproosale (nt romaanis „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”). Kõik eelmainitud autorid suudavad Väikesed Inimesed ­suureks kirjutada, anda nende igapäeva­elule igavikulise mõõtme ning mõista pealtnäha küsitavate eluvalikute psühho­loogilisi tagamaid.

„Kui järele mõelda, siis elus haagib üks alati teisega, sõltub vaid vaatenurgast. Pealtnäha nad nagu polekski kuidagi üksteisega seotud, ent keerad teise külje ja vaatad teise silmaga – ja näe, on küll seotud,” arutleb autor peatükis „Nipped-­näpped” (lk 238). Ja see ehk ongi Filimonovi teose keskne tõdemus, mida enesega kaasa võtta ka veeuputuse-järgsetesse aegadesse. Just nähtamatutest seostest ja juhuslikest kokku­puudetest moodustuvad selle maailma lõimed. Ning mida tihedam see kude on, seda turvalisemalt võime end tunda ka valitseva ebakindluse ajastul.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood