Radikaalseimast Underi-tõlkest II

Sirel Heinloo

 

 

Mariliin Vassenin: „Eleegiad / Elegies” (fotod: Teri Varhol, tõlge inglise keelde: Miriam McIlfatrick-Ksenofontov).

„Artellect Press”, 2016. 19 lk + 12 kaarti.

Mariliin Vassenini ja Teri Varholi „Eleegiad” on elegantne ja kompaktne kakskeelne kogu luuletustest ja fotodest, mis uurivad melanhoolia, leina ja surma teemat. Mustade kaante vahelt leiab lugeja eestikeelsete luuletustega vihu ja fotokaardid, millel on luuletuste tõlked inglise keelde. Pehmekaanelise ja eripärases formaadis luulekogu välimus tekitab kohe nihestatuse ning sellega seoses küsimuse, mida on tarvis teha luule või fotodega, et teosest saaks „raamat”. Seesugune kujundus on nii meeldivalt piiripealne, et jätabki vaatleja päris pikaks ajaks kahevahele. Seda juurdlust tasakaalustab kaanel lugejasõbralik autori- ja sisututvustus, kus ühe võimalusena selgitatakse eleegia ideed nii: „See on koht aegruumis, kus vana enam pole, kuid uut samuti mitte.”

Teos on ideaalne paariline sel kevadel ilmunud Jacques Tornay luulekogule „Verbide õitseaegu”, mille üks tõlkijatest ja koostajatest on samuti Vassenin (koos Doris Karevaga). Nimelt on see minu arvates üks viimase aja hoogsamaid ja helgemaid kogusid, olgugi et räägib peamiselt vaikusest ja rahust. Seega, kui eleegiline meeleolu võtab ülemäära võimust, tuleb tingimata kõrvale lugeda Tornayd. Komplekti sobib muidugi ka Vassenini eelmine kogu „Horror vacui” (2013), mille viimased luuletused sarnanevadki rohkem juba eleegiatega, kus tühjuse õõv on veidi teisenenud või asendunud Valuga.

Kui ma „Sirbi” veergudel[1] tõin välja, et „Verbide õitseaegu” on minu meelest seni parim Underi „Sonettide” radikaaltõlge, siis miks seostada ka Vassenini „Eleegiaid” sellesamaga? Esiteks võib-olla seepärast, et Vassenini radikaaltõlget uutes „Sonettides” ei leidu. Põhjust ma ei tea, kuid „Eleegiaid” lugedes tundub, et ka tema võiks olla üks loogilisemaid autorivalikuid Underi radikaaltõlkimisel. Või ehk ongi ta liiga loogiline valik? Liialt sarnane, kuigi vastandmärgiga (justkui negatiiv). Niisama lopsakas, kui on Under oma „Sonettides”, on Vassenin õõvastav ja külm.

Tegelikult on Mariliin Vassenin ühe n-ö radikaaltõlke või teisenduse teinud Baudelaire’i „Raipest”, nimelt debüütkogu „Horror vacui” nimiluuletuse (ja Undergi tõlkis ju Baudelaire’i…). Kuigi luuletus irduks nagu veidi esimese kogu üldmuljest, loob ta sideme ja jätkuvuse teise koguga. Esimene on õõvastavam ja tühjem, teises on aga liha ja keha tunnetuselt kuidagi lopsakamad. Neid saab ka murda, purustada — need ei pruugi ise hääbuda ja vajuda. Põhjus on aga pigem vist fotodes, sest sõnadega kujutatu on üldiselt sama „tühi” kui ennegi, kuigi tekstikude näib tihedam, mingil moel vahusem. Ütleks, et pitsi on natuke rohkem, olgugi et see on must. Siiski on kujundid tänu deiktikute tühjusele tihti mitmepalgelised, lubades eri tõlgendusvõimalusi. Kui luulemina ütleb: „Seejärel nägin: / mu pilk oli rüütatud raudvõrru, / ilm paindumas pihtide vahel” (nr 5), võib see olla nii siseilma tundekirjeldus kui ka reaalne, veidi abstraktsem visuaalne detail surnuaiast, kus on raudaiad ja -ristid.

Küllap tekitab tiheduse muljet ka näiline kujundite ja motiivide rohkus, sest „Eleegiates” on need võrdsema kaaluga ja võistlevad seega tähelepanu pärast rohkem, kuigi kogu on õhem — sisaldades 12 luuletust ja 12 fotot. Üllatavalt tekitab pinget asjaolu, et nummerdatuna on üksikteoseid 14. Mingisugust esmatasandi kaotusvalu ja häiritust lastakse seega lugejal-vaatajal ka hoopis otsesemalt tunnetada. Kuhu on kadunud kaks kaarti?

*

Esikkogu „Horror vacui” meeleolus jäi domineerima hääbumine ja elu selle hääbumise keskel, sellest tekib ka õõvastus ja tühjusetunne. Kogu esimeses osas ilmuvad märksõnad, nagu sanatoorium, aristokraatlikkus, vana sügav tiik, Proust, lein, haigla, linoleum, kõhetus, vajumine, ja kõige selle juures on üks „sina”, kellega ollakse koos ja suheldakse ka siis, kui koos enam ei olda. „Sina” ümber ehitub tegelikult väga palju, ka suur osa tühjusest, mis seda raamatut saadab. See suhtlus on ühtaegu väga võluv ja intiimne, teisest küljest tekitab lugejaga distantsi, mis viib need tegelased, „mina” ja „sina”, kuhugi kaugesse eelmise sajandivahetuse fiktsiooni. Seda muljet süvendab suur hulk sanatooriumi-kirjandust, tollane tuberkuloos, siniverelisus, kõhetus, surmaga silmitsi seismine. Teisalt on mõnel luuletusel ka kuupäev ja konkreetne adressaat, mis toob need tekstid jälle reaalsusele lähemale.

„Mina” ja „sina” suhtes on ka pinget, mis viitab sellele, et „sina” võib olla välja mõeldud. Niisugune tunne tekib eriti teise osa alguses, sest esimeses on „sina” juba lahkunud. Temast saab lihtsalt kuju, kellega räägitakse. Neid „sinasid” võib muidugi ka teisi olla: mõni armas inimene, keda leinatakse või kellega koos aega veedetakse. Enamasti seda teada ei saa ja seda suuremat kõhedust see suhtlus tekitab. Teises osas lisanduvad märksõnadena veel kuivamine, keel-suhtlus-kunst, liha moondumine, matused. Samal ajal, kui kõik kokku kuivab, on mina „kõrbe niiskem pool” ning hõikab: „vaata, ma tilgun sulamett!” (Lk 33.) Või uurib ennast ja leiab, et „mind on nii vähe // mind peaaegu polegi // vileda naha all sõidavad / sooned kui tummad rongid / praegu ma olen veel noor” (lk 41).

Kolmandas osas jätkub liha moondumine — nii sõnadeks kui sõna-sõnalt. Jätkub ka melanhoolia, kuid selle kõrval on lootust mingisugusele muutusele. Puuduvad küll illusioonid, see, mis on kaotatud, kaob täiesti, ent mõnest vanast harjumusest on ehk aeg loobuda, et asemele saaks tekkida midagi uut. See osa algab luuletusega, kus „mina” korjab varesesulgi, mida „sina” talle keelab: „saad veel mõne haiguse külge” (lk 51). Meenub Henry Jamesi Daisy Miller, kes käis öösel Colosseumis istumas — keda samuti hoiatati, kuid kes nakatus malaariasse ja suri. Siin on aga lugu teine: „minale” meeldib mõelda, et varest, kellelt need suled pärinesid, oli tabanud mõni vapustus või oli ta „kannatanud kõigi valusid / üle elanud linnade purunemise / ülesehitustööd ja uued põlengud / kes saastunud õhule vaatamata / jätkab igal kevadel sugu” (lk 51).

Kogu viimane luuletus kannab pealkirja „kõike loetut tagasi võttes” (lk 63), mis on parafraas tšiili luuletaja Nicanor Parra ütlusest, kus ta võtab tagasi kõik öeldu. Pealkiri muutub väga mitmetähenduslikuks. Seda enam, et tegelikult on metapoeetilisust luulekogus veelgi, näiteks kohtades, kus „[s]õnajaht viib mu sageli kõndima” (lk 12) või „[k]õndisin kaua su kiiluvees / ja noppisin sõnu, / sinust mahaununenuid” (lk 61). Omal veidral moel suhestub see ka nimiluuletusega, mis algab sellest, et suus on väikesed sõnalaibad, mis saavad püdelaks massiks, ja kus sõnakelmeid rebitakse lõpuks ka hammastega, kuigi hoolikalt, et neid mitte alla neelata. Kohati tekib tõlgenduspilt, kus luuletaja mälutud ja väljasülitatud sõnad võetakse suhu tagasi, et neid edasi mäluda; aga teisalt, kui võtta pealkirja nagu juhendit lugejale, hakkab see kõlama lausa mitmekordse luulest ja kõigest eelnenust lahtiütlemisena.

*

Intervjuus Heli Allikule on Vassenin öelnud, et Baudelaire’i „Raibe” räägib ühtlasi kunsti sünnihetkest: „Kunst on ju alati uuestisünd ja samas millegi reaalse kadumine selle kodeerimise läbi. „Horror vacui” kirjeldab sama hetke [—].”[2] Selle viimase poolega võib ühest küljest nõustuda — koos kunstiga tekib reaalsuse ülekirjutus või selle asendamine, kuid reaalsust kaotada ei ole vististi niisama lihtne. Kirjutab ju autor ka ise, et „[sa] puistad tassi teepuru, / mis meenutab minu aastate / musti kuivanud hetki, / mille lõplikus möödumises / ei saa ma kuidagi kindel olla”. (Lk 32.) Teisalt räägib luuletus „Horror vacui” peamiselt sõnadest, luulest — seega on sõnalaibad laulu algus ja kõik võib minna edasi, uue hooga.

Laul jätkubki „Eleegiates”, kus nii mõnigi luuletus on väga hea, eriti iseseisvalt, näiteks nr 1, 2, 12 ja 14. Kogus „Horror vacui” on niisuguseid, ka eraldi võttes väga häid luuletusi lausa ootamatult palju, kuigi sealne luule loob narratiivi või maailma, kus igal osal on oma koht. „Horror vacui” võluski mind veidi rohkem, selles sisalduv hääbumine on hõlmavam. „Eleegiate” atmosfäär on õudsem ja samal ajal luuletustes kuidagi abstraktsem. Tihti on tegevuspaigaks kalmistu, mis rõhutab justkui veelgi eelmise kogu õõva ja realiseerib nüüd ka selle tühjusetunde versiooni, mille tekitavad üleni kaetud pinnad. On ju kalmistu päris kindlasti üks niisugustest: niivõrd kaetud pind — justkui avalik massikogunemine.

Fotodel on aga peamiselt tühjusemaastikud, millel (endise) elu märke võrdlemisi vähe. Londonis elav tšehhi kunstnik Teri Varhol on oma motiivideks valinud võimsad liustikud, mäed, puidutekstuurid, aga ka (vilja)liha — granaatõuna, mis on hakanud kaotama oma vormi. Kõik kujutatu on mustades varjundites ja sestap kohati lausa suursugune. Igatahes paljutki maskeerides teeb must oma objektid veelgi salapärasemaks ja õudsemaks. Teisalt käib mustaga kaasas ka pidulikkus ja steriilsus. On huvitav, kuidas must toob välja granaatõuna laibalikkuse, ent samal ajal varjab sedasama roiskumist. See teeb laiba esteetilisemaks, võtab ära selle haisu — ning ühtlasi tekitab distantsi kunsti ja kirjanduse naturalistliku suunaga.

Seda enam torkab silma, et kahes luuletuses viidatakse siiski ka lagunemise lõhnale: „sinuga koos pääses / pimedast tuppa / pahvak pehkinud hõngu” (nr 1) ja „kõige uue kohal / lasub juba hävingu vari // kuidas see lõhnas” (nr 8). Viimane tsitaat väga konkreetset lõhnaaistingut ei tekitanud, seega üldiselt jääb teos üsna lõhnatuks, nagu oleks üks meel filtriga kaetud või hägustatud. Ehk veidi samamoodi nagu esikkogu luuletuses „Anti-Oidipus” (lk 44), kus „mina” võtab matustel prillid alati eest ja teeb end sellega lühinägelikuks (kuigi lõpus pimedat meest juhatades astub nägijarolli tagasi).

Underi tõlkijana keskenduks Vassenin niisiis ilmselt, nagu ka paljud teised, kaotusvalule ja hävingu etteaimamisele. „Eurydike laul” kogus „Horror vacui” (lk 26—27) võiks vabalt olla mõni soneti-teisendus. Teisalt, üks kummalisemaid tänapäeva-peegeldusi on ilmselt hoopis luuletuses „forgive me”: „ma ei armasta ploome / veel vähem vaarikaid // külmad puuviljad / panevad hambad / alati valutama // aga vanasti, / kui korjasin emale maasikaid, / panin kõige ilusamad / alati ise nahka” (lk 21). Luuletusest jääb kõlama, et on justkui iseenesestmõistetav, et puuviljad on tänapäeval külmad. Alati otse külmkapist võetud või lausa jäised. Kui must värv teeb kahvatuks lõhnad, siis külm võtab ära ka maitsed. Kui panna see luuletus Underi punetavate sõstrapõõsaste kõrvale, tuleb õõvastavus veel eriti selgelt esile.

Mariliin Vassenin ütles „Värske Rõhu” intervjuus: „[—] õnn, rõõm ja eufooria — arvan, et need pole kirjutamiseks, vaid tundmiseks. Neis ei vaja miski mõtestamist, see pigem rikub. Nad ise ongi see, mille poole igasugune muu tegevus püüdleb.”[3] Just seetõttu on mul hea meel, et nüüd pärast Tornay tõlkimist julgeb Vassenin jälle vargsi-vargsi oma luules koos liblikakasvatajaga (nr 14) uusi värvilisi linde oodata.

[1]  S. Heinloo, Õpetlane, kes õpetab iseennast. „Sirp” 19. VIII 2016.

 

[2]  https://www.tlu.ee/et/uudised/2228/tlu-kirjandusauhinna-laureaat-mariliin-vassenin-loodus-tuhja-kohta-ei-salli%E2%80%9D.

 

[3]  Asjade tagumine külg [intervjuu] / Mariliin Vassenin; intervjueerinud Maria Lee Liivak. „Värske Rõhk” [2014], nr 40, lk 54—61.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon