Stseenid ühest abielust

Leo Luks

 

 

Peeter Sauter: „Sa pead kedagi teenima”.

„Tuum”, 2016. 541 lk.

 

Peeter Sauteri viimase viisaastaku looming moodustab sidusa temaatilise terviku. Paljuski võiks mainitud perioodi teoseid nimetada tagasipöördumiseks algusse: jälle kirjutatakse keerutamata oma elust, mis on omandanud taas mõtliku purjakil kulgemise piirjooned. Selle vaikelu ruumiline kese on Tallinnas Koidu tänaval „vaeste kirjanike majas”. Minategelane Peeter ankurdub sinna pärast lahutust, millele ajapikku järgneb töötus. See seisund tundub klappivat Uue Maailma linnajao elustiiliga, kuhu minategelane probleemitult sobitub. Nii miljöö kui kirjutamislaadi poolest on Sauter jõudnud tagasi „Indigo”-aega, tema esikteose taastrükki käesoleval aastal võib nimetada sümboolseks aktiks.

„Ma olin jälle saabunud täiuslikku ellu. Mu elust oli jälle kord saanud ilus film Tallinna agulist, kus tolmuses räämas keldris, hämaruses, askeldavad kaks meest, teineteist ei näe, aga räägivad sõbralikult eimillestki. Ja kõik on hästi.” (Lk 93.)

Vahepeal möödunud aeg ei takista Peetrit kuigivõrd oma mängunurka (vt lk 287) sisse elada. Ta tänab saatust, et ei pidanud molutamisega pensionieani ootama, ning imestab, miks sai üldse nii palju aastaid tööl käidud (lk 407). Aeg-ajalt elab Peetri juures tütar Siskin (vaatlusaluses romaanis 9-aastane), kes kohandub Uue Maailma boheemlaseluga suurepäraselt. Peeter on tütrega alati samal lainel, sest ühelt poolt on ta ise piisavalt lapsik ja teiselt poolt on Siskin piisavalt varaküps. Isegi poeg Kustase surm sealsamas Koidu tänava korteris ei hävita idülli, Peeter mäletab sellest sündmusest ennekõike suurt lähedust poja laiba juures (lk 237). Aja kulgemise ainus kindel märk on organismi kulumine suurest joomisest: teravat eriti võtta ei kannata (lk 137) ja õllele-veinile tuleb mitmesuguseid arstimeid vahele neelata.

Kuid siiski — kõik ei ole enam endine. Oleks vale öelda, et Sauteri viimase aja looming on läbinisti tühikõne mitte millegi tegemisest. „Sa pead kedagi teenima” on mõtteline järg romaanile „Ära jäta mind rahule” (2012) ja ka selle määratlemiseks sobib kõige paremini eelkäija alapealkiri „A love story”. Romaan algab sealt, kus eelmine lõppes: Peetri ja Laura abiellumisest. Eelnevalt visandatud tühikulgemine on raamatus üksnes taust ja vahepala, läbivaks liiniks on hoopis suhtedraama. Peeter üritab edutult ühildada vaese kirjaniku elu visiit­abieluga: kuigi neil on Lauraga ühine „hobi”, pidev joomine, liigutakse siiski üha ühest tülist teise. Seejuures ei saa öelda, et romaan kirjeldaks suhte arengulugu, ajakaare tekitavad ainult teose alguspunkt (abiellumine) ja lõpp-punkt (oletatav lahutus). Kõik ülejäänu on sellesama vaeva ja nüriduse kordumine: kuidagiviisi koosolemine, mida ilmestavad eksplitsiitsed halva seksi kirjeldused; tüli ja vaikimine; Peetri ajutine lahkumine vaeste kirjanike majja. Ühesõnaga surnud ringide kordumine (lk 514) üle 500 lehekülje. Ometi on Peeter Laurast sõltuvuses, esimesel võimalusel traavib ta tagasi piinakambrisse (lk 472). Koidu tänaval vegeteerimine pole seega enam loomulik olek, nagu veel poeemis „Märkmeid vaeste kirjanike majast” (2012), vaid üksnes vahe-olek, tüli Lauraga muudab minategelase isegi töövõimetuks (lk 351).

Oletan, et teos võiks pakkuda huvi psühholoogidele ja perenõustajatele, kuid milline väärtus on sellel kirjandusena? Nagu Sauter isegi teab ja ka romaanis tunnistab (lk 323), on raamatu põhiliiniks lõpmatult korduv argielu: kire jahtumine, adumatul põhjusel tekkivad nägelused jms. Ehk võiks öelda, et meheliku pilgu läbi pole suhtedraamat eesti kirjanduses just liiga palju kajastatud, siit paistab võrsuvat toekas uurimisobjekt soouurimuslikule kirjandusteadusele (vahest tasuks teost võrdlevalt eritleda Ruitlase menukiga „Naine”). Siiski tundub mulle, et raamat on kirjutatud teraapilise harjutusena rohkem iseendale kui lugejale.

Asi pole ainult selles, et romaan on masendav — hea kirjandus peabki seda olema. Teos on oma mahukuses veel ka väsitav ja lohisev. Sauter mõistab seda isegi:

„Olin tekstiga poole peal, kui muutusin murelikuks. Kus on tekstis vedru? Vastuolu, mis hoiaks pinget. Ma ei tahtnud vedru välja mõelda. Sedasorti teksti puhul olnuks see mage. Lootsin, et elu annab mulle vedru.” (Lk 321.)

Tsiteeritud leheküljel mõeldakse ka mõned võimalikud vedrud läbi, kuid ükski võimalus ei täitu, elu ei anna vedru. Tõsi: nn indigo-stiil käibki niisama, tühjast-tähjast, pingeid ja sõlmitusi vältides. Kõik see, mis kirjeldab Uue Maailma asumi boheemlaselu, on enam-vähem loetav ja huvitav. Kuid suhtedraama puhul ei vea selle stiiliga välja, on ju ka minategelane väljunud pretensioonitust kulgemisest, kuigi ta üritab Koidu tänava vahe-olekute käigus endasse endisaegset rahu sisendada. Kui jätta abielu fookusest välja ja vaadelda muid romaanis räägitavaid lugusid, siis paistab, et Sauter on viimaste aastate tiheda avaldamise käigus kõik tähtsad lood ära rääkinud. Ühed ja samad sündmused korduvad raamatust raamatusse (nt Kusti passi otsimine surmatunnistuse jaoks, lk 64; Sanni minestamine kohvikus, lk 34; Siskini SMS kurbusest, lk 167); ka uues romaanis korratakse ennast (nt püksikusemise lugu, lk 73 ja 274, pahandus päeval Laura pool lebotamisest, norskamise lugu).

Mulle tundub, et Sauterile sobib paremini lühivormide kirjutamine. Jutustus või novell on paras doos (vt nt „Snark”, 2013), romaanid jätavad kokkuklopsitud mulje. Kahjuks ei saa ma siinse arvustamisobjekti tõttu põhiteemana arendada mõtet, et kõige paremini tundub Sauterile sobivat hoopiski luule — tema viimaste aastate proosapoeemides sisalduvad needsamad lood, mis romaanides, kuid ilma ülemäärase lohisemiseta, paraja pinge ja õnnestunud kujundivaliku kaudu. Romaanid tunduvad olevat toormaterjal, millest head tihedad poeemid on välja nõristatud, romaane lugedes tuleb lugejal seda materjali ise tihendada. Kui hoolikalt lugeda, on mahukas tekstimassiivis küllalt õnnestunud kohti, lisaks boheemlaselu kirjeldustele tõstaksin veel esile mõtisklusi jumalast (lk 387 jj, 418, 422), kirjutamisest (41, 82, 127, 423, 495), armastusest (286, 438, 486, 526). Mõistagi on raamatus Sauterile omaselt mitmeid kepijutte ning muud snoobidele sobimatut, kuid jäägu nende väljaotsimine vastava huviga lugejate endi hooleks, ehk motiveerib tekstimassiivist läbi närima.

Nii Sauteri proosapoeemid kui eelmine romaan „Ära jäta mind rahule” on vahvalt illustreeritud, jutustus „Snark” on aga suisa kunstiteos. „Sa pead kedagi teenima” on kahjuks illustratsioonideta, kujundatud korrektselt, kuid lakooniliselt. Kuigi teos jaguneb pealkirjastatud osadeks, puudub sel sisukord, küllap nii rõhutatakse kõigi osade samaväärsust teksti kulgemises. Kokkuvõtteks ütleksin, et kuigi „Sa pead kedagi teenima” ei kuulu Sauteri loomeparemikku ega isegi mitte viimasel viisaastakul avaldatu paremikku, ei taha ma mingil juhul väita, et Eestis tegutsev vabakutseline kirjanik peaks avaldama ainult oma parimatest parimaid tekste. Avaldada tuleb kõike, mida Kulka toetab — millegi eest tuleb ju Laurale veini osta.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon