Värske kala

Tauno Vahter

Ma mäletan väga selgelt, mida Rita ütles, et ma temasse armusin.
„Issand, kuidas ma jumaldan betooni.”
Ei-ei, ega ma nüüd mingi selline arhitektuuripede ka ei ole, et esimese Ca­latra­va silla puhul minestusse langen või krokodillipisaraid valan ja jutustan, kui kahju mul on, et lihtsalt raha puudumise pärast Ingelsi projekti järgi Tallinna uut raekoda ei ehitatud, kui Ingels veel noor ja tundmatu oli. Mulle meeldib ka mõningaid betoonist hooneid vaadata, vorm ja ühtaegu kogu see lennukus ja raskus, aga ilmselt meeldis mulle just ootamatus, et ta ei öelnud, kuidas talle „meeldib jalutada vanadel kalmistutel” või „tegelikult tahaksin ma kunagi oma väikese söögikoha teha” või et „ma ei ole neid luuletusi veel peaaegu mitte kellelegi näidanud”. Pärast sain aru küll, et see oli üks neid asju, mida ta lolitalikult kõigest ütles, aga tema ei siputanud selleks jalgu, vaid loopis kirglikult märksõnu, ühel päeval ühel ja teisel päeval hoopis muul teemal. „Issand, kuidas ma armastan karulauku”, „Issand, kuidas ma armastan suvel paljajalu käia”.
See oli meie büroo suvepäevadel augusti lõpus, Rita oli tulnud ühe minu kolleegiga, kes oli tema sõbranna. Ma ei tea, kas see oli juhtkonna mõte või olid nad lihtsalt ettevaatamatult nõustunud puhkekoha omaniku pillutud pasa­pakettidega, aga igatahes olid kavas ka seltskondlikud mängud, mingi tiimitunnet tugevdav jama. Keegi ei pidanud küll endale nööri otsas pliiatsit vöö ümber siduma ja seda pudelisse kükitama, aga lõppude lõpuks olid need ikkagi sama juurika otsas kasvanud värdmõtted, neljased tiimid pidid üksteist üle jõe ja läbi labürindi aitama ja muu säärane kraam. Enamik lõi ikka kaasa, aga ma pööritasin silmi ja tabasin Rita sama tegemas. Ma küsisin, kas ta Veloso ja Gili „Tropicáliat” on kuulanud, ja siis ma sain selle mängima panna ja ta ütles, et armastab bossat, ja mina sain seletada, et see ei ole tegelikult päris bossa, vaid segu bossast ja sambast ja rokist ja veel millestki. Rita kutsus mind kalale, vahepeal tulid juba pooled tiimid tagasi, Reigol oli side silma all ja ta lubas turunduse omadele tappa anda ja mina ütlesin Ritale, et muidugi ma tulen.
Nädala sees käis usin meili- ja sõnumivahetus ning me leppisime kokku, et läheme laupäeva varahommikul ja tuleme õhtul tagasi, mis tundus piisavalt turvaline variant, et ei peaks muret tundma, kas, kus ja kellega keegi ööbib. Rita ütles, et see on üllatus, kuhu me läheme, aga sõita on kaks tundi, jätku mina varustus tema hooleks. Võtsin ta peale kell viis maja eest, kus ta oma kolleegiga korterit jagas. Minul olid kummikud. Rital oli kahv, kaks spinningut, seljakott ja sangaga plastmasskast.
„Sinu oma kõik?” küsisin pisut imestades.
„Kõik minu,” noogutas Rita rahuolevalt. „Sõidame, praegu juba võtab.” Ta käskis algul Viljandi poole liikuda.
Rita töötas ministeeriumis ja teadis hästi igasuguseid puhkemaju ja matka­radu. Ma olin sõidu jaoks teinud eraldi playlist’i ja talle meeldis kõik. Kui lõpuks ühe jõe äärde jõudsime, oli seal paadisild kanuudega ja Rita läks joonelt kõrvalasuvasse majja, nagu oleks ta siin ennegi käinud. Ta naasis mõlade ja kahe päästevestiga ning osutas kanuudele: „Vali välja!”
Ma olin lootnud rohkem kaldalt või sõudepaadist püüda, aga ronisin kuidagi sisse ja võtsin riistad ja kasti vastu. Rita ütles, et ma näen natuke ebakindel välja ja ta istub ise taha tüürima. Mulle tulid meelde eelmise aasta suvepäevad ühes kanuulaenutuses, kus omanik saatis inimesed teele tarkuseteraga, et pärast esimest kanuusõitu lähevad pooled paarid lahku. Rita käskis mul mõlaga vasakult tõmmata ja lükkas kanuu sillast lahti. „Kui okstesse kisub, siis ära hakka rapsima, ma tõmban tagant otseks.”
„Ahah. Kas sa oled siin palju käinud?”
„Siin mitte väga palju… nii kümme korda,” ütles Rita. „Sa visata oskad või võtad ridva?”
„Äkki siis ridva, ma viskan rullil tamiili pusasse.”
Rita vajutas ridva kahest tükist kokku ja võttis kotist välja karbi, mille kavalalt mulle ulatas. „Tahad ka?”
„See vist ei ole šokolaad?” Vaatasin läbipaistva kaane all liikuvat sisu. Karbis olid pikemad tumedad ja jämedad lühemad valged elukad.
„Sõnnikuuss ja kärbsevastsed,” ütles Rita, võttis oma kastist ühe landi, mille kinnitas spinningul haagi otsa, ja enne kui ma midagi öelda jõudsin, viskas selle keset jõge. Ma olin väiksena paar korda kalal käinud ja mõned särjed saanud, nii et enam-vähem kujutasin järgnevat ette, aga ma ei olnud asja kunagi vihmaussidest ja saiast intiimsemaks ajanud. Otsustasin kindlameelsust üles näidata, valisin karbist kõige väiksema ussi ja surusin talle konksu sisse.
„Oota,” ütles Rita ja nõudis konksu enda kätte.
„Nii, mis ma juba valesti tegin?”
„Mitte midagi veel,” naeris Rita, võttis konksu otsas sipleva ussi ja sülitas sellele peale. „Toob õnne!” Viskasin ilase surija vette.
Järgmine tund aega läks mõõdukalt hästi. Ilm oli kena, kui kanuu juhtus kalda all puuokstesse kanduma, tõmbas Rita meid sealt vilunult välja. Vaatasin kerge murega, et tema käed on ilmselt tugevamad kui minul. Ma ei saanud ühtegi kala, samal ajal kui Rita tõmbas landiga välja kolm väiksemat haugi, need kõik loopis ta hooletult tagasi, hüüdes neile järele: „Mine kutsu vanemad!”
Kui me olime paar tundi mööda jõge liikunud, läks taevas pilve ja hakkas kerget vihma tibutama. Rita ütles, et väga hea, nüüd võtabki paremini, ja käskis mul sööta vahetada. See mulle eriti ei meeldinud, sest iga kord, kui vastse konksu otsa panin, toimus väike limane plahvatus ja lisaks sülitas Rita iga kord neile peale, mis lõi meie esimeseks kohtinguks natuke imeliku „Tampopo”-meeleolu. Me jäime seisma jõekääru keskkohast pisut kalda pool, kus vee kohale kaardus suur puu, liiki ei määranud, aga selline lehtedega. Rita loopis spinningut ja mina vaatasin, et vastne poleks ära nokitud, kuna mul polnud eriti tahtmist uut otsa panna, kuigi — sülitamine oli selleks hetkeks meie kõige intiimsem ühine hetk.
Vihm läks tihedamaks, aga õnneks polnud Rita seda tüüpi, kes oleks tahtnud kogu aja vaikselt istuda ja iga sõna peale kussutama kukkunud, vaid ta rääkis vahetpidamata, et kuidas neil oli üks selline õppejõud, kes tahtis praktikumis tüdrukute kõrval istudes neil aidata standardhälvet otsida näiliselt juhuslike puudutuste ja tunnustavate kallistuste saatel, nii et kõik teda ennast Standardhälbeks kutsusid; et „Kaardimaja” uus hooaeg on jama ja osakonnajuhataja nii loll, et koosoleku ajal kõik teda telefoni chat’is parodeerivad, ja mina seletasin, et Raadio Tallinn on kohati hullem tapeet kui Sky Plus, ostmine on lõpuks ikka mõttekam kui rentimine ja et aastate jooksul on olnud ainult üks klient, kes palus teha oma logo väiksemaks, kui oli meie pakutud kavandil, mitte nagu tavaliselt — suuremaks. Vihm läks juba päris tihedaks ja Rita vaatas küllap murelikult, kas mu kapuutsi alt paistev nägu hakkab juba mossi minema või mitte ning kas rull kokku kerida või mitte — ning jah, loomulikult just siis mul näkkas, kork läks laksust vee alla ja hakkas kõvasti jõnksutama. Rita pani oma rulli kokku, võttis kahva ja käskis mul vaadata, et kala kanuu alla ei läheks, sest siis võib tamiil katki minna. Kala rabeles nii kõvasti, et ma ei saanud teda eriti lähemale, ja tegi sööstu paadi alla. Tõusin sikutades püsti ja see oli muidugi viga, sest nii me ümber käisimegi.
„Hoia ritva!” oli esimene asi, mis ma pärast plartsatust kuulsin.
Kallas oli pehme, aga tegelikult olid jalad põhjas. Ritv oli mul tõesti kramplikult käes, Rita lükkas kanuu kaldasse ja hakkas asju veest kuivale loopima. Iga kanuumatka veeteekonna põhi on sillutatud peegelkaamerate ja telefonidega, aga meil paadis eriti midagi lahtist ei olnud. Ritv lõtvus äkitselt, kala oli kahvas. Ronisime kaldast üles ja hakkasime homeeriliselt naerma.
„Sul on ikka vana kaluri geen olemas, isegi kui jää juba all praguneb, ikka hoiab ridvast kinni.”
„Pigem oli see ainus asi, millest kinni võtta.”
„Vaatame järele, mis sa siis püüdsid,” ütles Rita ja haaras kahva. „Noo, suur latikas… ei, kuule, see on tõugjas.”
„Mis asi on tõugjas?”
„Tõugjas on punases raamatus, seda ei tohi üldse püüda,” itsitas Rita.
„Jeerum… no laseme siis tagasi.”
„See on juba nii ära rapitud, et pole mõtet. Palju õnne, ise puhastad, võid mulle ahjus teha.”
Me ootasime tund aega vihma vaikimist ja läksime paadisilla juurde tagasi.
Rita küsis, kas mul kodus valget veini on. Oli küll. Ta tegi ise kõik valmis ja jäi.

Sügisel kolis Rita minu juurde ja esimesed paar kuud rääkisime peaaegu igal nädalal kellelegi, kuidas me tutvusime kuritöö käigus ehk teise kaitsekategooria liiki püüdes. Ma ei pannud pahaks, sest see kõlas Tinderist või kodukohvikutest paremini. Ühel päeval tuli Rita koju kalamehesaabastega, mis olid umbes niisama suured nagu saja tuhandene kappkorter miljööväärtuslikus linnaosas. Rita ütles, et ilmad hakkavad sitaks minema ja varsti tuleb forell kalda lähedale sööma. Esimesed kaks korda tegin ma selle vapralt kaasa, Rita laenas mulle kolleegi käest samasuguse varustuse ja me istusime poole tagumikuni meres. Mitte midagi! Poolteist tundi tühja loopimist. Rita vaatas, et ma näen pisut hädine välja, ja ütles, et läheksin autosse sooja, ta proovib natuke veel nende kivide tagant. Peaaegu kõik meie oktoobri ja novembri nädalavahetused olid samasugused, aga lõpuks ma enam autost välja ei läinud. Neljandal korral sai ta tõepoolest ühe kahekilose forelli kätte ja säras nagu lotovõitja. „Issand, kuidas ma armastan värsket kala.”
„Ma mõtlesin, et sa armastad betooni,” podisesin vaikselt.
„Mis?”
„Super!”
Kui ilmad külmaks läksid, jäid need käigud ära. Ma olin sellega varjamatult rahul, olime õnnelikud ja mina uurisin, kas ta ikka teab, et Hendrix andis eluajal välja ainult kolm stuudioalbumit, ja kas Stoogesi bassimängijat või Echo & The Bunnymeni trummarit ikka on mõtet kõrvutada kuulsamate 27-klubi liikmetega.
Rita ütles, et kui talv tuleb, siis võiks see ikka korralik tulla, selline, et meri ka jäässe läheb.
Ma ei olnud kunagi varem jää peal kalal käinud. See on konkurentsitult kõige nürim ajaviide, mida ma üldse kunagi olen näinud, ja siin läheb arvesse ka see, et kui ma väike olin, pidin iga nädal vanaemaga lotokolmapäeva vaatama. Seekord me läksime mingite Rita kolleegide ja nende sõpradega. Kõik olid mehed. Kohale jõudes olid asjatundjad kole pettunud, sest jää oli veel õhuke ja autoga peale ei saanud. Me võtsime kogu varustuse kaasa ja läksime Pärnu lähedal umbes neli kilomeetrit jala mööda merd. Laikude kaupa oli läbisegi nooremaid ja vanemaid, kohalikke ja kaugemalt tulnuid. Vanemad mehed olid pigem odavama ja lihtsama varustusega, peenema varustusega olid samasugused kui need keskealised viinerid, kes metsa all sõitmiseks viie tuhande eest saja amordiga karbonpleksiturbografeenist raamiga jalgratta ostavad. Puuriti augud, pandi toolid ja tuulekaitsed üles ning istuti maha. Pool tundi, mitte midagi. Järgmise poole tunniga tuli meil kahe peale kaks ahvenat. Mehed hakkasid jooma ja Rita arutas nendega, et kas maisi või kuulide või ussiga. Üle jää hakkas kergelt tuiskama, oli kole külm.
Mingi paks vanamees tuli ja küsis, et kas Rita teeb minust ka kalamehe.
Mina arvutasin, et kui jätkame sama tempoga, siis on meil kella viieks koos kaks kilo väikest ahvenat, mis maksab turul vähem kui kümme eurot. Kulu on vähemalt nelikümmend eurot bensiinile ja siis kaks kuni neli tundi EMO ukse taga sõltuvalt sellest, millise külmakahjustuse astme triaaž minu varvastele määrab. Paks vanamees arvas, et ma teen nalja, ja müristas naerda. „Mis sa värised?”
„Natuke vilu.”
„Ei ole sitta kalailma, on ainult vähe Bocki. Kuule, ega siis kalast puudust ei ole, peaasi et naise eest välja saab,” ütles vanamees ja tõi oma kassikaladega ämbri mulle, nagu mul neist puudus oleks. „Kui suppi ei viitsi teha, aja hakk­lihamasinast läbi ja tee kotletti. Kalalkäik — see on rahu!”
„Mul ei ole vaja naise eest ära joosta.”
„Jaa, Rita on väga asjalik,” ütles paks vanamees ja läks Ritaga rääkima, siis puhkesid nad koos naerma. Rita kutsus mu enda juurde.
„Kuule, mul jäid tonka võbikud maha, mine küsi Mardi käest.”
„Kes on Mart?”
„Seal istub, punase jopega,” näitas Rita punast täppi, mis paistis olevat oma kilomeetri kaugusel.
„Tonka võbikut?”
„Tonka võbikut, ühest piisab,” noogutas Rita.
Okei, toome võbiku. Mida kauem ma läksin, seda kaugemal näis punane täpp olevat. Mõnes kohas olid jää peal vesi ja Läti maksumärkidega pisikesed Bulgaaria Pliska pudelid, selline see rahu on. Jää oli täis kinni külmuma hakanud auke, mis meenutasid mürsulehtreid. Poolel teel punase jope juurde ilmus silmapiirile hallikas väike kogu, keda ma enne ei olnud märganud. Hambutu lihtsa õngega mees kössitas soome kelgul.
„Jõudu, kuidas läheb,” tervitasin.
„Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem,” ütles vanamees ja paljastas irvituseks kunagise hambumuse riismed. Jätsin igaks juhuks muu küsimata ja jätkasin vapralt teed.
Hakkas tuiskama, aga jõudsin punase jope juurde. Mees istus pisikese tooli­kese peal, mis oli tema keha arvestades ebaproportsionaalselt väike, vaatas telefonist võrkpalli ja solgutas hajameelselt õngega.
„Tere, kuidas võtab?”
„Mis ta sitt võtab, ahvenat natuke.”
„Kuule, Rita ütles, et tahab tonka võbikut laenata, tal jäi maha.”
„Tonka võbikut?”
„Jah, ühest piisab.”
„Mis kuradi tonka võbikut?” hakkas mees naerma. „Ma olen siin kakskümmend aastat istunud, pole kunagi mingist tonka võbikust kuulnud! Näe, sooja­rohtu tahad,” ulatas mees lapiku Grantsi.
„Oo-kei…” Võtsin pakutud pudeli vastu. „Siis ei ole.”
„Vennol pole täna üldse servi, vaata nagu Noole kuulitõuget,” ahastas mees.
Andsin pudeli tagasi ja soovisin head jätku, mees mühatas midagi ja sättis oma telefoni kastile pikali, et mängu edasi vaadata.
Tuisk oli tihedamaks läinud, nii et meie omadest paistsid ainult vilkuvad kontuurid. Tonka võbikud, my ass! Umbes poole tee peal nägin vastu tulemas meest, kes viipas käega.
„Oli tal?”
„Mida?”
„Tonka võbikut,” ütles lähemale jõudnud mees. Vaatasin imestusega, et tal on jalas kingad.
„Ei olnud… Esimest korda?”
„Esimest korda jah, mul kaaslane püüab siin ja palus tuua.” Selgus, et peokingadega mees on Harald, ja kaudsemate vihjete järgi oli ta Rita kolleegi Madise elukaaslane.
„Tead, ma kardan, et tonka võbikut ei ole vist olemas.” Panin talle käe õlale ja andsin märku ots ringi pöörata.
Harald rääkis tagasiteel, et nad olid suvel käinud korra haugi püüdmas. Madis oli öelnud, et enne kui lant haugi küljest ära võtta, peab kala raudtoruga uimaseks lööma, sest haugil on teravad hambad ja ta võib muidu käe veriseks hammustada. Kui Harald haugi kaldale sai, nägi ta, et kalal on tõesti teravad hambad, ja siples ka kõvasti — igaks juhuks peksnud ta haugi nii põhjalikult, et selle pea oli lõpuks ainult verine tomp. Madis oli kohale jõudes teda pisut imelikult vaadanud ja küsinud, kas kahtlusalune osutas vastupanu või ise libises.
Kui tagasi jõudsime, olid teistel naerupisarad juba enam-vähem ära kuivanud. Pakuti küll, et võiksime minna uurima ka lipsunõela oherdit, sansukoti harki ja muid pseudofolkloristlikke kallisasju, noogutasin heatahtlikult natuke kaasa, istusin siis maha ja panin klapid pähe. Haraldist oli mul pisut kahju, sest tal oli olnud raske maandumine. Ütlesin talle enne äraminekut, et ostku tulevikuks soe pesu ja saapad.
Järgmine kord mind kaasa ei sunnitud. Nii vaatasin ma terve jaanuari, kuidas varahommikul tulid mingid mehed, viisid mu naise päevaks mängima ja õhtul tõid tagasi, lõpetades päeva auto ümber toimuva kallistusteklubiga. Mul ei olnud põhjust armukadetseda, aga siiski kuulasin rahuloluga ilmaennustust sula saabumise ja uudist jäälemineku keelu kohta, kui neli lätlast helikopteriga kaldast seitsme kilomeetri kauguselt merelt ära toodi. Kalamees Laimdots avaldas intervjuus pahameelt, et nende kelku ei võetud kopteri peale, küll aga oli ühel näpus poolik kalaämber. Uudises ei mainitud, mitu tuhat eurot kopteri lennutund maksis.
Rita vaatas seda mõningase kahjutundega ja ütles, et me peaksime hakkama suvise reisi peale mõtlema. Ma olin sisimas valmis, et kui kuskile soojemale maale minnakse, siis küllap tahab ta ka seal ridva välja võtta, aga Rita ütles, et me peaksime minema hoopis Põhja-Norrasse, kus on ilusad fjordid ja saab kala püüda.
Järgnevatel nädalatel üritasin ma veel pisut vaielda ja muid variante pakkuda, aga lõppes see kõik muidugi sellega, et ühe majakese me seal kinni panime. Rita lohutas, et Norras on puhas rulliga püük ja pole vaja söödaga mässata. Kui suvel sõidupäev lähenema hakkas, kuhjas Rita terve nädala asju kokku, nagu oleks meil kavas polaarjaama kolida. Ta laenas oma kalajopede käest kokku arusaamatu koguse sodi: soolaveekindlad ridvad, tamiili asemel sajaeurosed püüginöörid, üksnes landikast kaalus oma kümme kilo, landid olid heeringasuurused, ja koguni vaakumpakendaja, sest ta oli nii kindel, et muidu ei mahu meie saak ära. Mina võtsin peale riiete kaasa kõlari ja neli pudelit valget veini. Pagasnik oli nii täis, et ma guugeldasin elus esimest korda, kuidas rehvid rohkem täis lasta, igaks juhuks.
1500 kilomeetrit hiljem jõudsime Alta lähedal Põhja-Jäämere kaldale. Meile anti majake paadisilla lähedal ja viieks päevaks paat. Jõudsime kohale nii hilja õhtul, et ma ei jaksanud pärast sõitu enam välja minna, aga Rita oleks kohe veele läinud. Isegi öösel kontrollis ta iga tunni aja tagant kella, kas on juba hommik, aga oli polaarpäev ja kell kolm öösel oli niisama valge nagu hommikul. Kui me lõpuks oma kodinatega paati jõudsime, siis panin ennast mõttes valmis väga pikaks tühjaks istumiseks.
Sõitsime mootoriga umbes kilomeetri ja lasime õnged sisse. Rita pani landi ja nööri vahele lipsuga mingid punased konksud, mis olid poolenisti värvilise kummitükiga kaetud. Siis lülitas ta sisse järgmise kaasa tassitud karbi, mis oli kalasonar. Ekraan näitas, kuidas igasugused kalad vee all sagivad. Viskasime landid sisse, need kerisid jupp aega, kuni rull enam maha ei kerinud. Viiskümmend meetrit. Kerisime üles ja peaaegu kohe oli midagi otsas. Minul oli umbes kahekilone tursk ja Rital oli landi ja konksude otsas korraga kolm kala. Kolm! See tundus nii uskumatu, et me naersime tükk aega ja viskasime otsad uuesti sisse. Seekord kaks kala. Poolteist tundi hiljem oli meil suur kastitäis kala, mis näis võimatu. Kui me tagasi jõudsime, tulid naabermajade omad vastu, aga ei olnud eriti vaimustatud. Rita läks kõrvalmajja kalu puhastama ja naasis pisut löödult. Teiste kalad olid olnud palju suuremad, tuleb minna kaugemale.
Järgmine päev sõitsimegi kaugemale, kus läks sügavamaks. Püüdsime saja meetri pealt ja nüüd olid kahekilosed tursad ja lutsud muutunud kolme- ja nelja­kilosteks. Kui me veel tund aega kaugemale sõitsime, läksid landid kahesaja meetri sügavusele ja me püüdsime tunniga viis kümnekilost turska. Esimese päeva elevus oli mul ammu mööda läinud. Vaatasin, kuidas pärast viieminutilist kerimist kerkis sügavustest järjekordne keskmise koera suurune loom, kes pikkamööda väsis ja siis endale hoobiga konksu külge sai ja paati tõsteti. Kõik oli kerimise vaev, osavust ei olnud vaja mitte vähimalgi määral — kalad võtsid täiesti paljast konksu ja võisid isegi eelmise ohvri paatitõstmisel rippuvat vaba konksu võtta.
„Äkki… äkki nüüd aitab,” tegin Ritaga proovi.
„Meil on kilekotte veel järel.” Rita ütles, et kui politsei peaks kontrollima, siis me võime 50 kilo inimese kohta üle piiri viia.
„100 kilo! Mis me teeme sellega?” küsisin ja kerisin tülpinult üles järgmise otsa, mille küljes oli kolm meriahvenat, kelle silmad lõid üles jõudes rõhuvahe pärast punni nagu metamfetamiiniga liialdanud Pokemonil.
„Ära sööme. Poistele saab ka anda.”
Kolmandaks päevaks oli ka Ritale selge, et meil ei ole seda kõike enam kuskile panna. Minu arust kõlbas meile kõik peale silmade ja saba, sest filee kõrvale läksid maksad, põsed ja keeled. Leppisime kokku, et läheme ühe korra veel merele ja siis vaatame lihtsalt paar päeva loodust. Rita oli muidugi saanud jutule kõrvalmaja poola pässidega ja kuulnud, et kui me tahame paltust püüda, siis peame avamere asemel hoidma liivaseljaku poole.
See oli seni kõige sisutühjem päev. Aeg-ajalt näkkas mõni kilo- või poole­teisene saida, kes kõik kohe merre tagasi visati.
Ja siis Rital tõmbas, nii korralikult, et ta käskis mul kohe enda ridva sisse tõmmata. Tükk aega ei olnud midagi näha, aga ridva ots oli tugevalt paindes ja nöör viskas kiiresti ühelt küljelt teisele. Andsime ritva mitu korda kahe käega teineteisele üle, sest seda ei jõudnud muidu hoida, ja kui umbes poole tunni pärast pruun kogu läbi vee esimest korda nähtavale tuli, siis oli see hirmuäratavalt suur.
„Paltus! Ongi paltus!” oli Rita ekstaatiline.
Kala ei olnud alla andnud, vaid tegi kohe uue sööstu ja tiris sadakond meetrit nööri rullilt maha. See kordus oma kümme korda ning alles paari tunni pärast hakkas kala väsima ja meie käed olid sama väsinud. Iga uue pealekerimise järel tuli kala lähemale ja ma nägin ta silmi. Põhimõtteliselt nägi ta välja nagu eluaeg steroide ja puhast munavalget söönud lest, kes paistis meist mõlemast suurem. Kindlasti oli ta mitukümmend aastat vana ja nüüd me pidime talle miskipärast otsa peale tegema.
„Mis me sellega pihta hakkame?”
„Me peame ta ühes tükis kaasa võtma, siis läheb trofeekalana arvesse,” teadis Rita täpselt.
„Ma mõtlen praegu — me ei suuda seda eluilmas paati tõsta, see ajab paadi ümber.”
„Sa pead teda paadi kõrval hoidma ja mina sõidan sadamasse,” ütles Rita ja keris kala uuesti lähemale, nii et ma nägin tema suuri, imelikult lähestikku asuvaid punnis silmi ja lanti, mis oli kolmikuga tal suu küljes. Võtsin ridva üle ja vaatasin, kuidas hiiglane mind tühjade silmadega vahib, ise aeg-ajalt rapsides, aga mitte enam nii suure jõuga. Rita pani mootori käima ja hakkasime üsna vaikselt sadama poole liikuma, paat vasakust pardast tugevasti kreenis.
Võib-olla oli see osa kala plaanist — pisut puhata — või siiski juhus, kuid poolel teel hakkas paltus jälle kõvasti rapsima ja niimoodi ei jõudnud ma teda sõidu pealt enam hoida.
„Sa pead ta konksuga enda juurde tõmbama,” seletas Rita.
Lihtsam öelda, kui teha. Rita hoidis ritva ja ma virutasin parda juurde tõmmatud kalale lõpuste pihta. Haav hakkas verd jooksma ja kala rohkem rabelema ja ma virutasin talle kiiresti veel mitu korda.
Ja siis lõin ma nööri pooleks, kala seisis veel hetke, justkui ei usuks ka ise saabunud vabadust, ja kadus otse sügavusse.
Vaikus. Üks kajakas sittus lennult paati. Rita vaatas mind nii, nagu ma oleksin äsja tema kutsika ära uputanud ja selle eest tunnustust palunud.
„Miks sa ei võiks üks päev mees olla!”
Isegi mitte ühtegi telefoniga tehtud udust pilti.
Sõitsime vaikides sadamasse, mere kohal lendasid lunnid, kes moivasid noka vahele haarasid, ja aeg-ajalt paistis kaugemal korraks pinnale kerkimas vaalade seljakumerusi. See kõik oleks võinud olla romantiline, kuid tegelikult olime täitnud esimese ühise reisi järel lahku mineva stereotüüpse paari kõik tingimused. Kaks kuud hiljem läksimegi võrdlemisi rahulikult lahku. Aasta on möödas, aga mul on sügavkülmas veel kaks kilo tursamaksa. Rital pidavat nüüd ka võrguluba olema, mis teeb ta väga populaarseks. Mina tutvusin hiljuti Karmeniga, kellega meil on väga palju ühist. Mind küll natuke üllatas, et ta soovib minna nädalavahetusel Kiviõlisse mootorrataste mäkketõusuvõistlusi vaatama, aga mis selles ikka halba saab olla.

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon