Vilde saladus lahendatud?

„Loomingu” juuninumbris avaldatud kirjutises „Lars von Treier ja Tammsaare” tutvustas Toomas Haug 1931. aastast pärinevat Eduard Vilde kirja, kus välismaal tervist parandav kirjanik vahendab seal kohatud Tallinna reaalkooli õpilase teadet, et kevadtalvel on kinos „Gloria Palace” jooksnud Vilde romaani „Külmale maale” põhjal tehtud Saksa film. Haug oletas, et nooruk oli kinos näinud midagi, mis meenutas talle Vilde teost, kuid „Gloria Palace’i” mängukavadest ta sobivat linalugu ei leidnud.

Seejärel võttis teema üles Vilde uurija Livia Viitol, kes esitas oktoobrinumbris („Repliik Vilde asjus”) üsnagi intrigeeriva hüpoteesi: Vilde võis oma romaani ise tõlkida saksa keelde, pakkuda Saksa kirjastustele ja see avaldamata jäänud käsikiri võis sattuda filmitegijate kätte. Viitol oletas, et küllap tundis Vilde filmi ümberjutustuses oma romaani ära.

Nüüd oli selge, et asja ei saa niisama jätta. Toimetus asus konsulteerima filminduse asjatundjatega. Jaak Lõhmus arvas e-kirjas, et „nii vanade asjade kohta oskaks ilmselt vastata mõni Müncheni Filmimuuseumi emeriitteadur — kui olen 1920.—1930. aastaid puudutavaid küsimusi Berliini Filmimuuseumi raamatukogust küsinud, siis viidatakse ikka mingitele vanematele härradele Münchenis, et kui nemad teavad, siis teavad, keegi teine mitte”.

Süveneva vastutustunde koorma all oli toimetus juba koostamas kirja Müncheni vanahärradele, kui saabus e-kiri Urmas Tõnissonilt. Kirjutaja juhtis tähelepanu 1931. aasta veebruaris Tallinnas Viru tänaval asunud kinos „Skandia” jooksnud Ameerika filmile „Siberisse mind saatus viis…” (algu­pärane pealkiri „Hearts in Exile”, lavastaja Michael Curtiz). Tegu on Ameerika kirjaniku John Oxenhami 1904. aastast pärineva romaani järgi 1929. aastal tehtud filmiga, mida tuntakse kirjelduste põhjal, sest film pole säilinud. Nagu Tõnisson oma kirjas märgib, on Curtize filmil ja Vilde romaanil vaieldamatuid paralleele: „Nii romaan kui ka film kõnelevad tavalisest miljööst pärit korralikust neiust ja ula peale kippuvast noormehest, kes leiavad (eeldatavasti) oma armastuse Siberis.”

Muidugi jääb veel õhku küsimusi, näiteks miks pidas koolipoiss seda linateost Saksa filmiks (oli ehk olemas ka saksakeelne versioon?), aga tundub, et kergemeelselt tekitatud probleem on leidnud ühe võimaliku seletuse.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

„Millestki rusutult puhkesid õied”

Väljend „sisepagulane” on eesti kultuuris kummaline nähtus. Selle tähendus oleks nagu selge – pagulane oma riigis –, ometi pole päris kindel, keda niimoodi nimetada, keda mitte. Meie kultuuriloos on peamisteks…

Tõsiselt, hästi ja valesti

Riste Sofie Käär (sünd 2003) on kirjutanud nii luulet, proosat kui ka kriitikat, avaldanud seda kultuuriväljaannetes, nagu Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk ja Edasi. Tal on ilmunud kolm luulekogu, lisaks üks…

Kirjanik loeb. Contra

Meeldib mõelda, et kirjanik hakkas minus välja kujunema kohe sündides, kirjutasin ju ka oma raamatu „Suusamütsi tutt” tiitellehele „luuletusi aastatest 1974–2000”. Varvaste lugemisest võis asi alguse saada, see ilmselt oligi…
Looming