Heino Kiik surnud. Pärast lühikest ja rasket haigust. Eluaeg terve mees olnud! Aga 22. veebruari hommikul kell 9 tuli siiski lahkumine. Maha jättis ta oma hea Helmi Puuri, oma lapsed, lapselapsed, mõned vanad sõbrad veel, ei vist ühtegi vastalist enam, palju austavaid lugejaid muidugi.

Veel hiljuti kõnelesid Heino Kiik ja Madis Kõiv omavahel telefonitsi. Kõiv ütles: kui millalgi külla tuled ja mind kodus ei ole, tuled mu hauale. Ei tule — ütles Kiik — mina olen ju vanem. Ja justkui jonni pärast pidaski sõna: ei tule, tulge teie. Jah, me tuleme! Ei saa öelda, et tuleme rõõmuga…

Heino Kiik oli sünnilt Avinurme mees. Sealt metsade mailt oli pärit ta iseteadvus. Ta ei unustanud puid ega metsa, aga ühtlasi püüdis ta eluaeg visalt kuhugi kaugemale. Metsade vahelt vaimuilma. Ta õppis Räpinas aiandust; siis Tartu ülikoolis ja EPA-s — agronoomiat. Agronoomist kujunes aga peatselt ajakirjanik, varsti populaarteaduslike raamatute kirjutaja. Kuni ühel päeval lõi laineid Heino Kiige võistlusromaan kolhoosielust — „Tondiöö­maja”. Juba tunnustatud romanistina läks Heino Kiik ikka edasi. Õppima Moskvasse. Esmalt kirjandusinstituuti, seejärel kinoinstituuti stsenaristiks saama. Ilmumist ootav Heino Kiige mälestusteraamatu viimane ehk 12. köide kannabki pealkirja „Põgenemine Moskvasse”. Ei jõudnudki enam kõige uuemasse aega…

Heino Kiigele meeldisid puud. Talle meeldis parkisid rajada, puid istutada. Need olid justkui ühed ta lapsed. Sõpradegi lapsi pidas ta meeles. Külla saabudes tõi ta nendele mett!

Kirjanik Kiigel on kirjutatud palju raamatuid. Kõiki nimetada siin ei tarvitse. Olgu meenutatud ainult mõni nendest, nagu „Arve Jomm”, „Maria Siberimaal”, „Mind armastas jaapanlanna”, „Taimetark”, „Maailma viljad” — ja ülisüdamlik „Kuresaapad”.

Oleks veel palju rääkida. Tahaks veel ikka ja ikka kuulata ka Heino Kiike ennast. Aga ei, aga ei saa! Pigem lõpetada tarksõnaga:

Tõesti, ka vaikides saab

kõnelda kõigest,

kui oskad!

Hando Runneli hüvastijätusõnadega ühinevad

Eesti Kirjanike Liit

Kultuuriministeerium