Hugo Raudsepp mõtteloolasena

Ülo Tonts

 

 

Hugo Raudsepp: „Nüüd ma tahan mõõka tõsta”. Eesti mõttelugu 108. Koostaja Hando Runnel.

„Ilmamaa”, Tartu, 2012. 488 lk.

 

Mälu pakub ja raamatud riiulil kinnitavad, et sari „Eesti mõttelugu” hakkas ilmuma juba aastal 1995. Viimasel aastavahetusel lisandus sellesse pikaks kasvanud ritta Hugo Raudsepa „Nüüd ma tahan mõõka tõsta”, mis kannab järjekorranumbrit 108. Sarja kõiki raamatuid ei ole käepärast, aga üsna lihtne matemaatika näitab, kui järjepidevalt ja stabiilselt on see ettevõtmine edenenud. Kaheksateist aastat, igal aastal kuus köidet. Silma hakkavad ka üksikud õhemad köited, kuid sarjale tunnukse iseloomulik olevat see ligemale poole tuhande leheküljeline maht, mida esindab ka Hugo Raudsepa raamat.

„Eesti mõtteloo” ambitsioonikas rahvuskultuuriline taotlus, mida võib nimetada rahvusliku kultuurimälu kogumiseks ja hoidmiseks, on seni nii ulatuselt kui ka sisuliselt hästi korda läinud. Ettevõtmine paistab silma ja väärib tähelepanu seda enam, et on teoks saanud ja jätkub ajal, kui mitmed suured rahvuskultuurilise tähendusega üritused on äratanud tähelepanu just takerdumisega.

„Eesti mõtteloo” laabumist ja tähendust tõendab ka Hugo Raudsepa raamat. Kirjanduse ja teatri vallas elustub, saab lõhna ja värvi ulatuslik lõik rahvuslikku kultuurilugu. Intrigeerivaid teateid on aga ka sajanditagusest eesti ühiskonnast, mis tegi ettevalmistusi rahvuslikuks iseseisvumiseks.

Kui oluliseks pidada, et selle sarja ettevõtmise käivitaja ja peamine käi­gushoidja tundub olevat üks mees — Hando Runnel? Seekord jälle — kui mitmes kord juba? — on tema ka raamatu koostaja. Kui töömahukas see ülesanne on olnud, annab aimu Hugo Raudsepa loomingut inventeeriva bibliograafia kättevõtmine ja lehitsemine. Tiina Ritsoni kogutud-koostatud suure­kaustalises raamatus, mis ilmus 2009, on 306 lehekülge. Hugo Raudsepa kirjutised, mis jäävad valdavalt näitekirjaniku-eelsesse aega, ei ole eesti kirjanduse ajalooga ametitööna kokku puutunud inimese jaoks muidugi üllatus. Nende kirjutiste maht ja mitmekülgsus, nagu see nüüd bibliograafia kaudu avaneb, on aga ikkagi omajagu ootamatu. See küllus aitab mõista Hando Runneli vihjelist saateteksti, mis ütleb, et „Nüüd ma tahan mõõka tõsta” on „alles selle uurimisteekonna esimene kehakinnitus ja vahepeatus. Teekonna tagumine pool võiks nüüd veel jõudsalt jätkuda!” Miks mitte võtta neid sõnu ka kavatsuse ja lubadusena? Tuleb meelde, kui tüdimatult on koostaja Runnel samas sarjas tegelnud näiteks Karl Ast-Rumori mõtteloolise pärandiga, millest aastatel 2007, 2008 ja 2009 ilmus kolm toekat köidet.

Kui uue Raudsepa-raamatu huvilisel lugejal vähegi aega jätkub, paneb ta varsti tähele, kuidas süües kasvab isu. Mahukas raamat küll, aga teatri- ja kirjanduskriitik Raudsepp, kellega võis oodata kohtumist, jääb seekord selgesti varju. Mis äratab seda enam tähelepanu, et nii Tiina Ritsoni koostatud bibliograafias kui ka Lehte Taveli saatesõnas sellele tõuseb arvustaja Raudsepp tugevasti esile. Raamatu iseenesest väga sisukasse teise ossa, mis tegeleb otseselt kirjandusega, on mahtunud ainult üks esseistlik-vesteline sõnavõtt, mida sobib nimetada arvustuseks. See lähtub konkreetsest uudisteosest ja on Tammsaare romaani „Ma armastasin sakslast” ilmumisel kirjutatud „Eestlane ja armastus”. Mahult tagasihoidlik päevalehes ilmunud kirjatöö annab aga selgesti märku ja aimu, kui intrigeeriv võis Raudsepp olla arvustaja rollis. Lisaks muidugi see, kui põnevateks allusioonideks annab ainet Raudsepa ammune (1935) kirjatöö, puutudes kokku meie tänaste mõtlemistega. Raudsepp kirjutab: „Oleme esijoones kristlased, eurooplased, muulased, aga eestlased oleme alles siis, kui kõik muud tungid ja tarbed on rahuldatud. Ja isegi siis tundub eestlane olla ülearune, kuidagi kohmakas ja ebaeetiline. Meie inimene võib teinekord patriootki olla ja rahvuslane, ega see teda eestlaseks tee.” (Lk. 336—337.) Tuttav intonatsioon, mis tuletab meelde näitekirjanik Raudseppa, kellega küll tükil ajal enam suhelnud ei ole. Tekst osutab aga meie olemise dilemmadele, mis tänagi aktuaalsed.

Raudsepa mõtteloole järge ootama paneb see raamat ka teatriloo asjus. Esitatud valikus on selgesti esiplaanil teatri­loolise sihiseadega käsitlused. Väärib tähelepanu, kui selge ja dünaamiline pilt joonistub siin eesti kutselise teatri esimestest aastakümnetest. Ka raamatu selles osas jääb arvustaja varju. See hakkab silma, sest arvustajat esitlevad näited (Evald Tammlaane „Raudse kodu” arvustus, Leopold Hanseni mälestusraamatu tutvustamine) annavad tunnistust kriitiku suutlikkusest ja heaperemehelikkusest.

Uus raamat jaguneb kolmeks osaks: „Ajakirjanik”, „Kirjanduse seletamine” ja „Teatrikirjad” — Hugo Raudsepa mõtteilma kolm tahku kolme tõsimeelse ainevalla kaudu, nagu Hando Runnel niisugust ülesehitust saatesõnas põhjendab ja seletab: „Need ainevallad on ühiskond ja selle sotsiaalpoliitilised suhted, eesti kirjandus maailmakirjanduse taustal, ning kolmandaks, lavakunst ehk teater meil ja mujalgi.” (Lk. 9.)

Kas võiks kõige uudislikum neist kolmest tänasele lugejale olla „Ajakirjanik”? Näidetega sellest, mis Raudsepp sada aastat tagasi Valga, Viljandi ja Tallinna ajalehtedes kirjutas, on sujuvalt liidetud kirjaniku hilisemad memuaarsed kirjutised, mis teda ajakirjaniku-ajas meelde tuletavad. Ajakirjaniku vahendusel puutume niiviisi kokku noore Raudsepa kui ühiskonnategelase ja poliitikuga. Pilk möödunud sajandi alguse karskusliikumisele Eestis paneb küsima, ega me ometi siin ja praegu sellele probleemile juba käega löönud pole. Huvitavaid teateid kunagisest Eesti ühiskonnast saame ka Raudsepa poliitilise tegevuse kaudu. „Ma ei ole kunagi südamega olnud sotsialist ega erakonnamees. Aga on aegu, kus seda pidi olema mõistusega,” kirjutas Raudsepp 1928. aastal (lk. 69). Raamatus äratoodud esinemised ajakirjanduses poliitiku niisugust enese­taandamist küll kuigivõrd ei toeta. Need ammused sõnumid äratavad tähelepanu mõtteselgusega, aga ka rahvusliku hoiaku ja nägemusega. „Rahvuslises mõttes otsime lahutatud ja killustatud kihtide ja klasside ühist hingelist sidet, mis meie rahva ühiskondlisele ja kõlbelisele elule ühtsust annaks. Mida enam meil korda läheb oma rahvast kultuur-rahvaks kasvatada, mida rohkem meie tõsiseid kultuuriväärtusi päevakõmudest eraldada suudame, seda lähemale nihkub eesmärk,” kirjutas Raudsepp aastal 1913 artiklis „Rahvusteatri mõte Eestis” (lk. 353).

Hugo Raudsepp on eesti mõtteloos paigal ja lugu ise seeläbi selgem ja rikkam. Kas jätame meelde, et „Ilmamaalt” võib Raudsepa-loole ka järge oodata?

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon