Lihtsalt luuletused

Paul-Eerik Rummo

 

 

*

Pidavat istuma välikohvikus,

nagu oodates,

ei tellivat kohvi, ei õlut.

Vist ei tahtvat ei erksust, ei uimasust.

 

Vabandust, aga meil siin ei tohi niisama istuda.

Vabandust, sel juhul palun klaas vett.

 

Pidavat lonkshaaval pigistama

tarbetut vett enda sisse,

lonkshaaval palveid lugedes

kõrbeloomade eest.

 

*

Kerge ja kibe. Õitsvad puud

ümbritsegu sind jälle.

 

Tuleb üks tont, tõmbab peenikese joone

kahe asja vahele,

vahele kahe asja,

mis on samahästi kui üks.

 

Kaks-kolm õitsvat puud

ümbritsegu sind jälle,

ümbritsegu üksainuski.

 

Hele, lahe tont. Ta paneb mõtlema

ja mõtteid unustama, kui selgub,

et nendest ei tule välja.

 

*

Surnud vares elusat last

ehmatas, seejärel huvitas

võilillede vahel.

 

Vananev mõtleja, võitleja, guru

paneb maailma asju paika, õpetab,

närides antidepressante

võilillede vahel.

 

Mägi ületatud, mets läbitud,

tasandik roomates kaetud,

väliköök järele oodatud. Puhkehetk

(kui seda just nõnda kutsuda)

võilillede vahel,

kumalaste suminas,

puukide vaikimises.

 

Võilillede vahel

elusuurused inimesed

vahivad nõudlikult, andunult, nördinult

üksteisele otsa.

Kas sa oled kõik ära teinud,

mida ma sinult ootan?

 

Igaühel oma pill

võilillede vahel.

 

*

Vanad puud, seest tühjad,

nende tüvedes valmib

ühtelangevus ümberkaudsega. Mis,

mis, oh mis on õnn? Nii küsis kunagi noorteleht

tuntud inimestelt ja need

vastasid kah!

 

*

Kasetohukirjade otsingud… toht ise ka

ürik mis ürik, must valgel.

Kes selle dekodeerib, läheb ajalukku.

Eel-ajalukku koguni.

Ja sinna ta jääb.

 

*

Neiu riietub lahti. Ta otsustas

pühendada elu

ühe sipelgaliigi uurimisele

kaugel tundmatul kiltmaal.

 

Just praegu. See otsus

paneb ta ihu kuumama.

 

Üksi vanemate mahajäetud elamus,

et mitte öelda vanavanemate,

värskelt värskendatus.

Jah, värskust on ruumid täis, värskust, värskust.

 

Avab külmutuskapi, veepudeli,

tõstab käe,

mineraalideküllase joa

oma kehale langeda laseb.

 

Paljas kui vastsündinu,

paljas kui vastpestud surnu,

läheb teele.

 

*

Teinekord jälle

püüab männivõra õhupalli kinni,

mis on taevasse lendamas

või kuhugi mujale.

 

Vabas koostöös tuulega

püüab männivõra õhupalli kinni,

mis vabas koostöös tuulega

on taevasse lendamas

või kuhugi mujale.

 

Kusjuures sealjuures seejuures

ei välistu võimalus,

et pall tõmbab puu juurtega maast

ja võtab kaasa. Varem

ei ole ette tulnud.

 

Varem või hiljem.

Mäletatavasti.

 

*

Ilusad munakivid. Kuidas küll

nad nõnda ilusad on.

Silmagi pilgutamata,

rohu aeglaselt kasvades,

rahu aeglaselt kasvades,

kunagiste ununenud mõttekäikude andestamatuses

tänu kuule, ta varjutusele.

 

Silmipimestav pimedus,

hõlmad vaheliti,

vöö vööl.

Kõrvulukustav luksumine

vihmapiiskade, täheparvede, liivaterakeste

vahelises ruumis.

Kolmandaks, virmalisedki meenutavad ennast

ja ainult ennast, võrreldamatud, nagu nad on.

Neljandaks… Viiendaks…

Milleks see vähenõudlikkus?

Ah, mis? Pole ju midagi vaja.

 

Vaata, üks läheb üle tänava!

Vaata, nüüd ujub üle jõe!

 

Ilusad munakivid. Kuidas nad,

kuidas nad küll

nii ilusad on.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon