Maaema nõtke puusanõks

Margit Tintso

 

 

Kristiina Viin: „Nõtkel elevandisammul”.

„Värske Rõhk”, Tartu, 2014. 77 lk.

 

Võrumaal võrsunud kunstniku ja blogiva galeristi[1] Kristiina Viina luule­debüüt tallab kõdusse romantilised nais- ja/või looduspoeesia klišeed ning kutsub välja ürgse, ilusa ja hirmsa maaema. Unustagem pastoraalid ja Bambi-muinasjutud, Viina luuleilma loodus on ehedalt ja ilustamata pidevas sünni, sigimise ja surma kihisevas protsessis: see hallitab ja mädaneb, lehkab ja häälitseb, rusub ja vabastab.

Loodusega suhestub Naine, kes luulekogu esimese poole tekstides näib olevat eksinud ja „aegade vahele kinni kiilunud” (lk. 11). Ta igatseb ühendust erotiseeritud maaga, püherdamist „naistepunapuhmaste, kerakellukate, angervakste kui armukeste rüpes” (lk. 25) või sügise „lodus, ligas ja lagas” (lk. 16). Pärast sukeldumist „kõdikülma vagiinakujulisse järve” (lk. 25) saab „telliskivikarbis tikutoosi­toas” (lk. 25) vabatahtlikus vangistuses viibinud tüdrukust metsik emahunt, armastava ja sünnitava maaema mikrokehastus. Emakogemuse kaudu saab suhtest Naine ja Loodus üksainsus Naine=Loodus, kes kriiskab ööbikuna uut kevadet (lk. 71), sajab vihmana vastu aknaid (lk. 72) ning loob uuesti lindudekeelse maailma, kuhu linnu pole veel ehitatud (lk. 49).

Kõnealust luulekogu võibki vaadelda suuresti emaduse ülemlauluna, nii kitsamas kui laiemas tähenduses. Ema ja lapse maailm on kui kogu elava ning selle sünnitanud universumi maagilise sideme väike mudel. Raamatu intrigeeriv pealkirigi on välja nopitud emaks-saamise pöördelise protsessi ajal loodud ridadest ning „Elu metsas” (lk. 49) on tõenäoliselt luulekogu kõige hellem luuletus, kuid siinnegi helgus ei libise romantiseerimiskraavi, vaid jääb truuks loomulikkuse maagiale.

konnad koevad soo veeres, emased konnad

isased peavad pulmakrilli

väike laps koob lambanahksel pleedil uneledes

ema soojad rinnad lõimelõngadeks

õu on märg ja roheline, taevas madal  hall

nartsissid närbunud, kuid sealsamas on  pojengid

juba tõstmas tuumakaid päid

ja minu poeg magab toas õiglase und. poeg.

elad maal ja suurlinnasid polegi olemas

new york on ränkraske ulmeromaan

ja pariis pole veel kujunenudki

[—]

kõik võib olla. loodus ja süütus

teisel pool kaost

Ka mehe ja naise lähedust kujutavates tekstides hakkab naise kogemuse puhul silma teatav (maa)emalikkus: „õhtul saunas tähistame sula / pärast olen sinu kaisus / sina minu süles nagu väike poeg” (lk. 55). Või „EI MITTE ARMASTUSEST / vaid üksilduse plahvatavast ainest / sa pudenesid minu sisse / [—] / ma olin sinu lumivalge haud / su esiema kauge hääl / su nurruv urila” (lk. 62). Meestele on selles ürgnaiselikus raamatus pühendatud võrdlemisi kasinalt täheruumi. Nad ei suuda mõista üksainsuse Naine=Loodus ülevoolavat armastust ja emadust — „naistel on sünnitusvalud, meestel on pohmell ütlevad mehed / mehed ei tea mitte midagi” (lk. 56) — ning jäävad pigem passiivseteks teejuhtideks Naise eneseotsingute keerulises radadevõrgus, paraku aga teda pigem proovile pannes kui tasakaalustades.

Luulekogu teine kandev jõujoon (lisaks emadusele) tundubki olevat teatav eneseleidmise protsess, mis seostub ühelt poolt lõunaeestilikkuse ning teisalt spiritualistlike aspektidega. Nagu mitme teisegi noorema põlvkonna lõuna­eesti autori tekstidest leiab kõnealusest raamatust teatavat kohatuse ängi, mis vaevab kodust eemale, s.t. enamjaolt linna rännanuid, kes ei suuda leida rahu ei kodukohast eemal ega kodukohas: „isakodus on hubane ja soe / aga mul pole siin kohta / [—-] / ainult väljas, ainult metsas ja metsade taga / seal linnas, nende katkiste andekate inimeste juures / on mul väheke ruumi” (lk. 14). Kodukoha maastik jääb lõunaeestlasele kõikjal kuklasse hingama: „SEE MAJA ON HALLITANUD NÕIASEEN / kesk võrumaa uduseid metsi” (lk. 7), „las jääda ükski mets / kasvõi litsmetsa mets / ka lindude jaoks alles” (lk. 61).

Linn kõlbab ajutiseks pelgupaigaks, kuid selle pinnapealsed väärtused hoiavad koos vaid põgenenu mõrades ego: „tegelikult polegi vahet / kus viibid / valguselaigus või kiduras härmas / kui su enese kese on habras / ja hämaras triiviv” (lk. 40). Kuigi Naine püüab oma maavillasust eitades (lk. 22) otsida romantilist armastust ja kohta intellektuaalide maailmas, ei lõpeta Looduse järele igatsev hing kisendamist. Alles pärast seda, kui ta on lennanud „läbi valuväljade” (lk. 25) ja uhtnud „eneselt maha kõik linnade lahused” (lk. 25), pääseb ta tegelikult vabaks ning emadus lubab lõpuks lainetada ka tema ülekeeval armastusel. Säärane asjade kulg meenutab paljuski spiritualistlikke teekonnakirjeldusi, kus inimesel tuleb heita end ühtaegu valusa ja ilusa armastuse tulle ja lasta sel põletada hirmude ja maiste ihade sunnil ehitatud egokihti, mille sees kiratseb allasurutud hingejõud või nn. „tõeline mina”. Selle sisemise tõelisuse poole liikumist võrreldakse ühtlasi kas jumala juurde (konkreetne religioon pole siin määrav) või koju jõudmisega ning teekond sinna on igal juhul elukestev ja keeruline, kuid samm-sammult pühitsev.

Astumine suhtest Naine ja Loodus ühendusse Naine=Loodus on ühtlasi pikk samm tõelisuse ja rahu suunas. Paljastub romantiliste unelmate tühisus: „romantika on ogar / varjumäng koopaseinal / ära ole rumal / ära tee mitte midagi / püsi paigal, armasta end ise” (lk. 64), hääbuvad võltskaunid stereotüübid — „ühed naised eritavad naha kaudu / kannikeselõhnalist odööri / teised jooksevad huntidega metsas / ja situvad selle kõige peale” (lk. 61). Ka surm ei tundu enam nii hirmutav (lk. 67). Tuleb välja, et tagaotsitud Loodus on Naises endas algusest peale olemas olnud — tema ise ongi metsik stiihia, armastav maaema ja oma hinge kodu. Ning selle terviklikkuse taustal ei mõju kõik need hallitanud seened ja mädanevad õunad enam sugugi võõrituslike või koledatena.



[1]http://galeristitoopaev.blogspot.com/ sisaldab toredaid tähelepanekuid kunsti kohtumistest rahvaga.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon