Õrn õis noore naisluule puul

Kaupo Meiel

 

 

Kaija Kängsepp: „Silitamiseks”.

Tartu NAK, 2013. 84 lk.

 

Noor naisluule elab Eestis praegu viljakaid aegu, lausa nii viljakaid, et Joanna Ellmann, Sveta Grigorjeva ning Liina Tammiste selle omajagu kahtlasevõitu määratluse alla enam ei kuulugi, paigutudes soorebaste kategooriast vanade huntide kilda. Uusi ja üldse mitte halbu tegijaid lisandub sellesse kirjandussegmenti (pardon my French) sedavõrd sujuvalt ja suurtel kiirustel, et järge on keeruline pidada.

Muidugi sirab mõni täht kirkamalt ning mõni moondub pärast ainsat plahvatust mustaks auguks, ja iga uue puhangu järel tundub, et tühja kohta, millesse mõni veel värskem noor naisluuletaja võiks mahtuda, justkui enam polekski. Eeskujusid, rivaale, sõpru ja vaenlasi on liiga palju, ning kuivõrd neid fänne ja paažegi jätkub, kuid kõik see loometungi ei sureta, ja nii kohtubki lugeja näiteks Kristina Viina, Kelly Turgi ja Kaija Kängsepaga.

Ja väga hea, et kohtumised noorte soorebastega jätkuvad, sest kui seda nii-öelda noort naisluulet on ja lisandub palju, kaob ehk mõnetine isalik patroneeriv toon neist kõneldes ja palka või palgiga antakse vastavalt andele ja oskustele ning lõpetatakse ära seksistliku, ilmselt välimusele viitava mõiste „soorebane” kasutamine.

Tahes-tahtmata paigutub Tartu NAK-lane Kaija Kängsepp, kes mõnel pool esineb muheda pseudonüümi all Eepiline Kirjaveaneitsi, üldisema määratluse alla „noor eesti naisluule”. See on elujõuline nähtus, isegi elujõulisem ning üldse jõulisem, kui vahepeal väga suure tõusu läbi teinud „noor eesti meesluule”.

„Silitamiseks” on Kängsepa debüütteos, mis võib-olla tänu aukartustäratavale toimetajate tiimile koosseisus Joanna Ellmann, Hasso Krull ja Aapo Ilves, väldib debüüte ohustavat salmiku­likkust ning moodustab loogilise ja põhjendatud terviku.

See on väga kohapõhine luuleraamat, nii tartulik, nagu üks luule­raamat saab tänapäeval tartulik olla. See pole ei negatiivne ega positiivne hinnang, vaid pelk konstateering. Tartut ja tundeid, mis seal elavat ja loovat isiksust valdavad, ei kohta mitte ainult neis tekstides, milles on nimetatud mõni oluline või märgiline paik, nagu Zavood või Toomemägi. Tartulikkus imbub sisse isegi siis, kui autori loominguline mina naudib lembehetki või lihtsalt vormib ilmaelu sõnadesse.

„Arglikud märtsikellukesed / asetasin vahuveini. / Mõtlesin mõistust, / sigaret näpus. / Vaatasin koduaknast / puumaja. /Akendel / mustast tahmast tiivad. / Märtsikellukesed vaikivad, / vajuvad. / Kotid pakkimata, / toomata. / Võtmed, / mis ei tahtnud keerata.” (Lk. 20.) Tartu, nii nagu mina seda tunnen ja nagu Kängsepp seda tajub, kumab sellest tekstist läbi kõige paremini ja iseloomulikumalt.

Kui luuleraamatus väga ühte paika kinni jäädakse, võib see muuta tulemuse kompaktsemaks, kuid võib väga kergesti osutuda ka veaks, kui teemat ühtesoodu ja lõputult ekspluateerida, sest väga lihtne on kalduda kordustesse ja muutuda lugejale, keda konkreetne koht ei paelu karvavõrdki, lihtsalt tüütuks. Kängsepp võib küll teha vigu, mõnda tunnet lihtsalt veidi teiste sõnadega korrata, või nagu tolles märtsi­kellukeste luuletuses, kasutada kohati tarbetut „enteristiili”, kuid tüütuks ta ei muutu.

Muhedat ja mahedat irooniat Tartu aadressil leidub samuti: „Ma olen tark, / mu seelik on lühike. / Ma torman raamatukogu / treppidest üles. / Prillid ninal / nii meeste / kui raamatute jaoks. / Ma uurin, ma puurin, / andmata aru — / siin on umbset intelligentide lõhna. / Kogun näidiseid / elust enesest / raamatusse, / pikkades seelikutes naiste jaoks.” (Lk. 38.) Muidugi võib selle luuletuse puhul ette kujutada mõnd muud linna, kuigi vaevalt midagi peale Tallinna, aga selle luulekogu kontekstis on see üha Tartu mis Tartu.

Lembehetki — kuidas siis nendeta läbi saaks — tuleb raamatus ette piisavalt, võiks öelda, et täpselt parasjagu, ning just neist leiab sagedasti õnnestunud värskeid kujundeid. Võib-olla peitubki selles Kängsepa luuletuste tugevus — oskus võluda originaalsust välja sealt, kus seda õigupoolest enam ollagi ei tohiks.

Kenad fragmendid leiduvad kokkuvõttes küll mitte kõige tugevamates tekstides „Mis meist saab” ja „Tuul tõi mulle”. „Mis siis meist kahest saab, / kui üsana alasti lebame / liikumatult, ilmetult, / käsi hoidmas kätt, / lõpp silme ees?” (Lk. 47.) „Tuul tõi mulle / Su pehmed käed, / siidise keha / mind õrnalt / silitama.” (Lk. 56.) Sümpaatsed hetked, ja mis sugugi mitte vähetähtis, tarbetu ja põhjendamatu „enteristiil” on asendunud põhjendatuma liigendusega.

Stilistilisi katsetusi sisaldab raamat samuti, see on debüütidele sagedasti iseloomulik. Rutiini aitavad need murda küll, kuid kas arvata need just õnnestunud katsete hulka, on küsitav. „Halliks? / Jah, kalliks on läinud aeg. / Ei teagi ütelda, / kas nooremaks oled läinud, / mina vanemaks.” (Lk. 55.) Siia-sinna-käinud-läinud-halliks-kalliks-palliks. Milleks? Pole vaja.

Ehk sellepärast, et Kängsepp on ise agar tartunaklane ja kaasaegne murde­keelne luule on seal väga vembulik, lähevad Kängsepa endagi murdeluuletused, mida on raamatus kolm, lisaks üks miniatuur, sama rada ning on väga orgaanilised ja mõnusa ütlemislustiga. See on ju suisa loits: „Kesk tiid oll üts kiwa, / oll üts kiwa kesk tiid, / oll üts kiwa, / kesk tiid oll üts kiwa. // Elon ma uneta-es toda sattmist, / elon mono silmin nii väsünüten. / Es iial ma uneta, et kesk tiid / oll üts kiwa, / oll üts kiwa kesk tiid, / kesk tiid oll üts kiwa.” (Lk. 27.) Teisal stardib luuletus sama kelmikalt, nagu naissoost Olavi Ruitlane seda teha võiks: „Ma kaije piiglist / umma puusajuunt.” (Lk. 29.) Ja nende kahe vahepeal on „Es minä tiidnu, kiä om tuu” (lk. 28) üks raamatu siiramaid lembeluuletusi.

Luulekogu toimetajate hulk ja tase, nagu eespool märgitud, on silmapaistev, kuid see, ja mitte ainult see tekitab tahtmise küsida, kelle vastutusel on saanud lõpliku kuju peatükkide liigendus. Probleem on selles, et kui kahe kolmandiku puhul on kõik väga hästi, peatükid on terviklikud ja võimaldavad nii sisenemist kui süvenemist, siis viimases kolmandikus koondavad peatükid „Vaikust”, „Seotud” ja „Vaid nurk” igaüks kõigest kolme teksti ja viimaseks jääb täiesti lati alt läbi lipsav lühivorm: „Linnas, / kus enam ei ela, / on hea.” (Lk. 74.)

Raamat on autori enda ja Aapo Ilvese poolt kenasti kujundatud ning Jan Rahmani küljendus on maitsekas, kuid see, mis annab õhku ja hingamist tublide ja toekate peatükkide vahel, moodustab kolme täidetud lehekülje järel ning järgmise kolme samasuguse ees lausa kuristiku. Raamatu hea ja väljapeetud rütm on lõpu poole päris tõsiselt häiritud.

Igal autoril jookseb teemasid kokku ja need justkui nõuaksid eraldi taskut ning enamasti on see õigustatud, sest ühes jutis jooksvad või hingamisruumita raamatud mõjuvad sageli raskelt, kuid hõredusel on oma kriitiline piir. Tekstid neis kolmes peatükis, tolle ühe erandiga, olid täiesti korralikud, aga liigenduse karuteene tekitas omajagu kahju.

Aga nori, kuidas ja palju tahad, Kaija Kängsepa „Silitamiseks” on ometi väga korralik debüüt, ja seda, et tegu on debüüdiga, ei pea isegi rõhutama. Luulekogu on kõigest hoolimata ühtlane ja enamasti läbimõeldult kokku pandud. Selles peitub palju õrnust, julgust seda ausalt, tundeid naeruvääristamata välja näidata, ja väga ilusat ning nauditavat keelekasutust. Kängsepp on tähelepanelik ja suurepärane kirjeldaja, mis tal praegu tuleb küll paremini välja luuletustes kui näputäies proosaminiatuurides. Need kolm-neli lühikest proosateksti raamatule kui tervikule otseselt midagi juurde ei anna, kuid ega nad kahju ka ei tee. Võimalik, et nende miniatuuride suurim viga on see, et vahepeal kirjutas Jan Kaus „Tallinna kaardi”, mistõttu ei ole siin ja praegu lihtsalt aus ega võimalik Kängsepa proosapalu kritiseerida, aga kumbki autor pole selles kahtlemata süüdi.

Kui sellelt võimsalt puult, mida kujutab endast kaasaegne noor eesti naisluule, otsida õisi, siis Kängsepp on kindlalt nende seas, ta on õrn, eneseiroonilinegi ja võltsi poosita, ning selle järgi tunneb ta eksimatult ära.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon