„Raisakullide” mammutpikk epiloog

Holger Kaints

 

 

Jaak Jõerüüt: „Raisakullid”, III ja IV osa.

Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 311 lk.

 

Herakleitosele kuulub tark mõte: samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Kuidas aga on astumisega pika vaheaja järel iseenese loodud mentaalsesse õhustikku, sellesse, milles iga kirjanik oma konkreetset teost loob? Seda enam, kui vahepeal on toimunud ühiskonnakorra vahetus ning tegemist on teosega, mida iseloomustab üsnagi eriline ja väljapeetud kujutamislaad. Säärased mõtted tekkisid kohe, kui avastasin raamatupoe riiulil Jaak Jõerüüdi „Raisakullide” järje: romaani ühteköidetud III ja IV osa. „Raisakullide” I osa ilmus esmakordselt „Loomingus” jaanuaris—veebruaris 1982, raamatuna 1983; II osa 1985. Taastrükitult on mõlemad koos ja peaaegu muutmatul kujul ilmunud 2013.

„Raisakullid” oli omal ajal märgiline teos ja on kahju, et tänapäeval, kui seitsmekümnendate lõpu ja kaheksakümnendate alguse kirjanduspilti meenutatakse, ei kerki see silme ette kohe „Sügisballi”, „Seitsmenda rahukevade” ja „Karukella, kurvameelsuse rohu” kõrval. (Või ma eksin? — Oleks hea.) Lisaks laskumisele inimeste salapärasesse hingesügavusse ja lihvitud stiilile oli romaan ka üks väheseid teravalt sotsiaalkriitilisi kaasaega kujutavaid teoseid. Ütleksin isegi, et „Raisakullid” I—II oli romaan nõukogude klassiühiskonnast. Selles oli kaks järsult vastandatud tegelast: nomenklatuuri kuuluv Max Savi ja kirjandusteadlane Paul Annist.

Tänapäeva lugeja ei pruugi vahest taibatagi, et Max Savi kuulus tõepoolest kõrgkihti. Toonasele lugejale piisas vaid ühest vihjest päris romaani alguses, kus mainitakse, et Max on saanud oma pere käsutusse kaks vastvalminud korterit ning loa need omavahel kokku ehitada.[1] Seesuguseid juhtumeid tuli ette, ent üliharva, kuna korteripuudus oli suur. Arusaadavalt anti säärane erakordne võimalus ainult väga tähtsatele ja „õiges kohas” töötavatele isikutele. Romaanis tituleeritakse Maxi pelgalt ametnikuks, kuid on üsna ilmne, et too ametnik nühkis tooli mõnes parteikomitees (peale EKP Keskkomitee olid ju veel igasugused rajoonikomiteed — igal Tallinna linnaosal oma — jne.) või samalaadses asutuses. Seega on „Raisakullid” Enn Vetemaa „Monumendi” järel teine teos, kus otseselt kujutatakse parteikarjeristi. Maxi antipoodil, Paul Annistil tuleb seevastu oma elupäevi veeta ning artikleid kirjutada rõskes ja masendavas keldrikorteris — oludes, mis oleksid otsekui maha kirjutatud mõne sõjaeelse kriitilise realisti, näiteks August Jakobsoni romaanidest. Kahtlemata võis nuppude seesugusest asetusest aimata võimu ja vaimu igipõlist vastasseisu, millele aga autor oli leidnud filosoofilise ja üldinimliku lähenemisnurga, kasutades nii pool-, veerand-, kui ka muid mitmendiktoone ning ilmutades empaatilist suhtumist kõigisse oma tegelastesse.

Kui ma nüüd, pärast kolmekümneaastast vahet, olin teose esimesed osad taas läbi lugenud, võisin ainult sedastada, et romaani algosade vanad võlud pole aja jooksul tuhmunud, pigem teatavat ajastuülest münti juurde saanud. Kui asusin seejärel vastilmunud köite kallale, tundsin juba esimestel lehekülgedel, et see on kirjutatud hoopis teises võtmes. Üritada ilmvõimatut — kuidagimoodi vanasse jõesängi astuda — pole autor katsetanudki. Et varasemad ja hilisemad osad omavahel ei ühildu, saab kõigepealt aimu lk. 23, kus leiame Maxi abikaasa Merle pika, kirjavahemärkideta kulgeva sõnadevoolu. Nõnda võib muidugi teha, aga siinsel juhul pälvib tähelepanu tõik, et Merle saab ka esimestes osades üsna palju sõna, ent seal ei ole tema kõnet säärasel moel edasi antud. Muutunud on ka autori suhe tegelastesse. Sellesama Merle näitel: II osas on ta andunud puuhoroskoopide lugeja-levitaja, kuid autor ei ironiseeri tema ja ta harrastuse üle; III osas on horoskoopidest vaimustatud Merle muudetud üsna karikatuurseks kujuks.

Samuti tasub võrrelda, kuidas I osas tuuakse sisse uus tegelane Joosep-Otto Silm ja kuidas III osas ilmub lugeja silme ette Karl Tallo. Otto Silma esitlemist alustatakse pildiga, kus mees meenutab oma võitlusi prussakate ja lutikatega, ning sealt minnakse edasi Silma juhuslike mõtteheietuste juurde. Kahjurputukatega jahmerdamisel pole teoseterviku seisukohalt kuigivõrd tähtsust, kummatigi iseloomustab too seik tegelast. Karl Tallo tutvustamisel aga antakse kõigepealt lühike ülevaade tema senisest elukäigust, seejärel minnakse värske tegelase maailmanägemise ja muu juurde. Lausealgused, nagu „Ehkki kõrvaltvaataja võis arvata…” (lk. 77) jms., näitavad, et seda tehakse objektiivse kõrvalseisja vaatepunktist. Muide, Joosep-Otto Silma täit elulugu me I ja II osas teada ei saagi, ainult sedavõrd, kui siia-sinna puistatud fragmentidest välja tuleb.

Eespool öeldu osutab, et põhimõtteliselt on teisenenud kogu kujutamisviis. Teose esimesed osad on antud valdavalt tegelaste subjektiivse nägemuse kaudu, kirjas on nende mõtted, kujutlused, meenutused, sisemonoloogid. Sellest, mida nad ei ole kogenud, üldjuhul juttu ei tehta. Vahel võivad tegelaste eri suundadesse kiskuvad mõtteheietamised tunduda ebaolulisedki, ometi on neil laiemas plaanis nii tegelase enda, tema meeleseisundi, arusaamade kui ka ühiskondlike olude mõistmisel oluline funktsioon. III ja IV osas domineerib objektiivne kujutus, siin-seal kohtame isegi ajalooannaalide üleseletamist. Tegelaste mentaalne osalemine sündmustes pole enam esmatähtis, kuigi subjektist lähtuv kujutusviis pole ka päriselt kadunud, seda võib kohata näiteks mitmetes Pauli elu kujutavates lõikudes. Ent ikkagi on tihti raske eristada, kus autor annab edasi oma mõtteid, kus tegelaste arusaamu toimuvast.

Võib-olla pole mõtetki varasemaid ja hilisemaid osi omavahel võrrelda. Romaani jätkuosade õnnestumiseks pole tingimata tarvis sarnasust või sünkroonsust algusega. Paraku näib „Raisakullide” viimaste osade kõige olulisem puudujääk olevat see, et neis jääb napiks sügavust, mistõttu kipub ka sõnum jääma ähmaseks, igal juhul tunduvalt ähmasemaks, kui see on esimeses pooles. Kõigi osade algusesse paigutatud sama moto Saul Bellow’ „Herzogist” ei leia järjes enam õiget katet. Esimestes osades (kangesti kipun mõtlema: põhiosas) kannavad mõtet kaks vastandlikku tegelaskuju, nende tasakaalustamiseks ja mõttevälja avardamiseks on lisatud kolmas: Joosep-Otto Silm. On olemas läbiv süžeeliin: Pauli korteritaotlemise kolgatatee, millele tippametnik Max lõpus lõdva pliiatsiliigutusega kriipsu peale tõmbab. Romaani teises pooles midagi sellist enam pole. Tegelasi on juurde toodud, kusjuures ainult Karlil on näha kindel funktsioon: enam-vähem seesama, mis II osa lõpus hukkunud Silmal. Küllap peaks oma ülesanne olema ka teistel juurdetulnud tegelastel, paraku ei võimalda nende liiga harvad etteasted seda piisava selgusega lugejani viia, veel vähem neil oma osa lõpuni mängida. Ka tuttavad kangelased — Max, Merle, Paul, Ruth — esinevad uue köite lehekülgedel katkendlikult ega pääse seetõttu oma liini vääriliselt jätkama. Saame teada nende edasise elukäigu, pealiskaudselt kirjeldatakse nende kõhklusi ja rabelemisi, ent käitumise tõelised tagamaad tunduvad enamasti varjus püsivat. Tõenäoliselt poleks romaan midagi kaotanud, kui sellest oleksid välja jäänud Jaani ja Linda lõigud; küll aga oleksime võitnud, kui sama maht oleks pühendatud Maxi, Pauli jt. mõttemaailma täiendavale süvitsivaatlusele.

Laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamise ajajärgu läbikirjutamine romaanis on kahtlemata tervitatav ettevõtmine. Samas, kui ajastu sel määral esiplaanile nihkub, oleks tulnud selle kujutamisel olla märgatavalt täpsem. Liiga palju tuli lugedes kulme kergitada: kas ikka oli nii? Eriti III osas (ajavahemik oktoobrist 1988 veebruarini 1989) tundus, et sageli on hoopis hilisemad tõsiolud toodud ajas mitu aastat ettepoole. Enamiku küsitavate seikade õiendamiseks peaksin lappama tollaseid ajalehti ja muid materjale, pealegi ei mahuks see arvustuse raamidesse. Seepärast olgu ära toodud ainult paar minu meelest ilmselget näidet. Ei tahaks kuidagi uskuda, et Pauli neljateistkümneaastane poeg oleks saanud juba aastal 1988 võtta narkootikumide tarvitamise kohta nõnda selget seisukohta: tablette võiks proovida, süstida mitte (lk. 136), sest tookord neid aineid lausa käeulatuses ei olnud, narkoprobleemid eksisteerisid teisel pool raudset eesriiet. Siinmail oli häiriv mure pigem liiminuusutamine. Ka bensiinipuudust (lk. 150 jm.) polnud 1989. aasta algul veel olemas. Vastasel juhul poleks sama aasta augustis olnud võimalik korraldada sellise mastaabiga Balti ketti, kuhu lugematud osalised tuli pikkade vahemaade tagant kohale sõidutada. Kuid üks aspekt on teoses küll täit tunnustust väärt: see aitab kummutada järjest tugevamini kinnistuvat müüti, et laulva revolutsiooni päevil oli rahvas ühtne ja hoidis tugevasti kokku.

Lõpetuseks võtan endale julguse ennustada: mõne hea aasta pärast ei pööra keegi tähelepanu asjaolule, et „Raisakullide” osad on valminud väga pika vahega. Hinnang tervikteosele on siis aga umbes niisugune: algus on suurepärane, kuid lõpp kipub kahjuks ära vajuma.



[1]  J. Jõerüüt, Raisakullid [I—II]. 2013, lk. 12—13.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon