Sellele linnale on teda väga tarvis

Kaupo Meiel

 

 

Indrek Hargla: „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”.

„Varrak”, Tallinn, 2014. 470 lk.

 

Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” ilmus 2010. aastal ja toona tutvustas kirjastus „Varrak” seda lugejatele „esimese eesti gooti kriminaalromaanina”. Määratlus on täpne ja mõne aasta vältel on Hargla lisaks esimesele eesti gooti kriminaalromaanile kirjutanud teise eesti gooti kriminaalromaani, kolmanda eesti gooti kriminaalromaani, neljanda eesti gooti kriminaalromaani ja viienda eesti gooti kriminaalromaani.

Vahed Melchiori-lugude ilmumise vahel on olnud kord veidi lühemad, kord veidi pikemad, kuid kokkuvõttes üsna stabiilsed, mis lubab oletada, et kuigi Hargla leiab palju rakendust nii ulmejuttude kirjutajana, telesarjade stsenaristina, kolumnistina ja järjest enam näitekirjanikuna, töötab ta oma vaieldamatult kõige edukama raamatu kallal edasi.

Melchiori-sarja võib tõepoolest lugeda sisuliselt üheks, kuid erinevatest köidetest-peatükkidest koosnevaks raamatuks. Ulmekirjanduses, millest Hargla nii-öelda välja kasvas, on tervikut moodustavate sariromaanide kirjutamine pigem tavapärane kui eriline. George R. R. Martini „Jää ja tule laul” või ka J. K. Rowlingu „Harry Potter” on samamoodi ju ühed paksud teosed, esimene neist samuti pooleli nagu „Apteeker Melchior”.

Sekundaarne sarnasus Hargla „Melchio­ri” ning Rowlingu „Potteri” vahel on seegi, et mõlemad algasid kõhnavõitu esimese köitega ja iga järgnev oli mahukam kui eelmine. Lugejate hulga ja armastuse suurenedes paisusid köitedki. Hargla pole päris tellisteni jõudnud, nagu viimati Rowling, kuid oma saagaga pole ta ka veel vist poole pealgi.

Eesti gooti kriminaalromaani kui žanri loojana ning arendajana saab Harglast kunagi ilmselt selle žanri lõpetajagi. Eesti raamatuturg on liialt väike, et üht väga edukat skeemi siin sama hooga ja sama kõrge kvaliteediga korrata annaks. Indrek Hargla pani nelja aasta eest märgi maha, valas vundamendi ja asus müüre laduma. Viiendaks köiteks „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” on ta töö käigus ehitusvõtted täielikult omandanud ja võib tänu varasemale heale, kuigi kohati kobavale tegutsemisele rajada suure, uhke, kuid eelkõige praktilise linnuse, mille üle komtuurgi kadedust võiks tunda.

Sellest, kuidas Hargla kirjutamislaad ja materjaliga toimetulemine, selle valdamine järjest areneb, saab selge pildi ühe väga lihtsa katsega — kui lugeda kõigepealt näiteks kolmandat köidet „Apteeker Melchior ja timuka tütar” ning alles seejärel kõige esimest, „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”. Vahe on märgatav ja kasvab pea iga teosega, õigemini kasvas, sest viiendaks raamatuks paistavad nii stilistika, faktide ja fantaasia tervikuks põimimine, pinge ja kõik muu sedavõrd paigas olevat, et parandada oleks seda kui mitte just võimatu, siis ilmselt tarbetu.

Suurim oht, mis keskajast kirjutamisel võib varitseda, on ilmselt (pseudo)-keskaegse väljendusviisi kasutamine. See kippus veidi häirima neljandas raamatus „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja”, võib-olla ehk sellepärast, et ei olnud läbiv, vaid katkes kuskil poole raamatu pealt, isegi varem, kui laad vahetus, muutus tavapärasemaks, harjunumalt kaasaegsemaks jutustamiseks. Hargla mõistab ladusalt kirjutada nii üht- kui teistviisi, ent kui sisse tungib teadlik või alateadlik vana stiili matkimine, mis võib olla põhjustatud süvenenud tööst autentsete allikmaterjalidega või millestki muust autori mõtteis, pole tulemus hea.

„Pirita kägistajas” küsib Melchior kord nii: „Midagist ju ometi räägitakse?” (lk. 43) ja teisal teatab sedamoodi: „Melchior Wakenstede, jah, nõnda on mu nimi.” (Lk. 51.) See mõjub kunstlikult ja häirivalt ühele Melchiori-sarja suurele austajale, kelleks end tõesti pean, sest minu sõber apteeker ei räägi ju tavaliselt nõnda, pöördugu ta siis jumala, talupoja, armastatu, kõrge aukandja või vaimuliku poole.

„Pirita kägistajast” jookseb see võõristav laad korra läbi ja kaob siis, et mitte naasta ka „Tallinna kroonikas”. Atmosfääri, vana Tallinna ja selle inimeste loomisel ning taasloomisel on Hargla piisavalt osav odavate trikkidetagi, lugeja saab niikuinii aru, et kuigi tegevus toimub pimedal keskajal, siis ega inimesed toona päriselt nii ei kõnelnud, kui Hargla edasi annab, pealegi ei räägita raamatutegelikkuses ju üldse eesti keeles.

Sarja koidikust peale kasutab Hargla klassikalist kriminaalromaanide struktuuri. Toimub kuritegu, kahtlustatavate hulk on piiratud, lugejale antakse tavaliselt kätte sama palju teavet, kui seda hangib terane uurija-eradetektiiv, loo käigus saab lugeja proovida ära arvata, kes on mõrvar, ning on õnnelik, kui seda suudab. Väiksed pettused, tähelepanu kõrvalejuhtimised on alati omal kohal. Finaalis kogub terane uurija kahtlusalused kokku ja seletab lahti kõik, mis tegelikult toimus. Sellest, mida Melchior teistele tegelastele ära ei seleta, sest ei saa või ei tohi, antakse lugejale teada järgmises peatükis toimuva usaldusliku vestluse kaudu.

Lihtsaid lahendusi Harglal ei ole, üllatusi oskab ta vormistada ja skeem toimib kõigis köidetes laitmatult, kuid „Tallinna kroonikas” hakkab ta seda järjest rohkem peitma, isegi esimest surma tuleb tublisti oodata. Mõnes varasemas „Melchioris” oleks selle aja peale pool kloostri elanikkonda teise ilma saadetud, aga enam ei käi asjad nii kiiresti, mis näitabki, et „Tallinna kroonikast” peale algab uus stiil, uus struktuur, mis pole nii jäigalt klassikalises kriminaalromaanis kinni. Rohkem on saladusi, rohkem olukirjeldusi, rohkem ajalugu, rohkem lugemismõnu, kui seda suudab pakkuda tavapärane kriminaalromaan. Olustiku rekonstrueerimise ja ajaloo elavdamisega sai Hargla hästi hakkama varemgi, aga enesekindlust seda lugejale veelgi rohkem pakkuda on ohtralt juurde tulnud. Nn. uue Melchiori sünni kõige selgem tõestus on teise olulise (ja pooleli­jääva) tegevusliini lisamine — noore Melchio­ri elu ja juhtumised Lübeckis.

„Tallinna kroonikaga” astub Hargla lähemale põnevuskirjandusele, pealegi näib see olevat vältimatu, kui tood sisse templirüütlid, kes — nagu Hargla ise sissejuhatuses märgib — „on tänapäeval populaarsemad kui iial varem. Nendega seotud mütoloogia on visa püsima ja vohab aina hoogsamalt, ehkki ajalooraamatutes on nende tähtsus võrreldav joonealuse märkusega.” (Lk. 9.)

Kõiki seniseid „Melchiori”-raamatuid seovad korduvate tegelaste kõrval tervikuks Wakenstede needus, vabakohtunike lood, millele „Tallinna kroonika” lisab templirüütlid ja Lübecki liini, et taas kord väikese pildi maalimise kõrval suure pildi kohta võimalikult vähe öelda, kuid maalida sedagi hoolikalt mõõdetud doosides, säilitamaks toetuspunkte, millest edasi minna, lugeja huvi ülal hoida ja ikka ühte raamatut kirjutada.

Ei saa sugugi välistada, et millalgi ilmub mõni Melchiori-lugu, olgu selle peategelane siis isa või poeg Waken­stede, milles ei toimu tegelikult ühtegi mõrva — pärast „Tallinna kroonika” lugemist tundub see eriti loogiline, ja usun, ma ei tunneks laibalõhnast puudust, kuigi Hargla näib teinekord liigagi nautivat seda, mis perversseid jubedusi tal välja mõelda ja kirja panna õnnestub. Harilik nuga neerus ühise joomingu või intellektuaalse vestluse käigus, nagu politseiuudised vahendavad, on Hargla mõrvamüsteeriumide ning nende tausta kõrval teadagi sama leebe kui see, et kirp koeratüdruk Lottet kõrvast hammustab.

Hargla on loonud vaieldamatu fenomeni, ühtaegu kaasaegse, vajaliku, põneva ja meie enda ajaloost võrsuva kirjandusilmingu, mida oleme väga kaua oodanud. Algsest kontekstist väljarebituna võib panna ühe väikse monoloogi „Tallinna kroonikast” kõnelema Melchiori-sarja minevikust, olevikust ja tulevikust tervikuna: „„Kuidas mürgitada apteekrit? Uskuge mind, kui see mõrtsukas on nii kaval, nagu me kardame, siis leiab ta ka selleks võimaluse. Hoidke ennast, apteekri­härra. Sellele linnale on teid väga tarvis.”” (Lk. 299.)

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon