Sõnum / Kask jt. luuletusi

Heljo Mänd

 

Sõnum

 

Viinamarjaväät,

rohkem õhus kui maas.

Lehed ulatuvad kõikjale

nagu kõiksusesse.

Jumala jäljed jätavad

lehetähtedesse

veripunase sõnumi,

mida veerin aeglaselt kokku.

 

Kask

 

Mu aias ei ole kaske,

ei saagi olla.

Kase otsaesisel

on hävitaja märk.

Kask laulab suve surnuks,

kui suvi on alles noorkuu

ja kõnnib mööda taevarohtu,

täis kasvuväge.

 

Koer

 

Mõnikord on puul

koera silmad

ja mina olen

tema peremees,

kuigi ka vastupidi

on võimalik —

mina liputan talle saba

ja tema on minu isand,

peos mu loitsud

ja neljapäevased

südaöökäigud ristteele.

Salapalved,

mida ta möödaminnes täidab

või jätab täitmata.

 

Koha

 

Märtsis muutun ma

rahutuks,

aprillis olen juba pöörane.

Puudutan maailma

nagu televiisorinuppu,

keeran end puu-lainele,

kuulan koha

puhkemata pungades.

 

Silitused

 

Öös on võrkkiige kergust.

Laman une käte vahel,

hellitused ümberringi.

Kasvan ise hellituseks,

hellitusepuuks.

Hommikul võib

minust võtta

silitusi

kümne peoga.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon