Vene värk

Andrei Hvostov

 

 

Suviti vanaema juures olles kuulsin suuri inimesi kasutamas sõna „kotipoisid”, vahel pandi selle ette ka täpsustus — „vene”. Selle sõna tähendust ma ei teadnud, kuid kontekst ütles kõik.

Sõna kõlas juhtudel, kui leiti järjekordne põhjus kiita Pätsi-aegset ülemaalist lausausust, mille avalduseks oli näiteks selline huvitav meenutus, et majauksi ei lukustatud ning aidadki jäeti lahti, sest keegi ei tulnud mõttele minna naabrimehe juurde vargile. Kui majarahvas oli korraks kodunt ära läinud, pandi selle märgiks ukse ette luud. Komme kestis õndsast Pätsist kõvasti kauem, sest neid luudasid majauste kaitseks mäletan ka omaenda lapsepõlvest, kusagilt sealt seitsmekümnendate algusest.

Sõja järel toimus kardinaalne muutus. Maa ujutasid üle vene kotipoiste jõugud. Neist polnud pääsu ega asu; kellel ronisid sahvrisse soolapekki ja sinki virutama, kusagil kangutasid kartulikeldril luugi eest ja tegid seal puhta töö, piimamannergud sikutasid kaevust välja, võisid ka aasal sööva lamba minema viia — kõik, mis vähegi ripakil, see pihta pandi.

Ma ei küsinud kotipoiste järele täpsemalt. Kes nad olid ja kust tulid. Asi tundus olevat selge niigi. Minu vaimusilmas kangastusid õhtust Sillamäed ebaturvaliseks muutvad kergelt kriminaalse olekuga tüübid, needsamad, kellega ei tahtnud kokku puutuda südaööl kaevanduse öisesse vahetusse tõttavad töölised — ka sugugi mitte nõrgad mehed —, sest kogu see špana, nagu vene keeles öeldakse, tegutses šaakalikarjana, mistõttu töölised eelistasid nendega kohtumise võimalust arvestades minna üle öise välja bussijaama poole paarikaupa või kolmekesi.

Öine Sillamäe špana ning sõjajärgse Eesti nuhtluseks olnud kotipoisid olid minu veendumust mööda üks ja sama inimliik.

Emapoolsed sugulased, eestlased tähendab, jätsid igatahes sellise mulje. Ma võtsin selle teadmiseks ja siis unustasin. Panin selle teadmise kusagile tagumisse sahtlisse.

Möödus umbes kolmkümmend aastat.

2004. või 2005. aastal sattusin Kura säärel kokku saksa üliõpilaste grupiga, kes olid tulnud vaatama neid Leedu alasid, mis olid kunagi kuulunud Saksamaa koosseisu. Memelgebiet, nagu seda ajalooliselt nimetati. Üliõpilaste seltskonnas oli ka Berliini Vaba Ülikooli professor Arnulf Baring. Juristist ajaloolane, kelle loenguid ma olin kunagi käinud kuulamas.

Baringilt sain esimest korda teada, et alates 1944. aasta lõpust, kui Nõukogude armee oli vallutanud Ida-Preisimaa, tekkis Leedus niinimetatud „hundilaste” probleem. Saksa keeles nimetataks neid Wolfskinder, leedu keeles eelistatakse tähistust vokietukai — „väikesed sakslased”.

Need olid sõjale jalgu jäänud lapsed. Kas päris orvud või siis sellised, kelle eest nende emad ei suutnud enam hoolitseda (isasid muidugi polnud, need olid Führer’i eest võideldes kas langenud või siis kusagil sõjavangilaagrites oma saatust ootamas).

Sõja järel loendati Kaliningradi oblastiks muudetud alal umbes 114 000 sakslast, valdavalt naised ja lapsed, kes olid sinna lõksu jäänud. Neil polnud kusagile minna, sest alates 1945. aasta sügisest tõmmati Kaliningradi oblasti ja Poola vahele okastraat. Kurikuulsa raudse eesriide esimene ilming, sellesama eesriide, mille roostes fragmente võis seitsmekümnendate alguses näha ka Sillamäe lähedal rannas.

Saksa jäänukelanikkonna agoonia oli hirmus. Emad polnud suutelised oma laste eest hoolitsema. Pigem lasus perekonna ülalpidamise kohustus lastel, sest nad said täiskasvanutest vabamalt liikuda. Naised ja juba peaaegu naised olid kõik korduvalt vägistatud. Igakordne väljumine pelgupaigast, et minna midagi söödavat otsima, tähendas seksuaalse rünnaku ohtu.

Königsberg, mis ootas Kaliningradiks ümbernimetamist, seisis varemetes. Näljased lapsed kaevasid välja kõik, mis vähegi kõlbas hamba alla panna, ja kui kohalikud võimalused olid lõplikult ammendatud, valgusid naabrite juurde Leedusse. Toiduotsijaid oli tuhandeid.

Lugusid sellest, milline saatus neid seal ootas, on raske lugeda. Isegi pärast seda, kui oled n.-ö. harjutanud raportitega viimase Balkani sõja õudustest. Laste saatus niisuguste katastroofide ajal on südantlõhestav. Kuidas võidakse tulla mõttele, et kümneaastases lapses on peidus ideoloogiline vaenlane? Või seitsmeaastases?

Nõukogude julgeolek keelas sakslaste varjamise, olgu need või titeeast äsja välja jõudnud; sakslasteks ehk vaenlasteks jäid nad ka siis. Leedu külades oli mõistagi olukord keeruline; mõnes piirkonnas käis tõeline sõda metsavendade ja NKVD vahel ning seal kasutatud meetodid sarnanesid sellega, kuidas võitlesid Valgevene partisanidega SS-iüksused. Ka Leedus hävitati külasid, mõnikord koos elanikega.

Jumal teab kust tulnud saksa laste hädade ja kannatustega polnud kellelgi tahtmist ega aega tegelda. Põhimõtteliselt ei peetud neid inimesteks. Nendega võis teha ükskõik mida. Alustades sellest, et tuubil täis rongide katustele ja puhvritele roninud lapsi loobiti sõidu ajal lihtsalt maha. Või lugu kaheksa-aastasest tüdrukust, kellele mingi poistekamp pani nööri kaela ja hakkas teda pooma kui „fašisti”, kuni üks juhuslikult mööda kõndinud täiskasvanu ta päästis.

Sõjajärgne huumor, mille nõrka, kuid ometi selget järelkaja olin ka mina tajunud seitsmekümnendate Sillamäel.

Oli üks lugu vist kolmandas klassis. Väljusin just koolimajast, kui esimese klassi ähmis jõnglane (eestlane) jooksis minu juurde ja hüüdis, et suured poisid (venelased) on ühe tema klassivenna kinni püüdnud ja kõrvetavad teda kooliaias luubiga.

Võib-olla mäletate kunagiste koolipoiste ühte lemmikajaviidet, mis oli samasugune kevade saabumise märk nagu esimesed paiselehed ja paju­urvad — mängida suurendusläätsega, koondades päikesekiired üheks helevalgeks täpiks, et sellega panna suitsema ja siis juba leegitsema paberit, filmilinti, plastmassi; kõike, mis tekitab rohkesti suitsu. Põhiline mõnu oligi nuhatada kirbet suitsulõhna.

Need tüübid otsustasid proovida, et kuidas oleks kõrvetada inimest.

Suitsulõhna küll ei tule, aga see-eest teeb ohver huvitavat häält. Kiunub ja nutab.

Hüva, ma olen kusagil kirjutanud, et laste vägivald teiste laste vastu on sama, mis Looduse enda tahe (kas olete jälginud neid kambakaid, surnuksnokkimise ja -hammustamisega lõppevaid, mida tehakse tibukarjas või põrsaste sulus väiksematele ja tõrjututele?), ent tõeliselt jälgiks läheb asi siis, kui seda hakatakse ideoloogiliselt motiveerima.

Poome teda või kõrvetame päikesekiirtega, sest ta on fašist.

Ent Ida-Preisimaalt tulnud laste peamiseks traagikaks oli ikkagi kokkupuude täiskasvanutega.

Saksa lapsed töötasid taludes nagu orjad. Võõrad ei tohtinud teada nende rahvust; see oli peavarju ning leiba pakkuva „adoptiivperekonna” julgeoleku tagamiseks hädavajalik. Leedu keelt need lapsed ei osanud. Nad teesklesid tummasid.

Leedu oli „väikesteks sakslasteks” nimetatud inimestele kole koht. Kuid seal leidus söödavat.

Kui kuulasin seda meenutust Leedu rahva ajalukku — nüüd juba ka kirjapandud ajalukku läinud „hundilastest”, rabas mind tookord, sel 2004. või 2005. aastal, korraga teadmine, et sõjajärgse Eesti külades liikunud „kotipoisid” pidid olema samasugused äranälginud lapsed kusagilt Novgorodi, Pihkva, Leningradi oblasti aladelt. Võib-olla isegi kusagilt Kesk-Venemaalt.

Nälgivad lapsed suudavad seigelda väga kaugele. Ida-Preisimaalt pärit „hundilapsi” olevat nähtud nii Ukrainas kui Eestiski.

Aga meie rahva folkloori pole nad jõudnud. Meil on „vene kotipoisid”.

Miks pidi minema nii palju aastaid, enne kui mulle jõudis pärale, et sõjajärgsed kotipoisid ei olnud Sillamäe špana? Et need olid tõenäoliselt näljast meeletuks läinud lapsed, kellest tuletati eesti keeles väga halvustava konnotatsiooniga „vene kotipoisid”. Mis on peaaegu ühetähenduslik „peninukkide” ja „koerakoonlastega”, poolmüütiliste olenditega Liivi ja Põhjasõja aegadest.

„Kotipoisid” oli natuke spetsiifiline väljend — ma arvan, et see oli levinud ennekõike maapiirkondades, kuid teine ülimalt oluline sõnapaar — „vene värk” — oli juba universaalne.

Mõistet ei anna hästi tõlkida ei vene ega ka ühtegi teise indoeuroopa keelde. Ja ega praegused kahekümneaastased eestlasedki tea selle tähendust.

Üks mälestus selle mõiste seletuseks.

Seitsmenda klassi tööõpetuse tund. Õpetaja, väikest kasvu sõnaaher vene mees, jälgib meie võitlust kiusliku mutriga, mis kuidagi ei taha lasta end lahti keerata. Kuidas me ka ei ponnistanud, aga äraneetud mutter ei liikunud edasi ega tagasi. Seisis nagu valatult. Või pigem kinniroostetanult. Kas oli mutrivõti liiga suur või meie poisikäed liiga nõrgad, ent meie ainsaks saavutuseks oli see, et mutri nukid said maha keeratud. Teravate nukkide asemel tekkisid sellele ümarad vormid. Vältisime õpetaja poole vaatamist — abiotsivalt või trotslikult —, sest niipalju me mutritest-poltidest taipasime küll, et aru saada, millise käkiga me olime hakkama saanud.

„Peab vist rauapuuriga poldi välja puurima, siis saab lahti küll,” pakkus keegi ebakindlal häälel.

Õpetaja vaatas talle puhmaskulmude alt otsa ja naeratas siis ootamatult. See mees ei muhelenud muidu iial.

„Siin aitab ainult russki kljutš!” teatas õpetaja napilt. „Teate, mis asi see on?”

Klassivend Priit võttis end kokku ja pomises midagi võtmest, mida saab kokku või lahti keerata. Vastavalt suurusele. Õpetaja vangutas pead. „See on rootsi võti!” teatas ta laitvalt.

Siis võttis ta paremasse kätte suure haamri, vasakusse meisli, surus selle otsa neljakümne viie kraadise nurga all vastu mutrit ja lõi mõned korrad tugevasti haamriga. Nüüd olid mutril lisaks mahakeeratud nurkadele ka paar sügavat täket sees, kuid… see jõnksatas iga löögi ajal paar millimeetrit edasi. Ja kui see oli kord juba liikuma hakanud, sai seda edasi keerata tavalise mutrivõtmega, hoolimata eelnevate ponnistuste tagajärjel rikutud nukkidest.

Õpetaja õõtsutas käes olnud haamrit ja küsis: „Jääb meelde, mis asi on russki kljutš?”

Me noogutasime.

„Vene võti” on toore jõu kasutamine seal, kus tegelikult peaks kasutama mingeid sofistikeeritumaid meetodeid. Venelane virutab haamriga, ja kui see ei aita, siis vasaraga, ja kui ka sellest pole abi, siis võtab puudase sepavasara. Tagantjärele pean tunnistama, et see on ainus õppetund, mis on mulle kogu põhikooli tööõpetusest meelde jäänud.

Kuid russki kljutš ei ammenda „vene värgi” kui mõiste kogu ulatust.

Kõik ebaratsionaalne, anarhiline, ligadi-logadi tehtu oli „vene värk”.

Kogu reaalne sotsialism oli seda.

Saksa keeles on sellel mõistel semantiliselt peaaegu üksühene vaste — polnische Wirtschaft, mille otsetõlge oleks „poola majandus”, ehkki tähenduse spekter hõlmab laiemalt „poola eluviisi” või „poola olekut”.

Ilmselt on sellised „oma” korra ja „nende” korratuse vastandamised teada paljudele maailma rahvastele.

Ent ma ei tea teist nii tähendusrikast väljendit nagu „vene värk”.

Ma ei oska öelda, millal see on eesti keelde tulnud.

Väheusutav, et see juhtus juba tsaariajal. Oskar Lutsu „Kevades” väidab minu põlvkonna poiste suur lemmik Joosep Toots seda, et ta läheb Venemaale mõisavalitsejaks õppima. Ja see plaan realiseerub epopöa järgmises osas „Suvi”. Ma olin lapsepõlves seda lugedes üpris imestunud. Olla mõisavalitseja, see tähendab mingite tööprotsesside organiseerimist, see tähendab hoolitsemist selle eest, et kõik saaks tehtud õigel ajal ning hästi tõhusalt. Õppida seda asjaajamist Venemaal… mis mõttes õppida?! Kellele tuleks pähe, et Oblomovilt, nii nagu teda kirjeldab Gontšarov, võiks õppida mõisavalitsemise kunsti?

Tollal ma leppisin mõttega, et Toots oligi parandamatu pullivend, kes tegi kõike tagurpidi. Ta läinuks võib-olla ka Sahara kõrbesse suusatama.

Tundub, et „vene värk” pääses maksvusele alles Nõukogude aja saabumisega. Seda väljendit kasutades tõmbus eestlane luterlik-saksalikku või siis maamehelikult ratsionaalsesse mulli, kus valitses kord ja head tavad, kultuur ja tsivilisatsioon, sellal kui väljapoole jääv ehk kogu „vene värk” tõugati üdini võõraste nähtuste hulka. Minu aja eestlaste enesemääratluses oli see üks nurgakivisid.

Nagu ikka, tuleb selgus tagantjärele.

Kunagi, kui ma 1992. aastal esimest korda Berliini sõitsin, tehes seda ühe erilise ad hoc bussiga, mis korjas Tartust väljumise järel Eesti eri paigust kokku noored ärksad mehed, kes soovisid jõuda Hollandisse kasutatud autode turule, sain ma kaks ööpäeva tihedalt nende kõrval istuda ja kuulata nende jutte viinavõtmise kõrvale ja peale.

Seltskonda paelus kaks teemat — Opeli ma ei tea mis mudeli eelised võrreldes Fordi ma ei tea mis mudeliga ning viisid ja meetodid, kuidas Saksamaa baarides, Tankstelle’des ja postkontorites asuvatest metallmüntidega töötavatest automaatidest — olid need siis sigareti-, postmargi- või õnnemänguautomaadid, raha välja petta. Kuidas teha nii, et lased sinna sisse Eesti kroonid ja võtad välja Saksa margad.

Nad rääkisid nendest nippidest varjamatu uhkusega. Nad olid jõle osavad sellid, tehniliselt igatahes taibukamad lollidest sakslastest. Nad kujutasid isegi oma seisuslikus uhkuses ette, nagu antaks Saksamaa Autobahn’idel sihukese eesti autoostjate jõugu ilmumisel politseijaoskondades häiret: Achtung! Die Esten kommen! Nende viinaviskajate rind paisus uhkusest — mõelda vaid, me oleme Saksa politseile suur probleem.

See oli üks kuradima pikk bussisõit. Üks mu elu pikemaid. Kui astusin lõpuks Berliini äärelinnas eesti kotipoiste bussist välja, tõotasin pühalikult, et ei sõida mitte kunagi ühegi kaubahuviliste seltskonnaga mitte kusagile. Olgu bussipilet nii soodne kui tahes.

Nimetades seda bussitäit ettevõtlikke ja tragisid eesti autoinimesi „kotipoisteks”, teen ma võib-olla sõjajärgsetele laastatud piirkondadest tulnud toiduotsijatele liiga. Nondel äranälginud lastel ja noorukitel polnud selle turskete ja ülbete jõmmide seltskonnaga midagi ühist.

See oli seakari, aga mitte „hundilapsed”.

Sõna „kotipoiss” pole vaja tingimata varustada epiteediga „vene”. On omigi, murumütsilisi.

Aga mis puutub „vene värki” kui sellisesse, siis igaüks, kes on kokku puutunud eesti ehitajatega, nõustub minuga kõhklematult, et niisama tähenduslikuna võiks tänasel päeval kõlada „ehitajate värk”. Ehitajate rahvuslikul kuuluvusel ei ole seejuures mingit tähendust — kõigi minu sõprade ja tuttavate juures on käkikeerajateks olnud eestikeelsed spetsialistid.

Tuleb tunnistada, et minu lapsepõlvemaailma olulised mõisted on tagantjärele kaotanud oma tähenduse. Neid tuleb uue aja oludes ümber hinnata.

Sestap tekib küsimus, kas on olemas midagi sellist, mis mind noorena vapustas ja mis ei allu ka praegu revideerimisele?

Muidugi. See on keel. Vene keel.

Hämaravõitu perekonnapärimuse järgi olevat ma alustanud rääkimist vene keeles. Seega mitte ema-, vaid isakeeles. Selle pehmelt öeldes raskesti­usutava väite allikaks olid vanemad sugulased kusagilt Lõuna-Eestist. Praegu ma kahtlen nendes teadetes sügavalt, aga oli aeg, kui ma võtsin seda puhta kullana. Kunagi algkoolis, nii umbes üheksa-üheteistkümneaastasena. Tundes ise selle juures väikest piinlikkust — kuidas võis see juhtuda, et ma rääkisin kunagi isa keelt paremini kui ema oma?!

Isaga olid suhted keerulised ja see kandus paraku üle kõigele, mis oli temaga seotud. Kuna ta veetis väga palju aega garaažis, siis ei suuda ma näiteks seniajani end sundida autot juhtima. Või vähemalt on see üks põhjus mitte sallida kõike autodega seotut.

Noh, see on tühi-tähi. Aga et ta suutis minu suhte vene keelega rikkuda, sellest on tõsiselt kahju. Nimelt hakkasin ma mingil hetkel oma isa ärritamiseks nimme rääkima vene keelt liialdatud eesti aktsendiga. Millest ma enam ei vabanenudki.

Tõenäoliselt tundus eesti sugulaste poolt mulle omistatud titeea venekeelsus ammendava seletusena sellele, miks nad ei suutnud kusagilt Sillamäelt neile külla tulnud väikest Andreid panna vastama kõiksugu küsimustele, mida suured inimesed pidasid kohustuslikuks esitada. Kõik need „kas sa armastad jäätist?”, „kas meeldib kelguga sõita?”. Või hakatakse tobedustega stiilis „noh, poiss, kas pruut on olemas?” pihta juba eelkooli­ealiste puhul.

Ja mina olin selline viie-kuueaastane poiss, kes seisis hiigelsuure talumaja röögatus köögis ja vahtis keskendunult endale jalge ette, suu lukus.

Ma usun, et nad tegid nende seisukohalt, eks ole, ainuvõimaliku järelduse — see laps ei saa aru eestikeelsetest küsimustest. Kuidas ta võikski saada, kui tal on sihuke nimi!? Temaga tuleks rääkida vene keeles. Kui vaid oskaks. Nad ei osanud.

Ja mina lihtsalt hoidsin oma eestikeelse suguvõsa uuriva pilgu alla sattununa suu kinni ja vaatasin arusaamatust teeseldes köögi nurka. See oli kaugel.

Oi, küll see oli ikka paganama suur köök! Sillamäe korteri köögiuberikke oleks sinna mahtunud vähemalt kümme.

Kuidagi on jäänud ebamäärane, ent siiski püsiv tunne, et emale valmistas minu vaikimine justkui piinlikkust.

Kurat seda teab. Mis asi see tookord meil seal olla võis… Mingi omamoodi eksam või mis.

Ema, suguvõsa ainus ülikoolis õppinud inimene, tuli kodumaale, tuli üle pikkade aastate ennast näitama ja oma last tutvustama, ning näe, mis sellest välja tuli.

Läbikukkumine keeleeksamil.

Võib-olla omistan ma varases lapsepõlves juhtunule mingeid tänase päeva tähendusi, aga kui üks minu vene sõber, peaaegu perfektselt eesti keelt rääkiv inimene, pihtis mulle oma üleelamisi eesti keele eksamil — kodakondsuse saamiseks —, kus ta laskis end läbi kukutada, keeldudes rääkimast talle, täiskasvanud inimesele, täiesti infantiilsetena tundunud teemadel, siis sain ma temast väga hästi aru.

Kelle asi see on, kas ma armastan jäätist ja kelgusõitu, kas mul on juba pruut olemas, kas Eesti lipuvärvide tähendus on mulle ikka selge.

Minge te õige — puhtas emakeeles öeldes — selliste küsimustega persse.

Kuidas see asi ka polnud, ma mõtlen vene keele esmasust, mitte keeleeksa­mite perssesaatmist, kuid põhikoolis õppiva lapsena pidin ma võtma teadmiseks õhus olnud kahtluse, et minu esimene keel oli vene keel.

See tekitas minus selge ebamugavustunde. Nagu oleks minus peidus keegi tundmatu. Midagi sellist, mida Freud nimetab das Unbewusste, „teadvustamatu” — pealtnäha olen eestlane, enda veendumuse järgi, aga hakka mind lahti võtma, nagu võetakse matrjoškat, ja sealt seest hüppab välja venelane. Koos kogu selle „vene värgiga”. Uhh!

Seda kahtlustasid ka mind ümbritsevad inimesed. See on kindlasti vägagi eestlaslik kahtlus, mille kordumist ja uuestikordumist võin täheldada tänaseni. Praegu on see vaid võtnud uue kuju. Nüüd kuuldakse minu kõnes kahtlast aktsenti.

Mille peale ma küsisin siis, kui ma veel viitsisin niisuguste asjade peale ärrituda, et kuidas saab olla inimesel, kes on saanud kogu oma hariduse esimesest klassist peale eranditult eesti keeles, olla üldse mingit aktsenti?

Aga näe, kuuldakse! Keelesõdades karastunud kõrv aimab ja tajub. Teda juba ei peta. Mõned tuttavad, sellised enam-vähem tuttavad, kellega ma satun aastas kord või paar kusagil kõrtsis juttu puhuma, on pärast kolmandat õllekannu patsutanud mulle õlale ja öelnud tunnustavalt, et ma olen hakanud eesti keelt paremini rääkima võrreldes sellega, kuidas see kõlas kakskümmend aastat tagasi.

Nad justkui kiidaks mind põlisrahvaga integreerumise edusammude puhul.

Peaks vist tõesti hakkama eesti keelt kuidagi väänama. Jumala eest.

Aga et selle asjaga praegu ühele poole saada, räägin õpetliku loo sellest, kuidas eelmise sajandi lõpus anti mulle ja minu aktisendipuudumisele asjatundliku ja neutraalse kõrvalseisja poolt n.-ö. sertifikaat. Üks väga kogenud inglise keele õpetaja, kelle abiga ma püüdsin oma peaaegu olematut inglise keelt natuke töökindlamaks muuta, kuulas esimesel kohtumisel minu suust tulnud konarlikud laused ära, vaatas mulle veidi nagu üllatunult otsa ja küsis, põhjustades minu hinges omakorda suurt hämmingut, et kuulge, Hvostov, aga te ju polegi venelane, mille peale mina kohmasin, et yes, indeed, you have right, aga kas ma tohin küsida, kuidas te sellest aru saite?, sest vaadake, sir, te olete kõigi nende aastate jooksul esimene inimene, kes on sellisele järeldusele jõudnud, ja pealegi te saite sellest aru kuidagi üleinimlikult lühikese ajaga. Mille peale tema ütles — endal peaaegu selline nägu peas nagu Sherlock Holmesi mängival vene näitlejal —, et see on elementaarne, see on täiesti ilmne juhtum, dear mister Hvostov, sest vaadake, meie venelane võib öelda ükskõik kui laitmatult „Jüriöö ülestõus” või kas või „sünnipäevaöötöö”, ja ta ütleb seda niimoodi, et sa pead teda puhtaks eestlaseks, aga pane ta ütlema kõige lihtsamat ingliskeelset fraasi, nagu how do you do, ja hopsti! — seal see ongi, tüüpiline vene aktsent lööb välja. See on nagu see kurikuulus naaskel, mida metafoorsesse kotti ei peida. Kuid teie inglise keeles, mister Hvostov, olgu ta nii murtud ja vilets kui tahes, puudub see venepärane hääldus absoluutselt, teil kipub, naljakas küll, esile hoopis mingi saksa varjund.

Aktsentidega on üldiselt kummalised lood. Et kust need tulevad ja miks neid üldse täheldatakse.

Tegelikult ei tahtnud ma rääkida sellest. Kuidas ma hääldan eesti keelt. Jutt on siinkohal vene keelest.

Kõik lingvistilis-psühholoogilised vapustused, mis on mind ühenduses minu isa keelega tabanud, on tingitud sõnavarast, mis pani kunagi krahv Tolstoiga kohtunud Gorkil palged õhetama ning aitas Vene sõduritel kaevikutest välja ronida, et joosta Saksa kuulipildujate tule alla.

Õhk Sillamäe parkides, õllekates, poetagustes, bussijaama ees väljakul — kõikjal, kus töötav rahvas võttis oma igapäevast ja -õhtust lõõgastust, oli nendest sõnadest täidetud. Need rippusid seal nagu tihe pilv. Vahel läks pilve konsistents nii tihedaks, et seda võinuks lõigata noaga.

Ent mina ei saanud väga pikka aega aru, mis sõnad need sellised on, mida need tähendavad ja kustkohast võiksid need pärit olla.

Kuni juhtus niisugune lugu.

Mina umbes kümneaastasena Sillamäe bussijaamas. Tööliste päevane vahetus koguneb põlevkivikarjääridesse suunduvatele bussidele. Kaks keskealist ilmsete pohmellitunnustega (tegelikult juba värskete pohmelliparandamise tunnustega) meest käratsevad bussijaama taga. Nad vahetavad lausetaolisi moodustisi, mille mõttest on raske aru saada. Võib-olla neis polegi mõtet. Üks neist toob kuuldavale midagi sellist, mis kõlab nagu ehh-na-rabotu-idti-joptvojumat. Mille peale tema kaaskannataja sõnastab korraga väga selge ja täiesti arusaadava küsimuse: Eh, blja, a pritšom tut moja mat?

Küsimus mõjus mulle nagu pikselöök.

Võib-olla oli see kogu minu elu kõige olulisem keelesähvatus.

Muidugi olin ma sadu, kui mitte tuhandeid kordi kuulnud vene keeles seda mõttetuna tundunud häälikujada, mis teatud vanusest alates venis vene keelt kõnelevate meeste järel nagu odava peedika joomise järgne lehk — joptvojumat.

Ma polnud senini endalt kunagi küsinud, mida see ütlus tähendab. Tundus kuidagi enesestmõistetav, et sel puudub tähendus. Ja nüüd siis korraga aasiv, natuke nagu irooniline küsimus: „Aga mis puutub siia minu ema?”

Hetkega sai selgeks kaks olemuslikku asja: esiteks, mat tähendas mater ehk mama, ja teiseks, joptvoju tähendas ja jebal tvoju.

Kui ma ütlen, et nende kahe asja mõistmise järel tekkis minu ajus lühiühendus, siis see pole liialdus. Tekkis hulk pakilisi küsimusi. Miks niimoodi öeldakse? Kust on selline ütlus alguse saanud? Ja üldse, kuidas on võimalik, et keegi midagi niisugust vabatahtlikult ütleb?

No et keegi on selle vormitu ja luitunud vanema naisega, kes käib iga päev poes järjekorras seismas, setka näpus, teinud sedasamustki… Või põleb soovist seda tegema hakata.

Kunagi aastaid hiljem sattus mulle kätte ühe Eesti Vabariigi kõrge ametniku või siis sõjaväelase mälestusteraamat, milles kirjeldati autori kokkupuudet NKVD ohvitseridega. Vahistatuna mõistagi. Ülekuulajad olevat meenutanud päris tihti ülekuulatava ema, kellega neil olnud nende endi väitel suguline vahekord.

Autor olevat selle peale pidanud NKVD-lastele hariva loengu tatari ikke kaua­kestnud mõjudest venelase hingele, mille üheks kurvastavaks järelmiks on komme väita, et ollakse olnud kellegi teise emaga sugulises vahekorras. See olevat mälestus tatarlaste tavast vene naisi vägistada. Autoril jätkus enesekindlust väita, et enkavedee ohvitserid olla selle peale tundnud piin­likkust. Võis vist isegi loota, et neid tabas meelemuutus ja pärast seda hak­kasid nad rääkima ainult Puškini keeles (Puškin vene kirjanikuna valdas samuti otse loomulikult emakeelsest „matti”, nii et lisagem siia juurde — hakkasid rääkima avaldatud Puškini keeles).

Jah, see pani mind tollel hetkel isegi uhkust tundma. Ikka väga julge tegu ühe vangi poolt, hakata niimoodi oma ülekuulajatele vastu.

Kui olin veidi järele mõelnud, läks mu pea selgemaks. Väike kahtlus puges hinge — tšehh Hašek on oma suurteoses Švejki seiklustest Esimese maailmasõja tandritel maininud mitmes kohas bosnialaste kirumist jebem ti majku. On see siis, kui analoogiast lähtuda, kestev mälestus türklaste valitsemisest? No arusaadav, ka türklased vägistasid Balkani poolsaarel slaavi naisi. Aga kui hüppame nüüd Euroopa teise serva, Ibeeria poolsaarele, kus elavad mauridega kokku puutunud rahvad, kas siis peaks oletama, et ka nende keeles on olemas selline väljend? See peaks kõigil olemas olema, sest millist Euroopa osa pole ajaloos keegi kunagi vallutanud ning järelikult seal siis ka pikemat või lühemat aega vallutaja kombel käitunud? Õige, Rootsi on selline maa. Aga ka nemad ütlevad jag knullar din mamma?

Võõrad vägistajad pole niisuguste fraseologismide tekkepõhjus, vähemalt nad pole nende esmapõhjus. Siin on peidus midagi muud. Eks ma ole mõningaid teooriaid kuulnud, aga tegelikult ma ei tea põhjust. Küll aga mäletan seda, et tundsin kunagi suurt uhkust selle üle, et eesti keeles niisugune väljend puudub.

Teine vapustus seoses vene „matiga” tabas mind 1983. aastal Leningradi lähistel õhukaitseväe õppepolgus, kus mind treeniti S-200-ks nimetatud raketikompleksi jaoülemaks.

Lugu juhtus iganädalasel polgu rivistusel. Tuhat viissada meest aeti hiigelsuurele platsile kokku; toimus ülevaatus ja loendus, rühmaülemad jooksid patareiülematele raporteerima, need omakorda marssisid polguülema juurde. Alampolkovnik Rubinfain oli nagu ookean, kuhu voolavad kõik jõed (patareiülemad), millesse omakorda kogunevad ojakesed (rühma­ülemad), ühesõnaga — toimus kõikides sõjavägedes tüüpiline rituaal. Rubinfain tõstis käe mütsi juurde ja tervitas oma polku, mille peale tuhat viissada meest, distsiplineeritud ja ruudukujuliste ühikutena ülesrivistatud vägi, rõkkas, nagu kopsudest tuli, zdravija-želajem-tovariš-polkovnik!

See on maailma armeedes levinud tava — öelda alampolkovnikule/kolonelleitnandile, et ta on polkovnik/kolonel.

Natuke nagu pugemise mõttes. Lisaks mugavus — pole vaja vaeva näha keerulise liitsõna väljaütlemisega.

Ent alluvate poolt suuremeelselt polkovnikuks tituleeritud alampolkovnik saab muidugi aru, et tegelikult, kust otsast ta ka ei vaata, on ta ikkagi kõigest alampolkovnik. Nõukogude sõjaväe kastisüsteemis eristab polkovnikut hierarhias allapoole jäävatest vanemohvitseridest õigus kanda karakullpapaahat. Samasuguse lõikega nagu kindralil. Või Poliitbüroo liikmel, kui ta Lenini mausoleumi tribüünil seistes paraadi vastu võtab.

Jah. Nii et tollel karmil talvehommikul seisis meie ees ohvitser, kelle peas oli papaaha asemel täiesti tavaline ohvitseri talvemüts. Mis ei erinenud millegi poolest meie oma leitnandi-leitjohha mütsist.

Ma muidugi ei tea, milles oli õigupoolest Rubinfaini probleem. Sillamäelt sõjaväkke minnes polnud ma saanud absoluutselt mingisugust koolitust vene antisemitismi küsimustes. Mul ei tulnud tollal pähegi seostada papaaha puudumist Rubinfaini peas näiteks sellega, et ta võis olla valest rahvusest. Võib-olla oli sellise nimega inimesel väga keeruline jõuda papaahani, esialgu kas või polkovniku papaahani, kindrali omast rääkimata. Praegu pean ma koguni väga tõenäoliseks, et vales nimes oligi meie polguülema traagika.

Niisiis, tollel hommikul oli meie Rubinfain kehvas meeleolus. Võib-olla vaatas enne riviplatsile minekut peeglisse, nägi ei tea kui mitmesajandat korda, et tal ei ole õiget peakatet — kuigi ise on komandir polka —, ja läkski tujust ära.

Hommikuse polgurivistuse stsenaariumi järgi pidi Rubinfain mingil hetkel moonduma ookeanist kaljurünkaks, et meie polk saaks Volga kombel temast mööda voolata. Polguorkestri helide saatel. Täpsemalt öeldes me ei voolanud — ikkagi sõjavägi, kus pole rahulikku voolamist-kulgemist ette nähtud —, vaid raiusime preisilikul marsisammul alampolkovnik Rubinfainist mööda.

Ent tol korral jäi see osa rituaalist täitmata. Polguülem kuulas raportid ära, kutsus kõik ohvitserid enda juurde, tõmbas kopsud õhku täis ja…

Sa kuradi kurat!!! Mina, neljandat kuud aega teeniv noorsõdur, seisin oma rühmaga sündmuspaigast saja meetri kaugusel, nii et polguülema sõnavõtt ei jõudnud minuni kogu selle ilus ja jõus. Kuid seegi, mida ma kuulsin, oleks mind peaaegu selili rabanud. See oli puhas vene „mat”. Viis minutit kõige vängemat venekeelset sõimu. „Mat”, mis kerkis kolme korruse kõrgusele, iga korrus ornamenteeritud sama külluslikult nagu Sillamäe kesklinnas ilutsevad stalinistliku ampiiri stiilis hooned. Selle kolmekordse „mati” korruseid ühendavad trepid tegid ootamatuid ja huvitavaid käänakuid, igasse tuppa viivat ust ümbritses finessiderohke kipsvanik, lagedel ilutsesid rosetid, seinu õilistasid stukkornamendiga karniisid… „Kolmekordne mat” nagu mingi rokokoo-loss. Samas sõjaväelikult jõuline, jalanartsude higist läbi imbunud, püssirohusuitsust nõgine.

Ma ei tea, millisesse rahvusesse liigitus Rubinfain passi järgi, kuid sel hetkel sai ilmselgeks, et meie polgu komandör on tõeline Vene ohvitser.

Aga mitte see ei rabanud mind. Ma olin seni arvanud, et niimoodi võib rääkida ainult poe taga peeti pannes. Ja ropendajateks saavad olla vaid poolelijäänud haridusteega proletaarlased.

Polguülema suust pursanud „matiga” jõudis minuni korraga tõdemus — nad räägivad samamoodi ka Kremlis, võib-olla isegi Poliitbüroos, või vähemalt selle vaheaegadel puhvetis istudes. Kogu Nõukogude eliit räägib teatud puhkudel selliste sõnadega. See oli ausalt öeldes minu kaheaastase sõjaväeteenistuse üks suuremaid avastusi.

Sillamäel polnud mind keegi selliseks tõehetkeks ette valmistanud.

Isegi praegu neid sõnu kirjutades valdab mind tollase hämmastuse järelkaja.

Pärast alampolkovnik Rubinfaini etteastet niivõrd rohkearvulise, ja ma ütleksin, pidulikult meelestatud publiku ees (meenutan veel kord kulisse: orkestri läikimalöödud vaskpillid, punasest sametist polgulipp, kodumaa kindlalt turvatud taevas meie peade kohal, mille kaitsmise pidime paari kuu pärast üle võtma meie — tuhat viissada raketivägede kursanti) jäi mind närima ja painama üks küsimus: kas samasugust keelt räägiti ka Tema Keiserliku Kõrguse armees?

Rääkisid kõik need Teie Kõrgeausused ja Teie Ekstsellentsid, keda kujutati Nõukogude filmides selliste natuke nagu kergatsitena.

Pärast seda, kui alampolkovnik Rubinfain oli otsustanud asendada polguparaadi seltsimeeste ohvitseride läbisõimamisega, kasutades samasugust „matti” nagu viljeldi Sillamäe proletaarses keskkonnas, hakkasin ma korraga ette kujutama järgmist stseeni.

Tsarskoje Selo, XIX sajandi lõpp.

Kasiinos löövad aega surnuks porutšik Golitsõn, kornet Obolenski, rittmeister… no las ta olla näiteks Mannerheim. Vestlevad loiult õukonna uudistest. Äkki saabub kasiinosse ilmselgelt ärritunud staabikapten Vorontsov.

„Krahv, ma näen, et te olete täna tujust ära,” pöördub tema poole porutšik Golitsõn.

„Raske on olla teistsuguses meeleolus, vürst!” ohkab staabikapten raskelt ja tellib topka viina.

„Tulen just suurtükiväe laost. Seal oli täielik pizdets! Meie polguvana on ikka täitsa ohujevšii, v konets jobannõi. Eile andis ta sõnaselge korralduse panna kogu äsja saadetud laskemoon kolmandasse lattu. Täna tuli, ja kus hakkas karjuma: Nahui ves bojekomplekt sjuda zahujarili?! Zdes ved i do etogo bõlo ammunitsii dohuja! A nu vsjo rashujarit k jobanoi materi!!!”

Rittmeister Mannerheim süütab paberossi ja noogutab nõusolevalt. „Tõepoolest, polkovniku käske on viimasel ajal raske üheselt mõista. Kuigi vokabulaar on ju ometigi väga täpne. Hm, lühemalt ja selgemalt pole enam võimalik öelda: nahui dohuja zahujarili, rashujarit.”

Ruumis vältab paus. Kandev. Härrad ohvitserid mõtlevad mitmesugustele teenistuslikele kitsaskohtadele, mis on põhjustatud asjaolust, et polguülema mõttekäike on viimasel ajal raske jälgida.

Vaid rittmeister Mannerheim tegeleb igavikulisemate küsimustega.

„Ma ei väsi ikka veel imestamast vene keele võimaluste üle,” katkestab ta mureliku vaikuse. Viipab siis ettekandjat žestiga, mis peab tähendama, et kogu laudkonnale toodaks tema kulul viina. Jätkab siis sisendavalt: „Kuigi see on ometi muutunud minu teiseks emakeeleks. Imestan ikka. Ja teate, härrased, mul tuli ühenduses sellega just praegu üks mõte!”

Kaaslased vaatavad vuntsi keerutavat rittmeistrit. Sealt on midagi tulemas. Mannerheimi tembud olid kuulsad juba sõjakooli päevil.

Rittmeister surub paberossi jõuliselt tuhatoosi ning jätkab: „Tuleval nädalal läheb polk manöövritele. Küsimus on järgmine: kas on võimalik kirjutada roodule lahingukäsk, täiesti adekvaatne, kõiki reegleid järgiv lahingukäsk, kasutades vaid kahte nimisõna — hui ja pizda — ning tegusõna jebat. Muidugi võttes abiks nende sõnade kõiki derivaate.”

Ruumi sigineb taas vaikus.

Kornet Obolenski näpib kõrvalesta; tema huuled vormivad hääldamata jäävaid sõnu, ta moodustab mõttes lauseid. Siis raputab ta lootusetust väljendades pead.

„Parun, ma ei kahtle teie vene keele oskuses! Tõesõna! Kuid ma ei usu teie kavatsuse teostatavust. See pole võimalik! Lahingukäsk on selleks liiga komplitseeritud. Tähendab, põhimõtteliselt võib-olla küll, kuid et sellise ülesandega hakkama saada, on vaja olla geenius nagu Lermontov või Puškin.”

„Teen ettepaneku kihlveoks!” Mannerheimi silm lööb särama.

„Kast šampanjat selle peale, et ma kirjutan igati korrektse lahingukäsu, kasutades vaid kolme sõna — hui, pizda ja jebat!”

Obolenski mühatab nõusolevalt. „Härrased, olge tunnistajateks minu ja paruni kihlveole!”

Näe, niisugune stseen kummitab mind… ja kui palju siis ongi möödunud aastaid tollest ärajäänud polguparaadist — jah, juba kolmkümmend aastat.

Mind huvitab sellise hüpoteetilise stseeni tõenäosus. Kirjanikud ropendasid muidugi, nii et maa must, seda me teame, aga kas seda tegid ka staabikapten krahv Vorontsov ja rittmeister parun Mannerheim? Või — hirmus mõeldagi — ka polgu nominaalne šeff kaardiväepolkovniku paguneid kandev Tema Keiserlik Kõrgus ja kogu Venemaa valitseja Nikolai Teine nendel puhkudel, kui ta saabus vaatlema polgu manöövreid ning seal juhtus mingi täielik bardakk?

Eelnevat arvesse võttes söandan nüüd välja tulla oletusega, miks ikkagi ei ütle venelased mitte „emakeel”, vaid rodnoi jazõk. See ei ole mingi üldslaavi omapära. Nende kõikide komme. Kas või tšehhid ja horvaadid ütlevad vastavalt mateřský jazyk ja materinski jezik.

Meie naaberrahvale ei sobi see kohe kuidagi.

Öelda niimoodi vene keeles tähendab mõistaandmist, et suhtlusvahendina kasutatakse sedasama „matti”, mida pruukis täiesti reaalne alampolkovnik Rubinfain või minu väljamõeldud härrased kaardiväeohvitserid Tsarskoje Selo kasiinos.

Tähistus materinski jazõk kannab endas vältimatuid assotsiatiivseid tähendusi.

Seega saab minu isa keel olla vaid rodnoi jazõk. Ainult see haarab endasse kogu keelespektri.

Kui ma olin väike laps, aga eriti noorukieas, nagu juba öeldud, mõjus selle keele mittenormatiivne pool mulle väga eemaletõukavalt. Kuid enam mitte. Nüüd ma olen seda õppinud hindama, lausa naudin seda. Umbes samamoodi, nagu hakkasin pärast viieteistkümnendat eluaastat hindama õlle maitset. Või kui alkohol kõrvale jätta, midagi sellist nagu rokfoori juust.

Jah. Tee oma sisemise venelase juurde on olnud pikk ja raske.

Kunagi ehmatas mind võimalus, et kõik see jama on nüüd üle kandunud minu pojale.

Kui ta oli umbes kümneaastane, toimus meie vahel selline dialoog.

Tema: „Isa, kas sa oled poolvenelane?”

Mina: „Küllap siis olen, kui minu isa on täisvenelane.”

Tema: „Kui sa oled poolvenelane, siis see tähendab, et mina olen veerand­venelane?”

Mina: „Noh… võib vist nii öelda küll.”

Tema: „Aaah!!! Ma ei taha!!!”

Mind vaevab seniajani küsimus, miks ta seda ei tahtnud. Kohe väga intensiivselt ei tahtnud. Ometi polnud justkui põhjust. Ma püüdsin teda kaitsta nii eestluse kui veneluse painete eest.

Samamoodi nagu muudegi etteantuste eest.

Kui ta oli veel väiksem, päris titt, siis me võtsime tema emaga vastu põhimõttelise otsuse, et me ei too talle ainult neid mänguasju (vaeste üliõpilastena saime neid humanitaarabina), mida peetakse „poiste omaks” — kõiki neid traktoreid, autosid ja kraanasid, tankidest rääkimata, mis väidetavasti kuuluvad poiste maailma.

Need võivad tal muidugi olla, aga las tema mänguasjade kastis olla lisaks neutraalsetele klotsidele ja pallidele ka plikade kraam. Nukud, mängunõud, kas või roosad kassid. Täpselt pooleks maskuliinsete artefaktidega. Las ta ise valib, mis talle meeldib. Ilma et me talle soovitusi jagaks. Me hoidsime selles asjas ranget erapooletust, tundes teatavat sümpaatiat teooria vastu, et poisid hakkavad mängima autodega neile avaldatava ühiskondliku surve tõttu. Nad ei sünni poistena, neist kasvatatakse need. Võtsime tõsiselt väidet, et kusagil Okeaania saartel on ühiskond, kus poistele sellist survet ei avaldata ja seal mängivad nad meelsasti nukkudega.

Olime noorte lapsevanematena muidugi põnevil. Millised on meie lapse eelistused?

Need olid ilmselged. Niipea kui ta oli väljunud pallide ja mänguklotside east, sirutas ta oma väikese pontsaka käe võimsate kallurautode ja kandiliste traktorite poole.

Nukud jätsid poja täiesti ükskõikseks. Ta ei ladunud neid isegi veoauto järelhaagisesse, et neid kusagile sõidutada.

Ma ei tea, kuidas sellised eelistused tekivad.

Mind ei vaevagi küsimus, et miks ja kuidas ma otsustasin hakata eestlaseks. Sest on selge, et see juhtus ema eeskujul. Seletamatu on hoopiski see, kuidas ma siis tulin mingil hetkel otsusele, et mõnikord, teatud juhtudel, võiks ma olla ka natuke venelane.

Võib-olla hakkas mind kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudmisel tüütama seitsmesaja-aastase orjapõlve depressioon. Hea oli iseendale öelda, et ma ei pea selles osalema, sest minu isapoolne suguvõsa — ikkagi vabad kasakad — pole kunagi mõisatallis vitsu saanud. Must lagi on meie toal… ah, mis mul sellest, see on rohkem Juhan Liivi mure.

Hulluks läinud Liiv uskus, et ta on Poola kuningas. Vägagi eestlaslik kiiks. Jaan Kross oli rahvuslik Diogenes, kes uitas kõrgele tõstetud lambiga läbi ajaloo ning hüüdis „otsin eestlast”. Ent mina, kui ma lülitan hinges oleva rahvusnupu „vene” režiimile, ei pea sisse ahmima seda palsamit, mida Jaan Kross nii meisterlikult keetis. Meisterlikult, kuid tulemus on minu maitsele liiga lääge.

Selline vastumeelsus rahvuslike hingepalsamite suhtes tekkis mul siiski alles ülikoolis.

See on küpses eas toimunud reaktsioon, mille esmapõhjustajaks sai saksa keele omandamine niisugusel tasemel, mis võimaldas hakata lugema selles keeles kirjutatud ajalookäsitlusi. Pärast seda kaotas rahvuslike Diogeneste „otsime eestlast”-imperatiiv igasuguse võlu. (Kas panete tähele, kuidas ma kõlgun kusagil saksa ja vene vahepeal? Ka see on eestlaslik.)

Ent on veel üks mälestus. Varajasem, viiendast klassist. Sillamäe spordihoones toimus midagi sellist, mida nimetati „rahvaste sõpruse peoks”. Eesti ja vene lapsed tulid kokku ning esitasid oma rahvatantse. Publikuks, nagu ka esinejateks, olid Sillamäe koolide õpilased. Eesmärgiks rahvaste sõprus ja väikeste kultuuride (eestlased) tutvustamine domineerivale rahvusele (venelased), järgneva kokkusulandumisega ühtseks nõukogude rahvaks. Niisugune võis olla asja mõte.

Asi kiskus „meie” poolt vaadatuna kohe kiiva. Võib-olla polnud Sillamäe Teise keskkooli eesti osakonna rahvatantsurühm piisavalt kõrgel tasemel või valitses spordihoone saalis tol päeval mingi vale ja rõhuv meeleolu, aga nad tantsisid õudselt. Täiesti kohutavalt. Midagi nii tuima ei eeldaks isegi eesti rahvatantsuks nimetatud nühkimisest. Justkui oleks neile kõigile püksi pistetud Karl Ernst von Baeri teos „Eestlaste endeemilistest haigustest”, mille raskus venitas tagumiku vastu maad ning takistas tegemast vähegi särtsakamaid liigutusi.

Mis võis tol päeval küll juhtunud olla?! Tõenäoliselt läksid meie tantsijad sinna algusest peale vastu tahtmist. Kuid pole välistatud ka rahvuslikul pinnal tekkinud konfliktid juba spordihoonesse jõudmisel. Kusagil riietumisruumides võisid vene poisid siduda neil pastlapaari paelad umbsõlme ja tantsupõrandale minnes andis läbielatud alandus tunda. Jumal teab, mis seal põhjuseks võis olla, aga eesti laste tants sümboliseeris tol hommikupoolikul eestlane-olemise kogu lootusetust. Hingematvalt ängistavat nurkasurutust. Tuima alandlikkust. Kontrast vene laste ennastimetleva hüplemise ja karglemisega oli igatahes karjuv. (Venelased vihtusid tollal riiklikul tasemel viljeldud pseudorahvatantsu, mida Vene intellektuaalid tähistasid stiili leiutaja ballettmeister Igor Moissejevi nime järgi põlgliku terminiga moissejevštšina, aga isegi kui ma seda tollal teadnuks, poleks see asja ikkagi mingil moel päästnud.)

Programm oli kokku pandud tantsunumbrite vaheldumise põhimõttel — üks tants eestlastelt, teine venelastelt. Eestlaste igakordsele platsitulekule reageeris publik kasvava rahulolematusega. Ja paraku oli tal õigus; seda tuli võtta kui vahetut kunstikriitilist seisukohta, sest eesti rahvatantsurühm oligi talumatult igav. Kümme korda esitatud koreograafiliste sugemetega tammumine, mille nimeks on „Kaera-Jaan”, „Tiri-aga-tõmba”, „Oige ja vasemba”…

Mis oli vene keigaritel viga areenil uhkeldada, valge roos rinnas ja nina püsti, kui neile anti algusest peale sada punkti ette! Venelased tegid balletlikke hüppeid, vilistasid läbilõikavalt, kaks näppu suus, peksid endale vastu jalakandu. Nad said olla, khm, gay as hell.

Publiku seas vähemuses olnud eesti lapsed vajusid oma tantsijate võimetuse ning ebaatraktiivsuse tunnistajatena üha enam norgu; lõpuks jagasime koos oma tantsijatega vaid ühte soovi — et kogu see jura ometigi läbi saaks.

Mälestus tollest tantsukatastroofist on osutunud kestvaks. Kui algas laulev revolutsioon ja kõikidel suurtel ning väikestel laululavadel hüüti täiel rinnal „eestlane olla on uhke ja hää”, kusjuures kombeks oli püsti tõusta ning naabri ülestõstetud käest kinni võtta, et temaga ühes taktis kaasa õõtsuda, siis mina keeldusin seda tegemast. Võib-olla naelutas mind pingile mälestus tollest tantsupeost.

Uhke ja hää… Oleksite te tookord olnud koos minuga seal Sillamäe spordihoones!

Mälestus sellest, kuidas „nad” („teie”) tookord seal spordisaalis „meile” („neile”) oma moissejevliku tublidusega ära tegid, paneb seniajani kõrvad roosatama.

Aga ma ei taha seda pikemalt arutada. Ka see kunagine häbitunne tekitab omakorda häbi.

Kummaline… eestlaste ja venelaste kokku-elu, või kui soovite, kokku-mõju, on pannud kusagil meie tagaõues vulisema ühise häbiallika, millest ammutavad mõlemad rahvused.

Kas see võiks olla midagi kokkuliitvat?

Naljakas, aga võiks küll.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon