3. juuni 2021, ühe surma puhul

iga eheda elu ainumas avaldus
olla ühtaegu veel tühi blankett
formular, žiiro ja veksel ühes isikus
aga ka sõnade piiratud töövõime tunnistus kättemaksuametis
ja koos nendega tähendustesse valguv sülg suunurgas
ekstaasi trumpkaart traumapunktis
ärtu kunn nutmas ihupesuvett

pidune biidipulss, mida katab sõnaderöga
ei puudu siit vitt, sitt ega sammalhabe
nagu hullund rakett sööstad kuu poole öös
kui üheotsa laevapiletiga soome
et mitte kunagi naasta
piinlikkusse hilise homse ees

kas pole sul soovi vähemalt korraks
korraga mitte olla
ja olla vaid joodiknaise ammune unenägu
elada selleks
et asesõnade kahtlasest kakast voolida endale monumenti
või küsida tundmatult tüdrukult kohvikus surmani kohmetult
kas ehk tema ei oleks nii kena ei tuleks sinuga sinna kaasa
kuhu saab jäädagi hajuvaks soojuseks õlleses hingeõhus
kui telefonist kustunud number

hooandja ettevalmistused suureks armastuseks kohatu vallamajas

tädi maali viinast paistes pilusilme eest virvendab läbi üks piinlik pilt
üks onuke, vallashansu elmar, kõnnib külatänaval,
eesnahk sügavalt üle kõrvade tõmmatud
ja karjub;
„teie litanokad veel kutsute mind moralistiks! te veel kutsute mind moralistiks!
kusjuures, sõbrakesed, te ise olete seejuures vaid hallid karvad
minu moonileotisest moondunud kujutluspildil!”
kuid ega midagi – küsi kaduvalt ja püüa päeva!
sest kui nüüd seepeale kokku kutsuda spetsialistid
ja panna need kaks-kolm elavat pilti kibekähku viidikuks kokku –
liita nii-öelda rahvuskehandi huvides
kõik need tädi maalid ja onu heinod ja onu elmarid üheks vaimseks viineri­ketiks, selliseks roosatav-transtsendentseks
saaks eesti genofondi digitaalsesse perealbumisse küll kõvasti laike juurde
aga muidu, nii puhkepäeval, pole paremat hooandjat kui lauaviin

erinevate korruste kojas

ühes juba erodeeruvas unenäos
õnnelubadusena
terendasid tuhanded betoonraamis toad
lõputus paneelikarivis
laagna tee liiklusekohin nagu kõik need looduse lained seal moodsas füüsikasaates
kõrgumas üle talveküĺma, kajamas prügišahtides
koos uinunud tarakanidega
nüüd kõik nad lähevad samas kanalis sama reklaami peale
korraga, sünkroonis, koos, peaaegu samasse kööki kurgivõileiba tegema
moodustades korraks
eesti elektris sädeleva lõputu mustri

madeleine’i pliiatsid

kas sa veel mäletad, kallis, oma esimest hardmuthi harilikku pliiatsit –
kollane puupulk kuldse kirjaga koh-i-noor, bohemia works, czechoslovakia, 1500
just vanaisa roosipookimisnoa alt läbi käinud, aga juba esimeste hambajälgedega?
pliiatsi teritamise lõhn on me pärisosa, de facto
kui muistne vabadusvõitlus eduard bornhöhel
su kulunud pruunis nahkpinalis, tindiplekkidega kõrvu
oli see üks väheseid väljamaa asju
pärit mitte just päris sealt raudse eesriide tagant
aga kaugest kristallilisest kättesaamatusest küll
kui kümmekond aastat hiljem valuutapoes jälle seesama väljamaa lõhn lööb ninna
ja meelitab meid esimeste formaalsete vabaduste poole, de jure
ega nende pliiatsitega enam ju muud teha ei saa

Üks vana retsept

Kui sa oleks ühesilmaline
Moskva olümpiamängude maskottkaru
umbes 28 aastat vana
ning pepu pealt juba kergelt kulunud
pruuni plüüsiga
ehk siis kümmekond pluss aastat ajast maas
ja sulle antakse ootamatult veel üks võimalus
parandada maailma –
mida sa siis kirjutaks oma kuradi blanketile?
Mõistagi: ikka nikku, kõigile ja kohe!