Lahkunud on Tatjana Hallap, suurepärane ja viljakas tõlkija, kelle tõlgitud Perrault’ muinasjutud ja Dumas’ „Kolm musketäri” ning „Krahv Monte Cristo” kuuluvad mitme põlvkonna eestlaste lapsepõlve lugemisvarasse.

Tatjana Hallap (aastani 1952 Sari) sündis Tallinnas 18. veebruaril 1928. Ta õppis Prantsuse lütseumis (1935—1940) ja J. Westholmi Gümnaasiumis (1941—1943), lõpetas 1946 Tallinna 8. Keskkooli ja 1951 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna prantsuse keele ja kirjanduse erialal. Hallap töötas Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogus, ENSV TA Raamatukogus, kirjastuses „Valgus” ENE toimetuses ja kirjastuses „Eesti Raamat” tõlkeilukirjanduse vanemtoimetajana. 1952. aastast on tema tõlkes ilmunud hulk olulisi teoseid, lisaks eespool nimetatutele veel ka André Maurois’ novellivalimik „Kulla needus” (1963), Georges Simenoni „Leskemand Couderc” (1976), Voltaire’i „Zadig” (1979), Armand Lanoux’ „Mesilasekarjus” (1981), Gustave Flaubert’i „Kolm juttu. Püha Antoniuse kiusamine” (1995), Henri Troyat’ „Katariina II (1729—1796)” (1996), „Ivan Julm” (1998) ja „Aleksander I (1775—1825)” (2000), Prosper Mérimée „Pärtliöö” (1997), George Sandi „Kuradimülgas. Leidlaps François” (1997), Émile Zola „Pariisi kõht” (2002). 1961. aastast peale tõlkis Tatjana Hallap ka hispaania kirjandust, sealhulgas sellised ladina-ameerika uuema kirjanduse olulised teosed nagu Ricardo Güiraldesi „Don Segundo Sombra” (1963), Juan Goytisolo „Mõõn” (1964), Juan Rulfo „Pedro Páramo” (1979), Pablo Neruda „Tunnistan, et olen elanud” (1983). Ta võttis osa ka Mehhiko, Kuuba ja Venezuela novellivalimike tõlkimisest. Tema arvukaist teatritõlgetest on ilmunud Molière’i „Näidendid” (1974) ja „Kodanlasest aadlimees. Arst” (1992), Jean Cocteau’ „Inimese hääl” (1978) ja „Kohutavad lapsed” (1999), Jean-Paul Sartre’i „Kinnine kohus. Altona vangid” (1989).

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon