Virve Krimm 14. I 1938—5. III 2017

Ilukirjanduse tõlkijate seast on lahkunud üks teenekamaid ja staažikamaid. 2016. aasta Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhin­na kandidaatidest kolm olid Hiiumaalt, nende hulgas ka Virve Krimm, kes kahjuks ei jõudnud pidupäeva ära oodata. Tuli lahkuda oma unistuste kodust Käina vallas. Virve Krimm sündis Järvamaal Lehtse vallas, käis Läpi ja Lehtse koolis ning lõpetas Kehra keskkooli 1956. aastal. 1965 lõpetas ta eesti filoloogina Tartu ülikooli. Pärast kolme kohustuslikku tööaastat Tallinna tehnilise erikutsekooli eesti keele ja kirjanduse ning inglise keele õpetajana tõlkis ta aastail 1965—1973 ENSV Ministrite Nõukogu määrusi ja jäi juba 1973. aastal vabakutseliseks tõlkijaks. Kataloogist ESTER võib leida üle 80 nimetuse ilukirjandustõlkeid inglise ja vene keelest, tõsi küll, osa neist on kordustrükid. Paradoksaalsel kombel on Virve Krimmi esimesi tõlkeid aga hoopis üks hiina kirjanduse tähtteos, Lao She satiiriline romaan „Kassilinna saatus” (1972, tõlge vene keelest), mis äratas elavat tähelepanu, sest Hiina teema oli aktuaalne ja autor oli mõne aasta eest (1966) hungveipingide käe läbi hukkunud. Kaalukaima osa Virve Krimmi tõlkeloomingust moodustab kahtlemata vene klassika, sealhulgas hiiglasuur töö „Sõja ja rahu” vana tõlke uuendamisel (1985), aga ka Turgenevi „Aadlipesa” (1983), Dostojevski „Kurjade vaimude” (1997) ja „Vendade Karamazovite” (2015—2016) uustõlge. Vene kirjanduse kõrgklassi kuuluvad ka Leonid Andrejev („Saatana päevik”, 1982), Andrei Platonov („Meistri saamine”, 1979, „Auk”, 1988), Viktor Astafjev („Hiidkala”, 1983), Valentin Rasputin („Ela ja mäleta”, 1977), Fazil Iskander, Vassili Grossman, Juri Rõtheu, Grigori Baklanov jt. Meeldejäävad on olnud veel vene poliitvangi Irina Ratuševskaja („Hall on lootuse värv”, 1991) ja eestivenelase Maria Kirschbaum-Pljuh­hanova („Mälu hoiab meid eluaeg koos”, 2007) põnevad mälestusteraamatud. Tema tõlked inglise keelest ei ole vähem kvaliteetsed, kuid vahelduseks vene klassikute tumemeelsusele andis tõlkijale küllap pisut hõlpu kergem meele­lahu­tus, autoriteks Daphne Du Maurier („Rebecca”, 2002), Joanna Trollope, Rosamunde Pilcher, Anna Murdoch, Reay Tannahill, Alexander McCall Smith, Diane Setterfield, Santa Montefiore. Tõsisemat pingutust nõudsid aga kindlasti Joseph O’Connori „Mere täht” (2006) ja William Boydi „Üks inimsüda” (2006). „Vendade Karamazovite” uus tõlge on mingis mõttes verstapost vene keelest eesti keelde tõlkimise ajaloos. Loeme seda ja mõtleme mitte ainult Dostojevski filosoofiale, vaid ka Virve Krimmi valitud sõnadele, millega ta on seda edasi andnud.  Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Lõpuks ometi! Õnn! Ja ühe lahkunud suurkuju jäetud tühimik

Tänavu ilmus Dag Solstadi (16. VII 1941 – 14. III 2025) viimane raamat. Tema postuumselt ilmunud romaani kõnekas pealkiri on „Lõpuks ometi! Õnn! Ja minu katsed aja rüüstamistööd välja kannatada aastal…

Laste ja noorte kirjandusfestival Luup 2025

13.–18. oktoobrini toimus üheksas laste ja noorte kirjandusfestival Luup, mis pakkus elamusi noortele lugejatele. Festivali raames toimus üritusi Tartus ja Tallinnas ning mitmest ettevõtmisest olid oodatud osa saama lapsed üle…

Enn Põldroos 21. V 1933 – 5. IX 2025

„Tõelisus on habras asi, seal mahagoni­raamis ta istub. On siis nii, et kui tahan saada tõeliseks, pean ka endale raami ümber tõmbama? Kuidagi ju pean muutma käsitletavaks selle, mis minuga…
Looming