Meie hulgast on lahkunud kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik Endel Nirk. Vaid mõni päev varem oli ta käinud koos abilistega ja omal jalal Viimsi Rannapere pansionaadist, kus ta viimase aasta ja mõne kuu elas, ametiasutuses isikutunnistust uuendamas, kurtmata erilist väsimust. Kuid pühapäeva, 15. aprilli hommikul ta enam silmi ei avanud. Hetk, mille saabumiseks mitmekülgne töömees oli valmistunud, oli kätte jõudnud.
Talupidajate perest pärit Endel Nirk sündis Koorküla vallas, õppis aastatel 1933—1938 Koorküla algkoolis ja 1938—1943 Tõrva gümnaasiumis. Järgnes lühiajaline mobilisatsioon Saksa sõjaväkke 1943—1944, ent, jõudmata rind­ele Sinimägede juures, tuli taganeda. Lekkivas paadis maalt põgeneda tal ei õnnestunud, küll aga läks õnneks astuda kohe 1944. aasta sügisel Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, mille Nirk lõpetas 1949. aastal eesti filoloogina. Pärast seda töötas ta aastatel 1949—1953 Tallinnas „Sirbi ja Vasara” toimetuses ning 1953. aastast Keele ja Kirjanduse Instituudis, kõigepealt teadurina, seejärel 1962—1968 oktoobri-eelse kirjanduse sektori ja 1968—1972 kirjandusteooria sektori juhatajana. Eesti Kirjanike Liidu liige sai Nirgist 1955. aastal, filoloogiadoktoriks väitles ta end 1971. aastal monograafiaga „Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus” (raamatuna ilmunud juba 1968), mis on ajaproovile praeguseni vastu pidanud. 1970. aastal ilmus Nirgi sulest ingliskeelne eesti kirjanduse ajalugu, eestikeelne versioon ilmus aastal 1983 ja tõlge soome keelde 1986. Ideoloogiline sisekliima ja sõitlemised instituudi direktori Endel Sõglaga viisid aga sinnamaale, et 1972. aastal lahkus Nirk KKI-st ja valis vabatahtliku pagenduse Saaremaal Laimjalas, põhjenduseks vajadus leida oma teed kõige tõeliselt inimliku juurde. Sealne, Mart Mägra naabrusse ostetud rookatusega talumaja jäigi rohkem kui 30 aastaks Nirgi suvekoduks, mille rahus sündis ka hulk tulevaste uurimuste ideid. Aastatel 1976—1983 oli Nirk Eduard Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse kateedri professori kohusetäitja, seejärel kutseline literaat. Endel Nirk oli ka üks 1980. aastal 40 kirjale allakirjutanutest.
Endel Nirgi esimene raamat „Laias laastus” (1957) oli sõjajärgses Eestis ühtlasi esimene kirjanduskriitiliste tööde autorikogumik, 1961. aastal järgnesid lühimonograafiad Eduard Bornhöhest ja F. R. Kreutzwaldist. Uurijana paelus Nirki enim ärkamisaeg, ent hiljem ka üha rohkem eesti romaani arengulugu, millele on pühendatud artiklikogu „Avardumine” (1985). Kriitikuna oli ta populaarne ja poleemiline, kuulsaks sai tema luuleuuendust parodeeriv „Porikuu sonaat-fantaasia opus 13”. Rahuldumata žanrireeglitega, ühendas Nirk edukalt kujundliku mõtlemise teadusliku distsipliiniga luulevormis, aforismides, miniatuurides ja uitmõtetes, mis on koondatud kogumikesse „Teemad variatsioonidega” (1964) ja „Mosaiikvõlv” (1978, Juhan Smuuli nimeline preemia). Tema sulest on ilmunud kirjanduslikku loomingut igas põhižanris: ületamatuks jääv Ants Laikmaa romaniseeritud elulugu „Kaanekukk” (1977) ning Karl Ristikivi elu ja loomingu lugu „Teeline ja tähed” (1991, Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia), ajalooaineline värssdraama „Tabelinus” (1990) ja siivutu travestia „Krahviproua Genoveva pihtimused” (1982). Endel Nirgi viimaseks teoseks jäi kolmeköiteline suguvõsaromaan „Siin maa peal” (1993—1997, Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind 1994). Ta oli ka õpikute ja teatmeteoste kaasautor ning eesti kirjanike biograafilise leksikoni algataja.
Mitme kirjandusliku auhinna kõrval on Endel Nirki autasustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2000) ja Riigivapi IV klassi teenetemärgiga (2006).

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut
Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetool
Karl Ristikivi Selts