Ja ausalt öeldes: sama hästi kui end sauna taha pärna otsa puua võib näiteks pliidipuud aegsasti enne suuremaid vihmasid kuuri alla riita laduda. Sellest sai Onu kolmapäeva õhtul kella seitsme ja kaheksa vahel ärgates üsna selgesti aru ja sellega ta otsustaski kiiremas korras pihta hakata. Kiiremas korras, see tähendab homme, sest noh, ega töö ole jänes. Elatud on enne ja küllap elatakse edaspidigi, kui ainult see pärn ja köis nõnda ei meelitaks. Aga saab ka selle vastu, pole asja, millest Onu end välja rääkinud ei oleks. See oli küll ammu, nooruses, aga rääkimine olevat nagu jalgrattasõit, pealegi on iseend veenda lihtsam kui kedagi teist, sest endast kipud ikka rumalam ja kergeusklikum olema kui teistest.

Jah. Või siis võiks sellesama soojaga korstna ära parandada. Pudeneb teine juba mitmendat aastat, see ei sobi. Sest erilist vahet ju ei ole, mida tehakse, peaasi, et tehtud saab. Oksa tõmmata jõuab end alati, olgem ausad. Eriti kui asjad juba sealmaal on. Tõtt-öelda edenevadki tööd vist nõnda kõige paremini – endale otsa peale tegemise asemel –, eriti need rasked ja nõmedad; eriti need, mida muidu peaaegu teha ei saagi. Sest kui liiga tore on, siis on võimatu korralikult aknaid pesta või hambaharja ja soodaga vannitoavuuke küürida. Kes siis hea tujuga aidaalust või köögikappide alumisi sahtleid sorteerib. Kes siis rõõmsalt viitsib topeltklaaside vahelt kärbselaipu välja nokkida, eks ole. Kosutav meeleheide on selleks hoopis parem.

Naljakas, et kõikidel asjadel siin majas on peaaegu alati ainult üks õige koht – ja lõputult valesid. Sellele mõtles Onu tol õhtul. Sellepärast vist majad ja maailm ja inimesed nii kergesti sassi lähevadki, et õiget kohta on hirmus raske üles leida, valed see-eest jäävad igal sammul ette. Eriti kuna suurem osa nendest valedest on peaaegu õiged. Nii umbes sentimeetri-paari võrra mööda, tühipaljas kärbsemust… aga ikkagi vale. Ja võib-olla on lõpuks õigus neil, kes ütlevad, et õiget, päris-päris universaalselt õiget ja head ei olegi olemas. Mitte üheski valdkonnas. Vale olemasolus kahelda on aga raske – vale on, peab olema. Valesid on lausa jalaga segada. Selles see asi vist ongi, jah, mõtles Onu. Ainult seda ta ei teadnud, kas valem on see vale, mis õigest väga kaugel on, või see, mis õigele petlikult lähedal asetseb. Aga see teda ei morjendanud – küllap selgub töö käigus.

Nii mõtles Onu enne magamaminekut nelja teki all varbaid liigutades (külm just polnud, aga tore, kui miski sind uinumise ajal vastu voodipõhja surub, kohe tuleb parem uni) ja järgmiseks päevaks uue elu plaane tehes. Enne kui Onu päriselt uinus, hõikas ta veel tekiääre alt köögile, et too end ära koristaks. Köök vaidles vastu, ütles, et ta pole teenijatüdruk või naine, keda käsutada võib, mispeale Onu vastas, et tema pole eluilmas ühtegi naist käsutanud, põhi-mõt-te-li-selt, sest see ei kõlba, ütles, et isegi naistes on midagi inimlikku, ja üleüldse on see rumal ja vanamoodne mõtteviis, mida köök esindab. Moodne inimene orjab teist sellepärast, et tahab ja saab. Mitte käsu peale. Kuigi käsk ikka aitab ka vahel. Aga köök seda muidugi ei mõistnud, torises ainult teises toas omaette. Õieti oli Onu selle koristamiskäsu ainult naljapärast ja suusoojaks hõiganud, köögiga tülli ei tahtnud ta küll minna. Läbi une hakkas ta ometi kuulma, kuidas potid-pannid tasakesi kolistades – et mitte Onu und segada – end õigetele kohtadele vedasid ja tolm sahinal kapinurkadelt õue hiilis. Küllap mõtles köök järele ja sai aru küll, milles asi, see torisemine oli rohkem moepärast. Nii jäi Onu muretult magama.

Viimati, kui asjalood nii olid, helistas Onu esimese asjana naabrimehele – enne kui hilja – ja lubas tema auto üle vaadata. Ütles, et too teeb juba mitmendat nädalat hirmus veidrat häält, nii et iga kord, kui üleaedne külavaheteed pidi tema hoovist mööda sõidab, kuulab ta ja kortsutab kulmu. Hästi murelikult. Inimlik kaastunne ja nii. Et asjad on ikka vist päris kehvasti ja et ärgu ta jumala eest enne sõitku, kui Onu masinale oma armastava pilgu peale viskab. Ei olnud sel autol häda midagi, aga naaber uskus Onu asjalikke sõnu ja soostus hea meelega abi vastu võtma – muidugi. Kes ei võtaks, kui nii lahkelt pakutakse. Jumalamuidu. Ütles ainult, et ta on veidi tõbine, on vist nädalavahetusel, kui paadiga võrke võtmas käis, külma saanud, tulgu Onu tuleval esmaspäeval, eks siis ajavad ka törts juttu ja nii. Tal olevat just kodukootud igaks-hädaks-profülaktiline-samagonn valmis saanud – just nii ta ütles – ja poeg olevat kah linnast seda-teist toonud. Kui ta viimati käimas oli. Et astugu Onu aga julgesti läbi ja et ta on väga tänulik, kui Onu ta autole nii-öelda koduvisiidi teeb. Sellega oli kokkulepe sõlmitud ja Onul põhjust nädala lõpuni eluvaim sees hoida. Hoidis kah, ja edasi läks nagu… inertsist. Polnud viga midagi.

Jah, aga see oli viimati, aprilli lõpus. Naabrimehe auto oli nüüd triks-traks korras, naabrimees ise mulla all, juuni algusest saadik, täpselt ei teagi, mis ta ära viis, jaanieelne külm ehk. Polnud nagu kelleltki küsida ka enam, naabri sagrispäine naine oli kohe peale abikaasa matuseid alevisse ümber asunud, noh, surnuaial lähem käia ja nii. Nende armastus pidi ikka väga suur olema, et naine nõnda kodutalu maha jättis – aga teisalt, mis tal sellest talustki, lagunes teine iga nurga pealt. Ja surnuaial on ka huvitav käia, ikka inimeste seas ja nii, kindlasti huvitavam kui siin küla vahel. Igatahes, põhjuste järele pärida polnud Onul kelleltki, ja kui olnukski, oleks tundunud kuidagi ebaviisakas. Marssida pererahva õuele ja pärida, et noh, mis siis meie armsa Maidu ära tappis, kas viinaviga või meningiit… Või mõlemad. Ei, see ei kõlbaks. Igatahes tuli selleks korraks mõni uus trikk välja mõelda.

Käsu korras eluvaimu sees hoidmise raames pani Onu järgmisel hommikul esiteks pesu pesema. Kell oli vaevalt pool kuus. Ega tal eriti palju musti riideid viimasel ajal tekkinud ei olnud, kodus ajas ikka paar nädalat sama särgi-püksipaariga läbi, seega tõmbas ta tagatoa riidekapist paar sületäit kopitanud seelikuid-kampsuneid välja ja toppis need masinasse, et see täis saaks. Keegi peab selle sülemi ju nüüd ometi kuivama riputama. Ja kes see seda peale tema ikka teeb. Tunniks-paariks eluvaim kindlustatud, vaat kui lihtne.

Veel pani Onu sama soojaga maja taha lillepeenrasse kartulid maha. Keldris oli neid möödunud talvest küllaga alles. Ta pidi küll mõned tee peal ette jäänud tulbisibulad kompostikasti viskama, tundus raiskamisena, aga ta ei suutnud neile kohe paremat kohta leida. Mis seal ikka. Kuu või poolteist oli sellega muidugi hilja peale jäädud, kartulite panemisega, ma mõtlen; toomingad olid juba ammu ära õitsenud ja päiksepoolsetel külgedel hakkas salamisi juba läägeid marju moodustuma, aga pole hullu, ei jää sellest katki midagi. Vaat kui võtavad need hilised alustajad veel teistele, õigel ajal maha pandud kartulitele kasvus järelegi. Jälle – sügiseni vaja jalul püsida, et saak koristada. Ja no südasuvel oleks kena kord-paar mullata. Mulda juba nõnda käsutada ei õnnestu nagu kööki, ta on hirmus isepäine. Vaod said pikad ja kõverad, paindusid ümber majanurga ja laiutasid veel otsaseina ääres ka. See meeldis Onule, ta sülgas õnnelikult läbi hammaste maha ja vaatas uhkusega oma kätetööd.

Seejärel tegi Onu endale arvutist aastase Postimehe tellimuse. Oli tarvis toas kempsus käia, aga kempsu ukse ees oli kellegi vana läpakas, küllap ta enda oma, ehkki kindel olla ei saanud, igatahes ei tulnud kempsu uks lahti, Onu pidi arvuti eest ära tõstma, vajutas kogemata START-nuppu, arvuti tegi plaks! silmad lahti – ja nii see läks. Teadagi. Interneedus. Tellib sulle ise pool maailma kohale, sina vaata, kuidas pärast lahti saad. Varem polnud Onu sellest nagu puudust tundnud, ilmaasjadest ja -uudistest, ma mõtlen, aga nüüd paistis see päris arukas ja hea plaan. Postimees ka veel, prestiižne ja mõistlik väljaanne. Nii räägitakse. Keegi peab ju olema, kes lehed postkastist tuppa toob ja ristsõnad ära lahendab – ja see keegi võib sama hästi ka tema olla. Niikuinii tulehakatust vaja, kaua sa ikka kirjandusklassikaga maja kütad, kuskil tuleb ju hea maitse piir ette.

Talvel tuleb siis muidugi ukse alt postkastini tee lahti rookida. Kui tuleb, siis tuleb! Ega töö jänes ole, aga ükskord tuleb tal sarvist haarata, mõtles Onu, ja nuuskas raginal maha. (See oli juba trepi peal, toas ta selliseid asju ei teinud, ikkagi siseruumid ja nii, kultuur ja hügieen, teadagi.) Loomult oli Onu äärmiselt laisk, aga see-eest väga töökas inimene, ja see teda läbi elu vedanud oligi – nii tavatses ta ikka öelda. Ning kui ta siis kunagi lehte tuues niikuinii õues pakase käes, nii-öelda looduse stiihiate meelevallas on, mõtles Onu, võib ta näiteks ka lindudele seemneid ette viia. Kaks ühe hoobiga! Las elavad ka, kuidas see siis kõlbaks, et ise elad, loed lehtigi – ja teistele ei võimalda.

Sellega seoses meenus Onule, et eelmisel talvel tihaseid võõrustanud linnumaja viis vist kevadine suurvesi minema, või sulas see lihtsalt koos lumega ära, ei tea, kuhugi ta igatahes kadus, nii et oleks mõistlik uus ehitada. Mõistlik vast küll mitte, olgu, mõistlik on see, mis on loomulik – loodus reguleerib end ikka ise, kes ellu jääb, see jääb. Teised vaadaku, kuidas toonela-rahvaga maad jagatud saavad. Ja ongi õigem. Aga see pole ju inimlik. Lindude söögimaja on humanismi sümbol, seda teadis Onu kindlalt. Ise itsitas, et hästi öeldud. Või vähemalt mõeldud.

Pesu oli veel tsentrifuugis (kell oli umbes kolmveerand seitse saanud), seega kraamis Onu kuuri alt tööriistakasti välja ja hakkas sobivaid lauajuppe otsima. Pööningul midagi paslikku ei paistnud, aidas kolahunnikus ka mitte, ja mingi kapitaguse Soome papp ilmastikule küll vastu ei pea, kuigi seda leidis ta rehe alt ruutkilomeetrite viisi. Selle papiga oleks saanud kogu maakonna ära katta. Aga linnumajaks see ei kõlvanud – kui juba linnumaja ehitada, siis selline, et on ehitatud. Selline, mis elab kauem kui tegija. Selline, mis ütleb midagi… maailma kohta. Ajastu kohta. Epohhiloov linnumaja, ei midagi vähemat! Pealegi – mis need aialinnud kehvemad on kui sina ise. Endale ei lööks ju suvalisest saepuruplaadist verandat või magamistuba kokku, kuidas siis neilegi. Või noh, endale vast lööks, endale lööks kirve ka pähe kinni, kui vastav tuju oleks, aga leevikestele ja tihastele mitte. Eluilmaski. Poleks nagu inimlik, ei klapiks hästi vaadetega kokku, nagu öeldakse. Mis on naljakas, sest iseendalt vaiba alt tõmbamine paistab inimlik küll, see on vabaduse sümbol, leidis Onu, see on oma saatuse enese kätte haaramine. Aga miks see nii on, seda ei osanud ta seletada, võib-olla oli see nõnda raamatutes kirjas. Oli asju, mis ka temale varjatud olid, kuigi neid oli vähe.

Linnumaja plaan oli Onu peas uhke ja selge nagu allikavesi: heleroosaks võõbatud slaavipärased puitpitskarniisid, vähemalt kolm korrust (ja keerdtrepp läbi maja südamiku), klaasseintega kellatorn koos hõbedase kellade komplektiga, mis tuule käes mahedalt heliseb, ja väike valgeks krohvitud seintega kabel – mõistagi mängu-, mitte päris, linnud on hirmus uskmatud, on alati olnud, aga asjale inimlikuma näo andmiseks on kabel hädavajalik. Või kui mitte kabel, siis olgu vähemalt kasiino või observatoorium, aga küllap selle ruumi funktsiooni jõuab siis arutada, kui hoone see tiib juba ehitatud on. Peaasi on üldmulje.

Nojah, kuna sobilikku majamaterjali, see tähendab lauajuppe, kuuris ei paistnud, ei jäänud muud üle, kui tuli mootorsaele hääled sisse ajada. Ei tahtnud teine küll alguses hingama hakata, aga kui Onu oli ta ettevaatlikult osadeks lahti võtnud ja iga osa hoolega ära õlitanud, soostus aparaat lõpuks koostööd tegema. Lausa hea meelega. Turtsus rõõmsalt ja ajas paksu tossu välja, nii et lust vaadata. Onu langetas kuuri kõrvalt ühe vana kase, mis juba niikuinii end liiga hoonete ligidale sirutas – tormidega ohtlik ja nii. Saagis siis selle parajateks juppideks, oksad ladus teisele poole treppi hunnikusse, vaja tükkideks lasta ja lõhkuda, saabki talveks pool riita pliidipuid. Aga sellega jõuab hiljem mässata. Nüüd oli vaja tüvi ainult paariks aastaks kuivama jätta ja linnumaja saabki selline, et on… saadud. Korralik. Epohhiloov. Ja mis peaasi – monument inimlikkusele. Ainult paar tühist aastat vaja oodata. Ja siis algab arhitektuuris uus ajastu.

Selleks ajaks, kui Onu oli kasetüvejuppidele koormakatte peale tõmmanud, oli pesu juba puhtaks saanud, läbi loputatud ja välja väänatud. Aitüma, elekter, aitüma, mõtles Onu, kui hilpe krigiseva pesumasina trumlist pesukorvi tõstis. Ei tea keegi, kuidas sa toimid, kust tuled ja kuhu lähed, elekter – mõned küll ütlevad, et teavad, aga öelda võib nii mõndagi –, ja see ei huvita mind absoluutselt, sest see, mida sa teed, on hea. Nii mõtles Onu. Vähemalt enamasti hea. Vähemalt praegu, sest käsitsi ükshaaval kogu selle riidekuhila küürimine oleks võtnud oma viiskümmend miljonit aastat. Millest poleks muidugi midagi olnud, sest lõpuks ei ole vahet, mida tehakse, peaasi, et tehtud saab, aga saate aru küll. On olemas meeldivamaid ja vähem meeldivaid viise märtrisurma suremiseks, aga taevariigis istuvad kõik samasugustes kiiktoolides ja joovad samasugustest kruusidest vaarikavarreteed – milleks asjatult rapsida. Nii öeldakse juba piiblis. Sõna-sõnalt, kontrollige ise, kui ei usu.

Onu riputas vastpestud rõivad äärmiselt hoolikalt maja taha kirsipuude vahele pesunöörile. Kui midagi teha, siis nagu jumalale, mitte nagu inimestele. Mingid rästalised vidistasid kirsipuude latvades – ka vist samade mõtetega. Hirmus püüdlikult. Naabrimees oleks kindlasti soovitanud kirssidele linnuvõrgud peale tõmmata, et nood saagile üks-null ei teeks, ja ka Onu kaalus, kas see ehk ei peaks ta järgmine töö olema, aga leidis siis, et see poleks vist eriti inimlik, ja lõi käega. Las söövad, see jääb nende endi südametunnistuse peale. Vabadus on hästi inimlik. Istus selle asemel korraks tagurpidisele pangele oma kätetööd silmitsema ja tundis end nagu Eedeni aia töödejuhataja. Istus, tõmbas hinge ja pani kuurist leitud suitsu ette, aga kustutas selle kohe ära, sest suitsumees polnud ta kunagi olnud, ja mis nüüdki, vanas eas, pihta hakata. On muidki asju teha. Enne kui hilja. Kell oli juba üheksa kakskümmend viis. Polnud aega raisata.

Sitsiriidest kitlite lillemustrid ja pleekinud jakkide narmad sirasid päikese käes, kes teab, millal nad viimati värsket õhku ja päevavalgust näha olid saanud. Onu otsustas neid kõiki hoolega kandma hakata, mis nad muidu ikka niisama kapinurgas kopitavad, keegi on nad ükskord teinud, keegi peab nad ju ka viledaks kulutama ja võilille- ja vereplekiliseks tegema ja siis jälle nõeluma-pesema. Kuigi see on raske. Aga nii on asjalood seatud. Ka need joped-vildid-rätid, mis veel vanaemast riidekirstudesse jäänud olid, tõi Onu sama mõttega aia peale tuulduma. Kui nii palju ilusaid riideid on, peab vist hakkama neid kuskil näitamas käima, mõtles ta, ja tegi prooviks karusnahkses kasukas ümber maja paar tiiru. Täitsa teine tunne oli kui ilma – hea tunne. Inimese tunne. Mis ongi vist kõige tähtsam.

Sama hooga pani Onu siis ka juba saunaahjule tule alla. Et kui me siin juba inimeseks hakkame, siis põhjalikult. Inimeses pidavat kõik ilus olema, see olevat tema esimene tunnusmärk. Muu on kõrvaline. Sahvrist leidis Onu karbitäie lokirulle, mõnest esiemast jäänud vist, või pruudist, mine tea, kes neid aegu enam mäletada viitsib. Pesuköögis vedeles üsna kena ja kaubandusliku välimusega nõukaaegne ruuži-puudri komplekt, kaane all graveeritud hall kiri „USSR”, ja tuvastamatut värvi huulepulgad, mis viimati vast sajandivahetusel kasutusel olnud. Onu plaanis niipea, kui saun valmis saab – see pidi ta prognooside järgi kuskil kella kaheteist ja ühe vahel juhtuma –, end igatpidi puhtaks küürida ja üles lüüa. Et oleks löödud.

Paraku selgus, et ahi ajab sisse, mis ei olnud üllatav, tõtt-öelda ta ei mäletanudki, millal neid küttekehi viimati köeti, rääkimata sellest, millal neid lõõre viimati puhastati. Ei olnud midagi peale hakata, pidi käised üles käärima ja korstnapühkimisaparatuuri valmis panema. Võinuks küll korstnale öelda, et too end ise puhtaks küüriks, aga mida targemat Onul peale hakata oleks olnud, lõunauinakukski oli kell veel vähevõitu.

Ega Onu seda tööd varem teinud ei olnud, aga näinud oli küll, kuidas tehakse. Lapsena. Ei paistnud raske. Nagu enamiku asjadega. Ja ükskord peab ikka see esimene olema. Vaat kui pöörab veel oma karjääri ja elu tagurpidi ja hakkabki sellega tegelema, elukutseliselt, muud ei teegi, aina pühib ja pühib. Käib, nägu tahmane peas, mööda maad ringi, väiksed lapsed peidavad bussis ja poelettide vahel end tema eest oma isade selja taha ja nutavad, tema ainult naeratab ja köhib tahma kopsudest välja. Ja noored maaõhust punapõsksed emad annavad talle otsaette musi, sest mida sa muud ikka ühe vaese rändava korstnapühkijaga peale hakkad. Aga see oli tulevik, sellele ei tasunud veel mõelda. Kuigi tore oli see kujutluspilt küll. Hoovist hoovi kõndida, koeranähvitsad klähvimas ja püksisääri puremas, päike muudkui paistaks, mõistagi… Pererahvaga alati tass kohvi juua, seda esmalt, see oleks nii-öelda eeskirjadesse sisse pandud, siis vahepeal katusele ronida ja öelda, et pole see lugu nii hull midagi, paar harjatõmmet siit, paar sealt… Selleks polnud Onul muidugi esialgu veel mahti, esmalt vaja oma asjad korda saada.

Panged-harjad korstna juurde vinnatud, istus ta kaksiratsi katuseharjal, et veidi hinge tõmmata. Tore oli vaadata, kuidas kogu hoov möödunud aegade moeröögatustest kajas. Kleidisabad plagisesid tuule käes ja kampsunikäised rippusid nii tuttavlikult üle aialippide, et kui silmad fookusest välja lasta ja hästi ette kujutada, võis lausa uskuda, et õue peale on rahvahulk kogunenud, et nad kõik istuvad päikese käes, vaatavad kaugusesse, nuuskavad aeg-ajalt omaenda initsiaalidega taskurätikusse nina ja vaikivad. Tähendusrikkalt. Kandev paus ja nii.

Umbes siis see oligi – võis ka hiljem olla, asjalood on segased, aga õigupoolest ei mängi see erilist rolli, sest üldiselt on kahtlane, kas siin miski tõele vastab, ja kui vastabki, siis enamasti ikka rohkem ülekantud, nii-öelda metafoorses mõttes –, kui vihma sadama hakkas.

Alguses ei pööranud Onu sellele tähelepanu, võttis nagu kiuste kampsunigi seljast, et vihmale näidata, et pole üldse vihmasaju moodi ilm, vaja mõni muu koht otsida, kus sabistada. Varsti aga muutus katuseplekk veest nii libedaks, et Onu suutis vaevalt tasakaalus püsida, ja siis oli sadu eirata keeruline. Õieti oli keeruline eirata pahameelt, mida sadu tekitas, ja see oli üsna veenev tõestus saju olemasolust. Muidu poleks nagu vigagi olnud – katuselt alla libisemine ja surnuks kukkumine Onu ei hirmutanud, elatud oli juba küll, aga tööd olid ju pooleli. Kõige rohkem oli kahju pesust, mis uuesti läbimärjaks sai ja hirmus üksildaselt nööri peal tolknes.

„Kuule, vihm,” ütles Onu lõpuks, kui ta enam edasi ega tagasi ei saanud ja katusel kükitamisest tüdis. Vihm kuulaski, või vähemalt tegi, nagu kuulaks. Ei öelnud midagi.

„Kaua veel?” jätkas Onu. Vihm kehitas õlgu ja rabistas vastu katust edasi. Tugevamaks ei läinud, aga ära ka ei lõpetanud. Mis oli arusaadav, sest ega vihm vihjetest aru ei saa, ta on väga otsekohene, talle peab ikka nii ütlema, nagu on. Kui tahad, et ta lõpetaks, siis nii ütlegi.

„Ehk aitab nüüd?” uuris Onu ettevaatlikult edasi. See oli talle võõras vihm, Onu ei tahtnud teda kogemata pealetükkivusega pahandada, läheb veel teine liiga kaugele, tükk kuuma suve oli ju ees, kes siis ilmaasjata põuda ja nälga maale kaela kutsuda tahab.

Vihm ei vastanud Onule sooja ega külma. Onu ootas. Kaks päeva ootas, öö nende vahel ootas, ja ühe öö veel otsa ka, aga kolmanda päeva hommikul, kui vihm veel otsa lõppenud ei olnud, oli Onu meel üsna morniks uhutud. Sadu oli osa puhast pesu aialt ja nööridelt maha pori sisse peksnud ja kasetüvi, millest Onu tihastele-leevikestele sööklat ehitada plaanis, polnud oma kuivamisülesandega sugugi edasi saanud, pigem vastupidi. Onu oli väga pikameelne ja iseenda pärast poleks ta stiihiatega konflikti vast otsima hakanudki, aga ehitamist ootav linnumaja kripeldas tal kangesti südamel – kauaks seda suve ikka on. Parata polnud midagi, tuli küsimust diplomaatiliselt lahendama asuda.

„Vihm, kuule,” alustas Onu uuesti. „Ma siin mõtlesin, et äkki aitab, mul pesu kuivab ja… muidu ka. Kas sulle juba uni peale ei tiku, mis?”

„Ma saan magades ka sadada,” ühmas vihm peale paari minutit vaikust.

„Soo?” imestas Onu. Seda ta varem ei teadnud. „Mul ripub pesu nööride peal, ehk tõmbaksid veidikeseks koomale, lased ära kuivada?” pakkus ta siis. „Tuled hiljem tagasi.”

„Mina?” küsis vihm peale järjekordset pausi ja kergitas imestunult kulme, aga seda Onu ei näinud, sest ta ei olnud päris kindel, kuskohas see vihma nägu on. Ilmselt oli see niikuinii leppade taga.

„Sina jah,” vastas Onu.

„Ma ei tea,” venitas vihm seepeale.

„No mõtle sellele!” ütles onu viisakalt. „Las pesu kuivab ära. Ja näe, need paar puunotti ka. Mul on plaanis neist linnumajad teha. Söögimajad. Talveks. Väga ilusad. Pealegi äärmiselt inimlikud. Kui see sulle midagi tähendab.”

„Hm,” vastas vihm ja ei öelnud muud midagi, krabistas endistviisi edasi.

„Palun!” kordas onu paari tunni pärast ettevaatlikult, kui midagi muutunud ei olnud.

„Ehk oled kena, otsid endale mõne muu koha, kus sadada, natukeseks ajaks, nii päevaks-paariks, siis võiksid jälle tagasi tulla.”

Vihm vaikis. Onu ei andnud alla.

„Ära ole südametu,” palus ta haleda häälega ja tegi kurba nägu, aga vihmale sellised asjad ei mõju, ta on väga otsekohene ja vihjeid, teadagi, ei mõista.

„Südametu?” virgus vihm. „Sul on õigus. Ma olen südametu. Ole hea, otsi mu süda üles, siis lähen ära.”

„Süda üles?” imestas Onu.

„Jah. Ole nii hea. Siis lähen ja sajan ma mujal. Kas või kaugel-kaugel Soome lahe kohal, kui tahad. Selleks ma õieti siia tulingi. Sind paluma, et sa mu südame üles otsiksid. Olen ta ära kaotanud. Nüüd tuli meelde. Enne ei mäletanud.”

„Olgu,” oli Onu abivalmis (sest sama hästi võib ta ju vihma südant otsida kui midagi muud teha, lõpuks pole vahet, mida teha, peaasi, et tehtud saab). „Ainult et mu jalad on ära surnud ja ma ei saa siit katuselt ise alla. Olen siin juba kolm või neli päeva kükitanud. Mitte et ma kurdaks.”

„Soo? Surnud?” imestas vihm.

„Jah, nii öeldakse. Kui veri ei käi läbi. Et on surnud.”

„Saan aru,” vastas vihm paari tunni pärast. Hakkas hämarduma. „Kui asi nii on, siis võin ma sulle oma jalad anda. Laenata. Seniks, kui mu südant otsid.”

„Olgu pealegi,” nõustus Onu, aga mitte eriti hea meelega, sest ta oli vihma jalgu näinud küll. Vihma jalad on väga koledad, ma ei pea seda ilmselt täpsustama. Kes näinud on, kujutab ise ette, kes näinud ei ole, elagu pealegi õndsas teadmatuses ja olgu õnnelik.

Onu hambad plagisesid külmast – oli ta ju mitu ööpäeva paduka käes istunud – ja kõri nöörivast tülgastusest vihma jalgade ees, ja ta noogutas kuulekalt. Vihm tõstis Onu katuselt sauna ette trepile, kruvis ta kasutud jalad alt ära ja pani enda omad asemele. Otse soklitesse, klõps-klõps kinni. Jalad sobisid Onu alla nagu valatult, nad olid vihmaga üsna ühte mõõtu mehed.

Onu tõusis veidi õõtsudes oma uutele jalgadele ja ringutas. Enne kui oma töödega taas pihta hakata saab, tuleb nüüd see süda üles otsida. Kes teab, kui kaua see aega võtta võib. Võib-olla kogu elu. Aga lubadus on lubadus, vihmaga vaielda ei saa niikuinii. Õnneks pole eriti vahet, mida teha, peaasi, et tehtud saab. Ja kui ei saa, siis teeb keegi teine. Niikuinii teeb.

„Nii,” sõnas Onu, kui ta oli põhjalikult nina nuusanud ja katuselt alla visatud kampsuni selga pannud, mis sest, et see läbimärg oli. „Kas lähme?”

„Kuhu?” päris vihm varsti. Onu oli selle aja peale kõik maha kukkunud riided tagasi nöörile sättinud ja korralikult pesulõksudega kinnitanud. Maja ukse mõtles ka lukku panna, aga ei leidnud võtit üles, ja pealegi polnud sealt eriti midagi võtta, seega jäi see niisama.

„Südant üles otsima. Sinu oma. Seda, mis kaotsi läks.”

„Ahjaa,” vastas vihm. „Õigus. Lähme siit kuuri tagant.”

Ütles nii, pilgutas silma ja hakkas ees astuma. Ta oli end tagajalgadele ajanud, kõndis pikkade taaruvate sammudega üle kuuskede, nii et Onu vaevalt ta kannul püsis. Vähemalt alguses. Varsti harjus Onu tempoga ära ja sai väledaks kui nastik. Aga see oli tüki aja pärast, alguses oli ikka päris raske.

Käisid niiviisi üle põldude ja metsade, ikka vihm ees, Onu järel, otsisid, kus see kaotsi läinud süda on. Ajapikku sai Onu aru, et vihm oli ta üsna niisama, seltsi pärast kaasa võtnud, sest ega temast erilist tolku ei olnud. Vihmal oli temast palju parem silmanägemine. Ta ei olnud vist lihtsalt viitsinud üksi otsida, polnud nagu seda… seda püsivust ja töötahet.

Nad käisid üheskoos päevade, nädalate ja kuude kaupa mööda tühermaid, hernepõlde, apelsinisalusid, kiirteid, linnavaremeid, isegi kõrbest astusid viivuks-paariks läbi. Aga südant ei paistnud kuskil. Õieti ei olnud Onu päris kindel, milline see välja pidanuks nägema, mingeid instruktsioone ei olnud vihm talle andnud, ainult ütles, et – lähme. Onu sellest suurt numbrit ei teinud, hoidis silmad ikka hoolikalt lahti. Ajapikku oli temagi vihmasse juba õige kiindunud – nende esimesest rännupäevast oli selleks hetkeks kolm aastat saanud, ja eks inimene harjub kõigega –, aga ikka kripeldas see linnumaja tal hinge peal. Koos oma kabeli ja puitpitsiga.

 

„Kuule, vihm,” ütles Onu ühel hommikul, kui nad vihmaga ühes jõekäärus üles ärkasid. Oli ilus päev ja kastepiisad pärlendasid Onu juustes, see võis üsna liigutav välja näha. Nagu mõnelt maalilt.

Vihm oli selleks ajaks harjunud öösiti Onu rinnal kerratõmbunult magama ja võpatas, kui too hommikul esimese asjana lobajuttu rääkima hakkas. Selle kombe oli vihm talt juba ammu võõrutanud.

Vihm tegi ühe silma laisalt lahti, haigutas ja vaatas Onule ootlikult otsa.

„Mis oleks, kui me nüüd kodu poole sättima hakkaksime,” lausus Onu ääri-veeri. „Oli tore, aga… mul on muid asju ka teha. Ei saa vist igavesti mööda maailma tuiata, anna andeks. Pesu jäi kuivama – ja see lindude söögimaja ikkagi. Tead küll.”

„Hm,” venitas vihm veidi umbusklikult, aga võib-olla ka mitte, vahest ta hääl lihtsalt oligi säärane. Ta ei olnud suur jutumees.

Onu võttis seda nõustumisena, kargas püsti, raputas vihma rinnalt jõe äärde samblasse, kloppis püksitagumiku puhtaks, ühmas ühe „egasismidagi” ja hakkas tagasi vaatamata kodu poole tagasi astuma.

Kodu polnudki nii kaugel, kuigi nad olid terve igaviku sinka-vonka rännanud. Aga kui sinkad viisid kodust eemale, siis vonkad tõid vist jälle kodu poole tagasi, ja nii olidki nad lõpuks ainult naaberkülani jõudnud, kuigi retk oli kestnud üle kolme aasta. Onu tundis seda kanti nagu oma viit sõrme, ta oli lapsepõlves siin mitu korda sõjas käinud, oma miljon vaenlast tapnud. Mõnesid piinas ka, selle üle oli tal tagantjärele veidi piinlik, poisikesetemp, aga oli mis oli. Ja ülikoolipäevil olid siinkandis võimsad tantsupeod, aga seda aega Onu mäletada ei viitsinud.

Süda, mis Onu roiete taga vaikselt visisedes verd ringi pumpas, oli rahulik ja rõõmus. Õige pea oligi ta juba kodukülla jõudnud ja sisenes oma õigusjärgsele kinnistule umbes täpselt sealt, kust nad tookord vihmaga koos väljunud olid. Seda on muidugi tagantjärele keeruline tõestada, nagu ka muid osi siit loost. Kodus paistis kõik enam-vähem vanaviisi, mis oli tore, aga poleks ka halvem olnud, kui kõik teistmoodi olnud oleks. Tegelikult ei mäletanud Onu eriti, mismoodi asjad vanasti olid, ja seepärast käis talle kõik ühtviisi hästi.

Esimese asjana korjas Onu värskelt lõhnava pesu nööridelt ja aia pealt ära, raputas sealt aastate jooksul kogunenud ämblikupesad välja (väga ettevaatlikult) ja viis kõik need undrukud ja ürbid ilusti riidekappi oma aega ootama. Tuppa jõudes hakkas uni kohe pähe, Onu ronis magusasti haigutades tagakambrisse teda pikisilmi oodanud sängi ja vaatas lambipirni ümber tiirlevate sääskede tantsu, mis lambikupli helehõbedasse tolmusse õrnu hieroglüüfe vedas. Kodutunne!

Silmad vajusid vägisi kinni. Pesu oli toas, enam-vähem kokku lapitud ja kappi topitud, ja selle pärast enam muretsema ei pidanud. See valmistas Onule rõõmu – kuigi ega midagi ka katki poleks olnud, kui see pesu hukka oleks läinud, sellest sai ta nüüd teki all kerra tõmbunult väga hästi aru.

Homme pühib ta selle korstna lõpuni. Ja toob postkastist lehed ära. Kindla peale. Linnumajaga kannatab siiski ehk veel oodata, alles on juuni, talveni aega küll. Pealegi on ehk õigem, kui loodus oma asju ikka ise ajab. Ei ole inimesel tarvis oma nina igale poole toppida, tema vaadaku, kuidas oma asjadega järje peale saab. Köök oleks vaja korda teha, on teine end nende aastatega jälle segi ajanud. Aga eks selle üle jõuab homme juurelda. Nii mõtles Onu. Üks tige sääsk imes valusasti ta teki alt välja piiluvat küünarnukki, aga las imeb, otsustas Onu, ja ei liigutanud end meelega, peaaegu ei hinganudki, et sääsk ära ei ehmuks. Kuidas siis nii, mõtles ta, et ise elan ja teisel ei lase. Poleks nagu inimlik. Ei klapiks vaadetega hästi kokku.