Kogu moos

„Kus sa olid?” küsis kume hääl. Hääles kõlas rõskus, tüdimus, aga ka tigedus. „Käisid jälle oma litsaka juures?”

„Mitte kusagil ma ei käinud. Siin olen olnud,” vastas ta trotslikult, nii vana hinge kohta lausa nooruslikult.

„Ära valeta, või sa arvad, et ma sinu sisse ei näe,” ütles seesama hääl kõrvalhauast, ja ta kuulis sealt läbi mullapõue ja mädanenud kirstulaudade tungivat kahjurõõmsat naeru. „Vahele jäid, mehikene. Ma tundsin, kuidas sa juba hommikul vaikselt oma urkast välja libisesid, nagu vine, nagu tiirane keerdus vine, ja tuhatnelja tolle kõõma haua poole pühkisid.”

Hääl vaikis. Ka tema ei kostnud midagi vastu. Äkki lõpetab ära.

„Kui kaua pean ma seda veel kannatama?” kostis kõrvalhauast mõne aja möödudes, ikka niisama nõudlikult. „Kas tõesti terve igaviku? Nii nagu elus, ei saa sa ka surnust peast oma ihasid vaos hoitud.”

„See polnud muud kui…” proovis ta end asjatult kaitsta, aga naine ei jätnud järele.

„Milline jälk piin,” kuulis ta sealtpoolt ründavat sisinat, „milline vastik, põrgulik piin, kui me muidugi põrgus oleks.”

Nüüd sai sisinast susin, seejärel vaikne nuuksumine.

Kunas naised jätavad? Ei jätnud ta ju siis, kui ta asjata seletada üritas, et põgus suhe Liisiga on pelgalt platooniline; et see on hingestatud ja vaimustav ühendus; miski, mida tema, ehkki nad juba mitukümmend aastat koos elavad, pole nende suhtes vaat et ealeski kogenud ega saagi kunagi kogema. Sest enamiku ajast kuulab ta lihtsalt Liisi häält, kui nad teineteisele filosoofilisi ja poeetilisi tekste ette loevad. „Aah!” oli naine seepeale oiatanud ja lasknud põrandale kukkuda kausi, milles ta kahvliga suhkrut maasikatesse hõõrus. Ja ehkki ta oli äkitselt tundnud pöörast haledust, teadmata isegi, kas Roosi, iseenda või nende mõlema vastu, oli ta ometi jalaga nii kõvasti vastu tooli virutanud, et see potikildude ja parketil laiali valgunud moosi otsa kukkus. Siis oli ta kohe ise ka ehmatades naise ümbert kõvasti kinni võtnud. Aga see oli seisnud pinges kui vibu, mõlemad käed kõvasti vastu rindu, pea kramplikult kõrvale pööratud. Ta oli katsunud veel korra naise jonnakust talle nii omase vihajärgse leebusega murda, aga sinnapaika oli see jäänud ja jäigi. Edaspidi magasid nad juba eraldi tubades, sest naine ütles, et ka tema oskab platooniline olla.

Miks nad siis üleüldse kokku jäid? Miks me üleüldse kellegagi kokku jääme? küsis ta endalt, kui kõrvalhauast enam nuukseid ei kostnud. Aga ta ei osanud isegi siin ja praegu, kui nii võib öelda, ruumituse ja ajatuse kokkupuutepunktis, sellele küsimusele vastata. Kui vaataks õige kogu olnule korra otsa? Ja ehkki kronoloogia pole hauataguses oluline, mõtles ta, sest kõik on ju korraga „näha”, on oma järjestus asjadel siingi, kui seda iseendale jutustama hakata, sest narratiivi reeglid on halastamatud.

Näe, elas ja oli kord tema, Jaan Märksam, ja olid ka tema elu kaks naist: Roosi ja Liisi. Üks neist oli kui hävitav tuli ja teine kui jahutav tuul. Üks kõrvetas ihu kui keriselt hõõguv lõuna, nagu Võrumaal öeldi, teine puhus jahedust hinge koridoridesse. Milline täiuslik kombinatsioon.

Roosiga olid nad kohtunud ülikoolis. Tüdrukul, õigemini noorel naisel, oli seljas tumepruun sametist seelik ja helesinine ruuduline pluus. Tal olid niigi pikad sihvakad jalad, aga kandis ta veel lisaks lahtisi platvormkingi. Roosil oli roosipunane suu ja ta tundis, kuidas kõik temas pulbitseb.

Liisi häält oli ta esimest korda kuulnud siis, kui nad Roosiga juba üle kahekümne aasta olid koos elanud. Põletavate perioodide kiuste polnud nad lapsi saanud ja tollal polnud lapsendamine veel nii sage kui tänasel päeval. Nii olidki uued tulekahjud vähehaaval vaibumas ja tuhaväljade sumbunud kuumus väsitavalt hinge mattev. Liisi hääl oli kostnud raadiost nagu kevadine veevulin, ajal, mil muidu kuiv ojasäng õitsetab värskeid varsakapju, ja noore varsana oli ta tundnud hinge perutavat ja kappavat ka siis, kui neid mingil ajahetkel ühes seltskonnas tutvustati: hääl oli seesama raadiohääl, madal ja mahlane, selles polnud mingit kahtlust.

Aga Liisiga polnud neil olnud tõesti muud kui mõni jutuajamine raadiomaja kohvikus, kui ta teda korra üht raamatut kommenteerima kutsus, ja ülikoolis, tema kabinetis, kui naine oli avaldanud soovi asuda tema ajalookursustele vabakuulajaks. See oli tema edevust meelitanud, ehkki ta oli kohe mõistnud, et loengutes räägib tema, mitte Liisi. Mitte et Liisi kaunis keha – see oli tõesti pilkupüüdev, seda tunnistasid kõik need üllatunud pilgud, mida mehed ikka ja alati tema suunas saatsid – poleks temaski mingeid tundmusi tekitanud, vaid et joobumus, mis teda Liisi juuresolekul ikka ja jälle tabas, oli tingitud naise ainuomasest diktorihäälest. Ta tundis siis iga kord, kuidas põlved lähevad nõrgaks ja kuidas ta tahaks heita pikali rohule, sulgeda silmad ja lasta end helide voolul kanda.

Selles hääles oligi olnud kogu too kuulus platoonilisus, kui Roosi, umbes pool aastat hiljem korraga köögis, kus ta koos naisega pidi toormoosiks maasikaid puhastama, äkitselt teatavaks tegi, et tema, see tähendab Jaan, võibki nüüd oma litsi juurde kolida. Ja hääl oli tal seda öeldes nii kime, nii inetu, et Jaanil kõrvus vilistama hakkas.

„Kust sina seda Liisi tunned?” oli ta küsinud.

„Ah et Liisi?!” oli Roosi kähvanud ja Jaan oli mõistnud, et tegelikult olid Roosil lihtsalt kahtlused, ei miskit muud, ja et ta oli end lollil kombel sisse rääkinud, ehkki sees ta ju tegelikult polnud, kui asja nii-öelda tavapilguga vaadata. Ega siis kellegi häälesse armumine veel mingi in flagranti ole. Kui Roosi tolle in flagranti peale hääle veel paari pügala võrra kimedamaks kruvis, et mis see õige tähendab, oli Jaan omakorda kogu kannatust kaotades vastu karjunud, et lugegu ta „Vahvat sõdurit Švejki”, mille peale Roosi, et lugegu Jaan seda oma Liisiga. Ja nüüd siis oligi välja tulnud, et Liisiga nad vastastikku tekste loevadki, õigemini küll nii, et enamasti loeb Liisi, kelle poolsosinal hääl kõlab kui kumalase surisev lend, nii et Jaan tunneb hinges, aga ka – mis seal salata, vahel ihuski – mee maitset ja näeb suuri punaseid moone. Kui nüüd Roosi kogu oma tulehargi väge võttes kriisates kuulutas, et „Vahva sõdur Švejk” vaevalt et Jaani postuleeritud platonismi kaanonisse kuulub, oli Jaan tooli jalaga ümber löönud, millest oligi kogu järgnev draama – „kogu see moos”, nagu Jaan ikka ja jälle oma närust saatust kirudes ütles – alguse saanud.

Nii olid nad elanud peaaegu kolmveerand aastat, vaikides või vastastikku karjudes, küll koos, sest Jaan oli oma pseudoplatoonilise suhte kohe katkestanud, aga siiski eraldi, sest Roosi oli keeldunud temaga voodit jagamast, kuni nad ühel jaanuarikuu hilisõhtul Jaani 60. sünnipäeva peolt, kuhu Roosi oli etiketi pärast mehega kaasa läinud, autoga koju sõites libedaga teelt välja sõitsid. Roosi oli surnud veel enne kiirabi saabumist, Jaani organismil õnnestus haiglas mõni päev peremehe tahtmist trotsides vastu pidada.

Ja nüüd äkki, kümme maist aastat hiljem (kui jälle ajaliselt mõelda), oli nende uude ja igavesse idülli – sest kõrvuti asuvad hauad, kuhu nad olid maetud, ei takistanud teineteisega kohtumast ja vestlemast – ootamatult sekkunud Liisi kohalejõudmine.

Jah, iga ajalik saab kord otsa, ja nii oligi juhtunud, et kui Jaani vaim varahommikul korraks surnuaia järgmise kvadraadi serva vähki surnud Liisi hauda tungis, et kas või pelgast uudishimust toda kunagise rinnahäälega kaunitari põgusalt tervitada ja oma poolplatoonilise suhte pärast vabandust paluda, oli ta oma suureks kohkumuseks avastanud, et Liisi kunagisest häälest, millega too vastu vabandas, pole enam kübetki alles: see kostis nüüd peaaegu nagu mõrane korin, hullemini muide kui Roosi hääl, mis oli siin igavikus hoopis värskem ja kosutavam, kui oli olnud tema eluaegne pidev kõrge tämbriga tänitamine.

Jaan kuulatas. Kõrvalhaud püsis endiselt vaikne. Ta sirutas end tasa-tasa kirstukaane vahelt välja (no selle juba pehkinud serva alt pääsenuks läbi isegi elus inimene, purgatooriumi vaim on aga nagu vesi, mis imbub kohe sinna, kuhu aga saab), libises Roosi kirstu küljelaudade vahelt sisse ja haaras teise kogu oma vaimu väega sügavasse embusse. Roosi, kelle keha ei saanud enam vibuna pingesse minna, lasi sellel vagusi sündida.

 

Vita nova ehk Ühe teekonna lõpp

Siin oli täna õhtul nii vaikne. Külastusala pidi suletama poole tunni pärast. Ta pidi kiirustama, kui tahtis valvurile antud lubadusest kinni pidada. Oli üpris haruldane, et too kõhnuke ja krimpsus vana itaallane teda usaldanud oli. Muidugi läks see talle ka kaheksakümmend eurot maksma (rohkem tal sularaha lihtsalt kaasas polnud), aga ikkagi. Mitte kunagi varem polnud tal õnnestunud Itaalia ametnikke pehmeks rääkida, olgu tegu piletimüüjate, muuseumivalvurite või kirikuteenritega. Kes ütles, et itaallased pole usaldusväärsed?! Või oli tema näos ehk midagi nii mitteusaldusväärset, et nad oma usaldusväärsusest rangelt senimaani kinni olid pidanud, aga et see nüüd, pakutavat raha nähes – vähemalt selle mehe puhul – kui võluvitsaväel haihtus. Jah, ta polnud ju ei kontrolöridele ega ka lõunatunniks kiriku uksi sulgevale teenrile, preestrist rääkimata, saanud või osanud pistist pakkuda, et võida kümnekski minutiks veel pühamusse jäädes kiiruga mõnd Donatello või Brunelleschi skulptuuri pildistada. Ükskord oli ta isegi sattunud konflikti ühe Palermo preestriga, kes kõik külastajad mõni minut enne ametlikku sulgemisaega välja kupatas. Ta oli preestrilt siis mürgiselt küsinud, kas teda ootab ehk lõunane pastaroog või hoopis televiisorist tulev jalgpallimatš, mille peale fanaatiku (aga fanaticus ju tähendaski algselt valvurit) veresooned otsmikul jämenesid ja ta nad „A un prete?! A un prete?!” kisendades vaat et jalahoopidega templist välja kihutas.

Kus ta nüüd on? Ta seisatas ja heitis teederistil pilgu mõlemat kätt. Paremalt poolt, tema tänavaga paralleelselt tänavalt kostis eemalduvaid samme ja kaugenevat kõnekaja – viimased külastajad suundusid väljapääsu poole. Vasemal oli kõik vaikne. Just sealpool, kusagil läheduses, pidi olema lupanar. Huvitav, et siin enam kedagi polnud. Harilikult tõmbab just see koht inimesi ligi, ja ühtlasi tõukab eemale. Nii häbi kui ka süüme tõttu. Nemad olid Merlega mõlemast võitu saanud, õigemini Merle oli, kui talle ootamatult ütles: „Oleme siin koos, Paul.” „Hull oled?” oli ta oma tulevasele abikaasale (mees ja naine Jumala ees olid nad juba siis) tol korral poolimetlevalt ja poolkohkunult vastanud. Aga Merle tiris teda juba kuhugi kõrvalmajja, see vist oli pagaritöökoda, mille sissepääsu tõkestas mingi aedik. „Siia ei tule mitte keegi.” Nad olid aedikust lihtsalt üle roninud ja… jäi Paul nüüd mõttesse. Nüüd, mil keha kunagist vaid osaliselt mäletada suutis, püüdis ta meenutada, mida ta siis oli suutnud mõelda, enne kui Vesuuvina purskama hakkas. Vist olid tema peast kihutanud läbi ka Pompei hukuga seonduvad pildid – needki, mis assotsieerusid kuidagi loetu ja maalidel nähtuga. Kusagil sähvatav välk nagu Brüllowi maalil, lõhenevad jumalakujud, ahastavad, käsi ringutavad naised, lapsukesed kaela ümber ripvel, sihitult ringi tormavad karjuvate suudega mehed. (Siis ta veel ei teadnud, et kõigepealt oli elanikke tabanud gaasiving. See võis olla midagi Auschwitzi sarnast, mõtles ta nüüd.)

Ja nemad olid ka karjunud. Vähemalt tema oli, kui sähvatas välk ja maailm ümberringi lõhenes. Kui ta teadvusele tuli, tundis ta esmalt Merle jaheda nahaga käsivart oma kuumava käsivarre vastas. Aga ei, ta ei tahtnud enam äkki sinna paika tagasi. Ta ju ei teadnudki enam, kus see tegelikult oli, too lupanar oma paari süütu (nüüdsete pornopiltide taustal muidugi) loomuliku poosiga. Loomalikuks said need ju alles siis, kui Eeva õuna hammustus ja nad koos Aadamaga (ei tea kumma initsiatiivil?) viigilehtedega oma tärganud häbi kinni katsid.

„Kus sa oled, Aadam?” hüüdis Jehoova.

„Siin, Issand.”

„Miks sa ennast ja oma naist mulle ei näita?”

„Meil on häbi.”

„Minu ees on häbi hea, aga süütus muidugi parem. Kuid olgu, tundke siis häbi teiste omasuguste ees. Minu ees olete ikka alasti. Ja kuna te alasti olles minu ees koos olete, siis olen mina koos teiega, sest sellest lasen ma võrsuda uue elu.”

Ta heitis pilgu kellale randmel. Kaheksa minutit. Jah, ta peab oma lubadust. Mehe silmades oli vilksatanud uudishimu ja äratundmine, kui ta oli temale öelnud, et läheb tallama mineviku radu, et taas oma naisega kokku saada.

Pol-lu-tio… pol-lu-tio… liikusid juba valusad jalad kiires kolmikrütmis värava poole. K. oli öelnud, et tundis oma esimese öise pollutio ajal tohutut vaimustust. Tema polnud oma esimese seemneheite puhul küll sellist vaimustust tundnud: voodi oli märg ja kleepuv ja nahale reite sisekülgedel oli tekkimas ebameeldiv kile. Muidugi oli too oniiriline suhe õpetajannaga olnud igati pingestav, aga mitte kuidagiviisi õnnestav. Õnnetunne tuleb ikkagi siis, kui kahe inimese kehavedelikud ühinevad. Füsioloogia füsioloogiaks, aga tulla teadvusele kahekesi koos (väidetakse küll, et omnis animal post coitum triste) ja tunda siis voodi või mõne muu aseme märga on hoopis midagi muud kui tühjust hinges oma üksiolemisest. Aga kahe kokkusaamisel võib eerosest võrsuda agaape: tänutunne, et ollakse olemas ja et sellest olemisest, koos olemisest, saab sündida uus.

„Kas sa tahad minuga koos olla?” oli Merle küsinud ja ta oli unustanud kõik muu.

 

„L’hai ritrovata?” küsis valvur.

„Sì… ovvero no…”

Kas ta oli oma naise üles leidnud? Ta ei osanud valvurile vastata. Ta polnud teda ju kaotanudki. Aga ta polnud teda ka uuesti leidnud. Ta ei teadnud enam, miks ta oli selle reisi üldse ette võtnud. Minevikku ei saanud taastada ja mälestused ei ole enam kunagi needsamad. Samas oli ta ikkagi mõistnud, et ükskõik mis poleks ka olnud, oli neis siis, kui nad üksteises olid, olnud tõde, ilu ja hea.

Ta võis oma reisi nüüd lõppenuks lugeda, ehkki see polnud veel läbi.

 

Merle ja Paul olid kohtunud üliõpilastena. Nad polnud küll samal kursusel, aga liitis neid huvi maalikunsti vastu. Ühel kursustevahelisel peoõhtul (seda nimetati labrakaks) olid nad, kui osa seltskonnast juba lahkunud, osa õlle- ja viinalauas vennastumas ja mõni paarike kusagil kaugemas nurgas või koridori peal teineteise kaunidusi kompamas, teineteisele – ikka teine teisele, sest parimaid asju tehakse koos – aeg-ajalt silma vaadates oma huvisid ja tegemisi usaldanud. Paul oligi siis ettevaatlikult öelnud, et oleks majanduse asemel tahtnud hoopis kunsti õppida, aga et ta polnud julgenud oma töid ERKI-sse esitada.

„Miks siis mitte?” oli küsinud Merle, kelle nime ta oli äsja teada saanud.

„Sest need tõukuvad mul alati kellegi teise töödest.”

„Jah?”

„No näiteks mu viimane töö kujutab Pompei viimast päeva.”

Aga Merle, kes prantsuse filoloogina tundis küll suurepäraselt impressionistide varjusillerdusi, Matisse’i metsikut dünaamikat ja Picasso nii helesinist kui ka roosat perioodi, aga miks ka mitte Clouet’, Poussaint’i ja Courbet’ eripärasid, oli Brüllowi nime puhul veidi üllatunud, ehkki seegi nimi oli kusagilt läbi lipsanud.

Ja siis oli Paul öelnud, et erinevalt Brüllowist, kes kujutab Vesuuvi pursatud Pompei hukku kui jumalikku karistust, on tema teoses, kui seda võib niimoodi nimetada, tegemist lihtsalt looduskatastroofiga, nii nagu on looduskatastroof ka armuühe mehe ja naise vahel, sest sellest sünnib uus elu – vita nova. Merle oli jäänud talle pärani silmi otsa vaatama ja ta oli näinud tema silmaterades enda silmi.

„Kuidas sa seda kujutasid?” oli tüdruk pärast pikka pausi küsinud.

„Ma ei suutnudki seda kujutada,” oli tema vastanud. „Veel mitte,” oli ta poolkogeldes lisanud.

Ja siis olid nad üliõpilaspeolt lahkunud ja – Paul ei mäletanud enam, kas just siis või millalgi hiljem – otsustanud, et selleks, et kunstnik katastroofi õigesti kujutada saaks, peavad nad kord üheskoos Pompeis ära käima, et asja koha peal uurida. Ja nii oligi see teoks saanud, küll mõni aeg hiljem, kui majanduslik olukord (loomulikult tänu Paulile) seda juba võimaldas. Aga ega nad kõigest sellest täielikult isegi oma lastele rääkinud. Küll juhtus nii, et kui Merle suri, tuli Paul, kes mind minu „Armukadeduse loperguse näo” juttude põhjal tundis (olime Merlega muide paralleelkursustel), minu juurde, et ma selle mingilgi viisil kirja paneksin. Laste ja lastelaste tarvis. Aga et tänapäeval viitsitakse lugeda vaid sellist lugu, mis n-ö trükipressi alt läbi käinud, kui sedagi, et siis, nimesid muidugi muutes (Paul ja Merle on minu välja mõeldud), peabki selle tõestisündinud loo ka avaldama.

„No aga pilt?” küsisin mina.

„Mis pilt?” küsis Paul.

„See pilt, mille sa pärast teie Pompeis käimist maalisid?”

„Seda ei ole,” hakkas Paul naerma. „Kui ma oleksin sellise pildi maalimisega vaeva näinud, ega tõelised katastroofid pole ju tegelikult kujutatavad, poleks mul oma äridest midagi välja tulnud. Aga me käisime hiljem veel Veneetsias, Galápagosel ja Vanuatul, muust rääkimata. Ja see on reaalsus, mitte kujutelm.”

„Jah,” ütlesin mina, aga mõtlesin endamisi: „Ei, kui poleks kujutelma, oleks sinugi lugu igavavõitu. Kas te oleksite siis Merlega kokku saanult ka kokku jäänud?”

Me vaatasime teineteisele korraks otsa ja mulle tundus, et ta luges mu mõtet.