Taevas

on esmaspäeva õhtu.
Püsikunded konutavad leti taga.
Kõrtsmik valab selget viina.

Pärast mitmendat klaasi tunnistan talle:
ma ei tohiks siin päriselt olla.
Mees kummardub
mu poole ja vastab:
igavik – see läheb ruttu.

Aed

                Setting a single error
                Against their countless faults.
                H. Auden, „Oxford”

Aias näeb aja märke,
isegi öösel, tänavatulede
ebakindlas kumas.

Lauas, mis oli pehkinud kaks suve tagasi,
kui ta sünnipäeva puhuks linaga katsin,
on nüüd suur auk.

Kuurikatus, mis oli sisse vajunud
juba siis, kui siia kolisin,
on endiselt sisse vajunud.
Sellest surmalõksust varastas keegi mu ratta,
seal elas siil.

Siin pehkinud laua taga on paras
juua õlut ja teha üks sigaret,
mitte sigareti enda pärast,
vaid meenutamaks
mõnd suitsetajast külalist,
kes ilma selle ühe veata
oleks vast liigagi hea.

Hilinevad pühakud

Maailm on jäänud vanaks.

Vanale koerale uusi trikke ei õpeta; seetõttu seisavad ka reformaatorid,
kes oma sõnumiga alles nüüd avalikkuse ette jõuavad,
tõsise takistuse ees.

Vabadus, võrdsus? Hilja tulete, sõbrad;
saja, ei, kahesaja aasta eest oli nende juttude aeg.
Meie ei mäleta enam sedagi, millest me vabanema peaksime.

Ometi, reformaator on reformaator – agiteerimine on tema elu.
Viletsast materjalist peab ta voolima paremat maailma.

Ristirüütlite laul

Taevariik on täis õiglasi
ja neid, kelle õiglased on sinna läkitanud,
ja kuna elu on püha,
on iga kuul, iga rakett sakraalne objekt,
ja meie ajastu nagu iga ajastu
püha ajastu,
üleüldise Viimase Missa varju all,
mida siiski pole veel tulnud,
ja mis kõigi meie pingutuste kiuste
võib tänagi veel tulemata jääda.