Viivi Luik: „Pühaduse purunemine”.
Ilmamaa, 2024. 320 lk.

Viivi Luik sobiks peaministriks. Kui ta midagi ütleb, siis nii on. Tema raske ütlemisega ei pruugi alati nõustuda, aga tema sõnadel on jõudu, mis paneb kuulama, ja tal jätkub karismat, mis paneb autoriteedi maksma. Viivi Luik on ka üks neid võitlevaid kultuuriinimesi, kes ajab alati oma agendat ja astub sageli millegi vastu välja. Teda võiks nimetada vanema põlvkonna Sveta Grigorjevaks, mis on muidugi meelevaldne, sest Luige väljenduslaad on väljapeetud, tema juba ei luba endale kõlvatusi. Võrdlus ei päde ka selles mõttes, et nood kaks asuvad sageli teine teisel pool rindejoont. Ent ühisosa ühiskonnas toimuva nõmeduse vastu sõdimise näol on olemas, nagu ka selles, et mõlemad julgevad ja tahavad maailma ja kultuuri asjades sõna võtta ja ses mõttes võib Luike ju Grigorjeva eelkäijaks nimetada. Liiga palju protestimeelseid kirjanikke, kelle sõna on kuulda, Eestis just pole.

„Pühaduse purunemine” on Viivi Luige neljas esseistikakogu, kõik neli on ilmunud viimase 18 aasta jooksul. Kogumikus leidub artikleid, kõnesid, „Ööülikooli” raadiojutte viiest kümnendist: vanim, „Seitse luuletajat”, pärineb aastast 1988, uusim, „Kirjaoskus, sõda ja elevandiluust torn”, ei ole varem ilmunud. Teose tutvustus ütleb, et nüüdne Ilmamaa „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud kogumik püüab avada „uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis raamatu koostamise käigus ka autorit ennast on mõnevõrra üllatanud”.

Viivi Luige eelmine esseistikaraamat „Selle kevade tervitus” (2020) erineb teistest tema mitteilukirjanduslikest teostest just ilukirjanduslikkuse poolest: seal on kuuldemäng „Koera süda”, ooperilibreto „Pilli hääl”, teoses on kasutatud väljavõtteid autori romaanidest ja luulest, samuti leidub kogumikus intervjuusid. Paljuski kattub „Pühaduse purunemise” sisu siiski 2017. aastal ilmunud „Pildi ilu rikkumise paratamatusega”: mõlemad alustavad aastaga 1988, mõnedki artiklid on ilmunud mõlemas kogumikus, üldine tonaalsus on sarnane, ka pealkirjad viitavad samale tendentsile: elu pole nii ilus, kui võiks; kunst pole enam see mis vanasti; ning peab leiduma keegi, kes tõmbab kullakarralise katte moraalselt allakäigult, silmakirjalikkuselt, amatöörluselt, getostumiselt. Autor võtab endale selle missiooni ning kuna töö pole kergete killast, jääb kõlama pisut manitsev, etteheitev toon, mis neil hetkil, kui saab tõesti rääkida võimsatest ja õilsatest nähtustest, nagu surematu looming või puutumatu loodus, võtab üles ka kord õrnemad, kord sügavamad pühalikkuse noodid.

Raamat on nutikalt koostatud. Teos algab uuemast ajast artiklitega aastatest 2017–2020, hakkab siis järk-järgult ajas tahapoole liikuma, kuni jõuab üheksakümnendatesse ja kaheks jutuks ka kaheksakümnendatesse. Järgnevus pole päris kronoloogiline, vaid järgib ka stiile, rütme ja teemasid. Kogumik lõpeb taas uusimate paladega aastatest 2020–2024. Teemad ja lähenemised on sageli samad, vaatamata aastaarvule: esiteks isamaa ning vaated sellele kaugelt ja lähedalt. Teiseks kultuur ja selle roll ühiskonnas – pole vist vaja öeldagi, et kõrgkultuuri alahindamist poliitilistes, karjeristlikes ja moetõmblustes Luik ei kannata. Tähtsal kohal on ka loodus ja (tehnokraatliku või maitselageda) inimese suhtumine sellesse. Kõige selle juures suumitakse sisse maa- ja linnaelu aspektidesse, austatakse teenekaid ja andekaid loomeinimesi, räägitakse tööst ja puhkusest, meelelahutuse üheülbalisusest ja tänapäeva inimese rõõmudest, valudest ja valedest. Kõik kokku moodustab reflekteerimise rahvusmõtte sagedustel – taustal kumab ikka kriitiliselt asjaolu, et täisväärtuslik, inimväärne elu saab püsida ainult kirja- ja lugemisoskuse õhkkonnas, aga see õhkkond hakkab hõrenema, sest paberraamatute tähtsus hakkab kahanema, valitsevad kliki- ja sotsiaalmeedia, inimesed ei oska end enam väljendada ja funktsionaalse lugemisoskuse asendab tasapisi pilguheit ekraanil välgatavatele säutsudele ja teadaannetele. Mainitud ilminguid kirjeldab Luik mitmel pool, eriti mahlaselt aga peatükis „Kirjaoskus, sõda ja elevandiluust torn”, kus autor märgib ka teraselt: „Kõigis inimese ja ühiskonna hädades pole mõtet süüdistada arvutit. Arvuti on tarberiist nagu leivanuga, mille sa võid teisele rindu lüüa või siis temaga vaguralt leiba lõigata. Oleneb omaniku huvidest ja kalduvustest.” (Lk 304.) Siin tunnistab ka Luik ise, et põdes nutisõltuvuse läbi ning teab, mida see tähendab, kui maailma tajutakse ainult info kaudu ja kohalolukogemus kaob.

Paljud „Pühaduse purunemises” toodud väited ei põhine teaduslikul analüüsil, tegemist on kirjaniku loominguliste, oma kogemustel ja tõdemustel põhinevate seisukohavõttudega, mistõttu ei tasu pahaks panna hinnanguid koroonaaja piirangutele („Selle kevade tervitus”) või töö tähendusele inimese elus („Töö ja pühendumine”, „Töö ja teenistus”). Ka lühemad emotsionaalsed repliigid on head lugeda, kui need on hästi kirjutatud: põhjendused on sel juhul kunstilised, mitte teaduslikud. Luik ei raiu ju kellelegi pähe üldtunnustatud ja heakskiidetud tõdesid või vaieldamatuid fakte, seda enam on lugejal autoriga huvitav aeg-ajalt vaielda. Näiteks võiks seda teha töö küsimustes: kõigil inimestel pole võimalik teha meelepärast tööd, paljud siin maailmas on õnnelikud, kui neil on üldse mingigi töö. Muidugi kritiseerib kirjanik siin eelkõige mõtte ja südametunnistuseta tehtavat tööd ning annab terava ja vaimuka seletuse meedias tühjaks ammutatud ja üle ekspluateeritud mõistele „tavaline inimene”: „Inimene, kellel puuduvad kirg ja kaastunne, kuid kes elab alalises hirmus eksida ning jätab sellepärast kõik valikud tegemata ning ootab, et vanemad, kooliõpetajad, ülemused ja riik talle käsud kätte annaksid ja seletaksid, mida teha ja kuidas olla. [—] Tavaline inimene tahab seda, mida teda sisendatakse tahtma ehk teisiti öeldes, tahab seda, millele kõige räigemat reklaami tehakse. Ta on tubli tarbija ja hästi manipuleeritav valija, ühesõnaga, teeb valitsustele vähe tüli.” (Lk 31.) Näete nüüd, millise limukaga te kokku puutute, kui juhtute kohtuma tegelasega, kes tutvustab end: „Oh, mis nüüd mina, mina olen kõigest tavaline inimene.”

Viivi Luik oskab olla sarkastiline. Sümpaatne on see, et ta ei püüa kellelegi meeldida. Kui sajatab, siis südamest. „Maailma raamatupoodide müügilaudu katab üha paksem kõntsakiht, mida ikka veel nimetatakse raamatuteks. [—] Sama lugu on kunstiga. [—] Siinsamas Tallinnas ujub Kadrioru tiigis terve tänavuse suve kunstinäituse nime all mingi mõttetu rahvusvaheline kola. Infantiilseid katsetusi nimetatakse uhkelt kunstinäitusteks ja määritakse inimestele pähe kui moodsat kunsti.” (Lk 50.) Raamatute osas võib kriitikaga nõustuda: kuna turg on vaba, mahub sekka palju pahna, ja see ongi hinnanguline. Kogu moodsale kunstile labidaga pähe andmine siiski arukas ei näi, isegi mööndes, et tegu on maitseküsimusega.

Mitmel pool raamatus jääb mulje, et Viivi Luik ei hinda nooremaid põlvkondi just eriti kõrgelt. Kohe kolmandas palas „Kasutajanimi: viha@sallivus. Parool: vale” lajatab ta: „See valelik, võltssallivusest tingitud olukord on sünnitanud kõik need kvoodinaised ning lumehelbekesed ehk siis inimesed, kes tahavad jumalamuidu, ainult oma sookuuluvuse või ealiste iseärasuste eest saada hüvesid, mis kuuluvad nendele, kes teavad, mida tähendab pühendumine, valikud ja vastutus. Selline asjade käik ühiskonnas tekitab paljudes umbset viha, mida pole kuhugi valada.” (Lk 20–21.) Siinkohal tekib minus lugejana protest: kuidas pole kuhugi valada? Kas just sellest umbsest vihast ei kubise siiani näiteks Delfi kommentaarium? Kus aastal 2024 möirgavad normaalsete inimeste seas endiselt stalinistlikud-putinistlikud tagurlased, kes manavad kurja „lääne liberastide” aadressil (valisin kõige pehmema ja viisakama üldnimetuse) ning laulavad halleluujat isakesele Putinile ja tema tallalakkujale Orbanile. Kus kivi all elanud nõukogude-fännid on saanud vabaduse siunata anonüümselt noori, seksuaalvähemusi, alternatiivkultuuride viljelejaid, teisitimõtlejaid ja isegi naissugu tervikuna.

Need kommentaariumid ei tekita minus siiski viha, vaid imestust. Viivi Luike lugedes imestan kohati samuti, sest tajun kõigi ta ridade taga inimest, kes hindab inimõigusi ja vabadust ning loomulikult põlgab imperialismi ja suurriiklikku vägivalda, ent Luik peaks ju teadma: sallivus uue ja erineva vastu pole võlts, vaid pakub nimelt vastukaalu nõukogude aja ametlikule mentaliteedile, mis taunis isikupärast mõtlemist ja vaba olemist. Võib mõista, et võrdsuse küsimus häirib mõningaid Luige põlvkonnakaaslasi, sest nad on küllastunud nõukogude ajal levinud „kõik on võrdsed töölised-kommunismiehitajad”-jutust, aga võrdõiguslikkus tähendab tegelikult ju midagi muud, nimelt võrdsete stardipakkude loomist erinevatele ühiskonnagruppidele, millest nõukogude ajal ei võinud unistadagi.

Samas näitab Viivi Luik end avara pilguga maailmakodanikuna, kes on mõneski küsimuses oma ajast ees olnud. Putini ja Venemaa ohu eest hoiatas Luik juba ammu enne nende täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal ja nii kirjutas ta Valgevene kirjaniku Svjatlana Aleksijevitši Nobeli-võitu kommenteerides: „[—] pärast Nobeli kirjanduspreemia väljakuulutamist võis saksakeelsest pressist lugeda arvamusi umbes selles vaimus: tänu jumalale, et just Svetlana Aleksijevitš sai Nobeli, sest see on talle teretulnud kaitsekilbiks Minski ja Moskva tagakiusajate vastu. See reibas arvamuseavaldus on järjekordne märk selle kohta, kuidas Lääs mõõdab Venemaad oma mõõdupuuga ega suuda kuidagi mõista selle režiimi mõõtmatut ebainimlikkust.” (Lk 244.)

Viivi Luik räägib tsivilisatsioonide vastuolust eri nurkade alt ja korduvalt ning igaüks, kes tema kirjutisi lugenud, teab, et tegemist ei ole nostalgikuga, kes igatseks „vana head” nõukogude korda, ent tuleks siis ju mõista, et just need nooremad põlvkonnad loovadki praegu seda uut Eestit, mis on demokraatliku maailma võrdne osa, mitte enam mahajäänud ääremaa ega ka idanaabri sõltlasriik.

Kirjanik on ent õigusega pahane paljude praegusaja tendentside peale. Ilma ja inimesi näinud kirjanik pole rahul sellega, kuidas Eestis suhtutakse loodusesse, nii metsikusse kui ka linna omasse. Metsikut loodust meil enam polegi, sest RMK majandab, mitte ei hoia metsa, ja eraomanikud vaatavad ka, kus puu juba nii kõrge, et võib maha võtta, siis saab selle rahaks teha. Linnaloodus on Eestis aga retsidivistlike kärbete ohver. Selle tulemusel elamegi noorte vitste ja maani pügatud hekkide vahel, ise ka madalamad kui muru.

Viivi Luik peab lugu looduse lopsakusest nii linnas kui metsas: „Alles siis, kui sa näed, kuidas Eestis „ilu” tehakse ja „korda luuakse” (mis seisneb põlispuude mahavõtmises, põõsaste likvideerimises, väikeste külavaheteede laiadeks inetuteks magistraalideks muutmises, agaras kioskite ja putkade püstilöömises), siis sa mõistad, et see, mis toimub, pole ju midagi muud, kui „sakste vana” ülevõtmine. Saksad on selle etapi juba selja taha jätnud, juba jälle on rüüstamisest alles jäänud vanad puud au sees, juba jälle laseb saks oma aeda sirelid istutada ja võtab hekid ning alleed kaitse alla. [—] Aga selleks, et Eestis sinnani jõuda, peab enne Tallinna puumajad ära lammutama ja ilmetud betoonkolakad asemele ehitama [—].” (Lk 123.)

Viivi Luige raamatust kõlama jääv mõttelaad on eluterve ja ajatu, hinnates püsivaid väärtusi, looduse ja loomingu ilu, ausaid ja rikastavaid inimsuhteid, pakkudes tasakaalu ühiskonnas levivale edukultusele, rapsimisele, pealiskaudsusele. Loomulikult ei saa temaga alati nõustuda. Aga kes loeks esseistikat sellepärast, et öeldule pelgalt kaasa noogutada? Vaevalt Viivi Luik seda isegi teeb.