L. S. F. (lost souls forever)

kõik teavad kuidas suitsu keerata
et raha on ilu raha on vägi raha on arm raha on võim kes meeldida tahab peab roomama
meie naeratavate inimeste linnas veremõrvasid ei toimu on ainult tähnilised seinad ja kummine korruptsioon
naeratavate inimeste linnas uputa oma tunded purpurse mere sisse mis kuumavais katseklaasides keeb
löö risti ette jumal hoidku selle eest et kõhtu imelikud õõnsad tulised jutid jõuaksid
need võivad minna kaunikesti kalliks maksma
vasakule paremale otse otse sirge tee kavalamad jänesehaakides põikle slaalomis läbi möödaminejate vastutulijate pimedais silmis sirge tee
me unustame kogu aeg et eksisteerib veel neljas dimensioon mis kuulub ajale
ihkame pyyelda kõrgusse lykake meid aknast välja pakase kyysi ehk lendama siis õpime
kõik mis me oleme kõik mis teeme on võitlus oleviku vastu
 
mäletan kord olid mul kahjana leekivad punased kiharad ning elasin renessansiajastul kooruva fassaadiga kortermajas
mu suurim unistus oli saada endale tillukesed hõbedased kingad mis võiksid võluradadele rändama viia
siis tunnistati mind nõiaks ning tõrvikuna loitsid mu kiharad tuleriidal taevani
meil leige vee nägu ja keha me leegime kilgates kuid tõeliselt põleda veel ei julge
 
ma kõigun maa ja taeva elu ja surma vahel tyhja sysimusta ja kyytleva turmtule piiril mu horisont on pungil lääpas lillemustreist
olen määratud eluaeg võrku pyydma suhkruvatist liblikaid kes olenemata asjaolust et minuga võrreldes nad lendavad teisel pool udu tunduvad nii ytlemata lähedal õpikunäide kahekymne esimese sajandi skisoidsest mutantinimesest
iga kord kui silmad sulgen ähvardab mind kuristikku mööda alla kukkumine alice imedemaal joo seda söö toda ja kahane väiksemaks aina väiksemaks oled ju siiski naine kybarsepp ehk pakub teed ja kui ta sind nurga taga ära vägistab siis mis sa veel lootsid olid ju kaunikesti tillukeses kleidikeses hoidku jumal jorrulise eest niigi igal ööl langen põrgusse
arugi te ei saa et see siin on lemmikloomasurnuaed
ma ei ole mitte kellelegi võlgu pole kellelegi midagi sees ent meie naeratavate inimeste yhiskonnas see paraku niiviisi tundub
ma ei tunne neid ometi olen syydi nende ees ning kui naasen oma sõjaeelsesse korterisse nahast tärgeldet tugitooli ryppe
vahin otsa ikka ainult iseenda silmile kus viimased helelumised tulimustad siiruviirulised lillemustrid tantsisklevad veel
ja mu kapi all kummitab
ma ei ole kunagi kuulsaks saand ehk jõuan seekord yhes nende sõbralike sosinatega yles
kõik mis me oleme kõik mis teeme on võitlus oleviku vastu
 
jah ma arvan et siin kummitab me käed jalad hõõrduvad ilmatu tihti vastu miskeid võõraid entiteete me häirume neist oma teel kas me mitte ju ei ihanudki kummitusi kes me nõusid peseks saapapaelu seoks
ent mulle tundub et säänseid kummitusi me tillukesed ninad ja nõud ei huvita
nad on tõrvasest tiirasest tärisevast õhust tõusnud kõrgemale nende rajad käivad sõjaeelseid kortereid ryystatud maid pidi sinna tänna ja ylesse
nad õhkavad elektriliselt ootavad oma ylemeelikes boolerois olenguil tuumaplahvatust
õhkavad vaikselt ja tuliselt ohsa jutt tõmbas mul praegu meeled krussi ja ristseliti
 
indigolaps libastus jääl
12-aastaselt lõikas ta läbi oma randmed lahkas noaga lõhki silmad et peita end oma kärnase naha eest sukelduda naha alla veenisse
tume kui tökatipudel hele kui viimsepäeva võbelev kyynlaleek
13-aastaselt kleepis ta endale selga vormiriide 15-aastaselt kirgastus kui pistis suhu tillukese paberityki mida nimetati LSD-ks rändas kesklinna kortereist ja kandilisilt kyngastelt edasi kaugemale sydaöösse lillemustreisse mis kiiskasid pimestavat valget
today a young man on acid realized that all matter is merely energy condensed to a slow vibration, that we are all one consciousness experiencing itself subjectively, there is no such thing as death, life is only a dream, and we are the imagination of ourselves. here’s tom with the weather
hyvasti siiras lapselik õnnelik seiklusjanu tere tulemast suhkrune siirupjas mõrkjas mõdumaiguline valu
kamoon nyyd sõbrad miks te tiksumise lõpetasite ma tahan sellest veripunasest tuld pulbitsevast miskist mis klaasjas katseanumas loksub yle ääre tahab valguda ennast kooma juua ma vihkan vaikust tormi eel
 
armastus on loodusseadustest heegeldet isoleeride systeem korrumpeerund konventsioon ohtlikult revolutsiooniline kommunistlik idee mis pulbitseb vängest tõrvast läbi imbunud lämbuvais kopsudes hoidku jumal teid selle eest
võnked energias mateerias te pole yksi teiega on siin miski nägemata sätendav miski entiteet
kes iganes seal kõndis ta polnud yksinda hinged kokku pannud pääkesed et saata teile märter
armastus ootab mahajäetud pööninguil
 
vahepeal läägab see maailm omadega juhtmesse ning tekib nihe ajas ja ruumis kus kõik mis sa iganes lootsid on tõeliselt su sees
igavik peitub siin kohe nyyd ja praegu yhes imekaunis ootamatuid lootusi täis holograafilises kybemes
kõik mis oli olnud tulnud ON läheb rajab saab ja jääb yle silmavalgete piiri laiutab nii pimestavas kaunikesti valusas lõpuks ometi läbipaistvas valguses
ja kratsige peast oma silmad kes te seda näha ei julge
mis juhtub kui lumi sytitab põlema teravad torked mu käsivartes ja sydames need ju sulajääst lihvitet teemandid mis nii rohmakalt käituvad jah kes meeldida tahab peab roomama
ja kes ei taha, ei meelita ta ei taha, ei taha, ei tahagi ta! vaid kylmalt elugi pakub ka – tal enesel katsutaks meeldida!
 
ykskord kyll ykskord tuleb raadiumi berylliumi uraaniumi isotoopide metanooli polymeeride hapnikku täis kopsude lämmastikku loojuva päikese kõigi maade proletaarlaste aatomite yhine plahvatus
laske lahti oma väsinud silmist nad vaid häirivad teid te ettekuulutet kivviraiutet teel
peske silmakoopad pimedast tyhjaks hiieallikail raiesmikel hõõruge sulajääst puhtaks sooned et saaks tulla asemele
suhkruvatti ytlemata ergasroosat roojast ja rõvedat
kaunisti kõikidesse ihuaukudesse äkitsi valguvat lummavat kuldseile nisupõldele vereta mõrvasid maalivat ergavat lumehelbeina langevat kallist ja kreemjat siirupist suhkrust ja meeletult lõõmavat palun pange tähele seda näevad vaid pimedad
ja hoidke syydatet laternad sest ehk jõuate
ehk jaksate
redelit pidi
tõusta kõrgele ning
loita loojuvat taevaranda
läbi lumeräitsakate tormlevais laineis mängleva mere
õhu mis kyytlev ja kiireline
molotovist põlema lahvatand liblikatiibade saagi kohal kisklevate kajakate pimeduse lõpus kiiskleva helevalge valguse
ning me teed lahknesid teineteisest mööda või kui õnneks läheb siis saatuse tahtel ristusid läbi sajandite


Äärelinna pastoraal ehk õhtu kolmes pildis

pilt 1. hämarik

kiilasjääs tänaval kesk kõrguvaid kortermaju kesk kõledat kaamost
kaarutab klaasistund pilguga mees
meie ei ole vaikiv ununev lehekylg aegade raamatus meie aeg kangastub lõõmava taevaperve lõuendil
tore et tulime veel parem et ära läheme
TÄNA ON EMATEPÄEV MINA VISIN EMELE LILLI ja sain esikus pori maha pudistamise eest pyksirihmaga vastu sääri
hämarikus eksleb äärelinna majade vahel tänavail yks tuluke ta jälgedes tibab kassike nad hulguvad kesk panelkasid pilguga tiirutavad otsides päilisi paarilist hingekarjast või jumalat
ning yle kõige põudne taevas mille piimases rauguses juba miskeid roosteseid toone hõõgub
vabadus ei alga mitte seal kus vanemad on ära põlatud või maha maetud vaid seal kus neid EI OLE seal kus inimene sylitab maa peale taevas ja kus ta astub maailma vähimagi tänutundeta
ning kus SEE MISKI ELUST SUUREM MÖÖDUB MEIST VÕI
ANNAKS JUMAL ET TULEB VASTU
me kõik siin lambukesed ja hunditund on tulekul

pilt 2. videvik

viiekordse kortermaja kaledal paneelseinal mis hiljuti eredavärvilise remondi saanult lilla ning oranž asub koorund redel
ta ryhib redelist yles ähkides raskest tõusust ja jõuab lõputu musta kupli alla kus siravad tähed lumivalget krudiseb jalge all sädeleb vastu pimestab unetusest hullunud silmi
ta mõtleb kuidas katus tema ja sulalume raskuse all kokku ei vaju
ykskord viieaastasena oli ta unes näinud et koduaknast paistva hruštšovka ylemisel korrusel oli tulekahju ning kell neli hommikul paanikas yles rahmanud tahtes kruusiga vastasmaja põlengus karjuvaile elanikele vett viia
silme ees virvendab vist juba miskine siiruviiruline deliirium sest praegu tantsivad katuselt alla vaadates vastashruštšovkade tillukesis aknais kaleidoskoobina samuti tulekahjud
kummastav tunne seista katusel kesk äärelinna põrgut kesk kortermajadest moodustund lõpmata hiina myyri või miskisugust tuhkhalli labyrinti kesk tähist musta ööd kesk sadat tuhandet inimest ja ometi yksi kurdistavas vaikuses
lumeräitsakaid langeb aegluubis syda pööritab all haigutavast tyhjusest ta tunneb oma kurgulymfides kängitsevat
pitsitust
lumi lumi lumi kõik teed on tuisus lahti ta ees ja otsem tee on minna hulluks kas niimoodi algavadki revolutsioonid
järsku meenuvad talle miskised silmad ent ta ei mäleta kust need pärit on kas ehk mõnest korterist mille aknast ta redelitpidi yles ryhkides hingeldades möödus
ei nad ei ole olnud pelk vari öös möödaläigatavas udukogus kandilises läbivilksatavas pildikeses äärelinna põrgumailt
neile silmile on ta omistanud tugevama reetlikult hingestatud tähenduse ehk nägi ta neid juba lapsepõlves kui koduesikus ja koolitreppidel hõõgus pööripäev kas niimoodi algavadki revolutsioonid
neid silmi on ta alati pidanud mustaks ja ruskeks lausa ohtlikult tumedaks
ent öösse vaadates meenutavad tähed kiirgavat kirglikku helki silmade iiristes ja
kui ta seisab katusel seesinane sõge maailm tuisuna ta ymber ning näeb virmalisi yle taevaveere laotumas mõistab ta nende tähelepanuväärseim omadus on tegelikult alati olnud valgus
lumihelge helevalge tulimust
enne unetusest hullumist oli tal kord tekkinud palavik ta kahtlustas et haigestumine võis olla seotud nonde mustade silmadega
nyyd on ta deliiriumituhinas redelitpidi tõusnud lund tulvil katusele sydamepekslemine ja verekohin kõrvades siin yleval seisab ta oma alastusest kõrgemal
kas sa tead mis temperatuuril syttib paber kysis mustade silmadega tydruk temalt tähesira all roostes rõdurinnatisel kõõludes ja kevadine õhk oli lehepungade ning pudiseva roosa õietolmu hõngust paksult pungil juba hahetas
varahommikul kodust lahkudes oli ta lävel märganud tärkamas tillukesi maikellukaid hommikul oli koolitreppidel kuumanud palavik nyyd hõõrub ta oma unetusest hullunud silmalaugusid oli see unenägu või
päriselt enam ei tea tuisk on talt nägemise võtnud ja
tydruku silmad mustad aga valgust täis siin yleval seisab ta oma ahastusest kõrgemal millelgi ylemal lähemal paber syttib temperatuuril 451 fahrenheiti samal kuumusel mil hyybind veri mulksub keema ning mis roostes tõmbub hõõguma
yhel tähesirasel pööriööl

pilt 3. sydaöö

äkitsi põrin vigin tärin marssimise tume mydin munakivitänavail petrooleumi vingune hõng ja tähed tunnistasid kuidas paber lahvatas põlema jah viimast korda oli ta musti silmi näinud vahetult enne seda
kas sa tead mis tunne on seista kevadise paduvihma käes ja ahmida suhu vihmapiisku mis maitsevad nagu vein oli tydruk temalt kysinud ning ta mäletas et tol hetkel ei tahtnud ta midagi muud kui seista maailma ees alasti kas tead kuidas lõhnavad õunapuuõied või ihu pärast armatsemist või õilmitsev kyynlaleek mis syydatud mitte petrooleumi vaid ehtsa väävlitikuga või palavik koolitreppidel
kurgus pitsitab
kiilasjääs teeristil meil õige raja valik paistab maailmatu tähtis tuli või vaglad yles või alla
annaks jumal et me rajad kõik ristuvad kesk kortermajade kaamost
tyhjes silmakoopais
lumivalged räitsakad
ja nööri žgutt kõvasti ymber käsivarre oh voolab valkjat lund kirglist atropiini naha alla veeni ja kadunud inimeste silmad äkki yletand vaikelude piirid seisavad sulle karjuvalt lähedal
kesk kõrguvaid kortermaju kesk kõledat kaamost ja vastashruštšovkade tillukesis aknais tantsisklevad kaleidoskoobina tulekahjud jah
siin yleval seisab ta oma alastusest kõrgemal