vähi tähtkujus

ühel päeval saad kahekümne kolme aastaseks ning avastad oma taskutest mälestuskivid. mõned on oliivide – ema lemmikute – kivid, teised kirsikivid. on ka katkiseid telliseid, ja üks kvartsliivakivi kambriumist. pika aja jooksul on nad voodri hõredaks kulutanud. kui paljud mälestused on aukudest välja kukkunud? nüüd ei ole mu taskutes kastanite ja tõrukeste jaoks ruumi. miks sa pidid mu palitusse kivid poetama? ma ei taha neist mõeldagi; ma ei julge ühegi purde pealt ujuma minna, sest ei tea, kui sügav on põhi, kui rasked on mu taskud. kõige enam on sellest kahju, et ma ei tea, millise kivi all on vähid peidus. hirmsaim korduv luupainaja: vanama valge kahhelkividega ahi, mida on kõrvuti kolm, eri suuruses. kui kivid mu taskutes on proovikivid, siis mida need minu kohta näitavad? ja kui olen lubanud endale, et ei lähe kividega jõkke nagu virginia, haaran härjal sarvist: kivikangur, kivivare, inimvare. tahan oma kaela hiiekivile asetada ja teha aega parajaks, kuni tuleb keegi, kel vaja ohvritalle.

*

sa istud mu peal, käes välgub nuga, silmis kütkestus. Lõikad mu paremasse õlga julge sälgu, vältides vana armi, siis vajutad tera kurgule ja nahk lööb su ees lahku, mu veri katab su särgiesise, põse. tõstan parema käe su kaelale, pilgud kohtuvad, mu pöial silitab su lõuajoont. su sarved puudutavad peaaegu lage ja neis tärkab aina uusi pungi. nõgeste lõhn käib üle pea. kummardud ja tõmbad keelega üle mu kaela, kuni olen keeletu. viimased lõiked teed mu nabast vasakule, kaks paralleelset vagu. pühid noatera mu huulte vastu puhtaks ja asetad öökapile, oma suu mu suule, kraabid ja kisud haavu mu kõhul ning ma luban sel sündida. hõljun metalselt küütlevas eetris, ent mu juured kasvavad voodist läbi, vundamendist läbi maapõue põhjaveeni. lööd oma hambad isukalt mu õlga ja piir sinu ja minu vahel kaob, me hägustume üksteisesse, veeväravad paiskuvad lahti, mattume ekstaasi lainete alla.

caldor mortis

kui laseksid
roniksin su kehaõõnde
nagu herilane viigivilja
kes teab, et leiab seal oma lõpu, ent kes instinkti vastu ei saa.
õnnepisarad lauservadel pärlendamas, rõõmustaksin, et saan nõnda
hunnitusse paika järglaste mune sängitada.
ning siis suiguksin pimedasse
unne, silmad koopaisse tõmbunud ja
jäsemed tihedasti keha ligi.
mu korjus kui kirsikivi,
mida teiste nähes välja sülitada ei taha
ja mida hoiad suus, kuni see põselihasesse kasvab;
aga minu keha lahustuks täielikult sinu omasse
ja täidaks su kõhu, sina kosud
ja saavutad täiuse, puhked seestpoolt õide –
müriaad meie suudest kukkunud õienuppu.
ja mu tiivutud pojad, kes rajaksid oma õdedele tee välisilma,
elades eneste elud vaid sinus;
surmas saaksid need nektarised järglased sinuga üheks,
ma elataksin sind oma järelpõlvegagi
ja sina kataksid meid,
kandes meid oma põues
nagu isa suitsupakki, naabrinaine sidrunikompvekke.
kas laseksid?