Juta Kivimäe ilmus kirjandusorbiidile vaid kolm aastat tagasi 2021. aastal. Esikromaan „Suur tuba” jagas kirjanike liidu romaanivõistlusel esikohta Loone Otsa romaaniga „Armastus”. 2024. aasta suvel ilmus Kivimäe järgmine raamat „Nõmme novellid”. Kui Sirp pakkus seda arvustada, olin elevil – juba ammugi olin oodanud teost, kus Nõmme oleks midagi enamat kui taust tegelastele ja sündmustikule. Juta Kivimäe on erialalt kunstiajaloolane. Ta on lõpetanud 1976. aastal Tartu ülikooli ajaloo-osakonna, töötanud seejärel Eesti Rahvusraamatukogus bibliograafina ja pikemat aega (1983–1991) Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Kristjan Raua majamuuseumis Nõmmel. Ta tegeles neil aastail Raua loomingu uurimise ja populariseerimisega ning korraldas majamuuseumis mitmeid näitusi. Järgnesid tööaastad Eesti Kunstimuuseumis, 1999. aastast kuni tänaseni on ta hoidnud muuseumi skulptuurikogu, uurinud Eesti modernistlikku skulptuuri ning avaldanud kunstnike ja skulptorite albumeid/katalooge. Uurimustest võib nimetada Ülo Õuna, Maire Männiku ja Jaak Soansi monograafiaid. 2019. aastal ilmus Tunas tema avastuslik artikkel piiskop Platoni hauamonumendist ja sarkofaagist.^[1] Kivimäe kirjutatud on „Eesti kunsti ajaloo” 6. köite (1940–1991) skulptuuripeatükid. Mitmekülgse loojanatuurina on ta kirjutanud ka dokfilmi stsenaariume („Monument”, „Pronksiaeg” jt).

ELO LINDSALU: Räägiks esmalt teie erialast, kunstiajaloost. Kuidas ja millal sai alguse huvi ajaloo ja kunsti vastu? Mis ajendas teid nullindatel pühenduma skulptuuride uurimisele?

JUTA KIVIMÄE: Mulle meeldis juba keskkoolis mõelda, et õpin kunstiteadlaseks ja töötan siis kogu elu tol ajal vaid Kadrioru lossis asunud kunstimuuseumis. Muuseumi tavalisest nõukogude elust väga erinev atmosfäär avaldas muljet. Ülikoolis toimusid tol ajal kunstiajaloo loengud endise Eesti Üliõpilaste Seltsi maja raamatukogus või meie armsa õppejõu Mart Elleri kodus. Grupp ei olnud suur ja tagasi mõeldes saan aru, et olin sattunud tõeliselt heade jõudude „peopesa õnarusse”. Minu tohtrist emal ja ehitusinsenerist kasuisal oli küll päris suur kodune raamatukogu, ent nende eluhoiak kippus olema rohkem puhtpraktilist laadi. Õppisin ülikooliaastatel midagi ka ajaloole ja kunstiajaloole täienduseks, vaatasin Tartu Kunstimuuseumi näitusi, tutvusin inimestega, kes tundusid targad ja huvitavad, lugesin palju ilukirjandust ja püüdsin tasapisi siseneda maailma, mida võib ehk nimetada üldnimetusega humaniora. Miks ma üldse oskasin tahta kunstiajalugu õppida, on keeruline küsimus veel praegugi. Mäletan külaskäike ema patsientide kodudesse, kus oli kunstiteoseid. Minu sõbratari Livia Viitoli ema oli skulptor. Nende kodus valitses märksa vabam õhkkond kui minu enda väga rangete reeglitega kodus. Ema patsientide ja hiljem peresõprade ringi kuulusid veel moekunstnik Evi Aren ja sisekujunduskunstnik Udo Umberg, kelle kodus leidus alati Soome kunstiajakirju, ja muidugi mõjusid need kunstnike kodud väga erinevalt igapäevasest hallist nõukogude tegelikkusest.

Miks töötan tänini muuseumi skulptuurikogus? Tegemist oli õnneliku saatusepöördega aastal 1999. Skulptuurid ja nendega seonduv on mulle senini huvi pakkunud. Skulptoritega suhtlemine on olnud rikastav: nad on ühtaegu vaimsed inimesed, tulvil erialaseid teadmisi ja oskusi, ent teevad luues ka tõsist füüsilist tööd ega närbu hilise eani.

E. L.: Kas arstide tütrena kaalusite ka arstiks õppimist?

J. K.: Tegelikult ei kaalunud. Minu autoritaarne ema oli küll veendunud, et teist teed lihtsalt ei ole. Keskkooli koolivaheaegadel töötasin Nõmme haiglas sanitarina ja vanemate soovil valisin keskkoolis meditsiini kallakuga tütarlasteklassi, kuid olin varakult kindel, et minust ei saa meedikut. Pealegi olin sellistes õppeainetes nagu keemia ja füüsika üsna ebakindel. Olin lapsepõlves ja nooruses enamasti sõnakuulelik tütar, aga eriala valikul suutsin säilitada vaikset vastupanu. Ma ei ole kunagi kahetsenud. Vanemad toetasid mind tudengiaastatel ja eriti kasuisa rõõmustas koos minuga, kui pääsesingi kunstimuuseumisse tööle.

E. L.: Skulptuur kui kunstiharu on sageli poliitika ja riigivõimuga seotud, pean silmas väejuhtide, riigiisade ja poliitikute ausambaid. Viimastel aastatel on palju ja kirglikult vaieldud punamonumentide üle. Kas nõukogudeaegsete poliitskulptuuride tõlgendamine ja väärtustamine on teid vahel pannud keerulisse olukorda?

J. K.: Omaenda noorusaastaist mäletan Tallinnas Enn Roosi tehtud Viktor Kingissepa figuuri Harjumäel ja Aleksander Kaasiku Mihhail Kalininit Tornide väljakul. Nüüd on nad leidnud õige koha ajaloomuuseumis. Enn Roosi loodud sõdurikujuga nn vabastajate monument Tõnismäel seisab aga praegu ääretult vales kohas, Vabadussõjas langenud kangelaste kalmistul. Eestis ju ei olnudki veel jõutud võimsate, dünaamiliselt agressiivsete mälestusmärkide püstitamiseni, nagu neid näeb tänapäevalgi Venemaal. Nendega sarnanes ehk kõige rohkem Erika Haggi 1970. aastal loodud Jevgeni Nikonovi välimantli ja automaatrelvaga kuju Kadriorus Russalka läheduses.

Kui kirjutasin skulptuuripeatükke „Eesti kunsti ajaloo” 6. osa nõukogude ajastut käsitlevatele köidetele, tuli küll võtta seisukohti. Arvan ka nüüd, et 1960.–1970. aastate monumentaalplastikat iseloomustab erinevate taotluste koosmõju. Tellitud ideoloogiliste monumentide kõrval lõid Eesti skulptorid sel ajastul väärtuslikku loomingut. Arvan tänini, et Matti Variku ja Riho Kulla Tehumardi mälestusmärgi skulpturaalne osa ja kogu Maarjamäe kompleks tuleks olenemata omaaegsetest ideoloogilistest taotlustest püüda säilitada ja renoveerida kui ajastu murrangulised teosed Eesti monumentaalkunstis.

E. L.: Olete unustusest välja toonud kunstnik Peeter Singi ja skulptorid, nagu Linda Sõber ja Endel Kübarsepp; uurinud esimeste naisskulptorite arenguteid ja töövõimalusi 1920.–1930. aastatel.^[2] 2019. aastal korraldasite Kumus siin mail peaaegu tundmatu Pariisi eestlase Maire Männiku skulptuurinäituse. Mis teid köidab Eestis vähe tuntud ning mõneti ehk ka peavoolust kõrvale kaldunud kunstnike, näiteks käärilõike virtuoosi Eveline von Maydelli avalikkusse toomise juures?

J. K.: Nõukogude aastakümnetel jäeti mõned kunstnikud ilmselt puhtideoloogilistel põhjustel tähelepanu alt kõrvale. Aga olid ka kivistunud seisukohad, mis ei lubanud näiteks käärilõiget tõsiste kanoniseeritud kunstiliikide kõrval käsitleda. Usun, et esimene kokkupuude n-ö unustatud kunstnikuga oli kusagil üheksakümnendate alguses, kui juhtusin lugema Gustav Ränga Torontos ilmunud Saaremaa-raamatut ja sealt omakorda avastasin Siegmund Sterni. Peaaegu igas suuremas Eesti muuseumis leidus Sterni litosid Saaremaa rahvarõivastega, kuid põhjalikumat käsitlust sellest Kuressaare gümnaasiumi ankurdunud XIX sajandi teise poole andekast joonistajast, litograafist ja maalijast nagu polnudki. Õnnestus korraldada Sterni loomingu näitus Kristjan Raua majamuuseumis ning anda välja põhjalikum artikkel EKM-i aastaraamatus 1994. Ka Peeter Sink, Maire Männik ning Linda Sõber koos abikaasa Kübarsepaga tulid nagu kuidagi ise minu vaatevälja. Eveline von Maydelli tohutust pärandist Riigiarhiivis rääkis kursusekaaslane Ants Hein, kes arvas, et selline kunstnik võiks mulle huvi pakkuda. Tähelepanuta jäänud kunstnike uurimine ja nendest kirjutamine tihendab Eesti noort kultuurilugu, muudab teadmised küpsemaks ja ühtlasi kasvatab tolerantsi.

E. L.: Ka oma romaanides kaevute minevikku: „Suure toa” tegevusaeg on peamiselt 1950.–1960. aastad, „Nõmme novellide” kaheksas jutus põimuvad eri ajatasandid alates XX sajandi alguskümnendist kuni tänapäevani. Neid teoseid võib lugeda ka nn väikese ajaloona, mis täiendab valdavalt meeste kirjutatud poliitilis-militaarset suurt ajalugu. Olete öelnud, et „millegipärast on lapsepõlvemälestused kuidagi väga eredad ja ajastutunnetus on senimaani lausa veres”.^[3]

J. K.: Oma igapäevast elu elades inimesed enamasti ei taju ajaloo suuri sündmusi samamoodi, kui neid on kirjeldatud hiljem kanoniseeritud ajalookäsitlustes. Mälestustes esinevad just detailid: kuidas tulid töökohtadel suhtlusse senitundmatud väljendid, mida kardeti, mis kadus, millest tunti puudust, mis tuli moodi või ei olnud enam moes või uue ajastu silmis sobiv. Eestis kaotati palju inimesi, elulugusid ja kodusid. Need kaotused ja mälestus ülekohtust püsivad mälus üle mitme põlvkonna, tulles taas päevavalgele, kui miski neid elavdab. Minuvanused kuuekümne-seitsmekümneaastased eestlased, me oleme esimene põlvkond Eestis, keda mingi suurem ajalooline kataklüsm ei ole seni otseselt tabanud.

E. L.: Olete väga üksikasjalikult kujutanud endisaegseid kodusid: nii majade interjööri kui eksterjööri, samuti mööblit, rõivaid, lauanõusid ja muid esemeid; sestap võib rääkida isegi etnograafilisest kirjeldusest. Vana aja esemeline maailm, nagu ka omaaegsed kombed ja eluhoiakud, ongi juba kadumas… Näiteks ei tea uued põlvkonnad, et 1950-ndate ühiskorterites tehti süüa priimusel, ammugi seda, mida kujutab endast sigaretietüi. Kunagise eluilma kaduvusest päästmine on kahtlemata museaalse väärtusega, kuid miks ikkagi olid (või on?) asjad teile isiklikult nii tähtsad? 

J. K.: Mulle tundub, et üsna paljud kirjanikud on loonud ajastutunnetuse inimesi ümbritsenud miljöö kaudu. Eestis on seda ajastulist kihistust märksa vähem säilinud kui näiteks Põhjamaades või Kesk-Euroopas. Meie ajalugu on pühkinud väga palju omaaegsest olmest minevikku. Seetõttu hindan väga isiku- ja majamuuseume, kus just olme ja esemed loovad ettekujutuse ajastust. Leinan seetõttu väga Kristjan Raua majamuuseumi kaotamist Nõmmel,^[4] kus võis tunda ehedat 1920.–1930. aastate haritlase elulaadi lähedust. Tunnistan, et näen tõepoolest ajalugu, aga ehk ka näiteks inimeste olemust väikeste detailide kaudu. Mu mälus püsivad värvid, lõhnad, mitmesugused esemed, mida polegi enam olemas, ning üksikud jutuajamised, kogetud emotsioonid ja sõnad.

Olen vist detaili-inimene. Usun, et minu kirjutuslaad võib ka osale lugejatest tüütuna tunduda. Aga on lugejaid, keda need esemelise maailma kirjeldused tekstides rõõmustavad. Lugejates ärkavad mingid omad mälestused ja nad tunnevad raamatus kirjeldatuga lähedust. Pean tunnistama, et ka mulle enesele pakuvad kaks-kolm põlvkonda perekonnas vastu pidanud kodused esemed, lauanõud ja ehted turvatunnet. Neid ei ole väga palju, sest ajad on olnud heitlikud, aga siiski leidub kodus väikesi aardeid, mille väärtust ehk hindangi vaid mina ise. Küllap olen kauaaegse muuseumitöötajana end koolitanud unikaalseid artefakte märkama. Esemelise maailmaga on seotud kohatunne, mida tasub alati tõsiselt võtta.

E. L.: Novell „Valge topeltsirel” kujutab ühe veidi saksiku eesti pere elu XX sajandi alguskümnenditel. Mis võiks olla suurim muutus inimeste mõtteviisis, kui võrrelda peretütar Amanda ja teie vanavanemate põlvkonda tänaste, aktiivseimas tegutsemiseas 30–40-aastastega?

J. K.: Usun, et suurimad muutused põlvkondade lõikes puudutavad eelkõige suhtumist perekonda. Võrreldes minu vanavanematega oleme täna rikkamad kõikvõimalike tehniliste teadmiste poolest, vaesemad aga oskustes pühendada oma lähiringile tundeid ning aega. Minu vanavanemad olid tagasihoidliku haridusega linnainimesed. Nende püüdluste fookuses oli eelkõige perekond: kodune keskkond ja lapsed, kellele püüti anda parim haridus. Neil inimestel oli kõrge tööeetos, nad püüdsid olla head, et tagada perekonnale väärikas toimetulek. Tänased nooremapoolsed keskealised aga usuvad meelsasti meediaportaalides kirjutatut, jumaldavad teleris nähtud seriaalinäitlejaid ja levimuusikuid ning viibivad koos lastega pikki tunde nutitelefonide paralleelreaalsuses. Samas ei oska algkoolilapsed noaga pliiatsit teritada ja nende käeline võimekus on kahetsusväärselt madal. Sõjaväkke astunud noortele meestele tuleb õpetada saapanööride kinnisidumist. Kõige enam kurvastavad mind enesekesksete naiste üleskutsed elada oma elu lastetuna, et „säästa planeeti”. Lapsed annavad meile vaid inimesele omase võime näha elu tulevikuperspektiivis. Oma representatiivsust lõplikult kontrollides minetame olulise inimliku omaduse, mida planeedi kaaselanikel, loomadel ei ole. Kaotame võime vaadata tulevikku ja leppida oma ajalikkusega lastele edasi kingitud maailmas.

E. L.: Mitte iga ajaloolist proosat kirjutav autor ei ole vaevunud edasi andma omaaegset keelepruuki. Teie teostes lisavad arhaismid ja historismid ajaloolist koloriiti (kui palju saksa laene oli XX sajandi alguse linnarahva kõnekeeles!) ja ilmestavad tegelaskõnet. Näiteks laube, bubkes, baadelinad, frant, kondiportselan, sommerdama, pruutis inimene, kange jaoga mees jt. Kas ammutasite kõik need sõnad ja väljendid oma mälulaekaist? 

J. K.: Ka mina ise kasutan kõnekeeles meelsasti arhailisi väljendeid ja sõnu või kusagilt keelde lipsanud laensõnu. Minu enda lapsepõlvekodus oli inimeste kõnes nii saksa, jidiši kui ka vene keele laene. Samuti leidus kasuisa maasugulaste kõnes huvitavaid kõnekujundeid, mida linnas naljalt ei kuulnud. Abikaasa kodus Pärnumaal kuulsin võrratuid vanaaegseid ütlemisi, mis olid ehk välja kasvanud kohalikust murdekeelest. Näiteks ütles mu meheema ühisel lõunavalmistamisel: „Kallis laps, tee puukorsten lahti ja lase käru välja.” Selgus, et lahti teha tuli toa (kivipõrandaga rehetoa, kus asus ka suur ahi ja pliit) ja rehealuse vahelise ukse kohal asuv luugike, kust kärsahais (käru) puukorstnasse ehk õhulõõri pääses. Soolaliha lõigud pannil olid natuke liiga saanud…

Veel lähiminevikus rääkisid inimesed linnas märksa mitmekülgsemat keelt kui praegu. Omavaheline suhtluskeel erines vahel suuresti ametlikust kirjakeelest. Tihti oldi alles hiljuti maalt linna tuldud. Seevastu linnainimesed, mu tollaste kaasaegsete vanavanemad, olid veel kodus pruukinud „peenemat” saksa keelt, millest olid lõpuks kõnekeelde jäänud üksikute esemete või tegevuste saksapärased nimetused. Meie kodus kohtusid erinevad rahvused: eestlased, juudid, volgasakslannast lapsehoidja ja venekeelsed segarahvuslased. Lapsena Siberisse küüditatud kasuisa oli vanaema küll pärast sõda Venemaalt ära toonud, kuid veetis hiljem mitu aastat Nõukogude sõjaväes ja kutsus mu ema vahel venekeelsete hellitusnimedega. Küllap jäi päris paju keelemällu, aga olen lugenud ka rohkelt ilukirjandust.

E. L.: Romaanis „Suur tuba” elab väike Mintsi Tartus vanavanemate pool mitu perioodi. Raamatu algul on ta nelja-viiene, lõpupoole üheksane. Viiekümnendate algul ei saanud emad beebiga koju jääda, vaid pidid juba mõnekuuse imiku andma kas lastesõime või jätma kellegi hoolde ja ise tööle minema. Loetust jäi mulje, nagu oleks vanaema teid pisikesena rohkemgi kasvatanud kui ema?

J. K.: Raamatus on aja ja lapspeategelase eluperioodidega üsna meelevaldselt ümber käidud. Aga jah, ma elasin varajases lapsepõlves oma emapoolsete vanavanemate juures Tartus, samas suures toas, mida kirjeldan oma romaanis. Minu enda lapsepõlv ja Mintsi elu tema suures toas ei kattu täielikult. Päris esimestest eluaastatest on vaid väga vähestel inimestel otseseid mälestusi. Vanaema rääkis meelsasti, kuidas olin üheksakuuselt ootamatult käima hakanud ja tema tekkide valmistamise raami all ringi jalutanud, raamilt õmbluskriiti näpanud ning seda salaja söönud. Mul säilis kogu eluks väga armastav suhe ema noorema õega, kes siis oli arstiteaduskonna tudeng. Hiljem töötas ta hiliseani Tartu lastehaiglas mikropediaatrina. Ma olin hakanud teda mammaks hüüdma ja minu emale saadeti kiri: viigu ta oma laps ometi koju, muidu ta unustab oma tõelised vanemad. Emal ei olnud esialgu mingit oma kodu ja ettekujutust, kuidas väikelapsega Tallinnas hakkama saada. Tema ja kirurgist isa olid kolinud Tallinna, sest isa võeti esimesel, Pärnu haigla tööaastal, sõjaväekirurgiks ja määrati tööle pealinna, Tondi sõjaväehaiglasse. Ajastule iseloomulikult tuli korter ise leida. Isa ei julgenud keelduda ega mingeid kõrvalteid otsida. Ta ei olnud ülikooli astudes ankeeti kirjutanud, et oli enne sõja lõppu paar kuud Saksa sõjaväes olnud.

Minu vanemad leidsidki lõpuks üüritoa eramajas Männiku teel. Sealt pärineb mu esimene väga selge mälestus. Seisin üksinda nurka panduna suure (mulle ette lükatud) tugitooli taga ja tundsin hirmu: paistis, et kõik on mu unustanud. Mäletan seda üksijäetuse tunnet. Aga millalgi pressis end minu juurde pererahva väike valge koer. Me olime lõpuks seal nurgas kahekesi kaelakuti magama jäänud. Sellest rääkis mulle majaperenaine, kui olin juba täiskasvanu.

Teine pikem ajavahemik vanavanemate toas oli seotud kassilt saadud haigusega. Vanaema viis mind igal hommikul nakkushaiglasse ja tõi õhtul koju. Olin veel koolieelses eas ja millegipärast mäletan selle aasta sündmusi väga selgelt. Sel aastal lahutasid minu vanemad abielu, isa lahkus lõplikult ning meie koju asus elama kasuisa.

E. L.: „Suure toa” esitlusel mainisite, et vanavanematel oli ambitsioonikas elujärk juba seljataga, mistõttu said nad lapselapsele rohkemgi pühenduda kui noored vanemad. Ema aga pani Mintsi lasteaeda, „et ta oleks nagu teised lapsed”. Kuidas seda stereotüüpi murda? Lapse individuaalsus areneks vabamalt välja stressivabas õhkkonnas, kus ta on koos teda armastavate vanavanematega.

J. K.: Vähene kokkupuude vanavanematega on viimase kahe põlvkonna eestlaste probleem. Ja mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Nüüd soovitakse elada väikeperedena, vaid vanemad ja lapsed koos. Samas on suur osa emadest hõivatud palgatööga ja lasteaed oleks nagu muutunud paratamatuks institutsiooniks. Usun, et sel viisil lapse individuaalsus nivelleeritakse ja ta muutubki selliseks „nagu teised lapsed”. Vähemalt väliselt. Suurem kontakt vanavanematega, nagu see oli meil veel viiekümnendatelgi, rikastab lapse arengut väga ja annab isiksuse kujunemisele rahuliku kindla aluspõhja. Midagi nagu tõmmatakse rahutust ja muudatusterohkest elutempost tagasi: lapsed võtavad omaks seisukohti ja käitumisjooni, mis on aastakümneid selginud vanavanemate elumaailmas.

E. L.: Teie mõlemas teoses mainitakse juutide massilist lahkumist Eestist 1941. aasta suvel, Rosagi^[5] oli sakslaste eest pagenud. Kas ema rääkis teile katsumustest, millega tema ja kogu perekond Venemaa karmides oludes silmitsi seisis?

J. K.: Minu ema Sonja oli 14-aastane, kui tema Rakveres elanud juudi perele teatati augustis võimalusest evakueeruda Venemaale. Ta oli neljast lapsest vanim ja õppis Rakvere ühisgümnaasiumis. Perekonnas oli otsustatud, et vanima lapsena saab ta õppida Tartus arstiks. Vanemate väike jalatsivabrik oli rekvireeritud ja isa ei usaldanud kommuniste ega tahtnud Venemaale sõidust algul kuuldagi. See oli sõit tundmatusse, igaühel kaasas vaid 20-kilone pagas. Otsustada tuli kiirelt: nõukogude tegelased valmistusid silmanähtavalt Eestist lahkuma. Mitmed juudi perekonnad Rakveres ei suutnud leppida mõttega Eesti ja kodu maha jätmisest ning rääkisid sakslastest kui kultuurrahvast, kuid ema vanemad otsustasid laste pärast siiski sõita. Oli saadud kiri isa õelt Varssavi getost ja perekonda imbus muidki teateid sakslaste juudivihast. Nad asusid ešelonile, kuhu lubati inimesi nimekirjade alusel, ja elasid sõja-aastad üle ühes Marimaa kolhoosis. Et Sonja ei osanud vene keelt, õppis ta kõik õpikud oma keeletarga ema abiga pähe, lõpetas keskkooli lõpuklassi ja asus tööle kolhoosi arveametnikuna. Ema on kirjeldanud piinavat, mõistust halvavat nälga, mis oli kõige hullem just esimesel sõjatalvel. Elati teadmatuses. Ainus informatsioon maailmast oli propaganda, mida levitas kolhoosikeskuses kogu päeva töötanud valjuhääldi. Kohanedes asuti oma väikest vara toidu vastu vahetama. Voodilinad lõigati suurteks pearätikuteks ning palistati narmalisteks. See oli parim vahetuskaup. Mari naised katsid need tihedate punaniidiliste tikanditega. Kõlbasid ka nööbid, niidid, väikseks jäänud lasteriided, lusikad ja kampsunitest harutatud värviline lõng. Seal polnud ju inimestel endil suurt midagi. Ametnikuna sai ema toetada perekonda normitoiduga ning tema isa võeti kolhoosi aidameheks. Mu eluvõõra vanaisa aususest räägiti külas legende. Ema teenis mõne toidupala ka kirjade kirjutamisega kohalike naiste rindel olevatele poegadele ja meestele. Naised ise kirjutada ei mõistnud.

E. L.: Juutide maailma üksikasjalik kujutus on eesti kirjanduses uus. Vanaisa Zeide sõnul, kes oli õpetaja poeg, lubavat juudiseaduste tundmine ja järgimine „inimesel end inimesena tunda” („Suur tuba”, lk 130). Samuti manitses ta oma lapsi alati kõigiga hästi läbi saama. Kas vanavanemate õpetused on teile elus marjaks ära kulunud?

J. K.: Teatud alalhoidlikkus ja ettevaatlikum käitumine kaasinimestega iseloomustab tõepoolest minu juudi tuttavaid, vähemalt minuvanuseid inimesi. Võimalik, et see on iseloomulik enam diasporaa juutidele ja eriti neist perekondadest võrsunud inimestele, kes tundsid stalinistlikul ajastul painet ja hirmu. Siin tuleks ehk rääkida sellestsamast põlvkondade sidemest. Juudi perekondades on vanem generatsioon tavaliselt oodatud ja aukohal. Nende seisukohad jõuavad lastelasteni läbi hõredama filtri. Kui järele mõelda, olen tõesti püüdnud sõprades ja tuttavates näha n-ö päikesepaistelisemat tänavapoolt.

E. L.: Judaismis on olulisel kohal kättemaksu doktriin, mis on kristliku taustaga riikides uuemal ajal olnud vastuvõetamatu. Teisalt, võib-olla suhtutakse tänapäeval kurjuse eri vormidesse juba liigagi kergelt? 

J. K.: Kättemaksuõpetus lähtub iidsest vanatestamentlikust arusaamast õiglusest tahtliku vägivallatsemise korral: „silm silma vastu, hammas hamba vastu; missuguse vea ta tegi teisele, niisugune tehtagu temale!” (3Mo 24:20.) Iisraeli seadusandluses kehtib tõepoolest senini karistusena ka surmanuhtlus, kuid seda on riigi loomisest peale rakendatud vaid ühel korral: 1962. aastal mõisteti surma natsist massimõrvar Adolf Eichmann, kelle Mossad oli Argentinas röövinud ja Iisraeli toonud. Kindlasti on surmanuhtlusest loobumine õige samm humaansema inimkonna poole, kuid üle 90% Iisraeli elanikkonnast on küsitlustes veendunud, et mõrvarite ja terroristide vabastamine suhteliselt lühiajaliste karistuste järel riivab nende õiglustunnet. Kättemaksu ja surmanuhtlust ma ise mingil tingimusel ei poolda. Kuidas karistada Eestis lähiajalgi lõbu pärast mõrva sooritanud noorukeid, imiku- või ematapjaid, jäägu seadusandjate südametunnistusele. Ei tahaks olla nende kurjategijate advokaat.

E. L.: Intervjuus Sirbile olete oma tegelasloome kohta märkinud: „Mõningane tagasivaade minu enda lapsepõlvele ja kujutlusvõime eksisteerivad tekstis käsikäes.”^[6] Teie emapoolsed vanavanemad Bobe ja Zeide mõjuvad väga reaalsena, seevastu mõni teine tegelane, näiteks Sašenka, tundub muinasjutuline. Ehk kirjeldaksite tema sündi? Ja värvikas härra Põlluaas?

J. K.: Bobe ja Zeide on tänini minu elus väga olulised inimesed. Usun, et just neilt sain ajas vastu pidanud arusaamad perekonnast, inimlikust lähedustundest ja inimeseks olemisest. Härra Põlluaas elas minu vanavanemate kõrvaltoas ja oligi rätsep. Tema salapärane kass ja mitmed isikuomadused on arenenud ilukirjandusliku fantaasiana, aga ka need fantaasiad järgivad ajastu realiteete. Sašenkaga on lood keerulisemad. Tegelikkuses elas Kivimäel vastasmaja õuel oma väikeses lagunevas majakeses tervet kassikarja pidav vana naine, kellega oli põnev, aga natuke pelutav suhelda. Tol ajal, viiekümnendatel, elas Eestis mitmeid vanu naisi ja vähem ka mehi, kes olid Esimese maailmasõja ajal või järel jõudnud siia pakku punase terrori eest. Paari-kolmega olen ise kokku puutunud ja mäletan mõningaid üsna uskumatuid lugusid. Aga novell Sašenkast sündis kuidagi nagu iseenesest. Algul ei plaaninud ma seda romaani lülitada, kuid siis tundus, et seda võiks pisut kohendada, ja Sašenka pääses raamatusse. Ka kriminogeenseid tegelasi liikus sõjajärgsel kümnendil palju ringi. Lugusid neist räägiti seltskondades vägagi meelsasti ja võbistati soojas toas elektrivalguses õlgu. Eks midagi sellest meeleolust jõudis ka minu juttudesse.

E. L.: Kummalised Kotšubeid olevat siin kandis päriselt elanud, nagu mainisite „Nõmme novellide” esitlusel Vanalinna Rahva Raamatus. Kuidas aga oli lugu Uspenskyte vanapaariga, kes küüditati ja teel Siberisse suri? Ja Rosa mehed, algul KGB töötaja Pavel Metternich ja seejärel diakon Konstantin – kas neilgi olid elavad eeskujud või on nad väljamõeldud tegelased?

J. K.: Uspenskyd, Konstantini vanemad, on koondkujud paljudest samalaadse saatusega inimestest. Ka Rosa esimene abikaasa Pavel ja ämm on kuidagi kirjutaja alateadvusest välja kasvanud ja siis iseseisva isiksusena arenema hakanud tegelased, samuti Konstantin. Sarnaseid lugusid mäletati veel kuuekümnendatel üsna rikkalikult. Näiteks minu ema rääkis ühest oma klassiõest Rakveres. See aristokraatliku välimusega daam töötas Tallinnas arstina ja viibis vahel meie kodus ema sünnipäevadel. Tema isa oli Rakveres sõja eel tuntud parkalina, kuid Eestisse oli ta tulnud vabariigi algusaastail endise valgekaartliku ohvitserina. 1940. aasta riigipöörde järel külastasid teda Vene julgeolekumehed ja ilmselt andis ta oma perekonda kaitstes kunagised saatusekaaslased neile välja. Nende perekonnad kadusid vaikselt veel samal aastal, aga tema elas Rakveres ka pärast sõda.

E. L.: Lugejaid huvitab ka, kes oli „onu Juunikommunist”?

J. K.: Onu Juunikommunist oli reaalne inimene, sõjajärgne kirjastustegelane ja tõlkija, kelle tõelist nime pole eetiline nimetada. Tema järglased on Eestis tuntud väärikad inimesed: diplomaat ning keeleteadlane.

E. L.: Vene-Ukraina sõda on teis ilmselt lahti rebinud vanad haavad. Pean silmas novelli „Ja kadusid päevapealt”. Vene sõdurite metsikused Nemmersdorfis Teise maailmasõja lõpus meenutasid Butša tapatalguid, orvuks jäänud Matti tuletas meelde Ukraina laste röövimist ja küüditamist. Novell mõjub hoiatusena, et kõik võib korduda nagu 80 aastat tagasi.

J. K.: Kogu Ida-Preisimaa rööviti Nõukogude vägede poolt paljaks, elanikkond hävitati ja paljud paigad jäid inimtühjaks. Nemmersdorfis toimunu on uurijate poolt rohkem välja valgustatud ja avalikkusesse pääsenud. Kohalikud inimlikkusest hälbinud tegelased romaanis on n-ö koondkujud, kelletaoliste teod jäidki enamasti hämarusse. Neid varjati ning nende teod mõisteti unustusse Nõukogude võimustruktuuride abil. Ukraina sõja esimestel kuudel toimunu jõudis tänu tänapäevasele meediale kogu oma jõhkruses kiiresti avalikkusesse. Selgus, et Vene impeeriumi sajanditevanused tavad sõjapidamises ja vallutuspoliitikas toimivad ka praegu. Ehk leidub siin juuri Kuldhordi väga ulatuslikust invasioonist Venemaale XIII sajandil. Kuid Vene vallutussõjad ja -ajalugu üldse on alati olnud täis vägivalda. Meenutatagu vaid Ivan Julma aegseid tavasid, mis puudutasid lähedalt ka meie ajalugu.

E. L.: Üks teie romaanide teemasid on kohandumine, mis ei ole samastatav passiivse kohanemisega ega ka kollaboratsionismiga, vaid mille strateegia ja taktika kujutab endast habitus’t (Pierre Bourdieu mõiste).^[7] Konstantin oli aastaid Siberis asumisel, kuid naastes sulandus sujuvalt Nõukogude Eesti ühiskonda, orienteerus uutes mängureeglites ja tegi karjäärigi. Kuidas mõista KGB-ga koostööd teinud või parteisse astunud inimesi, kes olid varem ise represseeritud, näiteks Siberisse küüditatud?

J. K.: See on keeruline protsess, mille need inimesed pidid läbi tegema. Nad jõudsid ühiskonda tagasi tühjade pihkudega, enamasti polnud neil isegi peavarju. Siberist naasnul tuli tihtipeale elada kellegi armust võõras toanurgas. Aga samas võis neil pagasis olla kas väga korralik sõjaeelne haridus, silmapaistvad vaimuanded või lihtsalt põletav soov edasi õppida ja heale majanduslikule järjele jõuda.

Ja siis astus esile see mees, kes kunagi „viis Tema kõrgele, et näidata Talle ühe hetkega kõiki maailma kuningriike”, ja ütles, „kui Sa nüüd kummardad minu ette, siis on kõik Sinu päralt”. Karta on, et paljud meie hulgast ei ilmutaks sellisel hetkel Jeesusele omast meelekindlust. Saatuslikul hetkel võiski keerulistel aegadel palju ülekohut kannatanud ja ehk ka eetilise kompassita jäänud, ent ambitsioonikas inimene KGB-ga käed lüüa.

E. L.: Novellis „Kui vaikne muusika mängib” kirjeldate ilusat isa-tütre suhet, millist päriselus kohtab vist harva. Milline oli teie enda suhe isaga? Mis sai temast pärast lahutust?

J. K.: Tegelikult kujuneb selline, vaid teineteisele pühendatud elu novellis ühele neist edaspidi väga üksildaseks. Olen kohanud naisi, kellele isa on jäänud ka täiskasvanueas ainsaks ideaalmeheks. Enamasti on neil olnud raskusi oma lähisuhetega päriselus.

Minu suhted isaga jäid lapsepõlves ja nooruses üsna harvaks. Isa määrati kuuekümnendate lõpul kirurgiks Taškendi armeehaiglasse, kus teda tabas Nõukogude režiimile omane katastroof. Terve Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi eelviimane klass oli 1944. aasta kaoses värvatud sõjaväkke. Isa oli selle episoodi oma elus maha vaikinud. Ilmselt võttis sõjaväejuhatus poiste nimekirjad taandudes kaasa, kuid väikelinna inimesed teadsid üksteisest peaaegu kõike. Üks lähiringi kuulunud inimene teatas 1971. aastal kohalikule KGB-le tema mobiliseerimisest Saksa sõjaväkke. Isale korraldati Taškendis tõeliselt kafkalik kohtuprotsess ja ta veetis kümme aastat ühes Baikali-Amuuri raudtee (BAM-i) vanglahaiglas kirurgina. Eestisse jõudes töötas ta aastaid Pärnu haiglas. Kohtusime ajuti, kuid meie elud olid kulgenud erinevatel radadel.

E. L.: Olete Nõmmel elanud väga kaua. Milles teie arvates seisneb Nõmme suur võlu ja elanike kiindumus oma tihtipeale vanadesse ja lagunenud majadesse, mis aina nõuavad tähelepanu? 

J. K.: Nõmme inimesed võivad senini nautida veel küllaltki hästi säilinud looduskeskkonda. Mis tahes seisukorras elamust välja astudes võib kuulda linnulaulu, elada kaasa aastaaegade vaheldumisele, hingata mändide lõhna ning näha suveõhtul põõsastes askeldavat siili oma pesakonnaga. Paljud suured krundid on küll tänaseks tükeldatud, aedades võtavad autod võimust ja liiklusmüra tungib suurtelt magistraalidelt kodudesse, kuid midagi rohelisest aedlinnast on siiski säilinud. Ka Nõmme senini „arendajate” ahnusest pääsenud poolmetsikud pargialad ja rabamaastik on väärtus omaette. Usun, et Nõmme elaniku elutunnetus erineb kesklinna või moodsal ajal Põhja-Tallinnasse kodu soetanud inimeste omast. Nii vanad puumajad kui ka sõdadevahelisel ajal kerkinud villad vajavad pidevat hoolt ja kõikvõimalikku panustamist, kuid enamasti ei raatsi keegi oma lagunevastki majast niisama lihtsalt loobuda.

E. L.: Isa hoiatab väikest Mintsit: „Inimesed on kurjad.” Kus on kurja kodu? Mis sünnitab ikka veel koletislikke türanne ning kas meil on üldse lootust neist kunagi pääseda?

J. K.: Kaldun uskuma, et lootust ei ole. Kurjus on olnud inimesega seotud algusest peale. Tasub vaid meenutada inimkonna kõige vanemaid tekste ja ajaloo suurimate mõtlejate arvamusi inimese olemusest – inimene on kui kõveraks kasvanud puu.

Kurjuse kõige nähtavamad ilmingud, sõjakuriteod ja ajaloos korduvalt toimunud genotsiid pole ainsad. Ühiskonna laiemale osale peaaegu nähtamatuna rajab kurjus kodu nii tavaliste inimeste suhtlustasandile, aga ka humanitaarmaailma, kui ideologiseeritud ühiskonnas talle vähegi võimalust antakse. Soovitaksin lugeda ühe oma lemmikkirjaniku Klaus Manni „Mefistot”, kus autor kirjeldab alatute mängureeglite enesestmõistetavat omaksvõttu Saksa natsiaegses teatri- ja kirjandusmaailmas ühe kolmekümnendail karjääri teinud teatrimehe näitel. Unustatakse, et mis tahes ideoloogilises režiimis lasub vastutus alati ka konkreetsel indiviidil ja kurjuse kandjaks Euroopas polnud vaid fašism. Mihhail Bulgakovi romaan „Meister ja Margarita” ilmus avalikkusse alles kuuekümnendate sula ajal, mil autor oli juba üle veerandsajandi surnud. Ise tagakiusamisest piinatud, lasi ta romaanis ilmuda pealinna tumedal jõul, „mis kurja kavatseb, kuid korda saadab head”. Eestis on nõukogude kultuuriametnike ideoloogilised kuriteod humanitaarmaailmas senini läbi kirjutamata.

E. L.: Loodetavasti võtab mõni südikas ajaloolane selle töö ette. Suur tänu intervjuu eest!

---

^[1] J. Kivimäe, Amandus Adamson piiskop Platoni mälestuse jäädvustajana. Tuna 2019, nr 1, lk 78–85.

^[2] J. Kivimäe, Eesti esimesed naisskulptorid. Lisandusi isikute ja teoste saatusele. Rmt: Naiskunstnik ja tema aeg. A Woman Artist and her Time. Eesti Kunstimuuseumi toimetised 4 (9). Tallinn, 2014, lk 118–134.

^[3] Juta Kivimäe: „Suur tuba” ei valminud hoogsalt ühe hingetõmbega. ERR 14. II 2022.

^[4] Kristjan Raua majamuuseum tegutses Nõmmel Eesti Kunstimuuseumi filiaalina aastail 1984–2008. Toim.

^[5] Tegelaskuju loomisel toetus autor rajooniarstist ema mälestustele, nagu ta mainis romaani esitlusel Vanalinna Rahva Raamatus 27. mail 2024.

^[6] P-R. Larm, Juta Kivimäega suures skulptuuritoas. Sirp 6. VIII 2021.

^[7] Vt: Kohandumise märgid. Tallinn, 2002, lk 7–8.