Eesti paigavaimudest on Tartu oma ilmselt kõige tuntum. Parafraseerin oma algusmõtet: Tartu vaimu silmatorkavaimaks avalduseks on see, et temast räägitakse n-ö söögi alla ja peale. Ajuti on see meenutanud Põrgupõhja Jürka jauramist oma hingeõnnistusest ja tekitanud irooniatki (olen näiteks kuulnud lõõpi, et Tartu vaimu mõõtmed on 452 × 666 m ja selle kõige sügavam koht olevat Idaringtee juures Emajõe luhal…).

Kas „Tartu vaimus” on ka midagi tõelist, mis jääb väljapoole anekdootlikkust ja mugavusüldistust? Jah, on, ainult et Tartu vaime on mitu (mida ei maksa segi ajada sellega, et Tartus kondab ringi palju vaime, millest natuke hiljem). Nad on väga erinevad ja neid ühendabki üksnes n-ö vaim-olemine.

Nagu ajaloos enamasti, tuleb vahet teha nähtusel endal ja ajal, millal sellest on hakatud kõnelema. Tartu vaimu mõistet kohtab alates 1930-ndaist. Näiteks Priidu Beier kirjutab, et see oli reaktsioon vaikivale ajastule. Toomas Haug on tõdenud, et varem räägiti „Tartu elust”. Kuna tegemist on ülikoolilinnaga, oli see elu või vaim seotud tudengite ühendustega, mida nood oma identiteedi osana kõrgelt hindasid. Nii arvab näiteks Arvo Mägi.^[1] Väga tõenäoselt oligi korporatsioonide roll Tartus tuntavam kui näiteks Tallinna üliõpilaste hulgas.

Meenutame ka, et Noor-Eesti liikumine (erinevalt Siurust) tekkis Tartus, kasvades välja siinsetest õpilasringidest (Tuglas on seda aega nimetanud ka eestlaste teiseks ärkamisajaks).

Tartu vaimu pärislätteid tuleks otsida veel varasemast – esimese ärkamisaja lootuste, loomiste ja luhtumiste kontekstist. Meenutaksin taas Tuglase suurepärast monograafiat, sest tartlaste tegemisi jälgides läheb mõte alatasa pooleteise sajandi taha Eesti Kirjameeste Seltsi ümber toimunule. Meenutame, et meie rahvuslik liikumine oli ühtaegu millegi (eesti rahva) poolt, samas ka opositsiooniline. Vastase rollis olid algul baltisakslased, hiljem ka tsaarivenelased. Vastandumises ilmnes eestlaskonna eneseteadvuse avardumine. Uutes vabaduse tingimustes oli selle jätkuks osa haritlaskonna opositsioon omaenda valitsusega. Selles pole midagi Eesti ühiskonnale ainuomast, nõnda on see käinud paljudes ühiskondades ja seda näeme ju Eestis praegugi.

Tartu vaimul on vähemasti kaks mõõdet ja avaldusvormi. Üks on sisemine. Kus on palju hallollust, seal on definitsioonikohaselt ka palju erimeelsusi. Seepärast käib Tartus alatasa mingi võitlus või podisemine, vahel varjatumalt, millest teatakse eeskätt kohapeal, vahel valjemaks paisudes, nii et kostab kaugemale. Teine mõõde ulatubki otse väljapoole, seisnedes vastandumises ülejäänule, eelkõige muidugi pealinna võimukantsi(de)le.

Kaks vaimset Tartut. Kungla ja Metsik Lääs

Tartusse on aegade jooksu ladestunud erinevaid vaimseid kihistusi, mis annavad mitmesuguseid siirdeid. Vähestele meeldivad need kõik või ei meeldi ükski, aga paljudele meeldib mõni. Igaühel oma Tartu – see pole liialdus: mis ühele teaduselinn ja klooster, see teisele boheemluse kants, mis ühele roheala, see teisele tehnoutoopia, mis ühele Kungla, see teisele barrikaad jne.

Laiemalt võttes on Tartu ka eesti vaimuelu Metsik Lääs, kus pannakse end proovile. Mõned kodunevad siinses „saloonis” hästi ja puhkevad õitsele, teised virelevad, lõpuks pagevad ja mõnavad takkajärele. Aga on päris palju neid, kes käisid ära, kasutasid rõõmsalt ja tänulikult n-ö Tartu-teenust ja läksid koju tagasi: „Adjöö, lahkume sõpradena!” (Niisuguste inimestega on mul alati meeldiv muljeid vahetada.)

Kõikvõimalike nüansside juures on Tartu vaimus mõned põhilised suunad ja leerid. Okupatsioon kattis erimeelsused kinni, sest ühine vaenlane liitis (nii oli see Eesti ühiskonnas laiemalt), aga vabaduse tingimustes tulevad need ausalt esile. Sisedimensioonis ja vaimualaselt saab kõnelda kahest Tartust, mille aluseks on paiknemine konservatiivsuse ja liberaalsuse, alalhoidlikkuse ja maailmahaarduvuse teljel. Sellest tuleneb erinev suhtumine Eesti ja maailma vahekorda. Ühelt poolt on Tartu eestluse kants, siin on karastunud rahvuslasi (veel hiljaaegu leidus siin Eesti-aegseid mehi, kui kasutada Hando Runneli väljendit). Teiselt poolt leidub siin klassikalisi liberaale-globaliste ja neid, kellele traditsiooniline rahvuslus ei sobi. Esimestel on südamel Eesti identiteet säärasena, nagu see tundub olevat ajastutes ladestunult meieni jõudnud, teiste arvates oleks tervislikum see identiteet ümber mõtestada. Ingliskeelsete eestlaste põlvkonna jõuline sirgumine on selge tunnistus sellest, et Eesti jätkumine vanal kujul ei ole kõikide silmis prioriteet.

Selle liigendusega mõneti sümmeetriliselt kulgeb teine jaotus: on neid, kes tulevad Tartusse eelkõige Eestit jätkama, kui ka neid, kes maailmaga kontakteeruma (õieti selleks hoogu võtma, sest pärast suundutakse siit sageli mujale). Ühtede jaoks on esmatähtis, kuidas maailm paistab („tuleb kohale”) läbi Eesti, teistele see, kuidas Eesti paistab maailma taustal ja kontekstis. Viimaste jaoks on vahva lüüa kaasa maailma probleemide lahendamisel, seejuures omalt poolt etnograafilist vaheldusrikkust pakkudes. Nad arvavad, et kui maailmal läheb hästi, siis ühes sellega ka Eestil. Esimesed kahtlevad selles, sest maailmal võib hästi minna ka ilma Eestita, s.t kui Eesti läheb lendu või sulandub. Seda võimalikku sulandumist tajuvad nad kui eksistentsiaalset katastroofi ja vastav võimalus on nende jaoks aktuaalne, hoides meeled ärevil. Nende meelest lõpeb koos Eesti lõpuga teatavas mõttes ka maailm. Teised seda nii teravalt ei taju ja isegi kui see nii oleks, poleks see ikkagi ülim katastroof, sest elada võib mujalgi ja inimene on eeskätt inimene.

Jättes muu kõrvale, küsigem, mis on säärase väärtusalase jagunemise taga? Kas on muutunud meie inimene kui niisugune, s.t eestlased üldiselt? Usutavasti mitte. Olulisel määral on asi ikka põlvkondlikkuses. Nooremad ei saa juba loomu poolest olla üksnes ega eeskätt mingite positsioonide hoidjad, vaid tingimata ka arendajad ja laiendajad, ületajad ja edasiviijad. Siia ongi kätketud üks jahmatav ajalooline paradoks. Praegu võib tunduda uskumatu, ent XIX sajandi keskel olid rahvusriik ja rahvuslus üldisemalt kõige moodsamad asjad maailmas, mis haritud inimeste ja ennekõike noorte meeli elevil hoidsid. Euroopa avalikkuse fookuses olid toona kaks suurt hõimu, kes olid selle ajani väikeriikideks killunenud. Nüüd nad ühinesid või ühendati rahvusriikideks, nii et tekkisid Itaalia ja Saksamaa. Selle mõju ja kaja oli üldisem, kõikjal Euroopas ja väljaspoolgi hakkas rahvuse tasandil käärima. Hakkas kujunema rahvusriikide Euroopa.

Kuigi hiljuti pärisorjusest vabanenud Eesti olukord oli mitmes suhtes teine kui vanas Euroopas, pole kahtlust, et seal puhuvad tuuled ulatusid ka Tartusse. Siin ilmnebki peamine: toonane „maailma suund” ja meie esimese noore haritlaspõlvkonna sisemine vektor ühtisid! Rahvuslus ei olnud toona „vanade urakarude” mõna, vaid kõige progressiivsem asi, millega eesrindlikul noorsool tegelda. Just, toona oleksid vastavad üleskutsed ja arutelud seisnud Müürilehe (mis lansseeriti ju Tartus) esiküljel.

Võib oletada, et säärane põiming, rahvuse enda nooruse ja paari põlvkonna bioloogilise nooruse ühtelangemine ning sellest tekkinud sünergia jätsid erilise jälje mitme järjestikuse haritlaspõlvkonna ja ilmselt kogu rahva kollektiivsesse alateadvusse. Et säärane asi on üldse võimalik! (Ehk on siin õrn paralleel kirjanduse tohutu tähtsusega eestlaste eneseteadvusele Nõukogude okupatsiooni ajal, mis praegu tekitab vahel reministsentse ja paneb nostalgiliselt õhkama.) Aga see ei saanud olla järjepidev, sest suurte teemade esilekerkimise ja bioloogiliste põlvkondade tuleku-mineku vaheline seos on pelk sattumus.

Strukturaalselt sarnanevad mainitud kaks mõtteleeri natuke poole sajandi eest ülikooli vanas kohvikus istunud rahvuslaste ja inimnäolisse sotsialismi uskujatega. Sisuliselt on asjad küll ümberpöördult, sest okupatsiooniajal ühtis just maailmakontaktsus rahvuslikuga – usuti, et avatud maailmas, Vene diktatuuri alt väljas puhkeb ka eestlus õitsele. Tänaste vasakliberite rahvusvaheline agenda oleks mõjunud okupatsiooniajal kõige suurema rahvuslikkusena – selles on jälle üks mõtlemapanev paradoks. Toona oli vähe skeptikuid, kes kartsid, et Eesti võiks vabas maailmas hajuda.

Need kaks üldhoiakut ei avaldu üksnes kitsalt seoses rahvusega, ehk rohkemgi on nad pihustunud ökoloogiasse, soo temaatikasse ja teistesse aktuaalsetesse valdkondadesse. Parimalgi juhul pole kujuteldav, et Aparaaditehases sumiseksid rahvuslikud õpilasringid, kes koostaksid almanahhi „Kiired II”.

Tartu vaimsed sisepinged on ühtaegu ta tugevus ja nõrkus. Tartu vaim võtab aeg-ajalt ülepingutatud kuju, seostudes ala- ja selle jätkuna üleväärsustundega. Selles on vahel umbusklikkust ja paindumatust, takerdumist ja sebimist ning üldse üksjagu nn eestlaslikkust. Samas on selle aluspõhjaks ikkagi kogu inimkonna ajaloost hästi teada „bränd” – vaimse vabaduse vaim. Selle alla mahub kõik, mis vastandub tasalülitatusele, kaasa arvatud krutskid ja ekstsentrilisus. On veel üks asjaolu, mis ei lase siinsetel vastuoludel üle pea kasvada ega üksteist hävitavaks paisuda. Ikka see opositsioon Tallinnaga, mis puudutab teatud määral nii uue- kui ka vanameelseid. Selles vallas on toimunud teatud nihked. Kuuldavasti imetlesid Tartu punkarid 1980-ndail pealinna punkareid, nii nagu viimased omakorda Helsingi või Stockholmi punkareid. See johtus toonastest kontaktivõimalustest ja logistikast. Tallinnas oli rohkem „välismaad”, samal ajal kui Tartu oli kinnine linn (mida praegu, nähes ka siinsetel tänavatel kõikvõimaliku värvi ja kujuga inimesi, ei kujuta enam hästi ette). Nüüd pole Tartu hipsteritel ilmselt vaja Tallinna omadelt eeskuju võtta. Ma ei oska ka täpselt hinnata, kas näiteks Tartu „globalistid” on Tallinna omadega harmoonias või on nendegi vahel rivaliteet. Äkki nad peavad Tallinna omi juba liiga leigeteks? Mõnes asjas, mis nüüdisajal maailmas inimeste meeli erutavad, on tartlaste vedru ehk rohkemgi vinnas (me oleme number kaks, me pingutame kõvemini).

(Vahemärkusena. Rahvuslik ja globaalne ei tarvitse teineteist välistada ja võivad näiteks kunstis huvitavaid kombinatsioone anda. Tartu tudengite hulgas on alati olnud ka n-ö etno-suund: alates 1960-ndate lõpul Maavalla asja ajamisest (Kalle Istvan Eller & Co) ja holaansamblist Hellero (vennad Sarved) kuni Hirohalli, Heinakuu ja etnofutuni. See haakus laiemalt moodi läinud mängulisuse ja muinasjutulembusega, mille taustal võiksime vaadelda ka Hermaküla „Ullikest” ja Jaan Toominga „Veli Joonatani”. Samas oli Vanemuise teatriuuendus ühel lainel maailma teatriavangardiga jne.)

Väikekodanlikkuse mõna ja intiimsuse ülistus

Neile, kes sajatavad Tartu konnatiiklust, korporatiivsust ehk kambavaimu ja vohavat väikekodanlikkust, aga samuti neile, kes kiidavad siinset kogukonnatunnet, mistõttu inimesed teavad üksteise tegemisi, nii et üksindusekoll ning võõrandumine ahistavad supilinlast vähem kui lasnamäelast, tahaksin öelda: need pole siiski kuigi haruldased ega spetsiifiliselt Tartu-pärased jooned. Nõnda on elu igas pisemas paigas, alevis või väikelinnas. Ei ole see midagi teistmoodi Võrus või Valgas, Paides või Türil. Mäletan, kuidas vanasti üks vanem ja targem kolleeg, kellega kõnelesin erakonnapoliitikast (kandideerisin sajandivahetusel maakonnalinna kohalikel valimistel), selgitas mulle sõbralikult: „Enne kui hakkad siinsetele inimestele rääkima ideelistest platvormidest ja sõlmima parteilisi koalitsioone, tee endale selgeks kohalikud suhted ja kõikvõimalikud „ahelad”. Kes on kellega sugulane, ühes klassis käinud või naaber. Kes ajab kellega äri või kes käivad koos kalal. Kes on kellega tülis olnud või kosjaskäigul korvi saanud, kes ei salli kellegi koera, kellele meeldib ligimese naine, ja muu säärane.” Kolleeg teadis, mida rääkis.

Tartu eripäraks on, et kõige ehtsam väikekodanlus eksisteerib siin kõrvuti suure vaimse vabadusega ja mõlemad torkavad seetõttu teravamalt silma kui mõnes muus paigas.

Kes elavad Tartus?

Kõigepealt need, kes elavad siin sellepärast, et… nad elavad siin. Nii nagu inimesed on alati elanud vähemalt mõnd aega seal, kus nad sünnivad. Lapsed niikuinii, aga ka paljude täiskasvanute elu on veel XXI sajandil sattumuslik ja sunnismaine. Sa ei ela seal, kus tahaksid, vaid seal, kus võimalik, ehk sirutad jalgu vastavalt oma teki suurusele. See pole tingimata traagiline ja sellekohasele küsimusele võib enamasti saada käegalööva, hooletult üleoleva või muigvel vastuse: „A kus see parem on?” Jah, elatud on ennegi, kas on mõtet tulla välja oma turva- ja mugavustsoonist jne. (Tartu turuhoone ees seisvat Roosi-notsut meenutades: Võib-olla tahtsin kunagi ka mina Ermitaaži või Louvre’i ees seista, aga…)

Arvata, et kõik tartlased elavad siin sellepärast, et nad teadlikult armastavad eriomaselt tartulikku Taaralinna (näiteks seoses selle minevikuga), on sama eluvõõras kui arvata, et kõik, kes siin veel paigas, pole mingil põhjusel lihtsalt jõudnud ära sõita ja ootavad soodsat võimalust.

Tartus elavad näiteks need, kes on tulnud siia mõnel eluolulisel põhjusel, nagu abiellumine, töökoht, päritud kinnisvara vms. Siia kuuluvad mitmed ülikooliga seotud inimesed – pean silmas neid, kes Eestis saaksid oma alaga tegelda üksnes siin ja kelle ainus alternatiiv on mõni välismaa teaduskeskus. Neil on tugev ühisosa järgmise inimrühmaga, mis on hulga väiksem, aga seda olulisem – valiktartlased. See mõiste kätkeb otsustavust ja seostub subjekti kõrge eneseteadvusega – inimene on end läbi katsunud ja teinud valiku: Tartu on minu koht. Kuigi tunnen ka valiktallinlasi, on viimane otsustus vähem reljeefne, kuna kahe linna volüümid on sedavõrd erinevad. Suures kohas elada tundub üldjuhul alati loomulikum – see ei eelda tingimata mingit erilist meelsust. Tallinnas on paljusid asju rohkem: äritegevust ja raha, inimsuhteid ja glamuuri, elušansse üldisemalt. Seepärast peaks Tallinn olema n-ö energilise inimese esimene valik, tema „vaikimisi elukohasäte”. Enamik meist võib isikliku kogemuse najal öelda, et Tallinna kolimist on tuttavale vaja vähem põhjendada kui Tartusse asumist.

Meenutame: Uku Masing on pärit Raikkülast, Betti Alver Jõgevalt, Juri Lotman Leningradist, Hando Runnel Järvamaalt – seda loetelu võiks pikendada.

Maailm püsib koos ning jätkub tänu targemate ja empaatilisemate inimeste südametunnistusele. Nii ka Tartu. Siin on sääraseid inimesi alati olnud ja on ka praegu.

Üht rühma tahaks eraldi esile tõsta: n-ö laiapõhjalisi haritlasi. Eestis on üksikuid humanitaare, kes on õppinud põhi- või kõrvalainena ka reaalteadusi, näiteks matemaatikat (Toomas Kiho, Jaan Kaplinski, Joel Sang), aga eeskätt pean siinkohal silmas eksakt- või loodusteadlasi, kel on huvi humanitaaria vastu kõige laiemalt ja mõnel alal kitsamalt. Niisugused olid minu nooruses näiteks Hans Trass, Erast Parmasto, Toomas Sutt, Toomas Frey, Charles Villmann, Olaf Prinits jt. See on osa õhtumaisest ideaalist ja kuulub universitas’e vaimsuse juurde. Selle inimtüübi väljapaistvaimaid esindajaid oli Madis Kõiv, kes ametlikult oli ju Tõravere füüsik. Kõik säärased ei pruugi ise olla aktiivsed loojad või teevad loometööd hobina, aga nad kujundavad oma asukoha tugeva üldvaimse vundamendi.

Inimeste elulooga tutvudes kohtad ootamatuid fakte nende haridusteelt. Näiteks on Tartu ülikoolis lühemat või pikemat aega õppinud hiljem teatriga seotud isikud Karl Kalkun ja Jaan Saul, Evald Hermaküla, Hannes Kaljujärv jt. Vahepeal tundus täitsa tavaline, et kui esimene kord „lavakasse” sisse ei saadud, siis mindi ülikooli kirjandust või võõrkeelt õppima, et kahe aasta pärast uuesti üritada (Kersti Kreismann, Anu Lamp, Jaan Rekkor, Katrin Nielsen jt). Valdur Mikita on hariduselt bioloog ja Mihkel Kunnus füüsik. Ja näiteks fotograaf Toomas Volkmann on kolm (!) aastat arstiteadust õppinud. Meenutame ka, et 1960-ndate legendaarne Rajacas oli bioloogide ning 1970-ndate Kuup ja Kera füüsikute ansambel. Nii võiks jätkata.

Pärisharitlaste suhteliselt homogeense rühma taustal paistavad välja mitmesugused erand- või piirigrupid. Nimetaksin viimastest mõnda.

Maskotid ja veidrikud

Hingekosutav on leida mõttekaaslasi varasemast. Ja veel Tuglaselt endalt! Novellis „Poeet ja idioot” jalutab autori teisik Ormusson sügisesel Toomemäel:

Kui palju oli ses linnas igasuguseid degerante ja kurjast kiusatuid! Vist kuskil kogu maailmas polnud neid nii palju kui ses vaikses pesas. Mõnel päeval näis, nagu oleks pool elanikest hullumajast tulnud, linna laiali valgunud, õiendades oma haledaid ja õudseid asju.
  Ta oli neid näinud iga päev peatänavail liikuvat, neid prohveteid, geeniusi, Opheliaid lilledega, väepealikuid, ehitud üleni kardaurahadega, tuhandeaastase riigi kuulutajaid, ärisiltide ees põlvitajaid ja päikese poole palvetajaid, avaruse kartjaid või hullude sammudega ruttajaid suurvaime, juuksed lahti ning silmad lõkendamas. Nad kirjutasid salme, tegid poliitikat, jutlustasid, valitsesid riike, sõid rohtu, leinasid igavest leina, naersid lõputut naeru, igaüks tardunud ühte poosi, hullumeelse muutumatu ilme ning kostüümiga. Ja vahel näis Ormussonile, et see linn ainult nende õnnetute pärast polnud lõplikult neetud.^[2]

Pilt on ehk veidi värvikas ja kunstiline liialdus, aga Tartus on tõesti alati olnud palju „vaimust vaevatuid”. Kõige üldisemalt on need isikud, kellele on peamine – maksku mis maksab – oma mõte lõpuni mõelda. Nad anduvad sellele kaugelt rohkem kui keskmine inimene. Nende mõte või püüdlus ei tarvitse olla kuigi originaalne ning mõtleja ise kõige võimekam (sageli tahavad nad ringist ruutu teha või ümberpöördult), aga asi on põhimõtteline. Niisugune inimene pöörab Maslowi püramiidi alumisele osale vähe tähelepanu, teisisõnu unustab need asjad, mis meile teistele (Sauna-Antsudele) tunduvad igapäevas kõige olulisemad. Tema riik ei ole sellest maailmast. (On ahvatlev käsitleda veidrikke ja teisi „vaimuhängijaid” samas reas unustatud olematute kohtadega. Kuigi erinevalt kohtadest on nad pildiliselt sageli nähtaval, on ka neis mingi dissonants või ebaklapp, mingi mõrane omaheli. Mõlemad jäävad põhiliinist kõrvale – üks turistide marsruudist, teine edukuse peateest ja elutubliduse karjäärimudelist. Ja nagu korralik kodanik ei armasta unustatud kohti, nii pole ta enamasti ka mainitud tegelaste fänn.)

Tartu on ka maskottide linn. Nood on subjektid, kes on n-ö fookuses ja kelle järele on tuntud ebausuga segatud vajadust. Veidrikel ja maskottidel võib olla ühisosa, aga ei pruugi. Madis Kõivu kunagine kartus, et mõni „lollakas” muutub linna sümboliks, tundub siiski asjatu. Näiteks Matti Miliuse legendistaatust tunnistasid küllap kõik, aga Tartu sümboliks ja tema vaimu kandjaks peeti teda üsna kitsas seltskonnas või tehti seda heatahtlikes jutumärkides.

Kes kõik pole Tartu vaimu kandjaks tõusnud! Siin on niihästi kultuuri kõrgeimaid tippe (teadlasi, kunstiinimesi ja mõtlejaid) kui ka ulaharitlasi ja ullikesi. Tartu elurütm, millele tänini pole lõplikult võõras Lutsu Villa Hortensia asukate oleskelu, sugereerib mõtte, et peale geniaalsete tegijate on Tartus ka palju geniaalseid olijaid. Mõne kuulsus põhinebki peaasjalikult sellel, missugune ta ise on/oli, mitte tehtud tegudel – nagu näiteks Aleksander Müller (on teatav tüüp pullivendi, kes ise enda käest autogrammi küsivad). Rahvusvaheliselt tsiteeritud, kõrgelt pärjatud või muidu üldtunnustatud isikute (Juri Lotmani ja Paul Ariste, Uku Masingu ja Pent Nurmekunna, Betti Alveri ja Ain Kaalepi, Artur Alliksaare ja Madis Kõivu, uuemast ajast Kalle Kasemaa, Jüri Alliku, Marju Lepajõe jt) kõrval on Tartu maskottide seltskonnas näiteks ka Johnny B. Isotamm ja Hannes Varblane, Villem Ernits ja Kalju Konsin, Jaan Muna.

Veidrikke leidub kõikjal, nad on alati inimmaailma kuulunud (Haapsalus oli näiteks ringikõndija Gunnar). Veidrikud saavad paigale omaseks (Gunnarile taheti Haapsallu monument panna – miks mitte!). Neid on olnud ka Tallinnas (mäletan 1980-ndatest näiteks vanemat daami, kes ilmus aeg-ajalt Raekoja platsile, riides nagu sõdadevahelise aja moemannekeen). Ja Vabaduse väljaku ja Valli baari vahelisel alal kohtab mõnd veidrikku tänini. Aga sõltuvalt Tallinna geograafiast pole nad n-ö ülelinnalised tegelased (oletan, et igal linnajaol või asumil on omad kohalikud veidrikud). Nimelt on veidrike esilekerkimiseks tarvilik elanikkonna sidususest tekkiv fookus. Suurlinna pidevalt vahelduvas anonüümsuses on veidriklus raskendatud – nii nagu pole mõtet parodeerida teost, mida keegi pole lugenud. Ka üksinda metsas pole võimalik veidrik olla, jänesed ja mägrad ei saaks sellest aru.

Seltskondlik surve karjääri teha ja ilmahiilgust taga ajada on Tartus natuke väiksem kui mõnes muus kohas. Siinsetel vaimust vaevatutel on sedavõrd kergem, sest nende vaevatust ei stigmatiseerita ühemõtteliselt. Kindlasti aitab kaasa siinne vaimu üldine lehvimine. Juba Tammsaare Maurus (teadagi tartlane, kes tundis asja) teadis, et suur tarkus ja õppimine võivad inimese peast segi ajada. Tartus siginevad tuulehiired. Samuti ei maksa unustada, et paljud tõelised suurvaimud läbi aegade ongi olnud natuke eriskummalised, kui meenutada kas või Thalest VI sajandist eKr, kes kõndides vaatas taevatähti ja kukkus kaevu. Ka paljudel Tartu veidrikel on vaimsuse varjund ja neil on ühisosa boheemlastega (näiteks Matti Milius oli Eesti suurimaid kunstikogujaid ning orienteerus ka raamatute maailmas). Mõne isiku puhul kujutled, et temast oleks võinud saada professor, aga näe, jäi kuhugi toppama ja muutus tasapisi veidrikuks. Ja muidugi on juhtunud ka vastupidist.

Tuleks mainida ka soo aspekti. Tartu tundub maskuliinne linn: enamik siinseid veidrikke on olnud mehed. Kuigi… nii on see ka mujal. Mehed on olnud igas suhtes rohkem avalikkuses, samas kui naisveidriklus on sulgunud kodu nelja seina vahele. Mainida võiks Võrumaalt Tartu tulnud poetessi Marie Heibergi, kelle vaim lõpuks murduski ja kelle elu lõppes Seewaldis. Tartus on küll alati leidunud rohkem või vähem kultuurihuvilisi daame ja naisboheemlasi, kohvikuringkondades ja mujal (eesotsas Ave Alavainuga), neist mõned üsnagi ekstsentrilised. Aga jah, tõelist naisveidrikku (umbes Miliuse feminiinset vastet) mulle ei meenugi.

Mainin paari varasemat koloriitset kuju oma õpiaastaist (iga tartlane võib seda rida jätkata), kelle ainus ühistunnus oligi erinevus pealiinist.

Äksi nõid (Hermine Jürgens), kelle juures 1960-ndail käisid tuleviku suhtes konsulteerimas ja üldse nõu küsimas isegi mõned parteitöötajad ja kel oli Werneris oma kindel päev. Tartust sai tuule tiibadesse Jüri Lina, akadeemilise hariduseta, aga suur iseõppija, vandenõuteoreetik ning esoteerikahuviline. Lina oli juba siis mõningates noorteringkondades midagi gurutaolist ja rääkis neile UFO-dest, new age’ist ja üldse „kõrgematest mateeriatest”. Ta koostas luulekavu, millest vähemalt üks lavastati ülikooli klubis.

Praegustest veidrikest on mul raske rääkida. Esiteks on nad elus, teiseks on taust, millest nad eristuvad, nii veidraks muutunud, et nad ise mõjuvad mulle kahtlaselt normaalsetena, kolmandaks ei tohigi vist öelda veidrik, vaid – teistsugune.

Tartu on tema inimesed

Olen korduvalt maininud Tartu ajalootraumasid. Siinsest arhitektuurist on palju kadunud ja tagasi seda ei too (nõuab fantaasiat, et kujutleda raekoja ees seistes enda ümber vararenessanslikku ehituskunsti). Inimestega on asi keeruline. Üks põlvkond teise järel astub lavale ja võib kõik eelnenu ümber teha, kellegi käsi ei küüni neid takistama. Natuke seovad küll testamendid ning muud lepingud ja lubadused, samuti näiteks tahe olla oma eelkäijate vääriline (või neile andestada). Aga maailm ei saa kunagi valmis ja on alati natuke ebakindel. Sellel on head ja vead. Ühelt poolt on tänu sellele ka kõige stabiilsemas ja turvalisemas ühiskonnas näiliselt vaikse pinna all rahutust ja pinget, mida kõlbaks väljendama tartlase Gustav Suitsu read „Kas tunnete: väriseb maa? / Kas kuulete: kisendab veri?” ja teise tartlase Anna Haava „Meie ei taha olla, ei ole / Vaikiv, ununev, lehekülg / Aegade-raamatus”. Seda värinat ja seda tahet peaks olema saalis tunda iga koolilõpuaktuse ajal.

Kui vaadata ajaraamatu lehekülje teise serva, korratuste ja mäsude aegu, siis avastame midagi muud. Nimelt loob eelmainitud pingete tekkimise regulaarsus ka muidu kõige katkestusterikkamasse ühiskonda ometi teatud stabiilsust – nii nagu seda on definitsioonikohaselt igasugune ringliikumine. Ka suurimad revolutsionäärid ja katkestajad tunnevad ühel hetkel, et nendegi tegevus allub tsüklilisuse korrapärale ja et nemadki pöörlevad ajarattas. Seda kogevad nad näiteks siis, kui ilmneb, et nende endi lapsed mässavad omakorda oma isade-emade vastu, olles sageli sama (kontr)revolutsioonilised kui eelmise (troonilt tõugatud) establishment’i esindajate järeltulijad. Uutel barrikaadidel võidakse võtta paaridesse uut moodi (näiteks seisavad seal kõrvuti mõne küüditatu ja kompartei funktsionääri lapsed).

Tartu püsimine iseendana rajaneb enam-vähem sarnaste elanikerühmade ja tüüpide järjepidevusel. Nad taastoodavad ennast. Inimesed on Tartu stabiilsuse suurim tagatis ja tähtsaim, mis siin üldse on. Seoses sellega tuleks kõnelda ühest probleemist.

Veidrike järelkasvu probleemist

Kunagi ulatus mu kõrvu (sotsiaalministeeriumile lähedal seisvate ringkondadega seotud isikute tuttavate anonüümseks jääda soovivatest allikatest!) idee kasutada Tartut mitteametlikult veidrike väljasaatmiskohana, nii et nad mujal inimeste meeli elutubliduse radadelt kõrvale ei juhiks. Mu arvates olnuks säärane teguviis asjatu, sest Tartu tõmbab veidrikke niigi ligi – see on nende magnet ja Jeruusalemm. Pigem tuleks siin veidrike vastuvõtmisele kehtestada kvoodid.

(Vahemärkusena. Sageli mainitakse, kuidas Tartu on andnud Eestile ühe või teise ala kaadrit. See on tõsi. Aga ta on neid ka mujalt ära meelitanud. See algas juba rahvusliku ärkamise ajal, kui Jannsen kolis oma ajalehega Pärnust Tartu. Vaimses mõttes on Tartu Eestit outsource’inud niihästi veidrike kui ka veel rohkem mitteveidrike osas. Jõudu talle selles edaspidiseks!)

Siiski on taamal murepilvi. Kuidas edasi? Veidrikud (pean silmas neid, kes tõusevad maskoti staatusse) on surelikud nagu kõik. On oht, et Tartus lõpevad veidrikud otsa. See pole tervislik, sest nende järjepidevus või vähemasti kestlik kahanemine tasakaalustaks üldisemat nivelleerumist. (Ütlen igaks juhuks ennetavalt, et mitte sellepärast ei kolinud ma ise Tartusse.) Veidrike rühm peaks olema nagu Teaduste Akadeemia, kuhu valitakse mõne liikme lahkumise järel uus. Kardetavasti ei ole seda suudetud.

Ma ei fantaseeri. Meenutan ajakirjaniku küsimust: „Mis tunne on, kui linnakodanik Jaan Muna ei osale avalikel tähtsatel üritustel, nagu ta on seda varem palju aastaid teinud?” – „Praegu on tühi tunne,” ütles linnapea Urmas Klaas.^[3] Just nii ongi.

Kes näiteks võtab edaspidi Kalju Konsini asemel näituste avamisel või raamatuesitlustel häälekalt ja missioonitundlikult sõna? (Tegelikult ei tohiks temast siin juttu teha, sest Konsin oli peene maitsega haritud inimene, kelle kuvandi väike veidrus võis vabalt olla ka enesedisain, mis ühel hetkel, eriti aastate lisandudes muutub pärisminaks.)

Eelöeldut tuleb arvestada näiteks ka nn toiduklubi liikmete puhul. Kui neid ühel päeval enam pole, tekib tühi koht (kuigi toitu jääb üle). Äkki oli nende kohalolek millekski vajalik? Meenuvad vanad eestlased, kes majavaimudele toitu välja panid. Äkki on toiduklubi selle tänapäevane variant? Võib-olla hoiab toiduklubi mingit suurt halba eemal, kaitseb kurja silma eest? Vaime ei tohi pahandada.

Erinevalt unustatud paikadest, mida ei saa kunstikult tekitada („elurikkuse aiad” pole ikka see), on võimalik veidrike vallas midagi ette võtta. Loomulikult mitte kellegi veidrust süvendades (see on ohtlik ja võrdne loomapiinamisega), küll aga potentsiaalselt andekaid isikuid välja selgitades. Mõne inimese puhul on mulle turgatanud, et tal on eeldusi saada legendaarseks veidrikuks ja ta peaks kirjutama vastava avalduse, ainult et kuhu? Vahel tahaks mõnele Tallinna tuttavale soovitada, et „kulla inimene, siin ei panda sind tähele, aga mine Tartusse, seal osatakse sind vääriliselt hinnata”. Võib-olla tuleks korraldada konkurss linnaveidriku kohale (selle võiks ehk kuidagi ühendada linnakirjaniku staatusega?).

Paraku on ka veidrike järelkasvu kaasatud üldisemad asjaolud. Näiteks kui ma varemalt Väntra-Nurmelt paar korda aastas läbi sõitsin, kohtasin keskplatsi läheduses alati meeskodanikku, kes kandis päise päeva ajal rahvariideid ja rääkis ainult VEB Fondi kümnest miljonist. Kui ta mind märkas, astus juurde, surus paljutähendavalt kätt ja ütles saladuslikul ilmel: „Ma lähen varsti Tartu…” Aga Tartus pole ma teda kohanud. Südametunnistus piinab, ehk oleksin pidanud teda julgustama? Ja hiljuti avastasin, et ta tegutseb veidrike feissbuki-grupis! Paistab, et veidrikega läheb samamoodi nagu kaubanduse ja teenindusega.

Kellest räägitakse tulevikus? Nii huvitav on kaaskodanikke oma vaimusilma eest läbi lastes kujutleda, kellest kirjutab tulevikuajaloolane peatükis „Aastatuhandevahetuse ikoonid Taaralinnas”. Mõni on seda juba praegu. Olen näiteks olnud tunnistajaks, kuidas trimmis ema räägib oma lapsele: „Vaata, seal läheb kuulus vürst Volkonski! Katsu sina ka tulevikus sama tubliks saada nagu tema!” Ehk Indrek Hirv ja Merca? Mõned vanemas keskeas näitlejad (Kaljujärv, Tommingas, Jaanovits jt)? Paavo Matsin pole kindlasti muidu veidrik, aga ta on end sihipäraselt disaininud teatud tüübiks (à la Hitchcock?). Selles, kuidas ta sünteesib elu ja kunsti, tõutunnuseid ja turundusnippe, on midagi 1920-ndatest (Dalí). Hasso Krull, meie vaiksemaid revolutsioonilisi suurvaime, sulandus korraks Tartusse, ent juba on ta sealt läinud. Kes astub kord juhanliivilikult passiooniliku Luuluri häälutussaabastesse? Ilmar Vene on parimas mõttes vaimne veidrik, aga paistab, et Tartu oli talle liiga suurlinlik. Mehis Heinsaar jagab end Tartu ja Karksi-Nuia vahel. Nagu ütles Švejk: kunagi pole olnud, et kuidagi polnud.

Erijuhtum. Vanemuise järeltulijad

Järgnevalt osutatav nähtus pole kaugeltki veidrike pärusmaa, vaid on levinud Eestis laiemalt (ja tõenäoselt terves maailmas), aga siinkirjutaja märkas seda esmalt seoses Tartuga – ju see mõjus siin iseäranis reljeefselt. Üldisemalt seondub see muusikaga, kitsamalt kirjanduse ja muusika vahekorraga avalikus ruumis.

Muusika osa inimeste elus on tervikuna muutunud. See algas 1930-ndail, kogus hoogu 1960-ndail ja on aina süvenenud. Varasematel aegadel tegid inimesed ise muusikat (laulsid, mängisid pilli vms) või kuulasid seda. See oli nõnda niihästi ühiskonna üla- kui ka alakorrustel. Siia kuuluvad, ehkki teatud kõrvalfunktsiooniga, ka mitmed töö- ja tavandilaulud, mis saatsid monotoonset kollektiivset tegevust, samuti sõdurite marsilaulud jms.

Mõni aeg tagasi aga hakkas muusika inimesi n-ö ümbritsema, ta lihtsalt oli kõikjal. See on seotud revolutsiooniga helitehnikas, eelkõige raadio massiliseks muutumisega. Sestast on muusikaline taust meie elu tavasäte. Ka kõige ootamatumates kohtades, isegi mäesuusatamise juures ja loomaaias kuuleb nüüd õrnreipaid helisid. Inimene ujub või oleleb muusikas nagu mingis lahuses. (Kujutlen, kuidas ma lähen teise ilma ja mu naaber sel teekonnal küsib: „Ei tea, kes seal täna muusikat teevad?”)

Muusikas „viibimisest” on ammu saanud kõige ehtsam sõltuvus. Kui muusika lõpeb ja korraks tekib vaikus, valdab enamikku inimesi ebamugavustunne ja ärevus („mis juhtus?”). Nagu elekter oleks ära võetud. Just, vaikus traumeerib inimest. Muusika seevastu ei lase tal mõttesse jääda, aitab tal täita oma sisemist ruumi, mis muidu oleks kardetavasti tühi. Muusika kannab teda kätel ning leevendab olemisvalu. Struktuurselt on raadio esimene aste reas, mille lõpus on praegu nutiseadmed (see, mis tuleb nende järel, kuulub düstoopia valda). Nutiseadmed ei lase inimesel jääda üksi iseendaga, vaid hoiavad teda oma lõas, mille teine ots on kellegi abstraktse ja nähtamatu käes. Need seadmed, eriti muidugi televisioon ja selle jätkud digimaailmas, kujundavad inimeses skisotoopiat (filosoof Günther Andersi järgi on see korraga mitmes paigas viibimise illusioon ja vajadus).

Ja nüüd konkreetsemalt. Viimastel aegadel on muusika muutunud meie kirjandusõhtute lahutamatuks osaks. Tõsi, siin võiks leida eeskuju sajanditevanustest salongiõhtutest, kus sõna ja muusika samuti kokku kuulusid. Näiteks luges majaproua külalistele ette oma uut romaani ja tema tütar mängis klaverit (nagu Tšehhovi novellis „Jonõtš”). Samuti tõsi, et luulet on meil ikka lauldud, olgu enda sõnu kitarril saateks tinistades või pärispoeetide luulet kasutades. Kunagi olid näiteks protestilauljad, olid Amor Trio ja hiljem duo Juhan Viiding – Tõnis Rätsep. Oli Rajacas ja mitmed teised. Kitsamas ringis laulsid ka näiteks Toivo Tasa ja Andres Langemets, Joel Sang, Aivo Lõhmus jt. Tinistati kitarri ja lasti kõlada kõrgluulel. Aga ma ei pea praegu silmas seda, vaid institutsionaliseeritud kirjandusõhtuid meie mõlemas suuremas linnas, kus juba mõnda aega on peaaegu alati programmis ka muusikaline osa.

Tundub, nagu hakkaks pelk sõna publikule igavaks jääma. Ta ei tea, kuidas olla või mida teha, kui vaheaeg luuletuste lugemise vahel pole täidetud muusikaga. Võib-olla on osa põhjust luule enda muutumises. Mina näiteks olen harjunud luulega, milles on riim ja rütm, s.t tegemist on teatavas mõttes sõnamuusikaga. Aga suur osa uuemast luulest on teistsugune ja võib-olla on muusika lisaelemendina nende juurde vajalik.

Igatahes meenutavad uuema aja kirjandusõhtud mulle peenemate hotellide fuajeesid, kus ka alati keegi (tihti frakis isik) klaverit mängib. Ja nagu näeme päris viimasest ajast, on kirjandusõhtute osaks muutumas ka tants (sic!).

Asi pole siiski kirjandusõhtutes, jumal nendega, õieti on nad viimane koht, kus muusikat avalikust ruumist pagendada. Seda enam, et see pole seal siiski üksnes taustaks, vaid iseseisev osa, sest tegijad on enamasti profid.

Teise olulise suundumusena on meil viimastel kümnenditel suurenenud nende isikute hulk, kes tegelevad ühel või teisel moel kirjandusloominguga, aga mängivad ka pilli ja laulavad, teevad diskot jms. Ja seda mitte naljaviluks, vaid täitsa andunult. Siin tundubki Tartu olevat esirinnas, Ivar Põllust ja Lauri Sommerist alates ning Kristiina Ehini ja Berk Vaheriga lõpetades (muidugi on neid ka Tallinnas, nagu Jürgen Rooste või Jan Kaus). Ehk pole see juhus. Mulle tundub, et Tartu on neile loomulik koht. Siin on neil vägev ajalooline maskott. Nimelt on nad kõik Vanemuise lapsed. Nagu eespool juba viitasin – me ei kujutle Vanemuist Toompeal, küll aga Riia mäel praeguse teatrimaja kohal (ajalooliselt oleks tal õigem istuda Narva mäel, kus toimus esimene laulupidu, aga seal ta ei pääseks mõjule, sest tudengite ühiselamud ja nüüd ka kaubamaja varjavad vaadet).

Ma mängin mättal, mäe peal
ja õhtul hilja õues
ja Vanemuise kandlehääl
see põksub minu põues.

Tõsi, laulusõnades ei istu mättal Vanemuine ise, vaid lüüriline mina ühes oma lüürilise põuega, aga selles põues põksuvad helid on ikkagi Vanemuise kandlehäälest, s.t ta ise on ka seal juures nagu püha vaim.

---

^[1] Andmed on nopitud Tartu Linnaraamatukogu portaalist „Tartu ilukirjanduses” (teele.luts.ee).

^[2] F. Tuglas, Poeet ja idioot. Rmt: F. Tuglas, Kogutud teosed 2. Tallinn, 1987, lk 106–107.

^[3] R. Hanson, Kuhu kadus legendaarne Tartu linnakodanik Jaan Muna? Tartu Postimees 31. I 2022.