August Gailit oli pessimist. Kuigi ta püüdis seda peita oma võimsa kiilaspäise kuju taha, laskis kõlada kõmiseval naerul, pildus vaimukusi rohkem kui keegi teine, pani „Toomas Nipernaadile” motoks „Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!”, ent ikka ilmus maailm ja inimene tema loomingus mustades värvides. Ikka olid kogu selle tralli ja pillerkaari taga lõpuks udu, valu ja pisarad ning naeru kõkutav saatan. Jumala loodud maailma, selle imede ime, mis pakkus paradiislikku ilu ja naudinguid, suutis inimene alati segi pöörata, muuta kõledaks hädaoruks ja põrguks, kus ulus vaid jäine tuul, hulkusid ringi räbalates kerjused ja irevil suuga näljased hundid.
Miks puudus siis Gailitil usk inimkonna tulevikku? Miks kordas ta seda kui mantrat teosest teosse? Jättes kõrvale 1910. aastal ilmunud debüütjutustuse „Kui päike läheb looja”, langeb Gailiti jõuline eesti kirjandusse tulek kokku esimese ilmasõja ja Eesti vabadussõjaga. Kogu sõjaängi valas Gailit esmalt ajakirjanikuna leheveergudele ja sealt edasi juba mitu kraadi kangemas groteskis novellidesse „Saatana karussell”, „Fosfortõbi”, „Rändavad rüütlid”, „Öine teekond”, „August Gailiti surm” jt, mille kohta on arvatud, et need on kõige pöörasemad fantaasiad, mida inimmõistus ette võib kujutada. Või ei ole need seda siiski mitte? Kas suudab kirjanik üldse välja mõelda midagi sellist, mida inimene pole tegelikult korda saatnud? Mida lähemale tänasesse päeva, seda võimatum see näib. Kui Gailit võis veel oma kaasaegset publikut šokeerida vaga nunnaga, kes saatanaga patustades toob ilmale viis sinist põrsast, siis aastal 2025 loeme novellis „August Gailiti surm” kirjeldatud lahingujärgset stseeni otsekui üht realistlikku reportaaži järjekordsest sõjapäevast: „Kord päevas tehti võitlevate salkade vahel mõneminutiline sõjariistade rahu. Märgiks lasti kolmekordne kogupauk ning kaitsekraavidest tõsteti valged lipud välja. Selle järel ilmusid üliõpilaste Punase Risti lendsalgad, kes surnuid ja haavatuid koristasid. Need laoti segamini vankrille ning viidi linnast välja lubjaaukudesse. Koolnuid ning raskesti haavatuid pilluti sinna kui linna prügi. Ning kui auk täitus surnukehadest, visati paar labidatäit mulda pääle ning hakati järgmist lubjaauku täitma.
See oli õudsem koht, missugust võis inimese fantaasia omale iialgi ette kujutada. Kisavate kaarnate ning vareste mustad pilved tiirlesid üle lubjaaukude, nokkades inimeste verine liha. Ööd ning päevad hulusid siin nälgivate koerte salgad, lõhkudes koolnuid, tassides üksikud kehaosad igale poole laiali, pureldes ning huludes, hännad jalge vahel keras. Nad olid hundistunud ja metsikud, tihti ilmudes karjana linna ning tungides inimestele ja loomadelle kallale.
Ning öises pimeduses tulid lubjaaukude juurde ka näljased kerjused, kes liikusid siin põlevi silmiga kui kollased luukered. Nad raiusid värskemate surnukehade pääd ning liikmed maha, lõikasid sisikonnad välja, panid siis kehad kotti ning tassisid nad koju. Koerad jooksid nende järele, aga kerjused põgenesid surma hirmus üle paemurdude, kukkudes ja vandudes, rasked kotid seljas.
Oli kohutav aeg.”
Muidugi, Gailit ei maali kunagi süngeid pilte siiski ilma iluta. Ikka on tal kõige võikamate portreede ja kirjelduste kõrval eeterlised naised, kellele sosistada kõrva lõputuid armusõnu, ikka on tal kusagil üks Enelele, Sikky-Mikky, Loki või Rea või Maret. Kuid kogu see inetuse ümber siidsallina mähitud ilu on vaid unistused ja sõnad, millega Gailit kokku ei hoia, läheb hoogu, priiskab ja pillub, laseb ka lugejal joobuda, unustada hetkeks see hingetu, troostitu, lootusetu maailm. Kogu see ilu on vaid suur illusioon, „haige inimese veel haiglasem fantaasia ning täitmata kire avaldus. See on sätendav loor, mis inimene tõmbab oma reaalsuse ümber.” („Öine teekond”.)
Gailit justkui pelgab kogu aeg, et õhus on miski õnnetus, midagi kohutavat on tulemas, ähvardab ja kogub pilvi. Siis hakkab ta kohe jälle mängima ja veiderdama, muutub paljusõnaliseks, räägib kõiki surnuks. Ja juba lugeja naerabki, sest kõik need Ekke Moorid ja Toomas Nipernaadid on ju pagana vaimukad. Naerab südamest, kuidas „Isade maas” hüppavad kuumast saunast välja seebivahused alasti sõdurid, et lüüa tagasi alatute tiblade rünnak, kes ei lase neil lõpuni viia sauna püha toimingut, ja pühib järgmisel hetkel pisaraid, kui vana Jaak Prügi leiab oma lahingus hukkunud pojapoja, väikese Pudsu.
Kogu Gailiti looming on tragikoomiline. Ehk kõige nähtavamalt on tema mustvalget maailma avanud režissöör Kaljo Kiisk „Nipernaadi” filmis. Mööda südasuvise Eesti romantilisi maastikke rändab valges linases ülikonnas Nipernaadi (Tõnu Kark), kelle samme saadab Ernst Enno kurblik „Rändaja õhtulaul” Anne Maasiku esituses.
Gailit ei rääkinud endast, ei armastanud seda kunagi teha. Kirjaniku eest rääkigu tema teosed, ütles ta ikka, „sest kui on väärtusi, siis kõnelgem nendest, mitte aga nende loojaist”. („Inimesed on nagu nisuväli”.) Gailiti bravuuri ja naeru taha peidetud tundlikku hinge teadsid vaid vähesed sõbrad ja lähedased, nagu vihjas sõber Henrik Visnapuu oma mälestustes: „Mis selle naeru taga peitus, seda teadsid vaid üksikud. Oma õrna ja sentimentaalse südame varjamine.” – „See Gailit, kes kõndis püstipäi ja suureliselt, vajas seejuures tõsiselt ja alati oma lähedaste sooja sõprust, ligiolekut ja abi,” sekundeeris August Mälk.
Mingi seletamatu pidetuse tunne saadab Gailitit tema parimatel loomeaastatel, see Toomas Nipernaadi, Ekke Moori, Joosep Maarva lõputu igatsus kodu järele, ehkki loomus ei lase paigal püsida ja rahutu hing sunnib alalõpmata liikvele, otsima lahtisi allikaid. See on kodu kaotamise alateadlik hirm, mis nendest suurtest romaanidest vastu vaatab… Kuni neljakümne neljanda sügisel tuligi minna ja kodu maha jätta. Jäädavalt.
Gailit justkui teadis kogu aeg, et ükskord see juhtub. Tuhanded saatusekaaslased siiski uskusid, et pagulus on ajutine, uskusid, et varsti, varsti tulevad liitlased ja vabastavad Eesti. Aga läksid päevad ja kuud ja aastad. Pagulased olid kui Gailiti noorpõlvenovelli rändrüütlid, kes lendava vaibaga Ahasveerustena igavesti mööda taevalaotust kihutasid, igatsedes Helloli saart. „Ning ikka suuremaks kasvas igatsus Helloli saare järele, kui elust väsinud inimese igatsus Issanda pehmesse sülle. [–] All aga venib hall udu, kattes maad ja Helloli saart ja õrnemaid unistusi saarest. Uppunud uttu on Suur Ookeani saar, kadunud kauguses unistused.” („Rändavad rüütlid”.)
Gailit teadis, et unistused on enesepettus, teadis algusest peale. 1951. aastal ilmunud „Üle rahutu vee” tõmbab tühjadele lootustele kriipsu peale: „Läänedemokraatia – see on kõigile väikerahvastele nagu lastele jõuluvana, keda austatakse, keda oodatakse, kellesse usutakse rohkem kui jumalasse. Ei taheta mõista, et demokraatiaga on samuti kui kristlusega: kauneid põhimõtteid rakendatakse vaid enese huvides ja oma riigis.”
Pagulaskond võttis muidu alati armastatud kirjaniku romaani vastu harjumatult jahedalt ja reserveeritult. Oli mitu põhjust, miks paljud tundsid end puudutatuna, aga SEDA sõnumit ei tahetud kuulda: et neile ei tuldudki appi, et neid reedeti ja jäeti üksi.
Ka meie ei taha täna seda sõnumit kuulda. Me usume, et meil on suured ja ustavad liitlased, me tahame uskuda ja loota, et oleme kaitstud, aga siiski – täielikku rahu ja kindlust viimastel aastatel enam meie hinges pole. Ikka kusagil kripeldab veidi, mis siis saab, kui… Gailiti pessimistlik sõnum peab meil alati meeles olema. Me usume, et meil on head sõbrad, kes meid kriitilisel hetkel ei jäta ega reeda, aga samal ajal peame lootma kõigepealt ikka iseendale. August Gailiti pessimismiski võrsub ikka lootuse seeme.
[1] 9. jaanuaril 2025 toimus Örebrosse maetud August Gailiti ja tema abikaasa Elvi põrmude ümbersängitamine Tallinna Metsakalmistule.
Lisa kommentaar