Nüüd oli jant ämbri ja kopsikuga kestnud juba üle mõistuse kaua. Kui selgus, et neid esemeid mu majapidamises ootamatult tarvis läheb, suundusin kaubandus­võrku otsingutele. Võib ju mõelda, et mis suuri otsinguid peaks tühipalja ämbri ja kopsiku soetamine tähendama, ent mul on kiiks. Neid on muidugi rohkem kui üks, aga see konkreetne puudutab koledat plastmassi. Kui võimalik, väldin plastmassi üleüldse, ka pang võib ju olla hoopis tsinkplekist, aga tundus siiski, et selles olukorras oleks plastmass omal kohal. Koliseks vähem, ei oksüdeeruks. Kui peaks kiiksu tagamaid selgitama, siis plastmassist kippus hiljem või varem ikka saama värviline risu – küll tuli imelikul kombel kausi põhja pragu, küll murdus ämbri sang. Ja selline rämps oli ju eelkõige visuaalseks koormaks. Rääkimata globaalsematest tagajärgedest.

Käisin Koduekstras, Apelsinis, ühes ehituspoes ja Saunamaailmas. Ämbri ja kopsiku aga leidsin hoopis Selverist. Viimane ämber oli. Viimase ostmist olen pidanud alati tähenduslikuks. See paneb mind isegi nagu heldima: et näe, ootas justkui mind siin see asjake… Ehk toob nüüd mulle õnne, ja seda oli mul tõesti tarvis! Uskumatu, aga ämber ja kopsik olid kuidagi sümpaatsed, mis sest, et plastmassist! Eelkõige muidugi just see, et mõlemad olid pronksikarva pruunid, ja see sobis minu vannitoa toonidega nagu valatult. Aga ka, et ämber polnud mitte kümne-, vaid seitsmeliitrine. See tegi ta suuruselt ja kujult kuidagi kenaks ja kutsuvaks.

Nüüd aga oli see protseduur ämbri ja kopsikuga mind juba liigagi kaua kutsunud. Kõigepealt siis kraanikausi kraan lahti. Sealt ju õnneks vähemalt tuli vett! Kõigepealt külma, soe vesi jõudis umbes viieteistkümne sekundiga. Seejärel pang alla, päris täis lasta ei saanud, sest siis ei saanud ämbrit vett kraani­kaussi lodistamata kätte. Ämbri ja kopsikuga lobistamine dušikardina taga oli aga omakorda kui meeldetuletus vanadest headest aegadest, kui suvel maal ainult nii pesimegi. Noorena on see ju vägagi tore ja siis ei loe isegi, kui plastmass on kole või katkine. Ja seda ta seal ämma maamajapidamises alati oli. Aga tema poega ma armastasin ja see päästis paljugi.

Aga nüüd. Pankki ütles, kui pidin kevadel laenu võtma: vabandage, aga me ei saa teile laenu anda, olete liiga vana ja vaene. Ridade vahelt võis veel lugeda: olete panga õudusunenägu, lahutav neljakümnene naine, ja veel kultuuritöötaja. Teine pank siiski halastas (nagu oleks laen mingi halastus!) ja nüüd pärast pikki bürokraatlikke keerdkäike oli mul uus kodu, hästi väike ja armas, ja kus ma ka ei olnud, igatsesin lakkamatult siia tagasi. Kõik oli siin kuidagi nii õige ja seepärast pidid nüüd ka pange välimus ja värv olema õiged. Et üldse neid aga kasutama pidin, see polnud ometi õige! Olin küll sõpradele naljatledes teinud reklaami, et minu juures võib kogeda enneolematuid spaanaudinguid. Olin koduspaa juba nimetanud Pange ja Kopsiku spaaks, aga loomulikult ei pidanud see nali jäämagi kestma.

Vesi oli mulle alati väga tähtis olnud. Tal on erinevates olukordades lihtsalt nii leevendav toime. Uues koduski pidid olema veeprotseduurideks enam-vähem korralikud võimalused, ei suurt luksust, aga minu enda väike käe­pärane vanni­tuba. Mingiks ideaaliks oli imelikul moel jäänud lapsepõlve kitsukese Mustamäe korteri väike vannituba. Luksust polnud seal ju ammugi, aga oli pelgu­paik, kus olla omaette. Lugesin mõnikord vannis tundide kaupa. Vesi muidugi jahtus, lasin siis jahedat vähemaks ja sooja juurde, ning lugesin edasi, kuni varbaotstest olid saanud ligunenud rosinad ja raamatulehed lainetasid niiskusest. Hull lugu juhtus kord, kui raamatukogust laenatud jutuka uneledes vette pillasin. Küll oli tegu, et raamatut siis lehthaaval radika peal kuivatada!

Vanni polegi mul hiljem elus olnud, on vaid unistus vannist. Mis siis ikka, mõtlesin, ja rõõmustasin iga kord, kui reisil olles sattus hotellitoas olema vann. Siis unustasin alati korraks oma põhimõtted säästlikust elust ja veekasutusest ning ökoloogilisest jalajäljest. Suundusin kõigepealt kohe vanni, surusin pärast ligunemist rahulolevalt oma soojas vees mõnulenud roosad täiesti ebaökoloogilised jalajäljed vanni ette asetatud valgele froteerätile, ning alles siis läksin võõra linnaga tutvuma.

Uues kodus oli alguses kõik hästi. Ka veevärgiga, ehkki vanni siin polnud. Veidi imelik oli küll esiotsa end paljaks koorida ja duši alla minna, kui olin seda enne ju ligi kakskümmend aastat teinud ühes teises vannitoas, aga harjusin ülikiiresti. Üldse kodunesin võluväel. Nagu ütlesin, oli kogu sel väikesel pinnal asuv rahu korraga nii kallis. Armsad olid ka kodused hääled, nagu näiteks hästi ilmekas külmkapp. Pole enne selliste registritega ja niivõrd jutukat külmikut kohanudki! Kui vannitoa torustik undama hakkas, siis see enam nii armas polnud. Eriti ehmatas, kui öösel unise peaga vetsu läksin ja kraani kasutasin. Hirmus hääl! Tuli meelde, kuidas mu poeg pärast „Harry Potteri” teist osa kartis, et torustikus elab meetritepikkune ürgkoletis basilisk. Kas minu torustikus ka?

Siis kadus duši veesurve. Jäi mingi olematu nire. Nagu olekski basilisk torud kuivaks imenud. Olin kannatlik, lootsin, et asi laheneb. Käisin naabrid läbi, vaatasin kadedusega, kuidas neil vesi aina pahises. Millised rikkused olid neil, nagu kevadisest sulaveest toitunud joad ja kosed! Oli muidugi tore saada naabritega tuttavaks ja piiluda nende elamistesse, aga ise püüdsin meeleheites end üha jõuetumaks jääva nire alla mahutada, surusin end pesemise ajal üha rohkem ja rohkem seina ligi iga piiska püüdes, et kuidagi ikka seep maha loputada. Siis tulid mängu ämber ja kopsik, needsamad ilusad, pronkspruunid. Nendega oli isegi lihtsam. Mõnda aega oli lõbus ja mõnuski. Minu eksootiline spaa. Aga lõpuks sai mõõt täis ja ma helistasin torumehele. Mingeid soovitusi mul polnud, võtsin lihtsalt netist ühe firma lehelt numbri. Internet on täis ette­võtteid, mis pakuvad santehnilisi teenuseid, ei osanud mina üht teisele eelistada. Sain ühe asjaliku häälega mehe toru otsa (hehee, mis toru tänapäeval enam!) ja rõõmustasin juba, sest kõik eelmised kogemused selles korteris tegutsenud töömeestega olid olnud üllatavalt positiivsed. Keegi maalritest ega elektrikutest ei kukkunud joomatsüklisse, ei kadunud nädalateks, ei teinud praaki. Niisiis, nüüdki – kõik näis laabuvat! Torumees nimega Reljo ütles, et saab tulla juba samal päeval.

Saabus minust veidi noorem Rasputini habemega mees, Reljo niisiis – tunked seljas, tugev suitsuhais küljes –, mitme tööriistakohvri ja muu tavaariga ja jäi viieks tunniks. Kinnitasin talle, et ma ei tea, kes ja millal siin midagi viimati torudega toimetanud oli, sest olin alles äsja kolinud. Reljo seevastu näis kõigest kõike teadvat! Oi, kui oleks saanud tema raevuka hoo kuidagi minu veesurveks kanaliseerida, siis alles oleksid naabrite kosed minu oma kõrval põuaste niredena tundunud!

Reljo sukeldus köögi kraanikappi, kus oli veemõõtja: „Ai, raisk, seda ma arvasin! Ei noh, see on ju täielik pornograafia siin! Kes see kuradi ajuvaba isend oli, kes siin siukse asja kokku keeras? Mis tal olid munad ajude asemel või? No selge, see põlv on siin muidugi umbes, sest siia ei käi ju, kurat, selline põlv! Sellepärast sul polegi survet!” Poetasin, et ehk saaks siis selle põdura põlve ära vahetada.

„Muidugi tuleb see ära vahetada, vaata ise, siuke junn ei peaks üldse siin olema! Õnneks on mul just õige põlv kaasas! Raisk, mul viskab täiega üle, kui inimesed teevad asju, mida nad ei oska! Ma ütlen, mees, ära torgi asja, kui sa sellest emmigi ei jaga!”

Püüdsin piiluda kraanikausi alla. Taskulambi valgel paistis seal mingi must torujupike, mis pidi olema see „täiesti sobimatu põlv”. Püüdsin temas siis seda ka näha.

Reljo tõi kohvrist uue, minu meelest peaaegu analoogse välimusega jupstüki ja asus vana lahti keerama.

„Raisk!” röögatas ta. „Ma ei või, no ei ole võimalik! See tüüp on siia teipi toppinud! Ma olen alati rääkinud – siia ei panda teipi, kurat, katsu see nüüd ise siit kätte saada! Oi, tsirkus Barcelona, kraabi küünealused veriseks! Takku pannakse sellisesse kohta! Takku! Ai, ma tunnen, kuidas mulle veri pähe tõuseb! Hea, et see tüüp siin ei ole, ma ei vastutaks praegu üldse oma tegude eest!”

Korraga vahetus ta raev senise tegutsemise jooksul veel kuulmata hääletooni vastu. „Nooh, tule, tule!” ütles ta hella häälega mutrile, mida ta lahti keerata püüdis. „Oled küll kõvasti kinni meil, lausa higipull tuleb otsaette, ise nii väike, aga nii kõvasti kinni,” rääkis ta, nagu oleks mutter armas udusulis tibupojuke. „Aga raisk, nii ongi hea, mul on vaja rassida, siis on õige tunne!” oli Reljo taas tagasi oma põhiregistris.

Aeg kulus. Ma juhtisin ühel hetkel tähelepanu teravale nurgale, kuhu oli oht pea ära lüüa. Reljo naeris uljalt ja hullumeelselt ning ütles, et see teda üldse ei koti. Täiega savi! Ta võivat oma pead ükskõik kuhu taguda, pole häda. Ta ei pane tähelegi, kui veri voolab. Poogen! Füüsiline valu ei ole tema jaoks lihtsalt mingi teema.

Siis rääkis Reljo mulle rüütellikult, kuidas ta ei seedi neid hädiseid mehi, kes süütuid naisi tüssavad, võtavad raha ja lasevad varvast, aga asi ei saa korda või hakkab varsti jukerdama. Või veel kõige hullem, topivad teipi sinna, kuhu tuleb panna takku! Ta mõtles ilmselt selliseid süütuid naisi nagu mina, kes ei tea „neist asjadest” ju midagi.

Reljo tegi kõik, mis võimalik, et jõuda probleemi põhjuseni: miks, kurat, see surve ei tule juba tagasi? Tuli kontrollida ka boilerit. Ta lasi selle veest tühjaks ja tõstis lõvimöirge saatel esikuseinalt alla, et kontrollida anoodi ja küttekeha ja puhastada boiler katlakivist. See kõik ajas ta jälle marru: „Mida perset, see sada litra rippus sul selle papist seina peal või? Oi, kurat, sul oli õnne, et see siit siiani veel alla pole sadanud! No kes see ajukääbik oli, kellel tuli pähe see siia papi külge kinnitada? Einoh, apsull ajuvaba vend ikka!”

Torumehe Rasputini habe tilkus higist, kui ta oli valmis saanud boilerit toestava raamiga ning keeras viimaseid kruvisid seina: „Kurat, enne, näed, läks lups sisse, aga vaaaaaat, niimoodi tuleb see julla siia sisse keerata, et higi voolab! Nüüd ei liigu see siit enam kuhugi!”

Boiler sai uuesti seina. Enne, kui Reljo vee sisse lasi, tahtis ta kontrollida, kas nüüd püsib „see raibe”. Ta ütles, et sadat kilo ta päris ei kaalu, aga enam-vähem, ja rippus kogu keharaskusega boileri küljes. „Niimoodi, näed! Püsib! Ai, raisk, mõnus!” hüüdis ta võidurõõmsalt ja surus põse hellalt vastu boileri heledat jahedat palet. Oli kuidagi liigutav ka see lembehetk.

Veesurvet aga ei tulnud. Reljo lubas peagi tulla kompressoriga torusid läbi puhuma. Paar päeva hiljem vedaski ta võidurõõmsalt selle juraka minu elamisse ja rääkis väga rahulolevalt, kui „sitaks palju vaeva” ta oli pidanud nägema, et see hankida. Aga vaeva ja valu ta ju fännaski. Ja seda, et higipull on otsaees.

Pärast seda kõike kadus Reljo ära. Ju oli piisavalt raha käes ka ja… Kompressorist polnud tolku, dušist tuli ikka niitpeen nireke, ja oma kaotust tunnistada see mees ometi ei saanud. Eriti süütule naisele, kes niikuinii ei tea neist asjadest mitte kui midagi. Olin Reljole siiski tänulik. Kogu selle mässamise tulemusena torud enam ei unnanud. Kompressor oli basiliski torudest minema peletanud.

Vahepeal elasin edasi ämbri ja kopsikuga, aega ega ka raha polnud, et asjaga tegelda. Masendus tükkis peale. Abitu üksiku naise tunne. Nagu isegi kuulsin torustikust jälle mingeid hääligi…

Käisin vahepeal Brüsselis, ööbisin südalinnas ühes hotellis. Tuba oli õudselt umbne, aga kui akna lahti tegin, kostis lakkamatu huugamine ja undamine. Suurlinn ja tema torustik. Vähemalt oli hotellinumbris vann. Läksin lohutust otsima, aga vann oli külm ja kolisev ning veesurve kehv. Vihastasin, ent tundsin ka kahjurõõmu: isegi Brüsselis pole veesurvet! Külmetasin natuke ja kuulasin, kuidas seina taga üks paarike häälekalt hullab, siis astusin vannist välja jahedale põrandale. Kobisin voodisse, panin teleka valjusti käima, et ei peaks kuulama, kuidas teised seksivad, vaatasin nüril pilgul „Bravehearti”. Mel Gibson võitles šotlaste vabaduse eest prantsuse keelde dubleerituna. Lõpuks tegin veel ka akna lahti – linna torustik undas ja kolistas kõigi oma basiliskidega.

Kodus võtsin oma veevärgi uuesti käsile. Tuli meelde, et mõni aeg tagasi, kui esitlesin loodusmuuseumis oma neljandat luulekogu, olin palunud kuulama tulnud sõpradel ja tuttavatel mitte tuua lilli, vaid edastada mulle korralike torumeeste kontakte. Nüüd otsisingi need üles ja valisin välja Rauno. Imelik, mõtlesin. On see hea või halb enne, et jälle r-tähega?

Algus näis kulgevat sama stsenaariumi järgi: sümpaatne, asjalik hääl ja kohe samal õhtul vaba, et vaatama tulla.

Edasi aga kulges kõik nii, nagu poleks küll osanud oma kõige metsikumaski torumehefantaasias kujutleda. Ei, ei, mitte seda. Ma tean ka neid lugusid, kus kõrgharidusega intelligentne humanitaarvaldkonnas tegutsev naine ja torumees… Mul on tutvusringkonnaski üks selline juhtum ja too naine ei teinud saladustki sellest, et mehe varustus oli lihtsalt niivõrd hea.

Rauno oli pisikest kasvu mees. Eriti väikesed olid aga tema jalad ja käed. Jalanumber oli kindlasti minu omast pisem. Umbes 37, kui mul on 38. Jalas olid Raunol mummulised sokid. Käed olid pehme moega, lohukestega nagu lapsel, küüned pikad ja peened, aga puhtad. Paksude klaasidega prillide taga oli vesine, ujuv ja unelev pilk. Oli mulje, et mees on just äsja tõusnud kirjutuslaua tagant, kus ta on tegelenud mõne tõsisema filosoofilise kirjatööga. Ta hääl, mis telefonis oli kostnud üsna konkreetne, oli nüüd malbe, laulev, ebakindel. Ta ei saanud olla torumees!

Rauno asus kobamisi tegutsema ja küsis minult iga natukese aja tagant, mida mina asjast arvan. Ma võisin ju olla naine, kes „ei tea neist asjadest mitte midagi”, aga tundus, et temast teadsin ma küll rohkem. Oli liigutav vaadata, kuidas ta tihendit natuke värisevate käte vahel hoidis ja vaatas üllatuse ja uudishimuga, nagu esimest korda elus. „Kui keeraks õige duši termo­staadi tagurpidi?” küsis ta leebe häälega rohkem nagu iseendalt. „Aga mis see annaks?” uurisin kohe nõudlikult. „Ma ei tea, aga proovime,” ütles Rauno malbe häälega.

Ta pani termostaadi korraks tagurpidi seina ja lausus siis mõtlikult: „Aga ega see ju nii jääda saa…” See oli nii jabur, nagu mingi simsalabim, et ma ei öelnud ega küsinud enam midagi, ainult jälgisin ainiti seda vaatemängu. Rauno kinnitas termostaadi taas õigetpidi kahhelkivide külge ja läks kööki kraanikausi alla veekraani lahti keerama. Dušist hakkas pahinal vett tulema… Nagu lumesulaveest toitunud juga!

Ma püüdsin küll küsida, mida ta siis õigupoolest teinud oli, aga ta naeratas ujedalt ega vastanud. Raha ta minult ei võtnud, ütles: „Ah mis ma ikka, ma ju raiskasin siin hoopis teie vett! Ja ega ma kaugelt tulnud, siitsamast lähedalt!” Jõudsin temalt veel nii palju uurida, kui ta ukseaugus parajasti tillukesi hästi viksitud saapaid mummuliste sokkide otsa tõmbas, et mis tööd ta muidu ­igapäevaselt teeb. Ta pilk oli ekslev, kui ta häbelikult lausus: „Ei noh, eks ole seal kiriku juures ka ikka vahel santehniliste küsimustega tegelema pidanud…”

Ma ei suutnud sel õhtul isegi duši alla minna, ehkki olin sellest nädalate kaupa unistanud. Käisin küll korduvalt vannitoas, aga lasin veel lihtsalt pahiseda. Ämbrite kaupa vett voolas tühja ja ma ei hoolinud üldsegi oma ökoloogilisest jalajäljest. Olin oma armsas uues kodus, oma spaas. Põrandal seisid ­kasutult pronkspruuni värvi ämber ja kopsik. Päris ilusad, ehkki plastmassist.