Kivivalgel: „2013–2024”.
Kaarnakivi seltsi kirjastus, 2024. 215 lk.

Niipea kui kirjutamine pole, kõikide asjade kokku sulades,
minek tühisusse ja tuulde, pole see mitte miski.
Marguerite Duras

Ma pole kahtlemata ainus inimene,
kes kirjutab selleks, et kaotada oma nägu.
Michel Foucault

Sven Vabar rääkis 20. veebruaril Tartus toimunud Kivivalge raamatu esitlusel, et proovis pikka aega täiesti tulutult lahti saada fiktsioonist. See tuleb kõrvale heita, et mõistlikul viisil tuua kokku kirjutamine ja elu (ebamõistlik tähendab seda, kui üks neelab teise alla, kirjutades hajub elu kirja­tähtedeks). Seda tungi väljendab tekst „tükk elatud ja nihestatud elu”: „Ma ei ole huvitatud sellest, et võtta elatud elust mingi stseen, situatsioon, karakter, ajastu vms, ja ehitada selle ümber uus lugu, luua uus maailm, mis siis kulgeb elatava eluga rohkem või vähem rööbiti.” (Lk 8.) See oleks fiktsioon: teha elatud elust selline lugu, mis elu ennast enam ei puuduta, vaid ainult peegeldab seda. Nii oleks kirjandus kujutis elust ning kirjandus ja elu seisaksid teineteisest lahus ning parimal juhul kulgeksid lõikumispunktita paralleelselt. Kui säärane arutlus oma loogilise lõpuni viia, siis selli­sena oleks kirjandus elu eitamine, sest viimane jäetaks ilma tema poeesiast, aga nii õõnestataks ka kirjandust ennast, sest sellelt võetaks ära elu. Äärmusesse viiduna saaks niiviisi elust mõttetu tegutsemine, kirjandusest tühi ilulemine.

Aga ei saa ka öelda, et kirjandus ongi elu, et elu on kirjandus. Võib-olla seetõttu ongi nii keeruline fiktsioonist lahti saada, sest siis sunnib end kohe peale kirjanduse ja elu identsus. Kivivalgel paistab aga lõpuks olevat nõksu kätte saanud ja jõudnud ­Gilles Deleuze’iga sarnasele arusaamale, et „[k]irjandus [—] eksisteerib üksnes avastades näiliste isikute all ebaisikulist väge, mis pole sugugi mitte üldisus, vaid kõrgeima punkti ainulisus: mingi mees, naine, elajas, kõht, laps…”^[1] Ehk jäi varem tee peale risti ette just isik, painas arusaam, et kui teineteise küljest lahti murda kirjandus ja fiktsioon, muutub kirjandus isiklikuks, millekski „subjektiivseks” ja indi­viduaalseks, mida lugedes hakatakse pärima: kas päriselt ka nii oli? Selle küsimuse eest on kahtlemata pidanud põiklema paljud, kes kirjanduse ja elu kokku toovad. Aga kirjanduse ja elu kokku­toomise tulemus ei ole isiklik dokument, vaid „nihestatud elu” (lk 8), kirjutamine ise on nihestamine. Nii et mitte minevikuline elatud elu dokument, vaid ajakohatu elamise nihestamine,^[2] mitte valmis elupilt, vaid pooleli olev elamisprotsess.

Kohe alguses sõnastatud nihestamise saab ülejäänud tekstilabürinti teejuhina kaasa võtta. Seda on vaja, sest Kivivalgel kipub kordama või pigem kipuvad tema juurde tagasi tulema igasugu tegelikkused ja reaalsused, „tõelisused”. Reaalsus uhub temast lainetena üle, reaalsust võimendatakse, satutakse tegelikku kohta, siis aga hoopis tõelisesse mittekohta. Ning kui reaalsus hakkab vohama ja pudisema, tuleb vahipostile seada tõelisuse piiri­valvur, sest ta muudkui voolab kõigest läbi, molekulaarselt pinna all. Avastame, et reaalsused „võivad lahkneda väga erineval viisil” (lk 168). Kui nad lahknevad, siis on oluline jälle ühenduda millegi sellisega nagu „materiaalne reaalsus” – aga muidugi erineval viisil. Reaalsusi, tegelikkusi, tõelisusi vmt on muidugi palju, õigupoolest ehk de jure nad ongi paljusus, mistõttu „ei ole üldsegi kindel, mis „asi” see siis on. Sest see on kõigi reaalsuste torm.” (Lk 162.) Ja kui reaalsus on torm, siis on tegelikkuse keskmes „super­massiivne must auk” (lk 108), mis muudab ära koordinaadistiku, kaotab ära kogu tausta, neelab endasse ja viib välja teisele poole. Kuna aga koordinaate enam ei ole, siis on teispoolsus ikkagi siinpoolsus.

Nõnda on teoses lahatud reaalsused Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari mõisteid kasutades „konsistentsusväli”, „organiteta keha”, „immanentsustasand”, „risoom”, kus kõik võib ühenduda kõigega, kus ei ole selge, milleks või kelleks nende ühenduste tagajärjel muundutakse. Siinjuures on tähtis, et reaalsus ongi muundumine, nihestamine. Kui see meeles pidada, on meil lootust järge pidada: reaalsus ei ole seal väljas mingi „asi”, vaid meiega samal poolel, meie kõrval, siinsamas kohal ja kohalik, aga ometi mitte paikapandav ja fikseeritav (positivism on kuritegu, lk 82–83). Seetõttu viib ta meid endast välja, kuskile mujale. Kivivalgel küll esitab paar korda klassikalise reaalsuse definitsiooni, mille järgi reaalsus on see, mis ei kao ära, kui me tema peale ei mõtle või seda ei usu, kuid tema tekstid mind selles eriti ei veena. Tõelisuse sidet mõtlemisega võiks ehk väljendada pigem nii: reaalsused on need, mis sunnivad mind ümber(nurga) mõtlema.

Kui reaalsus on paigal, siis me saame tema kohta teha otsuseid ja esitada väiteid: asjad on nii. Kui ta aga pidevalt liigub ja voolab ja tormleb ja pudiseb ja vohab, nagu nendes tekstides, siis pannakse meid otsustamatuse olukorda ehk eristamatuse tsooni, kus oleme sunnitud asjadel „kannul käima”, olendite „jälgi ajama”, et välja uurida, kuidas nad meid muundada võiksid. Deleuze ja Guattari ütlevad, et just see on väikese teaduse meetod, mis ei püüa maailma paika panna, vaid tahab teada, kuhu tegelikud kohtumised välja viivad.^[3] Kivivalgel teeb väikest(viisi) eluteadust. Sedasorti jälgi ajaval lähenemisel ei ole mingit õnnestumis­garantiid, jäljed võivad järgmise nurga taga kustuda või välja viia tühjusse. Seetõttu markeerivad otsinguid ja kohtumisi tihtilugu kõhklust ja kahtlust väljendavad sedastused, näiteks „või siis mitte”, mis tekstist teksti varieerub: pealkiri „monoliit on lihtne. või siis ei ole.” (lk 53), väljend „või tont teab” (lk 169) või teksti „aaretejaht” lõpp: „Niisugune kentsakas vahepealne skemaatiline, paberist astro­laabide ja enese­küllaste, mitte millelegi materiaalsele või reeglipärasele viitavate kaardirägastikega mängimine kaob vaikselt ära. Või siis ei kao.” (Lk 138.) Ühesõnaga, võib olla nii, võib olla naa. Lõplikku otsust teha ei saa.

Aga väikese teaduse ja teadmise puhul ei olegi lõpptulemus tähtis, oluline on minek ise. Selle mineku, kulgemise edasiand­miseks pannakse sisutasandil reaalsused tormlema, nii et nad viskavad meile ette singulaarsusi, mõne lapse, mõne David Lynchi, mõne depeši, mõne Vahingu, koopa, koridori, CD, bussijaama, saapa, Elva, pohmelli, joomingu, võib-olla isegi mõne Stanley Kubricki vmt, kelle/mille kannul me siis peame käima, sest nad on järsku, võib-olla täiesti juhuslikult, meie teele sattunud. (Aga just see ongi saatus: kokkusattumuse paratamatus.) Millise väljenduse on Kivivalgel leidnud sellele singulaarsuste tormile, kassi-hiire mängule reaalsustega? Ta ei kasuta peeneid keeletrikke ega -mänge, ei kasvata barokset keelekatedraali, vaid hoopis peab üsna lakoonilises ja kaines keeles blogi (raamat ongi kokku pandud varem blogis avaldatud tekstidest). Kuidas säärane väljenduslaad sisuga haakub? Või siis ei haaku?

Õigupoolest peab ütlema, et „2013–2024” on laiali lammutatud või laotatud blogi, sest esiteks ei ole tekstid mitte kronoloogilises järjestuses, vaid on kõrvuti seatud selle järgi, kuidas nad üksteisega resoneeruvad. Teiseks, kui päevikutekstid on enamasti n-ö märkmed, mis on kirja pandud lühikese aja jooksul, siis siit leiab lehekülgi, mis on kirjutatud ja siis üle kirjutatud mitme kuu vältel, näiteks „hansapanga paroolikaart” märts – detsember 2023, või isegi aastate vältel, nagu teksti „küberpunk karlova-prangli teljel” (2005–2023) puhul. Kivivalgel on seega koostanud päeviku, mis on aja maha võtnud ning mida tegelikult ei huvitagi enam kronoloogiline aeg, vaid sündmuste tekkimise ja lahtirullumise sisemine aeg. Mis hakkab saama, kui vaadata „Inland Empire’it” või panna kokku paberist vanalinna korstnaid? Aeg avaneb rahulikus, kaines, kiirustamata ja ilustamata kõnes, mis püsib läbi tekstide üllatavalt muutumatuna: 2014 ja 2024 kirjutatud tekstidel võiks märkamatult aastaarvud ära vahetada. Aga see ei tähenda monotoonsust, vaid lihtsalt seda, et Kivivalgel on üles leidnud – või õigemini leiutanud – selle hääle, kõneviisi, kuidas panna reaalsuste vohamine aegruumis avanema. Väljendustasandil üks hääl selle kohta, mis sisutasandil on paljune ja paljunev, erinev ja eristuv, vohav ja tormlev. Nii laotub ka ükshäälsus ehk univooksus erinevusi pidi laiali. See ükshäälsus ongi siis pseudonüümi hääl, erinevuse hääl, millelt ei saa küsida: kas päriselt ka nii oli? Sest esiteks, vaatame, elu alles käib, kõik on pooleli, tuleb hakata uurima. Ja teiseks, kui kasutada klassikute sõnu: Mis tähtsust sel on, kes räägib, ütles keegi, mis tähtsust sel on, kes räägib…

---

^[1] G. Deleuze, Kirjandus ja elu. Tlk J. Lipping. Akadeemia 2025, nr 1, lk 16.

^[2] Sarnast mõtet väljendab Heili Sepp tekstis kolmest autorist – Carolina Pihelgas, Mudlum, Piret Jaaks –, kes samuti katsetavad kirjanduse ja elu lõikepunktides ning suunduvad praegusajast välja. Vt: H. Sepp, XXI sajandi mõtteeksperiment kolme Kõrb­ojaga. Sirp 4. IV 2025.

^[3] G. Deleuze, F. Guattari, Mille plateaux. Pariis, 1980, lk 460–461.