Piret Jaaks: „Põdravalgus”.
Fraas, 2024. 191 lk.
Piret Jaaksi „Põdravalgus” tekitab minus võõristust, sest mu ees avaneb lugu, mida ma täpselt ei mõista. Selle loomaailma kese on vanas talus, kus pole toimivat kanalisatsiooni ega muid tänapäevaseid mugavusi. See maailm on võõras, Siberi legend valgest põdrast on mõistatuslik, isegi kui tühjaks valguvad külad, lagunevad ja kopitavad maamajad ilma duši ja tualetita ning valus tõrksus võõrastega tühjast-tähjast lobiseda on äratuntavad ka tänapäeva Eesti elus.
Vaatamata kõigele võõristust tekitavale on romaani keel lihtne. Kirjanik kasutab ajavormidest peamiselt olevikku, mis tekitab vahetu tunde, ja lihtminevikku, kui kirjeldatakse mälestusi. Ent ometi loob raamatu esimene peatükk ajatuse tunde: „Anna ei mäletanud täpselt, millal see juhtus. Aga ühte mäletab ta kindlalt, et tunne kestis terve sajandi ning ta luges kordi ja kordi üle sama vana legendi. Lõpuks imbus legend tema unenägudesse. Alati oli unenägu sarnane, alati lõppes see ühtemoodi: hingeõhu piisad kohtusid jäise uduga, suurte sõlgedega esiemad, pikselöögist valgustatud taluhoov ja uhkete sarvedega loom.” (Lk 3.) Samuti on loos peale metsa, talumaja ja hoovi ning mere üks peamine koht kauplus nimega Aeg, mis maha põleb ja mille asemel külavanema kinnitusel uut poodi ei tule (lk 184), jäävad ainult varemed. Teose tegevustik leiab aset oktoobri lõpus ja novembri alguses, „oli teine november, hingedepäev” (lk 82) – see on nii paganlikus kui ka kristlikus kultuuris piiride, sealhulgas elavate ja surnute maailma vaheliste piiride hägustumise aeg.
Tõepoolest, „Põdravalgus” tegeleb karakterite ja olukordadega, kus olendid, inimesed ja nähtused on teatavas liminaalses olekus. Mitmed tegelased mõjuvad kummituslikult ning painama jääb küsimus, kas nad üldse on elus või on nad vaimud. „Põdravalguse” alge on näidendis „Siirderiitujad” (2019). Siirderiitus on Sõnaveebi järgi „pidulik kombetalitus, millega kinnistatakse inimese üleminek ühest elujärgust või sotsiaalsest seisundist teise”. Jah, „Põdravalguses” on piirid elu ja surma, inimese ja mitteinimese ning aastaaegade vahel hägused.
Just selles liminaalsuses tekib unenäoline tervik, mille ühendavaks tundeks on lein. Romaan annab leinale, muidu laialivalguvale kogemusele, vormi. Teos on jagatud peatükkideks, mis vaatavad peamisi karaktereid, Annat ja Askurit, üksteisest eraldi. Anna ja Askur on pärast esialgu nimetamata traagilist sündmust kolinud linnast maale, et seal elu uuesti alustada: klišeelik teekond Eesti minevikku, mida mõned ühiskondlikud narratiivid kujutavad kui paremat paika õnnelikuma, lihtsama ja eestilikuma elu jaoks. Aga sellest klišeest hiljem. Anna ja Askur on oma leinas üksi, teineteisest eraldatud nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui ka tekstuaalselt, saades kokku vaid mõnes peatükis ja stseenis, emotsionaalselt ei leia nad teineteist aga kunagi. Leina kirjeldab kõige kompaktsemalt ehk episood, kus Anna kaotab metsas suunataju ja satub „veelgi sügavamale metsa. Puud olid siin kõrgemad, mitmed murdunud ja neist tuli üle ronida. Maas kollendasid sügislehed [—] maastik muutus raskemini läbitavaks ja Anna jalg jäi rohumätta taha kinni. Ta kukkus ja sulges silmad.” (Lk 125.) Kui ta silmad avab, on ta mere lähedal mahajäetud surnuaial ja tunneb oma ümbruse ära.
Romaanis võib tajuda mitut leina tasandit. Loo käivitab lein lapse pärast, kes suri kaheksandal raseduskuul, ning see kummitab teksti esimesest leheküljest peale. Selle info avaldab tekst otsesõnaliselt alles 117. leheküljel, kuid vihjeid just sellele kaotusele on algusest saati, ka eespool mainitud surnuaiastseenis. Nii Anna kui Askur on endassetõmbunud, Askur käib sihitult metsas ringi, püss õlal, Anna on passiivselt maamajas või uitab mere ääres, mõeldes, kuidas mere lähedus ja tuul „hinge välja rebiks, jätaks alles tühjuse ja lageduse, valuvaba tsooni. Viia kisendav hing hallide lainete peale ja pesta seda, kuni puhtaks saab” (lk 15). Varsti pärast neid mõtteid ostab Anna kalmuküünlaid (lk 20). Küünlad ostetud, kohtub ta Rosalindaga, kes mängib poe ees ja mõjub veidralt, sest tema vanust on raske arvata ning hoolimata külmast sügisilmast on tüdrukul seljas õhuke kleit. Rosalinda on ehk esimene tegelane, kes tekitab kahtluse, kas ta on nähtav kõigile karakteritele või ainult Annale tema leinas. Hingedepäeval mõtleb Anna nimede peale: „Ilo, Lill, Lõõm. Ta kordas nimesid, kuni neisse tekkis elu” (lk 82). Nimesid korrates tekib Annal tunne, „mida võiks pühaks pidada. Tunne, mis on see, kui saad kaisutada midagi lihtsalt ja loomulikku, kuid kättesaamatut…” (lk 82). Tunne, mis on selge viide Anna igatsusele lapse järele. Teksti lõpu poole selgub, et Anna ja Askur matsid oma lapse ilma talle nime andmata (lk 173), ning see on põhjus, miks nende lein ei saa läbi: „nimeta matmine oli nagu needus, mis oli neid need kaks aastat saatnud” (lk 173).
Kuid teksti algusest lõpuni läbiv kaotuse teema ei piirdu ainult lapse leinamisega. See kätkeb ka Anna leina iseduse järele ja üldisemalt naiste tihti anonüümselt, marginaalselt kulgevaid või vägivalda summutatud elusid. Kuigi külavanem Heldur tutvub Annaga teksti alguses, tunnistab ta teksti lõpus: „Naljakas, aga [—]. Ma ei ole kunagi mõelnud küsida: Mis su nimi on?” (Lk 182.) Nii nagu Anna ja Askuri surnult sündinud laps jäi nimeta, on ka Anna teiste karakterite jaoks nimetu. Stseenis, kus Anna ja Askur rüselevad ning Askur tulistab Annat, arvates, et tulistab valget põtra, nõuab Anna, et Askur ütleks tema nime ega kutsuks teda lihtsalt naiseks (lk 179, 174). Iris Murdoch pakub, et üks armastavamaid, eetilisemaid teisega suhestumise viise on siira tähelepanu pööramine, teise päriselt nägemine, mitte ainult vaatamine.[1] Annat aga ei nähta, tema nime ei teata, talle viidatakse kui uuele imelikule naisele, kes on linnast maale kolinud.
Lõpuks pakub tekst leinale siiski lahenduse, Anna annab oma lapsele nime. Just nimelt Anna annab: ka tema nimi sümboliseerib naisi, kes annavad vastutasu eeldamata. Romaani lõpus, kui Anna kõnnib nagu Rosalindagi novembris valge õhukese kleidiga ringi, on esimest korda juttu ka tulevikust, kui Anna näeb sügisel vaimusilmas märke kuude pärast saabuvast kevadest. Ta teab ka, et „kunagi tuleb üks pidu [—] ja süüdatakse lõkked ja kõikide teadmata kadunuks jäänud tüdrukute vaimud on sellel peol kohal, kõikide tormise ilmaga kalale läinud meremeeste vaimud ka. Kuid ühte ei teadnud ta: miks ometi pidi see juhtuma kauges tulevikus.” (Lk 182–183.) Sügav lein lammutab ajataju, loob kõikehõlmava ääretu oleviku, sest seal kummitavad mineviku kaotused. Pilguheit tulevikku on seega üks märke sellest, et Anna lein hakkab läbi saama. Tema hele kleit, haavatud käsivars ja Rosalinda enda juurde elama kutsumine jätavad siiski õhku küsimuse, kas Anna on ikka elus või on ta vaim. Või ehk on kummitused kõik külaelanikud, kellele pole nime antud, keda pole märgatud ega leinatud?
„Põdravalguses” leinatakse ka hääbuvat Eesti taluelu, tühjenevaid külasid, eluviise ja teadmisi, mis koos talude ja inimestega kaovad. Maja, kuhu Anna ja Askur kolivad oma loodetavat uut elu alustama, on külm, tühi, kopitusehõnguline, maja on raske kütta, ahi ajab sisse ja toas pole vett. Teatud määral mängib „Põdravalgus” stereotüüpidega, unistusega idüllilisest maaelust, heteronormatiivsest ja looduslähedasest pereelu unelmast, mida Anna ja Askur pärast lapse kaotust otsima lähevad. Ka Anna ise on stereotüüpselt „naiselik” – õbluke, vagur naine, kes töötas keeletoimetajana, kirjutas lastejutte ja soovis väga emaks saada. Askur on maale jõudes isa jälgedes üle võtnud jahimeherolli, kuigi laskmine on nende maakodu läheduses keelatud; Anna leiab maal tee kirikusse, Askur tee kõrtsi ja teise naise juurde, et oma leina kuidagi välja elada. Kuid algusest peale on selge, et maaelu ei paku lihtsaid lahendusi ega kiirteed leppimise või lepituseni. „Põdravalgus” ei murra kindlasti stereotüüpe programmiliselt, vaid kasutab kirjandust uurimaks keeruliste probleemide tagamaid. Tekst teeb subtiilselt selgeks, et Askur ei ole karm jahimees, ning teistsugususe märgiks on vagale Annale antud mustad põlevad silmad. Samuti ei paku talumaja ja maaelu neist kummalegi palju rõõmu.
Anna ja Askuri vahel on mitmeid kihte vaikivat, vaimset vägivalda, kuid üsna loo alguses toimub ka vägistamine – nendevahelise ebakõla kulminatsioon, mis jääb häirivalt õhku rippuma (lk 96–97). Ühe õhtusöögi ajal jutustab muidu vaikiv Anna Askurile legendi valgest põdrast, mida oli kuulnud kunagi Askurilt endalt ning mida Anna rääkis nende lapsele, kui too veel kõhus kasvas. Anna otsib Askuriga lähedust, kutsub teda tantsima, kuid viimane ei vasta kutsele ning plaanib magama minna. Anna proovib Askurit veel veenda, et viimane tema seltsi jääks, mille peale Askur ärritub ning küsib, kas Anna teda üldse tahab enam. Selle peale pobiseb Anna passiivselt, et tahab. Anna sõnaline nõusolek ei lange aga kokku tema keha soovidega ning Askur „surus ta pikali ja pressis enda liikme ta kuivade häbememokkade vahele. Ta tungis temasse nii, et naine vaid korraks vastupanuta oigas ning viha, pettumuse ja kirehoo ajal ei pannud Askur tähelegi, kuidas naise keha rippus ta ees üle diivaniserva alla, lõdvalt nagu äsja lastud loom” (lk 96). Selle stseeni kirjeldus raamatu lihtsas, rahulikus ja ehk mõneti mehaanilises väljenduslaadis loob teatava vastuolu sisu ja stiili vahel.
Romaanis ei nimetata seda akti kunagi vägistamiseks ega tulda selle juurde ka otseselt tagasi. Nii Anna kui Askuri lugude jutustamine avab leina kogemust erinevatest perspektiividest. Ent vägistamisstseeni kujutamine viisil, mis vägistamisel ega selle tagajärgedel pikemalt ei peatu, pisendab selle akti vägivaldsust. Kuna pärast seda stseeni liigub tekst kahe perspektiiviga edasi nagu ennegi – üks neist avab Askuri rasket leina –, jääb mulje, nagu vabandaks lein vägivalda. Häiriv on ka see, et pärast vägistamist on Annal kahju, et Askur enam selline hooliv armastaja pole nagu enne (lk 97), ning mõned peatükid hiljem tunneb ta, et ehk oleks ta saanud Askuri eest paremini hoolitseda (lk 145). Eeldatavasti mängib tekst siin ühiskonnas küllaltki tavaliste narratiividega: ohvri süüdistamine, vabanduste otsimine vägivalla toimepanijale. Ent ometi, kas pole kujutlusvõime see, mis võiks ja saaks pakkuda innustavaid alternatiive maskuliinsuse ja feminiinsuse vormidele, naiste ja meeste tüüpidele ja leinaga toimetulekule ilma vägivallata? Kuid mõneti on see küsimus seotud sooviga, et raamat oleks midagi muud, kui ta on. „Põdravalgus” on ikkagi mõjus lugu ka sellises vormis.
Teksti tugevaim kese ongi lein, millega teised teemad, nagu eespool mainitud seksuaalvägivald, haakuvad veidi kohmakalt. Romaanis jääb kummitama ka küsimus inimese suhtest loodusega. Novembri alguses mere ääres olles avastab Anna, kuidas kalda lähedal vees hõljub prügi. Ta läheb vette prügi korjama, mõeldes, kuidas „paberi servad [on] hakanud mikroplastiks murenema. Ikka ju räägiti, kuidas kalad seda endale sisse söövad, kuidas see inimeste toidulauale jõuab, hormooniretseptorid kehas segadusse ajab ja viljatust põhjustab” (lk 100). „Ikka ju räägiti” viitab sellele, et mikroplasti söömise ja viljatuse seost ei peaks kindlasti tõena võtma, eriti, kuna sellest mõtleb äsja lapse kaotuse üle elanud ema, kes oma leinas püüab leida mis tahes põhjuseid seletamatule kaotusele. Ent sarnased hetked on tekstis tähtsad, sest viitavad vägivallale, mida inimtegevus loodusele põhjustab. Vägivald on see, kui prügi ulbib vees, kui Anna ripub üle diivaniserva nagu lastud loom.
Just inimese mõju teda ümbritsevale keskkonnale teeb ka valge põdra legendi märgiliseks, see jääb tekstis mitmeti mõistetavaks ja mõneti kohmakaks nagu põder ise, kes Anna talumaja tuppa astub ning Annat seal tantsule palub. Müütilise põdra niivõrd selgekujuline kohalolek tänapäevases tekstis, kus räägitakse mikroplastist, juuksevärvidest ja kiirnuudlitest, mõjub kuidagi groteskselt ega taha alati teksti teiste osadega haakuda. Ent ometi on põdraga seotud ühelt poolt inimest hoiatav ning teiselt poolt leina piireületav ja lepitav jõud. See, mida legend põdrast täpselt tähistab, jääb ilmselt iga lugeja enda tõlgendada.
[1] I. Murdoch, The Sovereignty of Good. London, 2013, lk 33.
Lisa kommentaar