Päris esimene lugemisega seotud mälupilt, rohkem küll stressiolukord, viib mind Raasikule, vanavanemate juurde, kus emapoolne onu, toonases kõnepruugis Väike Jaan, katsus mind meeleheitlikult lugema õpetada. Olid mingid postkaartide moodi pildid ja nende alt ära lõigatud kitsad ribad: sõnad, mis piltidega kokku käisid. Vend andis endast parima, et ma ribalt sõna välja loeksin ja õige pildiga kokku viiksin, aga ei midagi. Ja mis eriti kummaline: mäletan, et kaks silti olid „KURG” ja „MOOTORRATTUR”, kõikidel tähtedel oma värv… Kas nad jäid lihtsalt pildina meelde või korrutas vend ise neid sõnu? Igatahes on see mu esimene lugema õppimisega seotud mälestus ja olukord oli väga, väga nutune.

Järgmises mälestuses istun lapsepõlvekodu diivanikesel, on päine päev, toas on väga valge, ja tegelen parasjagu igavlemisega, kui järsku torkab pähe: aga ma oskan ju lugeda! Et see sellise raksakaga meenus, tähendab ilmselt, et oskus oli üsna värske. Ühesõnaga: igavusel on kriips peal! Haarasin esimese ettejuhtuva „Miki Hiire” ja asusin – kindlasti kõva häälega ja tähti venitades – mõistatama, mis Pardilinnas sünnib. Ei tea, kas materjal jäi lahjaks või mis, aga varsti õngitsesin riiulist ühe täiesti suvalise raamatu. See oli Charlie Chaplini elulugu. Mäletan, et lugesin mingisugusest sillast ja sellel veerevatest vankritest, rohkem ei jaksanud, aga juba tollestki pisikesest kujutluspildist piisas: jäin riiulit jõllitama, kõiki neid raamatuid, ja sain järsku aru, kui palju maailmu niiviisi õlg õla kõrvale mahub, ja neis kõigis toimub midagi, igal lehel, igas lauses… Hämmastav! Trükimustaks tardunud aeg, mis hakkab lugejas liikuma – seda vaimusilmaga manipuleerimise mõnu hakkasin varsti isegi praktiseerima, isa trükimasina, Erika peal. Tippisin mingeid Henno Käo loomingust inspireeritud lühilugusid, mille tegelaskonda kirjutasin sisse ka iseenda ja oma sõbrad. Ja tundsin sellisest maagiast, tõeluse painutamisest, tohutut rõõmu.

Ilmselt on see koomiksi- ja telekapõlvkonna asi, aga paljud lasteraamatud on meelde jäänud just piltide kaudu. Henno Käo „Oliüks” – kodune kummiliiminägemus Kuu tagumisest küljest. Või Edgar Valteri kõhedate õlimaalidega illustreeritud „Punaste traksidega koer”. Juba kaanepilt on lapsepõlvetrauma materjal: poolsurnud (või poolelavate?) söesilmadega valge koerake vaatab sulle ainiti otsa, keset pimedust, milles ta punased traksikesed kummituslikult helendavad. Kui tahtsin ennast meeldivalt ärritada, lappasin välja selle lehe, kus oli jubeda näoga kratt või ellu ärganud riidekapp, ja vaatasin neid mõnda aega. Herald Eelma joonistatud „Põhja konna” kaanepilt võdistas neidsamu tundekeeli. Päikselisema poole pealt meenub muidugi Siima Škopi fantastiliste maalidega „Pöial-Liisi”. Eriti see pilt, kus Pöial-Liisi istub kukeseenest laua taga, millel on lahti lõigatud ananassisuurune metsmaasikas, ja rüüpab midagi kellukaõiest. Ma ei tea, kas millegi sellise kõrvale ongi enam juttu vaja – igati ammendav vaate­pilt. Ja muidugi, andke punapropaganda andeks, „Sipelgad ei alistu”! Eriti see pilt, kus sipelgas Ferda vastseid toidab ja üks ussike teist kõdistab – see tundus nii naljakas. Nojah, „kirjanik loeb”… Õnneks luges kirjaniku ema, teinekord ka isa, talle väga palju ette.

Esimene „suurte inimeste raamat”, mis minu elu tugevasti mõjutas, oli Andrus Kivirähki „Rehepapp”. Käisin parasjagu viiendas klassis. Isapoolne onu, Suur Jaan, arvas, et see võiks mulle meeldida. Ja ta ei eksinud! Lugesin seda püstijalu ja igas muus asendis, korra isegi vannis, ja muudkui röökisin naerda. Vedasin raamatu kooli kaasa ja igatahes klassivennad olid sama suures vaimustuses kui ma ise. Et mis see Muna Ott nüüd järgmiseks ütleb. Klassiõde Katri uuris raamatut – või vähemasti poiste välja lapatud kohti – ja ütles pettunult: „Nüüd ma siis tean, missugune kirjandus sulle huvi pakub, Tõnis.”

Pöördeline oli ka varsti peale seda ühel suvevaheajal loetud „1984”. Mina ei hoolinud mingitest poliitilistest tagamaadest, minu silmis kirjeldas see raamat koolisüsteemi toimimist ja kogu moos – selle repressiivaparaadiga minu isiklik kogemus ju piirdus. Nii et koolijütsil oli Winstoniga väga lihtne samastuda. Võimalik, et sestpeale näen haridusteemasid kaugelt liiga süngetes toonides ja ainult ühe spetsiifilise nurga alt.

Järgmine elumuutev vihje tuli samuti Suurelt Jaanilt: Uku Masingu „Pessimismi põhjendus”. Oh jeerum! Võtsin ta just riiulist ja lehtede vahelt ilmus välja mitmevärviliste trükitähtedega järjehoidja „KURG SEISAB”. Pöördel kiri „Postkaart komplektist „Mina loen””. Ei mäletanudki, et see ribake alles on! Ja just selle raamatu vahel, kui veider! Mis seletab lapsepõlvemälestuse erilist selgust – olen saanud neist osa takkajärele konstrueerida. Mälestus lugema õppimise vaevast istub Masingu mõtete vahele muidugi imehästi! Suutsin teda veerima hakata keskkooli lõpus ja loen teda tänini kõva häälega, tähti venitades ja näpuga järge ajades – mina ennast sellest tihnikust läbi ei raiu. Aga selles mõttemetsas eksinud olla on olnud igati meeldiv. Mäletan toda päris esimest teksti, mille ette võtsin, „Normaalse mõtlemise armetusest”. Lebasin voodis, lugesin, ja avastasin ühel hetkel, et lihtsalt värisen, üle kogu kere, oli kuidagi palavikuline tunne: ma polnud kunagi teadnud, et mõte võib tungida nii sügavale, haarata korraga nii palju – et sellised mõõtmed üldse olemas on… Need intellektuaalsed piruetid, unistused uutest meeltest ja uuest inimesest, olid nii haaravad, et varjutasid täielikult kogu jutu iva: mõtlemise „armetusest” polnud juttugi, vastupidi – kui suur saab olla mõte!

Enam-vähem samasse aega jääb kokkupuude äärmiselt salapärase teosega, kummalise roosa raamatukesega, mille kaanele on kirjutatud suurte tume­siniste trükitähtedega „SINU ÄRKVELOLEK ON UNI”, pealkirja all sinililleleht ja õied… Ja ei midagi muud! Tagakaanel samuti lihtsalt roosa tühjus. Sisse piiludes selgub, et need on Nisargadatta-nimelise vaimse õpetajaga peetud vestlused. Lugesin neid ega saanud mõhkugi aru. Aga mõtted olid nii võluvalt veidrad ja tabamatud, et ei saanud ka lõpetada – kuni olin jälle leidnud terve suure ­tähendus- ja kogemusvälja, mille olemasolust polnud varem õrna aimugi. Hiljem aitasid seda välja edasi avastada Jiddu Krishnamurti, Alan Watts ja veel paljud teised, kes üritavad sõnakuulelikku lugejat n-ö sõnast välja visata – juhatada ta mingit sorti „ruumitajuni”. Sõnastasin selle kunagi enda jaoks umbes nii: kui teadvus seisnebki ainult keemilistes reaktsioonides, siis nende toimumiseks on ju vaja ruumi. Järelikult: ruum on teadvuse pärisosa. Miski, mis on meie jaoks tühjus, võimaldab elu, „laseb olla”. Geomeetriad, mis temas välja joonistuvad, muudkui võitlevad ja valivad – või näivad valivat –, aga ruum ise ei tee ega vali midagi, ta lihtsalt on – valikutevaheline, vabastav. Kõiksugu mälumustrid, Mikud ja Mannid, on nagu lumehelbed, mille keskel on auk. See liidab nad tühjusega, milles nad liuglevad – nende tuumaks ongi too tühjus, milles nad liuglevad ja milleks nad sulamisi saama peavad. Aga nad mõtlevad vaid oma kristalsetest sakkidest, mis keskmest väljapoole sirutuvad, laia ilma, ja teiste sakkidega riivamisi kokku puutuvad. Sest ainult sellest ongi võimalik mõelda! Kuidas mõelda mõttetusest? Tühjusest? Olematusest? Ja siis hakkab vaikselt-vaikselt koitma, mida mõte üldse teeb. Mida ta saab teha. Ja mida ta ei saa mitte kunagi teha, mõtle või pea paljaks ja silmad auku. See on mis tahes mõtte, suure või väikse, targa või rumala, suur kingitus: et vilksamisi viitab ta alati oma lähtele ja suudmele – mõnusale mõttetusele. Mõte, mõttetusest oled sina võetud ja mõttetuseks pead sina saama. Vaat, kuhu lugemine võib välja viia – loetamatuni. Ja seegi on lugemise suur väärtus. Taibata: kui väike on mõte!

Nii et selline hullutav polaarsus siis: mõtte tervet maailma vormiv vägi, täielik endassehaaravus, isegi -sulgevus, nagu midagi muud polekski, ja lõputu ruum, milles kui tahes suur mõte paistab tibatillukese tähetäpina, peaaegu mõttetuna. Heade ja veel paremate raamatute loetlemise asemel tahaksingi kirjutada lugemise mõtte(tuse)st, raamatute kummalisest kaksikkingitusest: avada sulle terve suur mõttemaastik ja siis juhatada sind sealt jälle välja, mõttetagusesse või -ülesesse maailma. Totruse ja tähenduse hea vahekorra väljatimmimine on muidugi tänamatu töö, üks või teine kipub ikka võimust võtma ja elu mürgitama. Enamasti tähendus: mida vanemaks saad, seda enam meenutab mõttemaastik barokset hotelli filmis „Möödunud aasta Marienbadis” – mälestustest kokku laotud seinte vahelt pole enam pääsu. Keksid seal nagu varblane – koorunud sessamas hotellis, kasvanud tema pidusöögipurudest ja nõudepesuveest! – ja tahad õue, eluaeg. Mälu ise otsib midagi mäluvälist, seda üht lahtiununenud aknaruutu. Naljakas.

Mul oli mõne aja eest õnne kohtuda Athena maapealse esindajaga ja prahvatasin mingi meeleheite sunnil, vahtides lõputuid raamatuselgi, et minu poolest võib kõik see kaanetatud tarkus pimedusse vajuda. (Head eesti raamatu aastat kõigile!) Athena saadik hoidis parasjagu käes paksu ajuatlast ja ütles kuidagi nukralt, et tema uudishimu pole küll veel kuhugi kadunud. Nägin ta imekaunite kahjurõõmsate silmade peeglist eesli kõrvu ja äkki oli üsna häbi. Kui mu elu on üldse hea, siis ma olen ta heaks lugenud! Ehk: kogenud – loetu kaudu. Lugemine on natuke nagu jää lõhkumine: murda iseendas iseendale ruumi, võita juurde veidikenegi vaba vett. Olla korraks Teine, saada aimu selle Teise mõtteviisist ja -vahenditest, et neid hiljem ka ise kasutada. Üksipäini elades kohtungi teiste inimestega – süvitsi, mitte tühja pläma tasandil – peamiselt just lugedes. Nii et raamaturiiulitel seisavad inimesed, õlg õla kõrval. Kui ütlen, et kõik see kaanetatud tarkus võib pimedusse vajuda, siis kas mitte ka: minu poolest võivad kõik need inimesed põrmu vajuda, mu ümbert kaduda?

Kust see prahvatus siis tuli? Võib-olla sellest, et sõnade ümber ei ole enam ruumi – heas mõttes mõttetühjust. Kõik on nii tihkelt koos. Ja see ajalooline tromb muudkui kasvab: ees ootab sünteetilise info (tekstide, piltide, videote, muusika) hiidlaine. Kool ei anna head ettevalmistust ka palju lihtsamas maa­ilmas elamiseks. Seal muudkui valatakse uut infot peale – lõputu täitmise kõrval pole tühjusel ega tühjendamisel mingit kohta. Mõte mõtte otsas kinni. Aga mõtte­paus? Mustas masenduses küünitad ikka mingi valendava sõnakee järele, mida peas kedrata. Ja täpselt samasugune punutis sind tegelikult ka poob: mustad mõtted, kinnisideedest kett, mis ennast järjest sügavamale saeb. Mustad mõtted, valged mõtted, ilma pausi pistmata – kokku vist annabki hallolluse… Kooli ülesanne? Et selle mustast ja valgest kokku keedetud halli pudru sisse oleksid riisutud õige sügavuse, suuna ja tihedusega triibud. Kogu lugu. Kuidas keeta teistsugust putru? Kuidas pott tühjaks teha? Puhtaks pesta? Pole oluline. Valame aga juurde – kuigi ammu ajab üle ääre ja kogu tuba on kärsahaisu täis. „Õppida, õppida, õppida!” Kõik need raamatupakid, mida sai kooli ja kodu vahet seljas tassitud! Sinna juurde kohustuslik kirjandus ja lugemiskontrollid. Mällu on sööbinud küsimus: „Mis õie viskas Becky üle õla Tomile?” Õpetaja väitis, et kes raamatut on lugenud, see kindlasti mäletab. Mina küll ei mäletanud. Ei tea siiamaani. Aga küsimus jääb elu lõpuni meelde. Ta võtab perfektselt kokku selle, millele kooliseinte vahel päriselt rõhku pannakse, mis seal päriselt loeb.

Eesti keel ja kirjandus. Mitme aasta jagu neid tunde kokku oli? Kas kunagi räägiti keelest kui reaalsuse loomise vahendist? Põhiküsimus! Mitte kordagi. Mitu korda käisime bioloogiatunni raames looduses? Null. Pole tähtis! Näe, vaata, loodus on raamatus kirjas! Muusikaõpetuses õpi pähe need ja need meloodiad (väga piinlik, kui ei tea!), aga kogu selle aja jooksul mitte kordagi ülesannet midagi ise komponeerida. Ajalootunni põhiküsimus on „mis juhtus”, mõnikord ka „miks juhtus” (seegi muidugi lihtsalt päheõppimiseks), aga mitte kunagi „kuidas teisiti”. Mis on ju tegelik küsimus, Joyce’i sõnadega: „Ajalugu on õudusunenägu, millest ma üritan ärgata!” Tundub, et minevikku tuleb tunda ainult selleks, et seda põlistada – minevikulaadseks tulevikuks. Kool on koht, kus noor inimene puutub esimest korda kokku tohutu tekstimassiga. Aga mis on selle lugemise mõte, päriselt? „Käi kohal, tee tükid ära, ära vaidle, ära spikerda” – see ongi kogu õpetus. Mille taustal vohab enesevigastamise epideemia… Eesmärk pole kunagi olnud terve või teistmoodi inimene, ka mitte tark inimene. Ja kindlasti mitte inimene, kes „tunneb iseennast”, nagu kõlas platonistide kreedo. Me ei tea, kes me oleme või mis toimub – see on igiroheline, ammendamatu müsteerium. Potentsiaalselt suur energia- ja inspiratsiooniallikas. Koolis ei ravitud seda elukestvat veidrust muu kui faktitulvaga, see lihtsalt kleebiti kinni. Riigiasutustes tuleks kõik presidentide fotod välja vahetada, panna asemele pildid avakosmosest – mitte üks inimahvi portree ei kaalu neid vaateid üles. Voyager 1 pildistatud „Kahvatu sinine täpp” – see on perspektiiv. Tühja passivad passi­pildid on täiesti perspektiivitud.

See nukrus, juba koolis juured alla võtnud, vist varjutabki mõnikord neidsamu raamatutorne, mille vahel ma elan. Siis näivad kõik raamatud õpikutena ja kirjandus – kohustuslikuna. Kõik on natuke liiga mõttekas, aga – suumanlikult – ilma mõttetuseta läheb mõte haisema. Õnneks on tornides rohtu, mõnel korrusel: võib kätte võtta Koguja raamatu või „Sada värssi ilmaelust loobumise kiituseks” või mõne ammugi luukerestunud erakpoeedi. Ei pea kogu maailma pärast südant valutama, enda pisimutuka-elus on ikkagi võimalik sõnade vahele ruumi luua. See on raamaturiiulite juures imeilus asi: nende ümber hõljuv peaaegu kuuldav vaikus. Kujutada ette kõiki neid autoreid sama vaikselt kõrvu istumas… Teatrisaalis ehk õnnestuks? Kuigi ikkagi keegi niheleks või nuuskaks, kõlksutaks köhakommi vastu hambaid. Aga raamatud lihtsalt ootavad, hiir­vaikselt, kuni sina ise oled vestluseks valmis. Võrratu! Võtad ühe kätte, loed mõnd ravirida – „Tõde, mida saab kokku lugeda, pole tõeline tõde” – ja tunned: mõttetus, mille vastu pidevalt sõditakse, mida kogu aeg mõttekusega kinni kleebitakse, on äkki kuidagi kodusem. Üldse mitte kõle ja külm. Ja mõne hea mõtte – olgu ta suur või väike – idanemine ja kasvamine temas on järsku kaunim kui kunagi varem.