Päikesele

Austatud Päevakuningas,
oleme teineteisele peaaegu tundmatud,
nii nagu on seda
juhuslikud kupeekaaslased rongis,
aga just seetõttu palun ma luba
Teile oma südant puistata.

Kuult ma seda küsida ei saa,
kuigi oleme temaga ammused tuttavad;
sest Kuu,
olgu ta noor, vana või alles loomisel,
ei oska saladust endale pidada –
kõik, mis talle öö jooksul on usaldatud,
paneb ta taevatahvlile kirja,
ja koiduvalguses võivad kõik
seda lugeda.


Kui tärkavad tähendused

Terav mälestus
lõikab läbi mu veenid
ja ma jooksen
luuletustest tühjaks.

Voolavad värsid
toidavad kuivanud maad,
kuni tärkavad tuhanded
helesinised tähendused –
et mitte neil tallata,
peab oskama lennata.


Olek

Valgusest
tühjaks jooksnu
paljal kivisel pinnal
silmili maas.

Täiskuu ja tuule vari
selja peal risti.
Pimedus põiki ees,
aga hing tema sees
seisab
trotslikult püsti.

SEISAN JA VAATAN –
hämaruses pigem aiman kui näen
su kaugenevat kuju.

Mu pilk peksleb vastu su selga,
puudutab õrnalt õlgu –
kerge kui koolibri.


Öö ja loojang

Loojangu
ülepakutud värvid –
eriti täna.
Ma rebin neist lahti,
põgenen, jooksen ära
otse öösse,
mis on nii tihe ja tume,
peaaegu tahke –
vastu teda võiks vabalt
lüüa end ära.


Võime

Inimvaimul on
võime
liikuda vabalt ajas
ja ruumis,
läbida süngeid seinu,
näha läbi lauspilvede
selget taevast,
paksu jääkihi all
sügavsinises vees
pulbitsevat elu;
hingata sisse
jääkülma õhku;
hingata välja
kauge suveõhtu
talletunud
rahustavat soojust
ning
kõige selle juures
jääda enamusele
nähtamatuks.


Ühel hingamispäeval Peeter-Pauli kirikus
                                              Lembit Petersonile

Armulauast ja
õnnistusest uuenenud
hinged vaikuses.
Sammude kerge sahin.
Kirikust lahkujaile
saateks öeldud lause
„Minge rahus!”
jäljed veel õhus.

Üksikud hingelised
aga pikkadel pinkidel
jätkuvalt palves.

Üks neist on
talle heidetud pilgu
hetkeks
peatuma pannud –
mehe silmad on kinni,
kuid valves –
läbi ta ilme võib näha
laugude siseseintele
ilmuvaid pilte,
sündivat meelerahu
ja osadust.