12

Kui rusudeks on saanud pühakojad,
ees tuhaks purunenud kaldaperv,
kas altariteks jääksid metsarajad? 
Trööst linnulaulust hingeruumiserv?

Kes ootama jääb järgmist tõsist vaatust,
kui öödekatlas suitsusudu keeb?
Kas steppides jääb helin, läbiv laotust?
Kus sünnib elu muutev tabu, tees?

Kui omast kodust põgenevad sajad?
Ka ilma nõidumata küsib vaist:
Kõik hiied, orud, põllud – mis saab neist?

Siis kõige lõpuks öelda võib vaid: aamen – 
on autor Jumala poolt loodud Human?:
„Ta palge ees kõik ühed tütred, pojad…”

13

Ta palge ees kõik ühed tütred, pojad.
Kes küsib: elu eest või sõja vastu?
On mõned igavikulised rajad.
Ehk mõtled, millele sa vastu astud.

Mis mõttes tekitada kisakoori?
Kes kaduvikku läheb, on vaid lelu?
Miks maskid sünnitavad taas furoori
ja hingetõmbeist tähtsam kestev melu?

On eesti rahvas loomult vaikselt äge.
Taas seisame, peod põimund ühendketti, 
käest kätte ulatame amuletti,

et kaitsta ühes vabaduse hurma,
koos mõista hukka sõja valust turma.
Hing kannab endas armastuse väge.

14

Hing kannab endas armastuse väge.
Las vaba maailm väljendada end:
vaen haigettegev, minema siit page!
Me sümboliks on valge tuvi lend.

Päev taastab taeva sini-kuldse tooni.
On inimvaimul antud kõrgem loovus. 
Kui arbulööja, soove sead sünkrooni,
su mõtetel on soojust kiirgav hoovus.

Tuul lohutavalt lagendikke silub.
Kui maailm hetkeks näib ka viivuline,
siis jõud meis kasvamas on imeline.

Must kaamos muutub kiirteks säravateks,
koos lähme läbi päikseväravate.
Aeg valguseks on andnud meile elu.

15

Aeg valguseks on andnud meile elu,
Maa Päikeselt on saanud oma kiired.
Usk vabadusest vabastamas valu,
vaid rahu jaoks ei ole ilmas piire.

Käest kätte ulatame hoitud tõotust.
Me soovides on südametetukse.
Päev päeva järel tärkab, kannab lootust,
pilk uude ajastusse avab ukse.

Koos öeldud loits on ületamas mäge.
Jääb sädemetest silmadesse kuma.
Meis endis ärkab sisemine jumal.

Kui rusudeks on saanud pühakojad,
ta palge ees kõik ühed tütred, pojad – 
hing kannab endas armastuse väge.