*

I’m in even better shape after the quarantine because 
               I did actually train during all of the lockdown.
                                                                Peeter Nieler

Mu nägu kannab tõsiduse loori,
kui peeglist omaette vastu vaatan.
See pilt küll mäletab mu aastaid noori,
kuid heidutab mind nagu vana saatan.

Mu pilk ei libise vaid mööda pinda,
ta tungib peegli sügavuse taha.
Ning oma nähtavust ma siin ei hinda –
näen seda, mis kord peeglisse jäi maha.

Ent aeg mu laubalt aina üle käib,
päev-päevalt kortse järjest juurde raadab –
mind vananenult tulevikku saadab.

Kuid kõigest hoolimata mulle näib,
et elu peatamatut ajakulgu
ei matta saa ei laulu ega ulgu.


*

Aeg langeb päevast päeva ja kiht-kihilt.
Ta kustutab su selgeid näojooni.
Ei mäleta su viimatiselt pihilt
ma kahetsuse, andekspalu tooni.

Kui taandud minule sa puudusesse,
siis lõplikult sind ära viivad väed –
mu elu mälestusse udusesse.
Ja naeratusse teiselpoole jääd.


*

See kevad lõhnab sirelitest üle
ja tungib tuppa igast seinapraost.
Ta avanud on oma õitesüle
ja sulle kingib osa omast jaost.

Nüüd kõnnid kodunt välja lõhnadesse
ning õitesse, kui oleksid veel sina.
Ja, sukeldudes hõngu-ulmadesse,
taas leiad oma noore ulja mina.


*

Ju varavalges haihtub unepära
ja märkad, et su öine kaaslane
on ära. Ära. Ära!
Ei ole iial enam taaslane…

Ja kurbus ankurdab sind vooditiiki,
liikmetes pole jõudu tõusta üles.
Ja silmalaud on pisaratest triiki,
kui jahtund patja hoiad oma süles.


*

„Päevapikku pudel põhjub” –
küll on ilus rida!
Muud ei teagi rohkem, mida…
Luuleannet hingest õhkub.

Kevad tuleb mürgeldeie,
katkeb talve kassikangas,
rebeneb kõik härma heie.

Arve hinge panipangas
kustub suvve vaadates,
juunisse sind saadates.
Kõiki sinu kohvereid –
kevad poetab teele neid.


*

Ah, sõnad õhku kaovad varvukil,
ei kinni kajastki neid enam asi.
Veel mäletad ühtainust hetke, mil
pihk avanev neid jalust lendu lasi.


*

Oh, argonaut, pea tõstan pisarailt,
kuid taevas pole enam näha tähti,
misjärgi seilata ja mida nähti
sel ööl, kui lahkusid sa merekailt.

Mu mõtted takerduvad sõna-adrus
ja mõttetuks kõik kõlavad mu riimid.
Üle lainete vii mind, blond madrus,
üle lainete vii mind, jah – vii mind!