Jaak Jõerüüt: „Sõjast äratatud mälu”.
EKSA, 2024. 197 lk.
Jaak Jõerüüdi „Sõjast äratatud mälu” koondab endas kirjutisi aastatest 2021–2024, sisaldades nii varem ilmunud tekste, mis on täiendust saanud, kui ka ilmumata palasid. Teos on jaotatud temaatiliselt kolmeks, esmapilgul eripalgelise sisuga tekstid moodustavad terviku, abiks Jõerüüdi vahelaused. Esimeses osas on kaks pikemat arutelu, mis mõlemad esitavad olulisi küsimusi ajaloomälu kohta. Üks neist lähtub okupantide püstitatud monumentide poleemikast, teine algab aga Aleksis Ranniti 1945. aasta jõululuuletusega („Ma usun, et ka Odüsseia / kord siiski hästi lõpeb, ja / et igaüks meist ennast leiab, / seal, kus on meie kodumaa”) ja voogleb siis edasi, põimides Jõerüüdi suguvõsa lugu aja-looga. Teise osa keskmes on kolm mõtisklust raamatute üle ning selle lõpetab esseevestlus autori ja Eve Pormeistri vahel, mis tõukub Jõerüüdi 2022. aastal ilmunud näidendist „Lennart. Pöördtooliaastad”.
Jõerüüdi teosed on omavahel tugevas sümbioosis. Kui võtta värske teose kõrvale näiteks 2022. aastal ilmunud „Seitse odüsseiat” või 2024. aasta novellikogu „Põletamine, pommitamine ja teisi lugusid”, siis moodustub terviklik omailm, ilukirjanduslikke tekste lugedes meenuvad seigad esseistikast ja vastupidi. Jõerüüdi tekstide üks oluline märksõna on ikka olnud mälu – möödunud põlvkondade ja omaenese minevikuga kõnelemine. Uues kogumikus kannab see sõna endas sünget tonaalsust: „Sõda võib ergutada mälu, sõda võib avada mälulaekaid, sõda võib äratada mälu.” (Lk 9.)
Paljud head mälutehnikatest rääkivad raamatud algavad looga Keose saarelt pärit poeet Simonidesest, kes kiidab ühel pidusöögil oma patroonile mõeldud ülistuslaulus nõnda palju jumalikke kaksikuid Kastorit ja Polydeukest, et patroon toriseb, et too võiks oma tasust pool nende käest välja nõuda. Just siis kutsutakse Simonides õue, kus teda pidavat ootama kaks noormeest, keda ta väljudes aga ei leia. Ent samal ajal variseb kokku banketisaal, mattes enda alla kõik teised külalised. Kaksikud on kiidulaulu eest tasunud elu päästmisega. Simonidese abiga, kes mäletab kohalviibinute istumisjärjestust, taastatakse hukkunute asupaigad, tuues mingitki lohutust nende lähedastele. Nõnda leiutas südikas poeet mälukunsti, mida kuulus Rooma oraator Cicero pidas üheks viiest retoorika osast.[1] See on lihtne süsteem, kus iga mälupalee ruum on seotud millegi mälestusväärsega. Igas kujuteldavas toas on mõni ese, kummaline moodustis või vihje, mis äratab vajalikud seosed.
Psühhoanalüütikud räägivad individuaalsest ja kollektiivsest mälust. Mälu-uurija Aleida Assmann kirjutab mäluhorisontidest, jaotades need neljaks: „indiviidi, sotsiaalse rühma mälu, rahvuse ja kultuurilise kollektiivi poliitiline mälu” ja tõdeb, et oleme „suures osas see, mida me mäletame ja unustame”.[2]
Jõerüüdi raamat tegelebki küsimusega, mis on need mäletamis- ja unustamismustrid, mis vormivad rahvast ja üksikisikut. Ja ka sellega, kuidas mäluuksi püütakse kinni müürida või luua petlikke mäluruume. Jõerüüdi enda perekonna lugu põimub elegantselt meie rahvuse looga. Ja vahel on nõnda, et mõni mälupalee uks vajab avamiseks unustatud mälupildi meenutamist.
„Sõjast äratatud mälu” keskmes on mälestuspilt kogumiku nimipala lõpus, mil autor läheb Tallinnas Kivimäel õue mängima: „Kahe ja poole aastast mind lubati ükspäev maja lähedale õue, tühermaa servale ukerdama, vend pidi juures valvama, ta oli kaheksa ja poolene. Vaikselt uurisin vaikivat lahinguvälja, ehkki ei teadnud niisugusest liitsõnast ega sõjast midagi, rääkimata vanaisa surmast Saksamaal, millest oli möödunud kolm ja pool aastat. [—] Aga nüüd, kahekümne esimese sajandi kolmandal kümnendil, sunniti mu aju äkitselt päev päeva ja kuu kuu järel tegelema metsiku, kriminaalse sõjaga Ukrainas, vaimsesse deliiriumisse vajunud Venemaa skisofreenilise võitlusega väljamõeldud vaenlaste vastu. Ja kui mälukeldrist kerkis koos vanaisa kontide ja tädi tuhaurniga üles pilt, mille oli sinna talletanud kahe ja poole aastane poisike, siis taipasin viimaks, et see asi, mis tühermaa serval oli maas vedelenud, isa-ema magamistoa aknast nii umbes viiekümne meetri kaugusel, see katkine metalne asjandus, millest ma olin kinni haaranud, nii et sellest sai minu esimene meelde jäänud mänguasi selles elus, oli kergekuulipilduja harkjalg.” (Lk 74–75.)
See on üks võti, mis avab „Sõjast äratatud mälu” ukse. Ent teise, ilukirjanduslikuma võtme leiab loost „Millal on raamat valmis? Ehk lugeja õigus”: „[A]rvan, et ilmunud raamat, ilmumise hetkel autori jaoks valmis asi, on samal ajal ka kaante vahele asetatud mustand – kuni autori surmani” (lk 134). Kollektiivset ja isiklikku lugu peab pidevalt edasi jutustama, sellel silma peal hoidma, sest see on elav ja muutuv. Ja alati on kusagil keegi, kes tahab kättevõidetud selgusehetki tagasi kaosesse paisata – mälulagundavad haigused, mis muudavad inimesi varemeteks; digividinad, mis salamisi poleerivad mälunurki; konspiratiivsed MKULTRA-sarnased rünnakud üksikisikute vastu ja suurvõimud, kes ei viitsi isegi konspiratiivsuse taha peituda, vaid hävitavad ülbelt ja avalikult tervete rahvaste lugusid. Assmanni sõnadega: „[R]ahvused muudavad teatud ajaloolised kogemused nende töötlemise, tõlgendamise ja omaksvõtmise viiside kaudu „müütideks”, millega nad seovad „autohüpnootilise” mõju, muutes need monumentide, mälestusmärkide ja paikade abil kohal olevaks.”[3]
Jõerüüdi esimene essee sukeldubki kohe monumendisõtta, tõdedes, et okupant ei loo kultuuri ning on asju, mille olemuse suhtes tuleb võtta seisukoht: „Punarämpsusse kummalise, lahke leebusega suhtujatel on ajaloomälu peitunud (teadvustatud või teadvustamata) nihilismi alla.” (Lk 24.) Esseeintervjuus Eve Pormeistriga tõdeb Jõerüüt: „Minu jaoks pole ajaloo hääles mitte midagi ebatavalist, seda on võimalik kuulatada alati, kui kõrvad pestud ja jaksad infomürast tõde selekteerida. Mäluta ehk Mnemosyne vaimse kohaloluta läheb selline kuulatamine kindlasti tühja.” (Lk 173.) Elame ärevatel aegadel, kus see tähelepanek on eriti oluline.
Esmapilgul võib tekkida küsimus, kuidas sobituvad kogumiku tervikusse arutelu Paavo Haavikko kogutud luuletuste ja Mihkel Muti kirjutatud Mati Undi monograafia üle. Sellele võib läheneda mitmeti – suured kirjanikud on need, kes hoiavad keelt ja kirja ja seega ka meie mälu. Miks muidu diktaatorid esimesena just kirjanikud seina äärde panevad või nende mõtteid endale allutada tahavad. Kirja- ja lugemisoskus on see, mis hoiab tänapäeva inimest ohjes. Nagu hoiatab Barry Sanders, liigume neid ohje käest lastes maailma, „kus noored inimesed otsivad sisekaemuse asemel veritasu ja kättemaksu. See on maailm, kus inimesed tapavad ilma kahetsuse ja kurbuseta.”[4] Sanders tunneb siin küll veidi liiga groteskselt muret meie ajajärgu pärast üldiselt, mida Spengler Jõerüüdi sõnutsi kutsus „kultuuri raugaeaks” ja millele ta leiab paralleeli Haavikko ridades: „Kui aga kordaminek muudab meid tummaks, kuidas saame kesta / vaikimata, / kuidas saame kesta vaikimata, kui tõeks saab, et luule / pole midagi, / nii ma ülistan kaduvat sugupõlve: / tegime valmis oma luule ja vaikime, kuulake, / on trummide aeg” (lk 93). Aga see sobib kirjeldama ka konkreetsemaid seiku – juurteta puud on alati lihtne murda.
„Looming on ohtlik, üksainus luuletus võib elu segi pöörata samuti kui tuumapomm” (lk 117), tõdeb Jõerüüt Undist kirjutades. Kirjandus ja kirjanikud, nende lood ja sidemed on samuti ohtlikud. Parimate omad näitavad meile aja-lugu kogu selle selguses, mõrade ja säradega, ning nii näeb ka seda, mida ajalooraamatud sageli välja ei taha öelda. Jõerüüt kirjutab veel: „[P]ühendunud kirjanikud on egoistid, vahel rohkem nähtavalt, vahel varjatumalt, aga nii on ja see määrab iga literaadi elus mõndagi, sest teisiti ei saa, sest kirjaniku töö on ropp töö.” (Lk 119.) Ka Jõerüüt teeb sedasama roppu tööd, kirjutamismõnu ja ka kindla eesmärgiga – kirjutada ohtlikke lugusid, mis ei lase mälumaastikke sohu vajuda ega neid võltsida. Nagu ütles Lennart Meri: „Raamat, armsad kaasmaalased, on muidugi ime,” mainides enne seda, et suured tiraažid ja kirjaoskuse suur protsent on ohustatud rahvastele omane.[5] Mida võib selles valguses öelda meie aja kohta, mil funktsionaalne lugemisoskus on eri uuringute järgi kõikjal üha suuremas ohus?
Ühes varasemas essees, kirjutades Ingmar Bergmanist, ürghirmust ja oma vanematest, nendib Jõerüüt: „Nemad, sõja ja riigi vallutused üle elanud põlvkonna, katkiste inimeste põlvkonna liikmed, jagasid teineteisega abitute sõnade abil ellujääjate süü koormat. Nad ei jaganud seda mitte kunagi minuga. Nemad hoidsid oma katkiolekut ja süüdlaseseisundit kiivalt endale nagu kallist aaret.”[6] Jõerüüt tuletab meile oma verivärske kogumikuga meelde, et elame praegu teisel ajal, mil meil on vabadus, võimalused, raamatud, sõnad: „Igaüks võib pista pea padja alla ja mitte midagi kuulda, näha, mäletada ega mõelda. Võimatu on mõelda Eestist, tema ajaloost ja inimestest, mõtlemata sõdadest.” (Lk 180.) Mõelgem siis koos Jõerüüdiga – süvitsi, mitte paaniliselt uudiskirju lapates.
[1] Vt nt vahest kõige kuulsamat selleteemalist teost: F. A. Yates, The Art of Memory. London, 1992, lk 16–17.
[2] A. Assmann, Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika. Tlk M. Tarvas. Tallinn, 2021, lk 26 ja 77.
[3] A. Assmann, Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika, lk 48.
[4] B. Sanders, A Is for Ox: The Collapse of Literacy and the Rise of Violence in an Electronic Age. New York, 1995, xii.
[5] J. Jõerüüt, President Lennart Meri on öelnud. Rmt: J. Jõerüüt, Lennart. Pöördtooliaastad. Tallinn, 2022, lk 167–168.
[6] J. Jõerüüt, Ürghirm. Rmt: J. Jõerüüt, Seitse odüsseiat. Tallinn, 2022, lk 76.
Lisa kommentaar