Mihkel Mutt: „Tartu tuld toomas”.
Fabian, 2025. 253 lk.

Jah, ma armastan Tartut.

Ei hakka oma spontaanset purset maha tõmbama, kõlagu see pealegi ehk suhkurdatult. Pean ennast tartlaseks paguluses ja nii haarangi iga teksti järele, mis mu südame­kodust juttu teeb.

Mihkel Muti Tartu-raamat tõmbas mind iseäranis. Ootasin avastusi ja elamusekirjeldusi. Teose tiitellehel on pealkirjaks „Tartu tuld toomas. Linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel”, tagakaanel aga „Tartu kõrgem kodulugu”. Eeskuju vääriv nipp, nagu oleks lugejale antud valida, võta raamat, millist lugeda soovid!

Pealkirja annab mõista kaheti – Tartu (elegantne, lühike illatiiv) tuld toomas ja Tartu tulest kõnelema, näiteks publitsistika­raamatu avaldamise teel. Esimesel juhul jagaks Mutt oma sisetuld, teisel puhul oleks autor ainult vahendaja, kes edastab ja kirjeldab Tartu olemust nõnda, nagu tema seda tabab. Tundub, et mõlemad võimalused on tekstis realiseeritud, ehk sellepärast ongi olnud raske üheselt mõistetavat pealkirja panna. Uitamine aga osutab lahedusele, sellele, et lugejat ei vaevata sügavustesse kaevumisega. Päris täpne on ka koduloo mainimine tagakaanel, olgu pealegi, et suureline enesetunnustus kõrgem paigutub ilmselt reklaami hulka. Aga kui sa ise ennast ei reklaami, siis kes seda veel peaks tegema? Äkki eksin ja kõrgem on hoopis eneseiroonia? Veel pakutakse saatesõnas pealkirjavariandiks „Taaskülastatud Tartu” („Tartu revisited”), kuna Mutt on Tartus elanud oma noorus- ja koolipõlves (lk 15).

Mutt tiirutab mööda Tartut, ulab ­linnas, kuid samas väidab, et ta pole flanöör, ning selgitab selle peene võõrsõna sisu – see tähendavat inimest, kes on „enese­kindel, putukateadlase kiretu kirglikkusega kollektsionäär” (lk 50). Mutt määratleb ennast patseerija ja nuhutajana, kes ahmib endasse kõigi meeltega erinevate elurajoonide miljööd. Usun, et entomoloogid naeratavad nukralt – jälle peetakse neid klišeelikult tundetuks! –, ent minu meelest flanöör Mutt just ongi. Prantsuse pruugis on flâneur linna tänavail eksleja, kes laseb vaatepildi silmade eest läbi, mõtiskleb, kui mõtteid tekib. Siin tuuakse ikka näiteks Charles Baudelaire’i Pariisi-poeesia, mis olevat kirjutatud kõigile ja iseendale.

Kellele on suunatud Muti Tartu-­raamat? Kui lugeja ei tunne Tartut, siis on tal raske teksti sisse elada. Kohti ja inimesi on ühtelugu mainitud vaid nimepidi, võõral ei sünni seoseid ega äratundmist, need jäävad talle kriipsujukulikult välimuse ja sisuta. Tartu-osadusse kuuluvaile piisab muidugi koha mainimisestki, et pilt ette saada.

Supilinna tänavanimesid loetledes leiab Mutt Meloni uulitsa ning küsib retooriliselt: kas tõesti kasvatasid muistsed eestlased melonit? Muistsetel eestlastel ei olnud tänase Supilinna kohal aedu, küll võisid uusaegsed linnasaksad oma sealsetel gemüüselappidel katsetada lõunamaalt pärit taime. Mõni veidrikust leiutaja näiteks. Karlova puhul pakub Mutt, et maja vajab rõdu selleks, et sealt binokliga Jupiteri rõngaid vaadelda (lk 79). Ilus, inimesi väärtustav oletus, ent paistab, et vahetusse on läinud kaks Päikesesüsteemi hiid­planeeti Jupiter ja Saturn. Esimese pisikesed ja tuhmid rõngad ei ole amatöörastronoomile mitte kuidagi nähtavad, rõngaste poolest on kuulus hoopis Saturn, tema rõnga­kogumikku saab teleskoobiga vaadelda küll.

Tartu turul näeb Mutt näokujusid Põlvast ja Mustveest, Pühajärvelt ja Rõngust, kuuleb keelekõlasid Võrust, Viljandist, Abjast ja Karksist, isegi veel kaugemalt. Siin oleks tahtnud lugeda näiteid, muidu ei veena, jääb väheusutavaks.

Vahva on ettepanek rajada linna suubuvatele maanteedele piiriväravad, head leiud on Tartu pidamine Eesti sillapealinnaks ning Ülejõe ristimine Joentagaks, mis ilmselt tuleb Läti Henriku kroonikaski toodud muinasmaakonnast Iogentagania. Ühinen arvamusega, et ülikooli uus linnak võinuks asuda tänase Annelinna asemel. Orava ja Jänese tänav tekitab Mutil räämas küla tunnet (nagu minulgi), kahju, et jääb mainimata Tartu Võllamäe võimalik asukoht sealsamas ning vana juudikalmistu lähistel. Ka Tartu tagamaa kirjeldus on kahvatu.

Mälestusmärkidega pullitamist peab Mutt Tartu kombeks ja esitab näitena linna kõige käidavamas kohas ilutsenud tahvli „Kultuurimälestis 20. saj. Siin kohtusid esimest korda Peeter Oja, Tarmo Leinatamm, Hannes Võrno. Ja sündis Kreisi­raadio”. Või Supilinna piiril olnud „Siin elab, töötab ja õpib Aleksander Müller”. Lahe! Ainult et see vajaks noorema põlvkonna ja kaugemate inimeste jaoks lahtimõtestamist, muidu on tegemist siseringi naljaga.

Põikes botaanikaaeda jõuab Mutt selleni, mida ootasin. Tema mõtted küündivad nüüd laiematele radadele, looduse ja tsivilisatsiooni vahekorrale, nagu ta ise teada annab. „Kes ei teaks, et pilve­lõhkuja ülakorrusele kostev suurlinnamüra meenutab meremüha ja alla vaadates sarnaneb autode vool jõe või jääminekuga.” (Lk 107.) Kaunis ja luuleline! Pole oluline, et juba mõneteistkümnendale korrusele linnamüra ei kuuldu, selle võrdlemine mere­mühaga on sellegipoolest efektne ja kujundlik. Ning kujund ei vaja reaalsuse tuge. Botaanikaaiast inspiratsiooni saades mõtiskleb Mutt maa linnastumisest ja linna maastumisest, pärisloodusest ja „elurikkusest” (jutu­märgid Mutilt). Linn on intensiivne kultuuri kontsentraat, mis virgutab autorit mõlgutama koerte riietamisest, entusiastlikust soovahetusest, AI-vaimustusest ja muudest kiiksudest, nagu Mutt kõike seda hindab. Mina ei kuulu alistamatute konservatiivide ridadesse, aga just niisugust teksti lootsingi ma raamatus näha. Siin leidub turistlikkuse asemel individuaalsust.

Päriselt saab Mutt sule lahti viimases, kolmandas, pretensioonika tiitliga peatükis „Jumala raamatukogu”. Niisugune taevalik biblioteek tähendab protestantliku piibli 66 raamatut, Mutilgi on siin paarkümmend pealkirjastatud peatükki. Autor paneb mängu lennuka fantaasia, ei hoia endale oma unelmaid. Ta tahab, et Tartus oleks boheemide, vabakutseliste ja teiste põhiliinist erinejate linnajagu sarnaselt Greenwich Village’iga New Yorgis, Montmartre’iga Pariisis ja Bloomsburyga Londonis. Kolmik ei klapi hästi kokku, viimane on kõrge prestiižiga eliitrajoon rohkete maailmakuulsate kultuuripühamutega. Aga Greenwich Village on tõesti hipluse ja ühiskonna poolt ette kirjutatud reeglitele seljapööramise kants, jah, ikkagi oleks meeliliigutav, kui Tartus oleks oma Village. Või see sinna tuleks. Boheemi­trahter Promenaadiviis sinnapoole tüürib. Tunnustusavaldus selle ees seisvale varblase­plastikale, mis on pühendatud parematele kirjastamismaadele lahkunud poeet Hannes Varblasele, räägib kollegiaalsusest.

Teose tipuks on minu meelest ­dialoogid turuhoone ette püstitatud seaskulptuuri Roosiga. Siin on kõik võimas – hoone, mille Mutt ülistab templiks (olen nõus), kõnekas, põllumajandusele ja kauplemisele pühendatud Mati Karmini raidkunst ja selle alla raiutud Indrek Hirve luuletus. Kalevipoega peab Mutt põhjaeestlaseks, Vanemuist Liivi­maa meheks. Soostun. Igavese Linna­­kirjaniku Oskar Lutsu puhul märgib Mutt, et Luts ei ole peaaegu üldse rääkinud linna aust ja uhkusest, ülikoolist. See on kõnekas tähelepanek, täiendab arusaamist Lutsust. Müütilistest olenditest mainib Mutt veel Matti Miliust, ütlen jällegi, et jaa, tema­taoline nähtus sai sündida ainult niisuguses vaimses ühenduses nagu Tartu. Kadestan, et Mutt sai turuhoone valvuri Miliuse eestvedamisel ronida ühel ööl selle templi sisetellinguil. Alati jääd millestki ilma.

Oleme Mutiga enam kui erinevad inimesed, erinevad literaadidki. Siit raamatust leidsin, et kolm asja seovad meid – teekoogid sealsamas turuhoones, kunagine ringpood Karlovas Tähe ja Eha nurgal ning juugendimõjutusega tsaariaegne raudteelaste kortermaja Vabriku tänaval.

Karlovas uidates näeb Mutt, kuidas hipsterid parandavad hoovis autot ja „naeste­rahvas” aknalt õpetab neid. Vohh, see on täistabamus!