Kairi Look: „Tantsi tolm põrandast”.
Loomingu Raamatukogu 2025, nr 1–3. 168 lk.

Kairi Loogi romaani „Tantsi tolm põrandast” ilmumine oli tõeline üllatus, sest varasemast teadsin autorit lastekirjanikuna. Nüüd aga ilmus midagi, mis oli mõeldud suuremale, võib-olla ka natuke elus eksinud või oma kujunemisloo üle mõtisklevale lugejale. Kõige lihtsamalt öeldes on see romaan ühe tüdruku naiseks kasvamise lugu, mis vaatleb lähemalt enese tajumist ajas ja ruumis. Tegemist on äärmiselt usutava, detailitiheda teosega, mis haarab kaasa juba esimesest lausest.

Silmatorkav on autori kujunditihe, täpseid kirjeldusi pakkuv stiil. See aitab lugedes manada silme ette selgeid pilte ja tundeid, aitab sisse elada ja loo sees püsida. Huvitavalt mõjuvad vaatepunkti muutused: romaani alguses öeldakse peategelase kohta laps, seejärel kasutatakse temavormi (paaris kohas on mainitud, et tegemist on neiu või noore naisega), hiljem ilmub sina- ja lõpus mina-vorm. Eri vormid võivad viidata sellele, kuidas peategelane ennast näeb, aga ka sellele, kuidas maailm teda näeb. Lapse seisund vastandub täiskasva­nutele, eriti tema põhilisele kaaslasele vanaemale. Laps on keegi, kes alles õpib maailmas orienteeruma, ennast tajuma ja defineerima, uusi (füüsilisi ja mõttelisi) ruume avastama. Temavorm jätab peategelase määratlematuks, mis sobib hästi kokku teismeea eneseotsinguga: kuhu ja kuidas kuuluda. Peategelane pole veel jätnud lapse­kingi, kuid pole ka täiskasvanu. Romaani kolmandas osas on kasutusel sinavorm, mis näitab, et tüdruk ei ole veel enesega täielikult leppinud või endasse sulandunud, vaid on justkui pealtvaataja omaenda elus. Lõpus – ja selle võib kogemata maha magada! – ilmub minavorm (lk 161–163). Peategelane lepib endaga, settib endasse, on oma kehas „toas” (lk 161).

Vaatepunktide vaheldumine romaani jooksul annab hästi edasi peategelase enese­otsinguid – kuidas sisemine ruum jääb kõrvale ja sobivat ruumi otsitakse mujalt. Kui vanaema sureb, toimub varing, kindlustunne kaob. Kõik läheb veel hullemaks, kui lisanduvad teismeea muutused. Kindlust proovib peategelane otsida välisest ruumist, teistest inimestest ja kohtadest, kuid ka see osutub keeruliseks. Aga päris alguses on oma kindel ruum siiski olemas olnud (lk 7).

Raamatu tagakaanel on märksõnadena algus, otsing ja lootus, lisaks tants ja lein. Sellega on otsekui kõik öeldud, kuid lühi­kirjeldus ei anna edasi jutustamise võlu ja väge. Autori kujundid on võimsad ja veenvad, teoses põimuvad eri motiivid, romaanimaailm on igas mõttes elus, olgu mälestuste, helide või ümbritseva selge tajumise kaudu, mistõttu on mulje, et iga lehekülg kihab. See kihamine võib olla kas millegi tekkimine või kadumine, igal juhul meenutab see südasuvist putukaparve, mis on ühtaegu lummav ja samas veidi häiriv. On putukaparv ning ruum selle sees ja ümber. On kihid. On ilmselge ja sügavale peidetu.

Lugedes võib nautida romaani peenetundelist keelekasutust, kuid võib ka selle põhjakihtidesse sukelduda. Mõlemal juhul jõuab peategelasele väga lähedale, abiks lõhnade, värvide, helide (ka vaikuse) kirjeldused. Võib uudistada peategelase sisemist ruumi ja siis välimist, minna mõlemale rännakule kaasa. Esimese lehekülje ruum, mida võib pidada minategelase sisemiseks ruumiks, aina laieneb, sellega koos ka aeg ja valgus, mis kõik saavad uusi tähendusi, lõppevad ja algavad uuesti, aeg keerab ussi kombel kerra ja valgus mängib varjuga nagu kass hiirega või vastupidi. Detailid ei muutu kordagi häirivaks ega üksluiseks, vaid pakuvad võimalust avastada ja rännata, niidijuppe kokku siduda.

Sisemine ruum peegeldub ka ümbrit­sevas, valguse hulk võib kasvada või kahaneda, helid valjenevad või vaikivad – selged helid võivad olla ärevus (lk 37) või pinge (lk 82), sisemist tühjust või tuimust annab edasi näiteks korteri vaikus (lk 80), ka kaotus on vaikus (lk 123), helid võivad olla ­julgustavad (lk 108). Ka ümbritsev maailm langeb vahepeal sisemaailmaga kokku: pärast vanaema surma õpitakse inglise keele tunnis ajavorme, mis omakorda kinnitavad või kinnistavad kaotust: go-went-gone, change-changed (lk 81, 93). Valgus (vahel ka valge värv) märgib helgust, näiteks argisituatsioonis, kus pole veel suuri muutusi olnud, „kumab tuppa pehmet valgust” (lk 40) või on õhk „valgust täis” (lk 46). Kui tunded on segasemad, siis „[v]algus muudab kuju, hommikul, päeval, õhtul, on suvevalgus ja talvevalgus” (lk 50). Samas võivad valge ja valgus tulla esile ka piiravana, ahistavana: „Noor neiu on valges kõige kenam” (lk 88); „Arsti terav pilk torkab nahka augu ja surub küüned lihasse, nülib kihthaaval, kisub valguse kätte häbi” (lk 96), liiga kontrastsena: „Novembri vesine päike valgustab mustavaid hauaseinu, peegeldub läikivalt labidaservalt, kaanetab maailma kalgiks valgeks” (lk 76), või võõra, väärana: „Valge keskpäevapäike on kalk, ei paku varju ja pelgupaika” (lk 85). Eriti teravalt mõjub valguse seostamine muude tajudega: „Sa ei kuule valgust, võib-olla esimest korda ei kuule sa valgust.” (Lk 121.)

Konkreetsed piirid aitavad maailmas paremini orienteeruda. Valguse ehk lootuse hääbumisel jääb alles pimedus ja see võib neelata „hoovi enesesse” (lk 53), mitmel pool on mainitud ka musta värvi: „Vanaema aken on must” (lk 77), „Kõik on must” (lk 122). Vahel leitakse pimeduse tõrjumiseks lahendus, näiteks küünal (lk 53), teinekord mitte. Valgus ja pimedus võivad olla ka koos: „Sa kobad pimeduses [—]. Sa pöörad pead. Ekraan valgustab naise nägu ja juukseid, need on heledad, justkui kodus, aga muud temas kodust ei ole.” (Lk 114.) Samal leheküljel kohtuvad valgus ja pimedus korra veel: „[—] ja siis laperdab ta justkui haavatud linnu vari ekraani eest mööda”, valgus on siin ebamugav tõdemus või mäletamine ja pimedus mugav eiramine. Neid valguse-pimeduse kokkupuuteid on veel (nt lk 85, 112, 120), sellest vastandamisest joonistub välja tegelase sisemine segadus, eituse taha pugemine: kõik saab olla ainult hea või ainult halb, aga ta pole lõplikult otsustanud, kumb, seega kord võidutseb valgus, kord pimedus. Peategelane põrkub vastu äärmusi, kohati hoiab neist lausa kinni, samal ajal otsides kohta, kus olla, ja tunnet, kuidas olla. Ta pole endaga rahul, otsib midagi, mis tooks talle rahulolu, olgu selleks tants, kolimine või teine inimene. Ühelt poolt liibub ta valguse idee külge: „Mul on hästi, alati hästi” (lk 136), kuid selline üldistatud väide annab märku, et tegelikult pole see päris tõsi. Tugevalt sõnastatud absoluut peaks kõrvaldama kahtlused ja ka pimeduse, ometi seda ei juhtu.

Romaan algab väitega: „Pole valgust, pole aega, aga ruum on, ja ruum on soe.” (Lk 7.) Ruum on miski, milles leida oma kese. Isegi kui maailm „kogub iga päevaga kõrgust ja laiust, ragiseb õmblustest”, siis on stabiilsus selles, et „üksnes tuba kahaneb vaikselt, püsib paigal” (lk 80). Kui ruum on liiga väikseks kahanenud, läheb peategelane välismaale. Aga lisaks füüsilisele ruumile on olemas ka mälestuste ruum. Erinevad ruumid suhtlevad omavahel ja kujundavad sisemaailma, pidevalt tekivad ka uued tähendused ja tõlgendused. Ühest mäluruumist on võimalik rännata teise, sh minevikuruumi. Olenevalt seisundist võib aeg olla „pruun ja vedel”, kui „valgus on otsas” (lk 97). Vahel on „eilne päev sama kaugel kui ammune aeg” (lk 58) või tekib küsimus: „Kui kaua üheksakümmend aastat kestab?” (Lk 51.) Kuid aeg, ruum ega valgus ei kao täielikult, vaid saavad kusagil uue alguse.

Muutusi saadab teoses vaikimisi lootuskiir, mis tuleb eredalt esile just vanaema ellusuhtumises. Ta ütleb lapsele: „Mina usun lootusesse [—]. Et kõik läheb hästi.” (Lk 74.) Ja kuigi vanaema hääl kaob peategelase jaoks vahel ära, jõuab ta lõpus mälestuste (ja esivanemate fotode) abil tõdemusele, et „[i]ga vaikuse lõpus on hääl” (lk 146) ja et ta pole üksi ega ole kunagi olnud. Sellises valguse ja varju mängus mõjub „Tantsi tolm põrandast” nagu pitskardin – selles on tihedamalt tikitud mustrikohti, mis heidavad ruumi varje, kuid alati jääb lootus, et järgmine mustrikoht päästab valguse valla. Küsimus on ajas. Aegki muudab vormi, on vana (lk 60), uus (lk 83) või seiskub mingil moel. Aeg võib olla pihlakas (lk 54, 76), mantel (lk 128), muutus ümbruses (nt lk 76, 79), kell (nt lk 19, 126) või ühiskonna saavutus­surve (lk 87).

Aga nii, nagu liigub aeg, peab liikuma ka inimene, sest „[l]iikumine on elu” (lk 52) ja „mida pikem on elu, seda rohkem tuleb elada” (lk 149). Liikumist peegeldab vee muutumine ühest vormist teise, näiteks: „Hommikul sajab lörtsi, päeval lund, õhtul pöörab vihmaks, jääst saab vesi” (lk 71) või jõu jäävus: „Jõud ei teki ega kao, mõtled sa, üksnes vahetab vormi, tal on rändurihing.” (Lk 157.) Vee kombel peab ka inimene kohanema, mõistma oma jõudu, arvestama aja, ruumi ja valgusega. Nii nagu vett ei saa hoida kaua, ilma et ta roiskuks, ei tohiks ka inimene ennast ühte muutumatusse seisundisse suruda, mida peategelane siiski vahepeal teeb.

Ka tants muutub enese peal kontrolli rakendamiseks, olgu selleks kehahoiaku harjutamine (lk 88) või keha kontrollimine (lk 132, 138), kuigi tants on algselt tähistanud vabadust (lk 67). Tantsu ja tundeid hoiavad ohjes teadmised meditsiinist, peategelane on kehtestanud endale mõttelised piirid, millesse peab mahtuma, sest siis ei saa allasurutud emotsioonid esile tulla. Tasapisi hakkab ta uuesti mõistma, et vaikides ja ennast eitades jätkata ei saa. Romaani lõpulehekülgedel vabaneb ta just tantsu abil: kujutab oma elu tantsuna, tajub, kuidas ühest tundest on võimalik ennast teise tantsida, ühest ajast järgmisesse ning mitte ruum ei pea olema konstant, vaid hoopis tants, kusjuures „ka paus on rütm” (lk 156).

Kairi Loogi romaan näitab peenetundeliselt, kuidas leina ja enese kaotusega hakkama saada. Kinnitab, et „[t]uleb kihutada välja ja valgus kinni püüda” (lk 136), tuleb „elada ja armastada aina hullemini ja hullemini” (lk 144). Aja mõõde ja tähendus võivad muutuda, ka ruum ja valgus, neid ei tohiks iseenesest mõistetavana võtta. Iga hetk, iga tunne on arvel ning neilgi tuleks lubada tantsida. „Tantsi rõõmu, tantsi valu, tantsi leina ja vaikust, mingu maailm, kuhu läheb, aga sina ei kuku, sa usaldad rütmi ja tantsid.” (Lk 156.)

Kirjanik loeb. Kairi Look